Glad to have you back, Heinz.

Ma olin täna siis "indikaator-ratsanik". Ei kõlanud julgustavalt...
Hobused võivad ju olla nii-nii erinevad oma liikumiste poolest, aga üks ühine tegur on neil kõigil, nii Minniel, Domingol, CD-l, Diamondil ja Heinzul olemas. See tunne, kui saabub mingi stabiilsus, rahu, rütm, lõdvestatus, liikumine muutub pehmeks, hobune läheb kuidagi teistpidi kaardu (mina seljas ka) ja sõita on nii pehme ja tore ja märguannete andmine näib nii lihtne. See on kõigiga sama tunne.
Heinzuga juhtus ka täna samamoodi ja kontrast oli minu jaoks eriti suur, kuna esimene traav oli peaaegu katastroof.
Esimene samm oli väga hea. Heinz kõndis reipalt, lõdvestunult ja läbi kogu kere pika ratsmega. Kui hakkasin vaikselt rohkem sääri vastu panema ja ratset tasakesi lühemaks võtma, et traavi minna, oli selgelt tunda pisikest muremõtet Heinzu kuklas.
Ilma rütmita usaldust* ei tule. Ilma usalduseta ei tule lõdvestust?
Teises traavis ei julgenud ma 7-aasalistest serpentiinidest või 5-meetristest voltidest isegi mitte unistada, vähemalt mitte enne, kui me mingi üksteisemõistmise Heinzuga saavutame. Liiga mitu korda juhtus, et rütm kadus ära, Heinz kadus sääre taha ja ma olin jälle justnagu jalgealuse kaotanud.
Aga kaheksad näisid meile mõlemale sobivat. Andsid mulle piisavalt aega ennast ümber asetada ja Heinzule aega minuga harjuda. Siis tuli ka vaikselt mingi kahesuunaline kokkulepe ja vaikselt hakkas hobuse pea ja kael allapoole minema. Murepilved hakkasid hajuma ja olgugi, et vahel jõnksatas ta pea korraks jälle üles, siis kogu aeg läks üldpilt paremaks. Loomulikult tegin ma mitmeid vigu, lükkasin voldil kogemata tasakaalu välimisele jalusele, sääred liiga ette või vaatasin alla, aga Heinz ei tundunud mu peale väga pahane. Lausa nii hästi läks, et natukese aja pärast julgustas treener meid kolmeaasalisi serpentiine proovima ja ei olnudki väga hirmus. Jäime ellu.
Natuke enne galopitõsteid tekkis väike tippimine ja ennetamine.
Galopp ei olnud nii "kapigalopp" kui ma mäletasin, aga mul oli päris palju punnitamist, et mitte väga palju tema seljaga kaasa sõita. Et oleksin võimalikult palju ikkagi ühe koha peal ja ainult säärtega sõidaks hobust. Pea püsti, kätega väga diskreetne, kui tunnen, et lähme liiga hoogu, siis kõhulihased tõmbavad ta tagasi.
Mõlemale suunda alustades juhtus, et Heinz hakkas tagumikuga välja vajuma ja pakkuma jälle mingit külgsuunalist liikumist, aga see kestis õnneks vaid paar meetrit ja siis saime jälle üksteisest samal moel aru. 
Ma ei mäleta, mis see täpsemalt oli, mida ma ta seljas varem kartsin?

* ja kui ma ütlesin usaldust, siis ma mõtlesin selle all seda, et hobune enam ei oota paanikas, et millal see ratsanik nüüd ta hambad välja tõmbab, kaela peale ette vajub või külje peale kukub. Ma mõtlen seda rahunemist, et äkki me täna ei saa surma, sest näe, juba teine volt läheb rahulikus rütmis ja tempos ja ratsanik ka ei tundu hobust ära tapvat kavatseva, ehk võib nüüd kergendatult hingata?

