füsio ja latid

Tiina oli eile Zillioni kohta öelnud, et Zillion on ... Zillion. Et kõik minevat natuke paremaks, aga vanad mured pole ära kadunud.
Enne kui Zillion Tiina kätte mudida ja masseerida läks, tegime kiire trenni koos Liisu ja Lilyga. Jälle väga palju kombinatsioone lattidega, võimlemist nii mulle kui hobusele. Kogu selle võimlemise ajal avastasin ühel hetkel, et me vahetame mõlemale poole jalga, selle peale mõtlemata! :)
Raske oli mitte suud kõrvuni vedada, aga mul oli nii hea meel!
Ma pean rohkem jääma igas olukorras sadulasse, ei tohi lasta tal võtta vastu otsuseid ja reaktsiooni säärele tuleb ka nõuda resoluutsemalt.

Must on ikkagi tubli. 

Foto: Kertu Kosk

ühed jalavahetused

Tädi CD tundus täna esialgu taas nii tuim ja uimane. See pani mind üksjagu seljas rohkem võimlema. Alati on dilemma, et kui ta esialgu säärest absoluutselt välja ei tee, kas ma siis tegelikult peaksin kohe steki kätte võtma? Mul on seda peaaegu võimatu teha, kui ma tegelikult tean, et kui ta on soojenenud (aeglaselt, aga kindlalt), siis reageerib ta enamasti kõigele ja kohe, ole ainult mees ja oska küsida. Nii ma siis ootasingi ja teise traavi ajaks oli juba palju parem.
Soojendusgalopi ajal tundsin, et tagumiku taha hakkas tekkima mingi mootor, Carp hakkas selgelt tundma jooksmisrõõmu. Vahepeal küll tekkis ka mingeid traavijäämisi (mida ma ei tohiks endale tegelikult üldse lubada), aga ma ei olnud enda peale väga kuri. Sama lugu - kui Carp soe on, siis laheneb ka see probleem.
Nii et lõpp läks jälle toredamaks.
Tulime paremast jalast galoppi ja ees sattus olema paras ports igasuguseid lapsi ja hobuseid ja diagonaal avanes meie ees nagu vähe heledama valgusvihu sees ja ... kõik näis nii toredasti klappivat, et võiks proovida .. jalga vahetada.
Jess! Carp näis olevat sama meelt ja kõik toimus nii kergelt ja lihtsalt, nagu me muud oma ühistes trennides ei teekski! Hurraa!
Teisele poole ei olnud alguses päris sama lugu, natuke loogiline ka - vasakule poole ei suuda ma ka galoppi eriti kvaliteetseks sõita. Ma siis võtsin aega, püüdsin nii ette valmistuda kui võimalik, palusin Taivel ka igaks juhuks vaadata ja ... wiiii! See polnud nii sujuv ja läbi õhu, kui teisele poole, ma tundsin, kuidas Carp pidi oma jalgu all sättima ja sammu kalkuleerima. Taive ütles, et mul oli olnud liiga vähe säärt tagumiste jalgade jaoks, aga muidu oli olnud OK.

***
Tüdrukud tallist olid teinud mulle sünnipäeva puhul väga laheda üllatuse - aardejahi. Ma olin nii liigutatud ja nii õnnelik, aitäh teile! :)

Rolly & ristikesed

Huh, kui raske on platsile mahtuda koolisõiduskeemisõitjate (no mis sõna ...) sekka.
Esimestes traavides oli üks vana tuttav jama - kui küsin vaikselt, siis pole see Rolly jaoks mingi säär ja kui küsin kõvemini, siis tormab ta edasi: "appi, tapetakse!?" Lisaks oli tal mingi oma programm täita ja minu improvisatsioon ärritas teda. Ta oleks eelistanud ikka joosta mööda rada ja omas tempos. Küliskäiku oli ka korduvalt tunda.
Positiivset võib ka leida. Näiteks on suht tore see, et hobused ei pea blogi. Või ei kirjuta loomakaitsesse kirju.
Mõnikord on juba esimese traavi lõpuks tunne, et hakkame tööd tegema, aga täna ei olnud seda veel teise traavi lõpuski. Seda enam olin üllatunud, kui kuskil keset galopitõsteid hakkas äkki tekkima mingi teineteisemõistmine. Kas aeg tiksus niikaugele? See ei saanud ju olla selle haleda soojendusega seotud?
Pärast läks toredaks ka, me pidime tulema ühest ja teisest jalast väikseid riste. Ma mäletasin küll, et Rolly oli see hobune, kes jätab sammude sättimise ratsaniku hooleks ja nii juhtus ka mõnikord, et meie sammud ei klappinud kohe üldse. Ta tahtis esimestel katsetel pisut enne takistust hakata selle poole tõmbama ja galoppi tuli hoida rohkem koos. Noh ja ainult nii oli võimalik ka enam-vähem näha, kust ja kuhu peaks hüppama. Mis alati ei õnnestu.
Paar korda keskendusin hullult sellele, et takistusel hoida rohkem raskust sisemisel jalusel (kuhu jalga võiks maanduda) ja üks kord tähendas see seda, et ma ei suutnud korralikult teda ristini viia ja me maandusime seal kuskil lattide vahel. See on natuke hirmus.
Kui eesmärgiks oli maanduda õigesse jalga, siis see õnnestus ühel korral ka. Ülejäänud aja tuli teha traavis jalavahetus ja iga korraga oli vaja selleks kiiremini ja kiiremini saada ennast seljas püsti, korda ja kiiresti hobune traavi võtta ja uude jalga tõsta.

good old Carpe Diem ja mõned hüpped.

