kleidiproov

Zillion ei suhtunud mitte mingit moodi autosse, mis oli maneezi aetud või jõulumuusikasse, mis sealt välja üürgas. Ta ei suhtunud mingit moodi ka laiadesse seelikutesse, mille me peale tõmbasime. Palju rohkem näis ta suhtuvat meie ees olevasse Aariasse või meie taga maad kraapivasse ja suurteks tegudeks valmis olevasse Carpe Diemi.

Tegime kaks korda kadrilli läbi ja pärast veel korra galopiosa. Kui tulime esimest korda diagonaale vastamisi, tuli meil välja S-E-L-L-I-N-E   P-I-K-E-N-D-U-S, et ma huilgasin tal seljas. Päriselt, loom, kas sa teed nii ka!? See oli nagu liuglemine läbi õhu ja jalad käisid niimoodi ette, et mul läksid silmad suureks.
Vau, must poiss.

pisikesed pukid

Täna ei olnud nii hea tunne seljas olla, kui eile, aga ma ei oska päris näppu selle peale panna, et mis valesti oli või mis ma teistmoodi tegin. Otsisin tasakaalu ilmselt. Või mingisugust lihasmälu, et kuidas ratsutamine käib.
Fey filmis (tähh!) ja ma viskan kunagi ilmselt mingid lõigud siia ka üles.
Galopis metsa poolt kodu poole sõites kiirendas must paar sammu ja püüdis mingeid puki moodi asju ka teha, aga ei midagi grandioosset või ohtlikku. Pigem sellised muigama ajavad pukid.

a gentleman will walk but never run...

Ratsutamine on fun ja põnev ja ohtlik ka.
Eriti ohtlik on see, et see läheb iga päevaga funnimaks ja põnevamaks.
Zillion andis täna sellele taas oma panuse :) Jenny aitas teda kinni hoida, kui läksin selga, aga sealt edasi oli tunda neid rõõmsaid hüpped, millega Zillion oma platsile jõudmist plaanis tähistada :)

Hoolimata sellest, et meid oli enne trenni, riietusruumis, ähvardatud igasugu asjadega, kui me peaks eilset showd kordama, ei saanud me täna ilma pukkideta, vahet ei olegi, mida selles nüüd siis süüdistada, päikest, tuult, kevadilma või Zillioni mänguplatsi. Tõsi küll, täna olin mina natuke resoluutsem ja pull lõppes kiiremini ära. Mitu korda tuli ette ka seda, et hobune ütles "äkki nüüd?" ja kui ma siis kohe reageerisin, vastas ta "ähh, unusta ära siis, mood spoiler..."

Selle jutu, et alustage ikka lõdva ratsmega ja pika kaelaga sammu, pidi ka ära unustama. Kui pukkidega ega galopis edasi liikuda ei saanud, siis kõige lähedamal kontrollitud liikumisviisile näis traav. Nii me alustasimegi. Püüdsin hoida ennast vähem seal kummargil ja tuletasin kogu aeg meelde, et kus mu õlad asuvad. Heast istakust oli asi muidugi kaugel (aitäh, Kertu, piltide eest!). Jalused panin ühe augu võrra pikemaks (ettenägelikult juba tallis) ja voila! see tundus olevat nüüd see koht, kus mu sääred haakusid hobuse vastu ja püsisid seal. Kui nad ikkagi ette ronivad, vajun ka kehaga ette, aga sellega peab lihtsalt tööd tegema ja ennast õigesse kohta harjutama.

Sain täna jälle meeldetuletuse alla vaatamise kohta... Kui tulime kavaleti poole, galopis ja mööda volti, siis vaatasin korraks maas jälgi ja tundsin, kuidas mootor sureb välja ja hobune on hetkega sääre taga. Paha-paha. Mitte ühekski sekundiks ei saa ennast lõdvaks lasta :)

See pisike kavalett, millest CD-ga olime üle tulnud, oli samas kohas ja trenni lõpus tulime mõlemast jalast galopis sellest mõned korrad üle. Paremast jalast esialgu samm ei tundunud klappivat ja hüpe näis pikem, aga seni, kuni ma vaatasin otse ette, ei tundunudki seljast suurt vahet olevat. See otse ette vaatamine päästab igasugu segadustest.

Kui me tulime vasakust jalast, laius meie ees peale kavaletti suur avar plats ja kas siis selle või millegi muu pärast hakkas Zillion peale hüpet hoogu juurde küsima. Ma püüdsin jälle jääda oma valitud rütmi ja tempo juurde ja õnnestuski :)

WIIII! 