Tädi Agne

Tädi Agne kohta räägiti tallis palju head. Paremasse jalga galoppi tõusmise kohta kasutati küll sõnu: "loterii", "õnne värk", "ilma latita ei saa" jne, aga kõik muu oli ülivõrdes.
Ta oli seljast vaadates pisut Laki moodi, ainult et kohe algusest peale näis elastsem, nurkades ei olnud mingit jäikust ega kangust, rütm näis olevat lihtne kontrolli all hoida (vähemalt traavis).
Üle pika aja tegin täisistakut. Õlad kerkivad ikka üles ja käed ei lange õigest kohast. Püüdsin mitu korda neid õlast alla "riputada" nagu Lika trennis.
Vist jooksime kenasti.
Galopis hakkas ta esialgu jälle üritama ennast ise galoppi ajama. Esialgu tegime paremale poole ja tõepoolest tõusime kogu aeg vasakusse jalga, lati pealt või mitte.
Suurem tabamus oli aga see, kui galopitõsted hakkasid pigem meenutama tõsteid ja veel - kui sain galopirütmi kontrolli alla, nii et me lihtsalt enam ei müdistanud volte, vaid jooksime ka nurgad kenasti läbi. Oligi nii, nagu lubatud: kui saad rütmi kontrolli alla, muutub kogu hobune juhitavamaks.
Aitäh, tädi Agne.

Üks Veks

Uus nimi, aga ilmselt ei hakka figureerima neil lehekülgedel rohkem, sest nagu ma aru sain, läheb ta meilt edasi. Sõitsime suurel platsil ja ta tundus alguses sapsu täis, pea ja kukal tõusis iga Agne poolt tehtud krõpsu, laste kilkamise, traktori hääle peale või Villi peale, kes pöösastest välja ilmus. Pärast näis, et jõudsime juba töömeeleollu, ent samm näib hetkel olevat uute hobustega kõige raskem allüür minu jaoks.
Minu vasak säär näis täitsa mõttetu, esialgu ei saanud me ühtegi nurka normaalselt läbi sõidetud. Traavis olid samad mured.
Veel üks märksõna oli rütm. Sirgete peal oli veel enam-vähem, aga kui ma enne nurka jõudmist surusin säärt kergelt vastu, sain vastuseks kiirendamise. Ratsme normaalselt ja pehmelt käes hoidmine ja samal ajal selle mitte järele andmine näis ka raske. 
Vahepeal aitas Merike meil sammus paremini hakkama saada. Sain mitu korda märkuse selle kohta, et mu käsi murdub randmest, need peavad olema otse ja käed peavad liikuma vaid küünarnukist. Merike soovitas mitte säärega suruda painet küsides, vaid teha kiiresti tonks-tonks. Mu säär on ilmselgelt liiga aeglane.
Pärast näis ka mu käsi olema palju sõbralikum, Veks ei vehkinud enam peaga nii väga (esialgu oli ta natuke ka vaba ratsmega pahane mu käte peale). 
Galopp näis väga mõnus, natuke nagu igiliikuri värk. Rütmi hoidis Veks ise ja oleks ilmselt terve öö olnud nõus niimoodi jooksma. Mina sain poolistakut sõita - jihaaaaaaaa! 

uuuu, uus hobune

No mitte päris uus, aga trenni mõistes uus, sest ma pole temaga kunagi platsi peal sõitnud, ainult mere ääres käinud.
Märksõnadeks olid näiteks rütm ja kohe kui hakkasime traavi tegema, sain aru, miks. Endale pidi kindlaks jääma ja ei tohtinud lasta tal kiirustada. Sääred olid teine märksõna - püüdsin ennast kohe kenasti õigesse kohta asetada, et ma liiga kõrgele ei kergendaks ja et sääred oleks kenasti õige koha peal. Ja otsesus.
Kätega püüdsin olla kogu aeg selgelt olemas, aga ma lootsin, et mul õnnestub ta natuke allapoole saada. Päris sellist pilti, nagu Katerina Bangkokiga sõites paar päeva tagasi demonstreeris, meil ei juhtunud ja ma olin tiba pettunud selle üle. Küll aga oli tema seljas juba mugav ja mõnus istuda. 
Mäletan, et kui käisime mere ääres, hakkas Bangkok enda pead ja kaela kohe alla pakkuma (nagu Arons), ent täna ta seda ei teinud. Küll aga ütles Marit pärast, et oli hea, et ta ei vehkinud peaga nii nagu ta vahel teeb.
"Asetumine" võttis natuke aega. Bangkok tundus nii väike! Ja nii .. õhuke! Aga väga püüdlik ja natuke hirmunud ka, kui maneezi sein tuule käes laperdas ja paljastas taga asuva kopli.
Galopis sain jälle poolistakus sõita, sama pikkade jalustega, nagu mul kogu trenni olid olnud, aga kuidagi sain hakkama. Kui poolistakus tasakaal kätte saada, on see iga kell mugavam kui täisistak, ainult et hobuse külje vastu lähevad hoopis teised kohad mu jalast, nii et juhtimise mõttes on alguses imelik olla.
Tegime mõlemale poole galoppi, enamuse ajast poolistakus ja siis peale seda lõdvestustraavi.