Mulle meeldis Carpe Diemi samm juba siis, kui tulime koplist talli poole.
Soojendus läks ka kuidagi kiiremini kui tavaliselt, Carp oli mu ettepanekutega nõus, nii sammus kui traavis kui (big surprise) galopis. See tähendas siis seda, et ma sain teda pisut edasi sõita ja kui võtsin natuke tagasi, siis ei jäänud me kohe traavi ega sammu. Väga bro. Ka see, et ma kogu aeg delikaatselt ratset püüdsin lühemaks võtta, kui seda eest pisut anti, polnud täna mingi probleem.
Muigasin jälle Carpi elukogemuse peale - kui proovid ratsmeid ühte kätte võtta, siis käib temast jõnks läbi ja ta igaks juhuks kiirendab. Samal moel rivistub ta siis, kui natuke keha tahapoole kallutad. Eriti kui on tegemist takistuse poole liikumisega.
Esimesele ristikesele peale minnes oli tunda, et ma natuke logisesin. Hirmsasti tahtsin enne lendu minna. Iga hüppega läks tunne paremaks ja tekkis mingi enesekindlus. Peale ristikese hüppasime veel okserit ja valget lattaeda ja siis nelja takistust üksteise järel.
Jalavahetus ei õnnestunud, see tähendab, et Carp jäi risti. Järgmine kord tuleb kiiresti traavi võtta ja uuesti tõsta. Jalavahetust ei saa teha siis, kui oled juba kaks meetrit vasakule kaldunud.
Veel läks natuke keskendumist täna selle peale, et me peale takistust ei hakkaks paremale ära vajuma.
Aga tunne oli täitsa tore, mõni hüpe näis seljast ka väga mõnus. Eriti kihvt tunne on ikka see, kui tunned, et iga pingutus ja säärega vajutamine tegelikult ka loeb ja hobune kuulab su ettepanekuid.

Markusja

Terve esimese traavi õnnestus läbi ajada ilma pea jõnksutamise või vehkimiseta ja mul oli juba suu kõrvuni. Teise traavi alguses võtsin ratset lühemaks ja siis ajas Markus ka pea püsti, nii et esimesed kaheksad ja diagonaalid ei tundunud enam üldse toredad, aga muutsime pisut Mariti soovitusel trajektoori ja ma püüdsin ka olla ekstra vaikne oma kätega ja pilt läks palju paremaks.
Markus muutub palju leplikumaks siis, kui ma suudan oma sääred kohe "lukustada" tema külgedele, need ei loksu ja ei vehi, aga vaikselt annavad endast ikkagi märku. Nendel hetkedel on tunda, kuidas Markuse liikumine muutub ja kael/pea hakkavad ka teismoodi jõnksuma. Aga kui meil on käsil mingi vaidlus teemal "ratsme pikkus", siis ei ole ma ikkagi nii heas tasakaalus, et ma ei vajuks ette või taha. Niipea, kui mu säär lahkub hetkeks tema külje vastast, pole ka sujuvast Markusest jälgegi alles.
Vahepeal käisime kaheksaid üle lati, püüdsime seda teha nii, et mitte kuskil rütm ei muutuks.
Treener rääkis kõhulihastest, sellest, kuidas kõik osad kehast peavad oskama üksteisest sõltumatult reageerida ja Markuse eripäradest ka pisut.
MA SAIN TA JÄLLE TRAAVIST GALOPPI! Ja see ei tundunudki täna nii keeruline, nii et mulle tuli alles mõne aja pärast jahmatusega meelde, et ahjaa, see oli ju see hobune, keda ma sain ainult sammust galoppi.
Galopis ajasin teda kohe liiga edasi ja siis seletas Marit, et millal ja mismoodi reageerida. Esimesed üleminekud galopist traavi püüdsin liiga palju jaluste peale jõuda, see aga muutis üleminekud kuidagi eriliselt järsuks ja iga kord ma vajusin ette selle peale. Kõige parem üleminek tuli siis, kui ma üldse ei mõelnud selle peale, kuidas seda teha.
Ja siis jalavahetused - tegime diagonaalil mõned. Endale jäi tunne, et ma väänlesin kuidagi eriliselt üle seal seljas, aga treeneri arvates oli ok. Ühel korral lähenesime liiga suure hooga ja seetõttu oli Markusel olnud raske vahetada, aga ta vahetas siiski. Nii lahe loom.
Lõdvestustraavi ajal ta pisut sirutas oma kaela ja pead ette ja allapoole.
Nii vähe ongi õnneks vaja :)

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(

Heinz ja tema meeleseisundid

Tänane trenn oli pigem vaimselt kui füüsiliselt väljakutseid esitav ja sellepärast eriti põnev.
Olime maneezis ja Heinz oli mõnevõrra erinevate asjade pärast mures, oli vaja kogu aeg leida lahendusi ja tasakaalu esitatavate nõudmiste ja pideva julgustamise-lõdvestamise vahel.
Samm oli tegelikult minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt toredake, kohe tuli hea tunne.
Traavis ei tundunud ka midagi väga viga, vähemalt seni, kuni ma kergendasin.
Täisistaku ajal tundsin, et ilmselt mu sääred ei ärata usaldust, sest ühel hetkel hakkas ikka see köievedu ratsmega pihta. Hakkasime tegema sääre eest astumist, alguses sammus, pärast traavis. Arvake ära, kummale poole mul see kehvemini välja tuli? :P

Selleks ajaks hakkas Heinz juba pisut muretsema ja oma suulisi nagu nätsu närima. Võttis jälle mõnevõrra aega, enne kui saime rahulikku traavi, millest sai hakata galopitõsteid tegema.
Esialgu paremale. Esimese tõste peale sain sarnase reageeringu nagu eile - oi, appi, ega me ometi galoppi ei hakka tegema? Kui siis galoppi saime, sai Heinz aru, et muretsemiseks ei olnudki põhjust ja pisut lõdvestus.
Vasakule poole võttis see kõik rohkem aega. Mingil hetkel hakkas ta jälle traavis tormama, nii et pidin hakkama jälle tegema peatusi ja kord ka taandama. Tegi kurvaks, et meie rütm kadus ära. Nagu ka see tore kontakt, mis esialgu tundus olevat kahepoolne kokkulepe. Asi läks nii hulluks, et ma tundsin, kuidas mu käed on krampis ja ratse lihtsalt libiseb käte vahelt minema. See ei saa küll õige olla. Tegime vahepeal puhke- ja mõttepausi.

Siis tuli pisut vaeva näha, et Heinz oleks jälle nõus normaalselt galopile minema. Väga palju tööd minu õlgade kallal, iga kord, kui ta veidi end allapoole lubas, siis tutiplutitasin ja sügasin nagu jaksasin, see tundus mõjuvat. Ainuke jama, et iga kord selles kohas, kus eelmine kord oli tõste, läks ta jälle sapsu täis.