Ja pärast sai Rolly jalutama! 10 minutit selleks, et veenduda, et väljas on kevad ja linnud laulavad ja päike paistab. Rolly tegi kõik see aeg rohelise draakoni häält, aga kõndis viisakalt ikkagi kõrval.
A gentleman will walk but never run ;)

rodeo

Otsi lolli, kes sellise külmaga suurele platsile sõitma läheb...
:D

Külma üle ei saanud kurta, selle eest hoolitses Zillion kohe esimeste minutite jooksul. Alustades sellest, et kui Susanna läks platsi tulesid põlema panema ja Zillion märkas pimedas nurgas liikuvaid kogusid, siis üritas ta kõrvalseisvale Minniele sülle hüpata. Minnie ehmatas vaid korraks, aga Ida ähvardas, et kui ma veel niimoodi teen, siis ta mulle oma kooki ei anna.

Mida rutem selga saan, seda parem. Jõudsin nii mõelda ja jala jalusesse panna. Teise jala jõudsin üle sadula ka tõsta, kui Zillion otsustas, et ta nii ei saa, ei saa, ei saa. Ja siis me seal ringiratast pukitasime. Ühtepidi, siis natuke galoppi, siis teistpidi. Ma püüdsin mitte lubada seda pead alla, aga hilja juba, hoog oli sees. Üks jalg jaluses, teine jalusest väljas. Omamoodi näis, et tal oli kergem olla peale neid auringe (teised platsil olid selliste nägudega, et nad annaks meile iga kell teed, vahet pole, kas me tuleme vasakult või paremalt poolt).

Well, mis ei osutunud eriti kergeks, oli see traavi rahulikuks saamine peale seda, kui suurem aur oli välja pukitatud. Ma pidin kogu aeg aeglasemalt ja aeglasemalt kergendama, rääkimata sellest, et põlved ja kõhulihased ei saanud hetkekski hingetõmbeaega.

Jalused olin sättinud enne lühikeseks. Väga harjumatu on, et säärte vahele ei jää suurt vatsa, mida pigistada (no offence, CD). Viimasel ajal on ette tulnud trenne, kus ma olen pidanud pisarad välja pigistama oma säärtega (endal siis, mitte hobusel), aga täna ei olnud see päev. Ma küll hoidsin sääred vastas (kui ma just ei seisnud jalustel, et mitte alla lennata), aga sarnast pigistamist, nagu Domingo või CD-ga, ette ei tulnud. Juurdlesin pigem, et kui palju ma peaks hoidma sääri tagapool, sest tee või tina, õiget kohta sääre jaoks ei tundunud olevat.

Tegime traavis kaheksaid ja volte, mõned üksikud üleminekud sekka. Valgus platsil joonistas maha varjud, aga ma sain ilma nendetagi aru, kui palju ma ikkagi olen kummargil eespool ja hobuse kaela peal. Rohkem püsti, rohkem seljast lõdvemaks. Jenny ütles ka mitu korda, et ma oma õlad ja käed lõdvestaks.

Peale esimest galopitõstet küsis Zillion korraks, et kas nüüd oleks jälle põhjust tähistada ja vähe kiiremad ringid teha, aga saime kokkuleppele, et praegu mitte. Ja siis jooksis ta täitsa kenasti. Rütmi sain kuidagi kätte, ainult et vasakule poole olin selgelt jälle rohkem krampis ja selg rohkem pinges. Lisaks oli mu käsi käinud Zillioni peaga hirmsasti kaasa ja tõepoolest, ratse käis pingule ja lonti, Jenny käskis käe paigal hoida.

Harjumine võtab aega, aga ma tunnen, et olen valmis.

pure bliss

Et mis tunne on sõita tallis teiseks kõige kaunima hobusega? :D
Seljas pole eriti vahet, mismoodi hobune füüsiliselt välja näeb, kui just tegemist pole Agne, Laki või Diamondi moodi Thigh Masteriga, kelle laia selga sa lihtsalt tunned. Enam kui Zillioni ilust olin ma võlutud sellest, kui kergelt see hobune toimib ja kui õrn ta on.

Ma isegi ei hakanud otsima oma suvist postitust Zillionist, sest see loom oli väga väga teistsugune kui see must poiss, kes suvel boksis seisis. Muidugi meeldis ta ka siis kõigile, aga nüüd on iluduses nii palju rohkem särtsu ja sisu. Noh ja ta on boksis uudishimulikum ja ronib taskusse ja lakub varrukaid ja üleüldse on kuidagi lõbusam.