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***

Arons

Au tööle, iitsatas Arons, kui selga läksin ja võttis suuna raja poole traavis. Ma olin nii tänulik endale, et sättisin jalused juba enne parajaks.
Juba esimestes traavides oli tunda, et kui ma ei hoia oma jalgu mõnusalt tal ümber, siis hakkame jooksma ellipseid ja vihmausse. Selge, sain vihjest aru.
Kui ma suutsin enda istumise paigal hoida ja ei läinud ka provokatsioonidega kaasa, kui mul üritati ratsmeid vahepeal käest ära tõmmata, siis oli tegelikult ülimõnus sõita. Rütmi pärast pidi muretsema, sest me vahel kiirustasime, eriti nurkades. Vahepeal ta pakkus mulle isegi minu vänderdamise peale nurgast abivalmilt galopitõsteid.
Esimeses traavis avastasin, et hobuse pea kadus ära ja ma nägin ainult kaardus kaela. Arons pakkus ise, et talle meeldibki oma varbaid vaadates sõita. Eee, oota, ära nii tee, ma saan muidu süüdistuse hobuse väärkohtlemises?
Kõige põnevam osa oli galopp. Meid kutsuti voldi peale (loe: piirati ruumi, kus me saaks laperdades minema tormata) ja pidime esialgu tegema traavi-samm-traav üleminekuid (loe: kontrollima pidureid).
Esimese tõste peale sain tagantpoolt rea ühemõttelisi sõnumeid, mida Arons arvab sellest, kui tõste ajal väljapoole kalduda, liiga resoluutne tõste teha või säär liiga taha tõste ajaks viia. Uuuups, kullake.
Galopp oli nii .. ponilik.. Traavile üleminekul tundsin, kuidas selg koputab õlale ja kutsub pigem jalustele toetuma.
Tühja sellest! Keel oli juba põnevusest suunurgast väljas ja Arons ei jõudnud järgmisi tõsteid ära oodata, minu asi oli lihtsalt korraks uuesti normaalsesse traavirütmi saada. Ma nii väga püüdsin teha tõsteid ainult ristluuga, aga ei saanud rütmile päris hästi kunagi pihta ja pidin ikkagi välimise sääre appi võtma. Ühel korral puudutasin enda arvates nii hellalt ja õrnalt välimise säärega ta külge, et keegi teine poleks selle peale silmagi pilgutanud, aga Arons viskas jälle tagumise otsa õhku.
Siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi diagonaalil.
Tuli välja, et Aronsil oli sellist asja varemgi oma elus ette tulnud ja mitu korda ei suutnud ma teda traavile saada, ent selle eest jalavahetusi tuli nagu Vändrast saelaudu... :D
Tegin vahele paar volti ja siis püüdsin Aronsit ära petta, teesklesin, et läheme voldile, aga keskliinil võtsin traavi ja siis alles sain teha ise tõste teisele poole. 
Pärast lubati meil Kerstiga kaht poni maneezis jooksutada. Ponid grupeerusid ja jooksid harmooniliselt vahepeal paarisrakendina rütmis traavi. Oleks tahtnud filmida.
Fun fun fun.
Ja mis kõige parem - homme jälle! 


*** 


:P @ prl K, kes noomis mind, et kesse siis nii harva trennis käib.