Palju mõttetööd, aga see just pakkus pinget.

Siis tegime jälle reibast ja rütmikat sammu, pikalt ja mõnuga ning peale seda tuli läbi traavi teha jalavahetusi. Alles siis algas kogu "fun" pihta. Vaene loom hakkas niimoodi tormama, et ma pidin korduvalt teda katkestama ja peatusi hakkama tegema. Tunne nagu võidusõiduhobusel istuda. Mõned korrad õnnestus küll harjutust ka kuidagiviisi sooritada, aga mõned pöörded või voldid läksid täiesti sapsimise nahka.

Peale eelmist etendust olin pisut üllatunud, et saime lõdvestustraavis mingi talutava rütmi kätte ja et me ei tormanudki paanikas mööda maneezi ringi. Heinz tundus vahepeal isegi lõdvestunud :)

Nüüd jääb kahjuks väike paus mu trennidele vahele. Ühtepidi vist hea, asjadel on aega settida. Teistpidi nukker värk, näib et sadulasse ronimata aeg on nagu natuke raisku läinud aeg.
...
Millal ma küll selliseks muutusin? :)

ei taha ära sõnada ...

... aga tundub, et olen sattunud heade trennide lainele :)

Täna sõitsin Carpe Diemiga.

Püüdsin alguses teha aeglasest sammust reipamat sammu, eest ei hakanud midagi enne torkima, kui ta kõndis juba täitsa kenasti. Vaikselt ja pikalt mõlemale poole sammu, siis läksime traavile. Natuke tahtis vahepeal uinuda, kogu aeg pidi ise kramplikult oma rütmis kergendama. Üleminekud olid täna paremad kui tavaliselt, paar tükki tundusid nagu päris, sujuvad, ilma tasakaalukaotuste ja rabistamisteta.
Natukese aja pärast tundus, et ta ise ka tahab liikuda. Rütmi säilitada oli pisut keerulisem ülesanne kui eile Heinzuga.
 Esimeste galopitõstete ajal pigistasin silmad kinni ja hambad risti, tulgu mis tuleb, mina ratset ära ei anna, ükskõik kuidas ta ei venitaks. Tahtsin täna galopis proovida igasugu üleminekuid ja kokku-lahku-sõitmisi, sest galopp on selgelt minu jaoks kõige puslem allüür. Eriti Carpiga.  
Aga tegelikult ei tulnudki mingit sõda. Esialgu oli Carp muidugi pisut kandilisem, aga eks seda ju nimetataksegi soojendusgalopiks. Sekka mõned üleminekud ja tunne muudkui paranes. Püüdsin edasi sõita nii, et käsi ette ei viska, hobune laiali ei lähe, säär jääb peale ja hea tunne säilib. Noooooh... peaegu paari korraga jäin rahule.

Siis pidime tegema diagonaali peal Carpiga jalavahetusi. Seekord ebaõnnestusid esimesed. Enamasti ikka tasakaalu kaotuse pärast ja üks näiteks sellepärast, et ma tahtsin kaht asja korraga - jalavahetust ja tüürida hobust tagasi raja poole selle jalaga, mis oleks pidanud lihtsalt jaluse peale vajutama. Bad idea.
Korraks käis mul juba peast läbi, et kas täna on selline päev, nagu see, kui treener pidi Carpile jalavahetused ise meelde tuletama. Võibolla Carpil tuli ka see päev meelde, igal juhul järgmisel korral õnnestus pool vahetusest (tagumine pool jäi hiljaks). Järgmised olid juba paremad ja paremad, viimaste eest saime juba kiita. Hurraa!

Lõdvestustraavi ajal vaatas treener meid pikalt ja ütles, et ta ei tea kedagi, kes saaks Carpi niimoodi hetkega lõdvestuma. Allakirjutanu tundis ennast kõrvust tõstetuna. Hurraa-hurraa!

Istakutrenn Carpe Diemiga

Koplireegel nr 3: kui Sul pole korralikku prožektorilaadset taskulampi, ära mine pimedas hobuseid koplisse kobama. Hobuseid ma ei leidnud, küll aga jooksime kokku Susanna ja Katriniga (kellel oli taskulamp, aga mitte hobuseid). Hobused leidsime alles 17 minutit enne trenni oodatavat algust.

Sellega seoses uus isiklik rekord - Carp sisse toodud ja valmis pandud 17 minutiga. Kus mu medal on? :)

Carp oli valmis tööd tegema, puhkis ja ähkis alguses, aga siis keskendus ja oli väga väga tööindu täis. Tegime muuhulgas jalavahetusi. Nendega juhtus nii, et esimesed õnnestusid küll, iga järgmine läks aga keerulisemaks ja keerulisemaks, kuni lõpuks oli juba peaaegu võimatu jalga vahetada ja (!!) ka läbi traavi vahetada.

Siis tegime galopp-traav üleminekuid, pärast galopp-samm üleminekuid. Paaaalju täisistakut.

Pärast pani Taive (koos juttudega igasugustest haigetest meestreeneritest :D) mu ülakeha täisistakus paika. Kuklast alates kuni ristluuni välja, peaaegu 10 cm kaupa. Kuidas peab olema pea, kuidas kukal, kuidas õlad, käsivarred, küünarnukid, abaluud, kuidas naba (koos küsimusega, ega ma pole kõhutantsuga tegelenud), kuidas see kurikuulus tagaotsitav ristluu peab olema. Ilma jalusteta.
Pika pusimise peale hakkas mingi tunne tekkima. Carp aitas sellega kaasa, et kui ma tõesti sain hetkeks õige asendi kätte, siis oli loom ka kohe kergema liikumisega, mõnus seljast ja tõusis ka imekergelt galoppi.

Jeesss.

vahva vanapoiss Markus

Ma ei kujuta ette, milliseid trikke Kertu eile Markusega tegi, aga täna oli härraga nii mõnus sõita...
Alustasime suurel platsil uhkes üksinduses ja kõndisime ohtralt sammu. Reipalt, aga suht lõdvestunult. Markus tundus üksindust nautivat.