Well, kohe alguses, juba sammus pistis ta plagiseva maneezi seina peale galopis punuma. Näis, et ta ikka tegelikult päriselt kartis ka natuke ja ma püüdsin lohutada ja olla tuge pakkuv. Kui Marit maneeži tuli, ütles ka tema, et peaksin võtma vähe kindlama hoiaku.

Esimeses traavis püüdsin sõita teda natuke samamoodi nagu Minniet, hoolimata sellest, et ta pakkus kohe enda kaela rulli, jätsin ratsmed natuke pikemaks ja püüdsin lihtsalt saavutada seda, et ta lõdvestuks ja oleks happy-go-lucky olekuga. Kui kuskilt jälle kõlas mingi laks (maneezi tagumises seinas), siis läks jälle kogu loom pingesse, aga kuskile punuma või pukitama enam ei hakanud.

Kuni Springstorm meie ees viskas mõned korrad takka üles, see oli Zillionile liig mis liig ja ta tuli kenade pukkidega tagasi maneezi uksepoolsesse külje juurde. Heh. 

Sain jälle selle eest, et vaatan alla. Dammit, noh! :)
Natuke jooksime kreenis ja ma pidin jälle mõtlema rohkem otse olemise peale. Üleüldse, otse sõita on palju raskem kui nurkasid välja sõita...
Noh ja siis paar koperdust tuli ka sisse, need tõmbavad iga kord südame alt õõnsaks. Üritad küll jääda püsti ja kuidagi hobust kõrvalt toetada, aga näib, nagu ise saaks haiget. 

Esimene galopitõste tuli vähe järsk ja hüpekas. No ma lihtsalt ei ole harjunud hobustega, kes on timmitud nii tundlikuks, et tõste jaoks piisab ainult mõttest. Mul käis see välimine jalg ikka tugevamalt vastu külge ja ma ise keerdusin ka korraks kokku nagu kapsauss. Olin sealt seljast tõste ajal väga kõrgele minema hüpanud :)

Kõik järgnevad tõsted olid õrnemad ja paar tükki olid täitsa toredad. Mõnikord tundus, et Zillion ootab pingsalt hetke, millal temalt jalavahetust küsitakse ja ma püüdsin väga selge olla seal seljas.

Tundsin ise ka, kuidas galopis käisin hirmus palju sadula peal kaasa. Üritasin olla rohkem püsti, töötada rohkem säärtega, aga veel ei õnnestunud nii hästi. Maneeži seinte peal olevatelt varjudelt on hästi näha, kas istud otse või küürus ja kuhupoole su pea ja õlad on kaldunud.

Anyways, ma nautisin iga minutit, isegi neid tänaseid pukimeetreid. Jälle uus kogemus. Hobune on nagu Maserati, timmitud välja nõudliku kliendi jaoks :)

Werner ja pisikesed pukid

Uued hobused mobiliseerivad mind. Ma olen raudselt palju püüdlikum ja teadlikum oma säärte-käte-õlgade asendist, kui olen uue hobuse seljas. Mis on ju tegelikult superhea.
Wernerit nägin eelmisel päeval tegelikult platsil, siis kui Liisi tegi temaga sammu ja traavi. Tundus natuke murelik poiss, aga selline olek on uude kohta sattudes ilmselt norm.
Boksis ei olnud ta peaaegu üldse murelik, aga treener hoiatas, et ma teda boksist välja ei laseks joosta, nii et ma püüdsin kõigeks valmis olla.
Alguses harjusime üksteisega sammus, päris raja peale minna ei saanud. Rääkimata sellest, et Aaria ja Lily paistsid metsas välja nagu kaks nõida, kellest oli vaja eemale hoida.

Need "jätkub hiljem" märkused on tegelikult petlikud, sest väga palju hiljem enam ei meenu, mis täpsemat tegime ja mis põnevat juhtus. Pukitas jah. Paar korda, aga see oli selline beebipukkide demonstratsioon, mille peale midagi põnevamat kui see, et ma teda rohkem edasi ajasin, ei juhtunud.

Heinz

Heinzu ratsmeid hoides, kuni ma selga läksin, ütles treener julgustavad sõnad, et Heinzul on viimasel ajal nii toredasti energia ülejääke, et ta oli eile teinud Katrinile toreda pukiseeria. Ja sellele uuele tüdrukule enne seda.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)

Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.

Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.