punane poolakas

Geez, päevad lähevad nii kiiresti, et ma jään oma blogipidamisega väga ajast maha.
Täna sõitsin (ilmselt esimest ja viimast korda) Punase Poolakaga ehk Ruslaniga. Väga vahva loom oli, mõnus sõita, tiba sapsu täis erinevate asjade peale, aga see vist täitsa loomulik, arvestades, et tema jaoks uus koht, uued inimesed ja uued hobused. Ja haamritega vastu raudu lööv Reimo paneb ka allakirjutanu vahel võpatama.
Isegi kui tahaks silmad kinni pigistada ja ette kujutada, et mu vasakule poole liikumisel pole nagu midagi väga hullu viga või et mu tasakaal hakkab looma, siis iga uus loom (Ruslan, Lamanšš, nimekiri on lõputu) kriipsutab puudujäägid juba esimese traavi keskel alla. Täna samamoodi - paremale liikudes olid voldid ja nurgad enam-vähem minu joonistatud, vasakule vajusime igal võimalusel sisse ja laperdasime ringi.
Te ei kujuta ette, millise kujuga kaheksaid me tegime, hahahaa!
Treener võttis asja kokku ja seletas ära, mida mu tasakaal, käed ja õlad olid vasaku poole liikudes teinud. Välimise ratsmega pole vaja tegelikult niimoodi võimelda.
Ja... rohkem jalustele. No tõesti peab rohkem tüürima läbi jaluste ja tasakaalu ja juhtima hobust tervikuna.
Galopp oli täitsa ok, olgugi, et päris head rütmi, lõdvestust ja harmooniat täna ei tulnudki. Iga hobusega hoian hinge kinni ja nii igatsen neid täielikke lõdvestumishetki, millal muusika kõlama hakkab. Ruslani rütmile ei saanud ma pihta, vahel näis, et rütm muutus ootamatult ja ma ei olnud tema selja suhtes just kõige hellatundelisem, paar korda põntsusin talle otse selja peale ja oma seljale pean ilmselt ka mingeid painutusi pärast tegema. 
Ja kui nüüd veelkord rütmi mainida, siis see ei tulnud täna kergelt. Ta reageeris küll ilusasti, kui ma aeglasemalt kergendasin, ent iga kord uut hobust silmates tahtis väga talle ruttu järele jõuda. Mõttes tuli kogu aeg takti lüüa.
Zeppelin viskas vahepeal ratsaniku maha ja tuli meie kõrvale seisma ja teatas, et ta ei ole veel otsustanud, kas uus poiss talle meeldib või ei meeldi. Midagi ei juhtunud, Zeppelin saadeti uuesti ratsaniku alla ja Georg sai ta tänaseks taltsutatud ja seljas püsitud nagu näts juustes. That boy is a hero. 
Meie läksime Ruslaniga sokke pesema ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.

ei taha ära sõnada ...

... aga tundub, et olen sattunud heade trennide lainele :)

Täna sõitsin Carpe Diemiga.

Püüdsin alguses teha aeglasest sammust reipamat sammu, eest ei hakanud midagi enne torkima, kui ta kõndis juba täitsa kenasti. Vaikselt ja pikalt mõlemale poole sammu, siis läksime traavile. Natuke tahtis vahepeal uinuda, kogu aeg pidi ise kramplikult oma rütmis kergendama. Üleminekud olid täna paremad kui tavaliselt, paar tükki tundusid nagu päris, sujuvad, ilma tasakaalukaotuste ja rabistamisteta.
Natukese aja pärast tundus, et ta ise ka tahab liikuda. Rütmi säilitada oli pisut keerulisem ülesanne kui eile Heinzuga.
 Esimeste galopitõstete ajal pigistasin silmad kinni ja hambad risti, tulgu mis tuleb, mina ratset ära ei anna, ükskõik kuidas ta ei venitaks. Tahtsin täna galopis proovida igasugu üleminekuid ja kokku-lahku-sõitmisi, sest galopp on selgelt minu jaoks kõige puslem allüür. Eriti Carpiga.  
Aga tegelikult ei tulnudki mingit sõda. Esialgu oli Carp muidugi pisut kandilisem, aga eks seda ju nimetataksegi soojendusgalopiks. Sekka mõned üleminekud ja tunne muudkui paranes. Püüdsin edasi sõita nii, et käsi ette ei viska, hobune laiali ei lähe, säär jääb peale ja hea tunne säilib. Noooooh... peaegu paari korraga jäin rahule.

Siis pidime tegema diagonaali peal Carpiga jalavahetusi. Seekord ebaõnnestusid esimesed. Enamasti ikka tasakaalu kaotuse pärast ja üks näiteks sellepärast, et ma tahtsin kaht asja korraga - jalavahetust ja tüürida hobust tagasi raja poole selle jalaga, mis oleks pidanud lihtsalt jaluse peale vajutama. Bad idea.
Korraks käis mul juba peast läbi, et kas täna on selline päev, nagu see, kui treener pidi Carpile jalavahetused ise meelde tuletama. Võibolla Carpil tuli ka see päev meelde, igal juhul järgmisel korral õnnestus pool vahetusest (tagumine pool jäi hiljaks). Järgmised olid juba paremad ja paremad, viimaste eest saime juba kiita. Hurraa!