Esimene traav möödus ilma igasuguste peakõigutamisteta, rütm oli täitsa olemas, säärega lükkasin, käega vaikselt korjasin, härra ei pannud tähelegi või siis tegi nägu, et ei pane tähele.
Täisistakut tegin ka täna palju-palju. Täitsa lubav oli, säär tundus palju paremini fikseeritud, asend sadulas tundus ka parem ja õigem. Markus oli üle ootuste rahulik ja rõõsa, pakkus ise aeg-ajalt ennast alla ja puristas vahepeal südamest ja rahulolevalt rütmi kaasa. Midagi uut?

Lõdvestumine toimub läbi rütmi, tuletas Karin ka meelde ja muidugi see toimis. Nii traavis kui galopis. Viimane oli täna eriti lubav ja mõnus, paremale poole sõites Markus tõesti lõdvestus  ja galopis oli rütm, see oli selline muinasjutugalopp - pehme, mõnusa hüppega, seljas oli tunne nagu karusellil - nagu ei näeks ise üldse mingit vaeva.
Selliselt galopilt saatis Karin meid diagonaalile jalavahetust tegema. See oli iluuuus! Tegime teistpidi ka voldi peal galoppi ja püüdsime saavutada samasugust lõdvestatust.

Lõdvestustraav ei olnud minu meelest ka üldse paha.

Trenni lõpus jäi mulle võimalus vaadata, kuidas mu 6-aastane tegi Zazmini seljas galoppi. Tubli oli, tõsted õnnestusid ja suutis säärtega ka kogu aeg hobust galopis hoida. Olgugi, et need veel ei ulatu eriti kaugele hobuse külgedel :)

Ahjaa - püüdsime, mis me püüdsime Karini juhendamisel traavist Markust galopile tõsta, see mul ei õnnestunud. Kui sain ta tagasi peaaegu sammu ja tabasin õige hetke ära, tõusis ta sellest küll väga kenasti. Päris traavist veel mitte. 

Pikas perspektiivis näib ratsutamine olevat harrastus vaid kannatlikele ja mõistvatele inimestele, kellel on taluvust aktsepteerida selle teiste sportlase (kelle seljas sa istud) tujusid, kapriise, tema tänast meeleseisundit. Taluda seda, et ühel päeval tehakse sulle selgeks, kui mõttetu koostööpartner sa oled ja järgmisel päeval antakse maitsta jälle kaifi koostööst, omavahelisest klappimisest ja õnnestunud sooritustest. Või siis ratsutamine muudab sind selliseks?

Koera meeleseisundit näib olevat kergem muuta ja lõppkokkuvõttes - harva istuvad võistlejad oma koeral seljas, olles haavatavas olukorras, kus nende elu sõltub sellest loomast.

Kes mängivad tennist või suusatavad, ei kujutaks ettegi, et reket ühel päeval hakkab kontrollimatult oma geimi mängima või suusad eest ära jooksma. Ainult üks aju, emotsioon ja närvisüsteem kontrollida. Ja seegi on suur teadus.

El Beg, jah, seesama El Beg.

Milline sümpaatne vanahärra!
Juba esimeses traavis oli ta nii mõnus, liikus hooga, tuli kenasti ratsmesse, hoidis kogu oma keha nii kergelt, seljas oli mugav istuda. Saime kahe peale mitme päris sujuva ja konkreetse üleminekuga hakkama. Paar korda komistas, aga see võib olla ka kivi minu kapsaaeda.
Iga hobuse seljas tundub see "hobune sääre ees" pisut teistmoodi tundena. Tema puhul tundusid mu jalad hoopis palju pikemad ja teise koha peal olevat kui näiteks Aaria puhul. Eks see on vist loogiline, kui nad on erinevate kehaehitustega. Ise peab iga kord kohanema.
Sääre eest astumised - ma tegin kõik endast oleneva ja tegelikult jäin mõne korraga täitsa rahule (paar korda lasin õla tiba ette vajuda). Natuke ajas naerma, sest El Beg oli ülitähtsa olemisega: "oota, ma tean seda harjutust, püüa mitte segada, ma teen selle ise ära!"
Soojendusgalopis lasin ta esialgu laiali joosta :( Teine katse oli parem, aga mul lõi puusa krampi ja oli füüsiliselt rohkem nõudev. Kehv vorm? Peaks külmade ilmade tulekuga seoses hakkama soojendama enne trenni?
Pidevalt tundus, et vasakule sõites vajume vastu platsi piiret, sest minu välimine jalg hakkas vastu aeda kolisema ja selleks, et seda ei juhtuks, püüdsin hoida teda kuidagi ... seespool ja samal ajal vajutada rohkem sisemisele jalusele. Tegelikult tähendas see seda, et olin alatasa ja alateadlikult  seina ääres kreenis. 
Galopis tegime sama harjutust, mis Markusega - diagonaalilt kontragaloppi ja jalavahetus lühikeses seinas. Jeeeee! Täitsa välja tuli! Üks kord jäi jalavahetus pisut hiliseks, aga ülejäänud korrad olin rahul. 
Peale jalgade pesu viisin ta boksi, võtsin nööri ära ja hakkasin uksest välja minema. Ta seisis mu selja taga, pani pea mulle õla peale ja ohkas rahulolevalt. No kui lahe saab üks vanake olla?
Mul on tunne, et mind hellitatakse seal tallis nende toredate hobustega nii ära, et ma pärast kuskil tavaliste grupihobustega ilmselt hakkama ei saa või ei tahagi saada...

Markus, jalavahetuste äss.

Ma ei saa aru, miks Markusel on selline maine, nagu tal on. Mulle ta kohe meeldib. Muidugi pole temaga lihtne, kui ta hakkab pead ühele ja teisele poole vehkima, aga seda juhtub meil ainult nendel hetkedel, kui krabada kiiresti ratset ja hakata nõudma ilma viisakate läbirääkimisteta.
Kui ta juhtub olema keskendunud ja töötama kaasa, siis pakub ta väga magusaid hetki.
Täna oli meil väga hea trenn, ma püüdsin olla kätega õrn, aga mitte allaheitlik ja juba esimese traavi lõpuks oli hea tunne saavutatud. Markus ei visanud pead ega avaldanud mingeid seisukohti.
Ta läheb närvi siis, kui mina frustreerun. Näiteks, kui üritan teha traavist galopitõstet (mis ei õnnestunud täna kordagi). Samas, ma pole kunagi Markust traavist galoppi saanud, nii et ma ei ole sellepärast veel väga õnnetu.
Sammust saime galoppi täna iga kord :)
Markust galoppi tõstes hakkas tekkima see ettekujutus, mida tähendab "lähed ristluuga kaasa". Kuidas seda traavis tehakse, kui ajab põntsuma?
Vahepeal vaatasime teiste hüppeid ja lugesime fuleesid. Markus vaatas kella ja pööras siis pea minu poole ja vaatas mind pettunud näoga: "alla ei hakka ronima või?"
Aga meil olid kavas veel jalavahetused (wiiiii!) ja kontragalopp. Harjutus oli siis selline, et lähme diagonaalile, jätkame kontras ja lühikese seina keskel vahetame jala. Siis tuleme diagonaali teiselt poolt.
Ei olnud üldse nii raske kui arvasin. Magusaks tegi asja Markus, kes elavnes silmnähtavalt ja tegi kõike nii püüdlikult. Vasakusse jalga vahetasime iga kord kenasti, paremasse (ülla-ülla) esimesed korrad ei õnnestunud - ta vajus mitu korda traavile või siis vajusime sisse.

Väga-väga mõnus trenn oli.

hüpped-hüpped-hüpped (Carpe Diem)

Väike isiklik rekord - sain hobuse koplist toodud ja valmis pandud poole tunniga. Anne aitas  kaitsmetega ja söötis Carpile vähemalt tuhat õuna sisse, kuni ma martingali peale sain.
Esimesel traavil oli natuke ärasuremise lõhna küljes, aga kuidagi saime mingi rütmi pika mangumise peale sisse. Marit ütles, et ma laseks hobusel rahulikult seljast tööd teha, kiire särtsu sisse ajamine pole vajalik, las ta enne saab seljast soojaks. Taive krimpsutas iga kord nägu, kui me temast möödusime ja käskis mul Carp ellu äratada.

Teise traavi lõpuks olime peaaegu valmis. Ei olnud veel nii reaktiivsed, kui meie parimates trennides, aga vähemalt hakkas minu sääre peale midagi toimuma ja Carp oli ka pehmem.
Esimese galopitõste peale hakkas Carp justnagu tõusma, aga siis jäin ta õlga jõllitama ja sinna see jäi. Teisest tõstest ta tõusis kenasti, ent see oli selline natuke poolpidune külm galopp.
Vaatasin imetlevalt Jennyt Veroni seljas, kes tegi mitu ringi poolistakus mööda platsi ja nad muudkui sõitsid ja sõitsid. Minu säär pidi iga sammu ajal kogu aeg ja pidevalt Carpile kinnitama, et jah, ikka veel on vaja galoppi, ikka veel. Poolistakust ei saanud unistada. Treener kinnitas, et see probleem kaob peale esimesi hüppeid.

Soojendushüpped läksid täitsa kenasti, midagi eriti parandada polnud vaja. Üks kord hüppasin enne Carpi takistusele, puhtalt minu lohakus.

Esimest korda okserile tulles vajusime tiba vasakule. Imelik, et see juhtus just sellise takistuse puhul, kus oli minul ees suht palju aega planeerida ja Carpil kalkuleerida.

Jalavahetused on pusle. Nad saavad küll tehtud (Carp hoolitseb selle eest vajadusel ise), aga kui kahe takistuse vahele jääb jalavahetus, siis saab minu maailm vahepeal otsa ja rütmist või õigest trajektoorist pööretel ei jää eriti midagi järele. Tunnen karjuvat vajadust sujuvate jalavahetuste oskuse järele. Ma ei tunne veel alati ära, kas on õige jalg või ei, ja selleks, et veenduda, vaatan alla. Kui siis jalavahetus peaks veel mind tasakaalust välja viima, siis ongi juba mitu väärtuslikku meetrit kaotatud (ja enamasti sisse vajutud).

Teine pusle on pöörded vasakule. Täna pidime sinimustvalge lattaia pealt tulles sõitma kenasti rajale (vajadusel vahetama jala), läbima 2 (kaks!!!) nurka ja siis sõitma valge lattaia peale. Kui teist korda sai pikast rahulikust raja peal sõitmisest jälle mingi imepisike hüsteeriline volt, siis hakkasin muretsema, et äkki mul ei olegi enam vasakut jalga, kuidas muidu seletada seda, et just vasakud pöörded ebaõnnestuvad ja paremad pöörded ei valmista selliseid väljakutseid. 

Väga hea meel oli selle üle, et täna tundsin, et olen igaks hüppeks ise valmis, säär peal ja kand all. Kordagi ei tekkinud kahtlevat tunnet. Takistuste ees jääb tavaliselt vähe aega filosofeerida, aga selline mõte jooksis küll peast läbi, et kui säär on paigas ja kand all, siis tegelikult ongi hästi. See on ainuke asi, mis töö ära teeb ja mind sadulas hoiab (ükskõik, kas hobune teeb kauge/kõrge/kiire hüppe). Kätega ei saa niikuinii takistuse peal midagi enamat ära teha, kui kaasa minna. Lõppude lõpuks hüppas see tüdruk Veskimetsas ju ühe ratsmega parkuuri ära.

Hüppasime viimaks ka parkuuri (kokku oli vist umbes 7-8 takistust ja kõrgusel ~80 cm?). Kui see valge lattaed välja arvata, kus vasakule sisse vajusime ja kaks volti pidime tegema, siis ülejäänuga jäin rahule. Paar hüpet olid nii mõnusad, et judinad jooksid mööda selga. No nii kihvtilt ei saa üks hobune hüpata ju!