Lõdvestustraavi ajal vaatas treener meid pikalt ja ütles, et ta ei tea kedagi, kes saaks Carpi niimoodi hetkega lõdvestuma. Allakirjutanu tundis ennast kõrvust tõstetuna. Hurraa-hurraa!

(Heinz)

Iga hobusega tuleb pöörata tähelepanu erinevatele asjadele. Täna pidin kohe sammus hakkama mõttes jälle laulma rütmi kaasa, et Heinz ei uinuks või ei laperdaks. 

Traavis võtsin samad prioriteedid - rütm (et me ei kiirustaks) ja otsesus (kergelt hakkas trajektoor loperdama, kui kaotasin tähelepanu). Tegime volte, peatusi, üleminekuid ja kolmeosalist serpentiini.

* Peaksin hakkama tegema rohkem peatusi traavist, ilma vahepealsete sammudeta, soovitas treener. Mitte küll päris tunni alguses, aga peale esimesi traave, kui me oleme mõlemad hobusega soojad. Sada aastat pole ka poolpeatusi teinud.

Need vahepealsed istakutrennid annavad nii palju juurde... Palju enesekindlam tunne on seljas olla, abiks oli vist ka see, et kõlkusin enne trenni pisut platsi ääre peal ja piilusin, kuidas Birgit ja Ebbe-Liisa sõitsid. Silmamälu värk.

Tegelikult on see harjumuse küsimus - oleks nii lahe, kui keha mäletaks iga kord seda asendit, mis tekitas õige tunde. Iga hobusega on see muidugi erinev, sellist üht ja ainukest asendit ei ole. Täna oli selga minnes tunne, et saaksin jalad alt kokku panna, hobune tundus nii kitsas. Iga kord Laki või Diamondi selga ronides on esialgu spagaadi tunne.

Traavidega jäin tõesti rahule, hobune tahtis nii meele järgi olla, piisas õrnast märguandest, ta oli kõigega nõus. Saime tempo paika, olime rütmis, kui mina olin seljas lõdvestunud, oli ka tema. Nii et igatpidi tore kommunikatsioon. Hoolimata sellest, et kogusin kogu aeg ratset, olid käed ikkagi suht pehmed ja tema ka ei avaldanud mingit survet ega vastupanu. Elagu!

Esimesed galopitõsted olid pisut plahvatuslikud. Tuli meelde esimene tund temaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga nüüd hakkas meil tekkima esimene pisike error - peale esimesi tõsteid hakkas ta hullult tahtma tormata, ennetas mu signaale, üritas ise traavi tormata ja mis kõige hullem - tundsin, kuidas meie pehme kontakt purunes kildudeks ja algas köievedamisvõistlus. Pidin uuesti endale meelde tuletama, et hinga rahulikult, mõtle rütmile, lõdvesta õlad (kuidas see küll võimalik on, kui samal ajal käed lähevad pingesse, et mitte ratset eest ära anda?). Muidugi kaldusin selle peale ka ise ette :(

Tegime mõnevõrra volte, püüdsin Heinzu rahustada ja iga kord kiita, kui ta kutsumise peale tagasi tuli. Hmm, keeruline värk. Nii kahju oli sellest kadunud pehmest kontaktist.

Voldid aitasid, natukese aja pärast oli jälle võimalik tõsteid teha. Tegime teisele poole ka ja siis tuli uus väljakutse. Mitte ainult ei hakka Heinz mõtlema mingite oma elementide peale (küljendamine? sääre eest astumine? mingid imelikud sammud külje suunas, mille nimetust ma ei tea), vaid ta ka "teeb markust" (jääb seisma ja ei taha enam liikuda, keerab ennast viltu ühes või teises suunas).

Voldid muutusid kandiliseks ja ebaühtlaseks. Õnneks Marit seletas kohe, mida teha ja panin tööle vaid sisemise sääre, sisemise õla ning ristluu. Välimise sääre ja ratsme "unustasime ära". Toimis. Nagu võluväel. Ühtäkki liikus Heinz kenasti mööda volti, kerges paindes, heas rütmis. Voila!

Lõdvestustraav ei olnud ka paha, mulle tundus ok.

Ma olen seda varemgi ütelnud, aga ütlen veel kord - sellised trennid on lihtsalt kirss tordil. 

uus poiss

Uue hobusega sõitmine on nagu mänguasjapoodi äraeksimine. Jeee!
Täna oli uueks poisiks Grafs, valge lätlane.