Edit: mitte ükski kolmapäev ei jõua ma teleka ette Eurospordist Equestrian Sportsi vaatama. Dammit.

jätkame Markusega

Seotud jalgadega. 
Täna sai nalja, kui treener lasi Jürgenil tuua tallist mingid rihmad ja nendega mu jalused sadulavöö külge kinni siduda. Esialgu seoti jaluserihmasid pidi, mis tekitas küll tunde, et jalgu liigutada ei saa, aga samas ei häirinud eriti säärega tegutsemist või sääre hobusest kaugemale viimist. Pärast seoti aga jalus ise sadulavöö külge ja see tekitas meil Markusega naljakaid tõlkes kaduma läinud hetki. Mu jalad olid põhimõtteliselt tugevalt rõngas ümber tema ja kui tahtsin hakata sammus edasi liikuma, olid sääred nii kõvasti vastu Markust, et see vaeseke pistis traavis edasi tormama ja ei peatunud enne, kui võtsin korraks jalad jalustest välja. Nii ajas naerma :)
Nii et kui tavaliselt on vaja pingutada, et säär oleks tugevalt peal, siis täna oli mul vaja vahepeal teistsuguse probleemiga tegeleda, hoida säär võimalikult õrnalt peal ja püüda mitte saata hobusele valesid signaale.
Aga tund oli nagu ikka, väga hea. Teise traavi lõpus oli ta päris mõnusakene ja lasi pea alla ja tundus lõdvestunud. Oleks tahtnud kõrvalt näha. Väga pikalt ta seda nautida ei lase ja tööd jätkub igaks sammuks. Üleminekud olid täna kobamad. Mitu korda tegin peatuse, kutsusin teda alla, ta tuli, tundus nii mõnus, lubas kena üleminekut ja kui siis sääred vastu panin, viskas ta nagu eesel pea kuklasse ja hakkas laperdama. Urr.
Galopitõsted ebaõnnestusid esialgu totaalselt, sest nende rangi seotud jalgadega ei osanud ma Markusele kuskilt poolt läheneda ja kõik, mida me saavutasime, oli energiline traav :) Kui siis Marit oli nõus mu rihmad ära võtma, proovisin traavist teha, aga selleks ajaks oli Markus põhimõtteliselt seda meelt, et igasuguste umbkeelsetega tema galoppi ei tee.

Ristluu müsteerium.
Sammust galopitõsted tulid paremini välja (traavist ei õnnestunud mitte ükski). Isegi, kui mu ristluu tegi vahepeal õiget asja, siis ma ei saanud mõistusega aru, mis see oli. Pigem tõstsin tunde järgi ja olin ise ka pisut üllatunud, kui õnnestus.
Galopp oli vist täna parem kui eile, ma ise rohkem tasakaalus, püüdsin sääri hoida õige koha peal ja mitte nendega vehkida. Paremasse jalga sõites hakkas Markus liialdama ja jälle oma kaela sissepoole rulli keerama. Treener käskis välimist ratset meelde tuletada ja see toimis.
Kui hakkasime tegema jalavahetusi (kolmeosaline serpentiin, keskel jalavahetused), siis peale esimesi ebaõnnestumisi käisime jälle läbi, et mida selleks õieti teha tuleb. Ratset ei tohi mingil juhul ära visata, vastupidi, tuleb kutsuda teisele poole. Suruda jaluse peale (see jalg, mis saab olema sisemine) ja tulevase välimise jalaga teha tõste. Maha ei tohi ka vaadata. 
Aga kuidas hobust ristluuga teadlikult tõsta???

Igal juhul õnnestusid peale seda kõik jalavahetused (rõõmuhuilge koht) ja ma sain isegi selle tunde kätte, mis hetkel tuleks seljas Markusele anda hetk jalgu seada ja korraks kergelt poolistakusse tõusta, et ei põntsuks. Jeee!

P.S. Kui teil tekib idee, et uuriks täpsemalt kõikvõimsa Google käest, mismoodi ristluu liigub või toimib, siis ärge seda tehke.
Kordan, ärge googeldage sõna "ristluu" või "sacrum".
Ei lähe selgemaks. Palju udusemaks läheb.
Pärast piltide nägemist tundub, et ristluud saab sihtotstarbeliselt kasutada ainult siis, kui see on kehast eemaldatud.
Las ta jääb.
Jääme parem selle tunnetuse küsimuse juurde.

Madin Markuse kaelaga

Heh, juba esimese traaviringi ajal sain aru, miks täna just Markusega trenni teen :)

Kui Rolly viskas viimane kord pead erinevates suundades moel, mis tekitas kätes abituse tunde, siis Markus on selles kaitsnud doktorikraadi. Peale esimesi ringe sain aru, et mul on sääred ja istak ja ongi kõik. Mis käsi puudutab, siis tuleb olla tänulik, kui Markus midagi mulle eest annab, aga midagi heast südamest tasuta siin jagama küll ei hakata ja kõrgeid ootusi pole mõtet seada.

Õnneks oli ta ikkagi väga mugav hobune, ei olnud keeruline sääri talle ümber pigistada ja hakata vaikselt rütmi lugema. Võib-olla kergendasin esialgu pisut kõrgele, aga samas oli ta ka sedasorti schoolmaster, kes iga ettevajumise puhul reageerib, nii et tuleb end püsti ja otse hoida, siis on aga õige kergendamine loomulikum tulema.

Esimese traavi tegin lühikese, ei nõudnud suurt midagi, sest tal oli pea juba nagu tuulelipp püsti ja suhtumine silmades ja jalgades. Püüdsin hoida käed väga rahulikult all ja kiitsin teda iga kord, kui nurkades tekkis mingi painde moodi asi või kui ta vahepeal unustas oma suhtumise ja lasi vaikselt pead allapoole.

Peale pisikest puhkust tegime volte, üleminekuid, diagonaale, jälle volte ja peatusi. Mõned üleminekud olid päris toredad. Teises traavis oli eriti hästi tunda, kuidas ta hoiab jonnakalt oma kaela viltu ja passib platsilt välja risti vastupidises paindes. Mängisin ratsmega, lasin välimist ratset võimalikult vabaks, kutsusin sisemise sääre ja ratsmega. Vahepeal lubas, aga siis oleks talle nagu jälle meelde tulnud, et ta pole "mingi selline" ja jälle keeras ta kaela kiuste kõveraks. Vasakusse jalga oli see eriti jube, siis oleks pea justnagu kogu aeg üle platsi ääre olnud. Küsisin treenerilt, et mida sellega teha, aga ta ütles, et sellega ei olegi eriti midagi teha, see on midagi vaikse protesti sarnast ja Markusele omane.

Tegelikult oli ta teise traavi lõpus juba palju mõnusam ja koostöövalmim. Ma ei kiskunud eest ja ei nõudnud eriti kätega, aga püüdsin kogu aeg hoida sääred julgelt peal, pigistada rütmis ja kui siis poolkogemata eest midagi allapoole tuli, proovisin ratsmega selle kinni püüda ja samal ajal tutiplutitasin teda häälega. Sellist vaimustavat tunnet, nagu Rollyga, ei tekkinud, aga samas ütles treener, et Markus pole juba kaua nii hea eest olnud ja seda oli ülihea meel kuulda.

Esimesed kaks galopitõstet ei õnnestunud ja Markusel käis vist peast läbi mõte, et võib ka ilma?
Maritil oli selle jaoks sobilik strateegia varrukast võtta ja Merle abiga tõusis tüüp kolmandast tõstest kenasti galoppi. Mõnus mugav galopp.

Viimase paari-kolme trenniga on mul hakanud tekkima mingi ettekujutus, et kuskohas peab olema säär ja et kui vähe see tegelikult üldse edasi-tagasi kõlkuda tohib. Nii mõnus on sõita, kui ei pea pidevalt säärtega tonksama, et ta galopis püsiks. Piisab, kui säär on kergelt peal. VÕR-RA-TU.

Galopis püüdsin Markust koondada ja seegi tuli välja. Ühel korral vajus ta traavile, aga ma ilmselt läksin ka liiga hoogu. My bad.

Aga kõige magusam osa täna olid jalavahetused! Need nimelt õnnestusid peaaegu kohe ja selleks ei olnudki vaja ennast kringliks keerata. Paremasse jalga vahetades pidin peaaegu kaks korda rõõmust huilgama hakkama, sest need läksid nii sujuvalt ja kiirelt, vasakusse põntsusin rohkem seljas ja vahetus ei toimunud nii ruttu. Üks kord jäid tagumised pisut hiljaks. Põntsumise kohta küsisin, aga sellega pole midagi teha. Ma olen vaadanud, et paljud tõusevad selleks ajaks täiesti poolistakusse. Peab vist lihtsalt selle tundega harjuma. Veel šefim oleks, kui saaks kunagi selle tunde kätte, et millisel hetkel seda jalavahetust nii küsida, et ta oleks kiire ja kõrvalt peaaegu märkamatu.

Pärast nahistasime veel pisut platsil kommi ja rääkisime juttu. Markus tundus muhe tüüp olevat.

Urr päev toredate hüpetega

Tundus, et täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)

Lõpuks läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.

Kui tegin soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku, aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega taguma…

Nagu ikka, esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas funktsioneerima.

Siis hakkas juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi. Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.

Teised korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.

Ühe hüppe ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.

Ja siis parkuur. See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.

Alustame sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus. Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi, aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.

Sõitsin parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud, jäigi hüppamata.

Treener hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja nii oligi kokkupõrge vältimatu.

Olgugi, et ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.

Vigade parandus ja jalavahetused

Täna sain valida, kellega trenni teha ja valisin uuesti Carpe Diemi, lihtsalt sellepärast, et saaks eilsed vead parandada. Muidugi oleks imeline olnud Aariaga sõita ja ette kujutada, et tema kuulekus ja reaktsioonid on minu märguannete tagajärg või hüpata Lakiga, tuul kõrvades vilisemas. Aga mul oli tunne, et meil jäi Carpiga midagi nagu pooleli.
Esimese traavi ajal jõudsin neli korda oma valikut kahetseda. Venisime nagu tatt mööda platsi.
Õnneks läks iga ringiga paremaks ja teise traavi lõpuks hakkas tekkima ratsutamise tunne, juba tekkis vajadus Carpi tagasi hoida. Tegime iseseisvalt üleminekuid, peatusi, volte, ehk nagu Taive ütleb - traavitöö.
Eilsest jala eest astumisest olid mul kõhulihased küll pisut hellad, aga õnneks on nendega nii, et kui neid edasi kasutada ja trenni peale teha, siis nad enam ei valuta.
Galopitõstete alguses pidasin endamisi plaani, mida selle libiseva ja stekiga peale hakata. Esimese tõste peale ei liigutanud Carp kulmugi. Siis võtsin ratsmed ja libiseva ühte kätte ja välimisse jätsin vaid steki. Tegin tõste ja Carp läks! Läks ka järgmised korrad ja kui esialgu vajus ta ikka iseseisvalt paar korda traavi, siis pärast enam mitte. Nii palju parem kui eile! Eile pidin kogu aeg, pidevalt ja lakkamatult säärtega talle märku andma, et ära sure, Carp, ära veel sure. Ja kui siis oli aeg poolistak võtta, vajus ta loomulikult traavi. Täna seda muret ei olnud.
Lõpuks üle mitme aja sain proovida jalavahetust. Treener seletas kõik lahti ja hakkasime diagonaale sõitma. Pusisin esialgu oma istakuga ja olin täiesti valele poole kaldu. Ei õnnestunud kuidagi. Küll vaatasin maha, küll olin liiga sadulas... Carp oli seda nägu, et appi, mida sa minust tahad?
Marit läks ise talle selga ja näitas mõned korrad ette. Carp püüdis esialgu viilida, aga kuhu ta ikka pääses, lõpuks vahetas jalga nagu miilenki. Ja siis tuli meil ka välja! :) Esimene võttis mu korralikult sadulas kõikuma, teiste puhul olin sellega paremini arvestanud. See, kuidas seljas olles tuntakse, et kas tagumised said vahetatud või mitte, on mulle veel müstika. Alustuseks oleks ju tore, kui ma alla vaatamata tunneks ära sellegi, kas hobune läks õigest jalast või mitte.
Muidugi ei ole selle ühe tunni põhjal mu märguanne veel automaatne ja selgroos, aga vähemalt ma sain mõned korrad selle tehtud!
Jälle nii häppi.

Hüppetrenn Carpe Diemiga, wiiiiiii!

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Ilm oli sobilik parmusöötmiseks ja esimeste soojendusringide ajal ründasid nad meid nagu neil oleks noad-kahvlid käes ja salvrätt ette seotud. Stekiga sain neid vaese hobuse kaelalt ära lükata, aga nad tulid tagasi veel vihasemalt uuele ampsule.