Kui ma teda puhastasin, tuli meelde üks lugu, kuidas minu kunagine naabritüdruk istus kord öölubis ja tema vastu istus absoluutses umbjoobes võõras mees. Too püüdis oma häguste silmadega umbes 5 minutit saavutada mingit pilgukontakti ja alustas siis väääga pehmelt: "neiu, kas ma tohin teid suudelda?"
Tüdruk nähvas: "ei, kindlasti mitte!"
Mees jõllitas edasi ja küsis mõne minuti pärast manguva häälega: "aga kaelale?"


Nu vot, see hobune oli boksis sama pealetükkiv :) Esimesed viis minutit seletasin, et ei, kaelale ka mitte. Ta keerutas minu ümber, keel suust väljas, tatistas kõik varrukad täis ja oli nõus taskusolevate kommide nimel kasvõi kuu taevast alla tooma, nii et panin igaks juhuks taskulukud ka kinni :)

Platsil oli ta väga püüdlik, tahtis ise tööd teha, juba esimeses traavis hakkas kenasti painutama ja pead allapoole tooma. Pidin kogu aeg rütmi lugema, tahtis veidi kiirustada, aga reageeris kenasti sellele, kui aeglasemalt kergendasin või vaikselt kutsusin tagasi.

Teises traavis olid mu ootused ilmselt liiga suured. Ta oli treeneri sõnul küll vahepeal täitsa kenasti jooksnud, aga ma ei tundnud, et ma oleks saanud ta nii lõdvestunuks ja keskendunuks, kui lootsin. Ei olnud otseselt ka kuidagi pinges, aga muusikat kõrvus veel kõlama ei hakanud. Loodetavasti järgmine kord. See tunne, kui hobune on täiesti vaba, vuhiseb kergelt edasi, on eest nii pehme ja lõdvestunud, seljast mugav, on nii sõltuvust tekitav ja ootamist väärt.

Kui ma peaks praegu tegema mingi pakkumise, et milles asi oli, siis kahtlustaksin, et võib-olla mu kontakt oli liiga ebaühtlane selleks, et usaldust tekitada? Säärtega tegin enda arvates küll tööd, aga tundsin aeg-ajalt, et ta tõmbas ikka pisut eest ratset. Kui nii juhtub, siis mõtlen kohe sellele, et minu tasakaal ei kaoks kuskile (see aga tähendab, et mul ei ole tegelikult õlad ja selg pingevabad?).

Naljakas on see, et kui siis tasakaal, lõdvestatus ja rütm on saavutatud, tundub kõik nii lihtne ja ei pea sekunditki mõtlema selle peale, mida käed, sääred, selg või õlad teevad. Kogu pilt jookseb kuidagi ise kokku :)

Galopitõsted paremale? Palun väga, andke aga ette. Traavist, sammust, kuidas soovite. Galopp oli tal väga mõnus, imehea oli tasakaalu hoida, pikendada, koondada, mida aga soovite.
Vasakule? Esialgu tuli välja. Galopp vasakule ei olnud minu jaoks nii mugav kui paremale.
Ja siis ei õnnestunud enam tõsted. Vahepeal saime sammust mõne tehtud, aga hiljem ei tulnud isegi sammust enam välja. Mõtlesin üle?

Treener tuletas meelde Kamerona trenni ja tegin lõpuks peale pikka ettevalmistust "now or never"-tüüpi tõste. Pihtas põhjas ja sellega lõpetasimegi. Tegin veel paar ringi lõdvestustraavi ja siis jalutasime ja läksime talli.

perpetuum mobile Heinz

Meie olematut tutvust arvesse võttes oli Heinz boksis väga pealetükkiv - püüdis igasse taskusse pugeda, keerutas ringi ja nuusutas kogu aeg mu pükse, nii et neile jäid kenad kollased lärakad teda meenutama.

Esimene samm oli kummaline, tundus, et tal ei olnud mingit oma rütmi ja ma pidin kogu aeg hoidma säärt peal, lugesin mõttes korduvalt rütmi, et leida mingit head biiti, mille järgi tatsuda.

Traavis hakkas ta iga kord kiirustama, aga kui ma ka üritasin aeglasemalt kergendada või õrnalt teda tagasi kutsuda, siis reageering oli aeglane tulema. Võttis tükk aega, enne kui saime normaalsesse rütmi. Kui see viimaks juhtus, hakkas kõik toimuma, ta tuli alla, oli mõnus sõita, kerge edasi saata. Jälle üks neist imelistest hobustest, kellega sõitmine on nagu muusika.

Kõik muidugi ei olnud nii roosiline, meil oli piduritega raskusi nii traavis kui galopis. Kokkusurutud põlved polnud mingi argument.  Iga peatuse tegemisel läks mitu meetrit, enne, kui me lõpuks pidama saime :(
Tihti jäin seljast pingesse ja Heinz läks selle peale ka endast välja. Heh, rääkimata sellest, kuidas me absoluutselt üksteisest mööda rääkisime galopitõstete vahepeal, kui Heinz hakkas püüdlikult pakkuma mulle igasugu käike, mida ma tellinud polnud.

Galopis oli kogu aeg kihutamise tunne ja ilusat hüpet ei tekkinud. Rääkimata sellistest kenadest koondamistest, mida nägin kord pealt, kui Katrin Heinzuga sõitis.

Ikkagi oli mõnus. Õhtu oli nii soe, et sai veel lühikeste varrukatega sõita. Kuu oli taevas nagu kollane pannkook. Isegi lapsed ajasid vaikselt kuskil omi asju. Chill.

Markus, the schoolmaster.

Täna jälle kuulsuse seljas - Karini trennis Markusega sõitmas. Sellist vau-trenni, nagu temaga eelmine kord, ei juhtunud. Markus tegi mulle enamuse ajast puust ja punaseks selgeks, et temasuguse GP hobuse jaoks on minusuguste algajatega koostöö tegemine lihtsalt vastuvõetamatu.

Peatuses tuli ta kenasti alla, isegi ülipüüdlikult ja pisut üle pakkudes (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Seda traavis säilitada oli aga keeruline. Püüdsin manada silme ette mõnd väga hea tasakaaluga sõitjat, hoida keha otse, sääred peal ja mitte mingil juhul ette vajuda või käsi sirgeid hoida. Sügav istak, sügav istak... Mõnikord õnnestus ja see kajastus paaril helgel hetkel ka Markuses. Mõned korrad ta komistas ja koperdas. See viib ikka tasakaalust välja, eriti kui oled just-just saavutanud mingi rütmi ja stabiilsuse. Back to square one.

Käed on eraldi teema. Esialgu sain pragada iga kord, kui Markus kangekaelselt (võibolla on see just õige sõnade valik) pea välja või sisse keeras. Vasakule sõites keeras ta selle platsilt välja. Paremale sõites tahtis pigem sisse keerata. Pragada sain sellepärast, et ei tohi ratset käest ära anda ja käed peavad olema sadula suhtes samal joonel. 

Püüdsin olla oma kätega hell ja vaikne ja lihtsalt õrnalt Markust nurkades sääre ja käega sissepoole kutsuda, aga mõnikord polnud selleks vaja isegi ratset katsuda, et ta viuhti pea teisele poole viskaks ja ma pragada saaks, et haaran liiga kõvasti ratset.

Vahepeal võttis Karin meid käekõrvale, ratsme ja steki enda kätte ja juhendas niimoodi. Markus hakkas suurest entusiasmist pakkuma talle kõrgema klassi liikumisi/astumisi, vastik väike pugeja! :)

Esimene galopitõste õnnestus kenasti (sammust), saime kiita ja tegime mõned voldid. Peale seda me mõnda aega enam galoppi ei tõusnud, lihtsalt ei õnnestunud kuidagi. Grrr.
Siis tegime paremasse jalga ja see õnnestus paremini. Tegime mõned tõsted, mõned ringid ümber platsi ja siis proovisime jälle vasakusse. Nope.

Karin ütles lõpuks, et kui veel ühe korra saate vasakusse jalga galoppi, siis lõpetame tänaseks ära ja Markus sai perfektselt temast aru, sest sekundi pärast saime tõste tehtud ja Karin hakkas laginal naerma.

Üks hea lause, mille leidsin ühest teisest hobuseblogist:

"It's the difficult horses that have the most to give you." - Lendon Gray. 

Rollyga teisel katsel

Ennast korrates ütlen, et võrratu on sõita hobusega, kes igas allüüris hea meelega läheb edasi ja reageerib säärele kohe. Kui mõne hobusega tuleb säärega vastu külge tonksata, et sind jutule võetaks, siis Rolly puhul pigistad kergelt ja pajehali!
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal?  Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.