Soojendus ei tundunudki endale nii väga hull, aga kui treener tuli platsile, siis ütles ta konkreetselt, et Carp näeb välja nagu kaelkirjak. Ju ma siis enne kartsin ratset lühemaks võtta ja teda konkreetsemalt kutsuda, aga kui seda tegin, siis tuli ta meelsasti allapoole ja läks pehmemaks. 

Parmud ei lasknud väga pikalt sammupause pidada, vaene loom tundis iga kord kergendust, kui jälle kiiremini liikuma saime ja putukad kannult raputasime.

Siis hakkasime väikseid hüppeid tegema. Latid takistuse ees tekitasid esialgu väikese mõttesegaduse. Mis hetkel ta kavatseb hüppele tõusta? Alla vaadata ei tohi. Esimesed korrad tõusin jälle igaks juhuks ise esimesena. Treener tegi märkuse ja pärast tuli natuke hüppekindlust ning ootasin ikka hobust ka.

Mul on hea meel, et Taive minust ka mõned pildid tegi, piltide pealt on eriti hästi näha, kui väga ma ikka tegelikult sadulast armastan välja ronida... 

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Täna sain selle tunde, kuidas on sõita, kui hobune on su "jalast ees". Mitmeid kordi õnnestus läheneda takistusele õige hoo ja impulsiga ja ma tundsin, et iga märguanne loeb. Aitäh, Carp.
Teine huvitav tähelepanek oli, et kui ma panen käed üksteisele ligi (nagu siis, kui tahaks ratsmeid ühte kätte võtta), siis selle peale Carp ka tõstis tempot.

Jalavahetus tekitab segadust... Üks pööre oli eriti hull. Tulime sini-must-valgelt lehvikult, vale jalaga. Mõtlen segaduses olles, et kas ma jõuan enne valget okserit veel läbi traavi jala ära vahetada? Treener hõikab, et edasi! Ma ei julge hakata siin järelejäänud nelja meetri peal hakata riskima traavi jäämisega. Saame üle okseri - ikka vale jalg!

Püüan vahetada, esimene kord ei õnnestu. Samal ajal püüan hoida rütmi, Carp, ole sõber, work with me, ära kaota hoogu, meil läks juba päris hästi... Tunnen, et hobune justnagu hakkab vahetama, kõõritan silmadega alla (ok, ok, tegelikult vajub kogu mu pea alla ja ma jõllitan hobuse õlga). Tekib selline aeg-luubis koha peal hüppe hetk... nii? Aga see viib mu tasakaalust pisut välja, ma põntsun kuskil sadulast kõrgemal ja samal ajal peaksin tegelikult ümber torbiku jõudma, et mõne sammu pärast rohelise lattaia üle jõuda. Üle jõuame, aga midagi ilusat see pole ja Carpi käest palun andeks ka.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Põhjust andeks paluda oli veel. No alustame juba esimestest takistustest, kui oli vaja nurgast keskliinile keerata ja takistust kohata. Ta vajus sisse, minu säär ilmselt polnud piisavalt tugev ja nii jooksiski roosa takistus meile ootamatult kiiresti vastu. Ups, my bad.

Esimesed hüpped tegin pikemate jalustega ja võib-olla ka seetõttu kaotasin neist ühe mitu korda ja tegin ka ühe hüppe ilma ühe jaluseta - hobuse kaela peal istudes. Ups, my bad twice.

Carp andis mulle täna selle ettekujutuse, kuidas õige kehahoiak mõjub nagu vinnas vibu - kui peale takistust sain end korda, selg sirgeks, pilk ette, säär vastu, oleks ta justnagu iga kord uue hoo saanud ja tormas edasi.

Triibuliselt okserilt tulles pidi Carp tegema 7-8 fuleed ja see teadmine aitas mul peale okserit kiiresti püsti saada. Ma lihtsalt hakkasin juba okseri peal valmistuma sammude lugemiseks. Üleüldse on palju lihtsam siis, kui fookus pole mitte hüppel, vaid järgmisel ülesandel. Teoorias lihtne, praktikas nõuab see aju ümbertreenimist.

Käed lendasid vahepeal õhus. Enda arvates püüdsin neid hoida kogu aeg all, aga kui tulime triibuliselt okserilt ja kaldusime kahtlaselt vasakule, hakkasin hullult rohelisele lattaiale tagasi tüürima ja see, mida mu käed olla samal ajal teinud, oli puhas porno, mitte ainult ei vehkinud ma üles-alla, vaid ka risti-rästi...

Hoolimata minu sahmimisest ja vigadest oli Carp väga pühendunud ja aus. Ma olen nii tänulik, et saan temaga trenni teha. Kui mu blogis oleks lubatud emotikonid, paneksin siia praegu talle rea südameid.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

 

 

Mõnikord kohe kõik õnnestub. Eriti Aariaga.

Jäin tundi hiljaks, olin endale valesti kellaaja kirja pannud.
Ma tean, et kordan ennast ikka ja jälle, aga Aaria ei ole siit maailmast. Ta on lihtsalt suurepärane.
Sain suht palju ise teha, püüdsin nii sammus kui traavis kenasti teda kutsuda. Ta on nii tubli, aga kui tasakaal on ebakindel või ise ei mõtle päris sirgjooneliselt ette, siis võib vahel laperdada kuskile välja. Küll aga on ta nii sõnakuulelik, et väga kiiresti kuulab kõike, mida palud teha.
Igal juhul tuli meil mõned ratsmesse kutsumised-tulemised täitsa ilusasti välja. 
Tegime diagonaali peal harjutusi, edasisõitmist, läbi traavi galopis jalavahetusi, jms.
Jälle üks väga hea trenn. Lasin tal pärast teise platsi juures veidi rohtu näksida. Mõnus õhtu.

P.S. jooksin Ruilas Alexela GP ajal kokku Myy ja Desireega. Vaatasime võistluse lõpuni, ma jõudsin paari sõitu filmida ja Myy rääkis oma uuest hobusest, nad olid hobused just eelmisel nädalal koju kolinud.
Helistasin koju ja teatasin, et lähen hobusekatsikule.
Siis aga hakkas Myy ajama, et kuna tema on operatsiooni pärast "voodireziimil" (pane tähele = Ruila tallis, takistussõidu võistlustel...) ja ei saa selga ronida, Kairel aga olevat keegi hobune varbaluud katki astunud, siis oleks tegelikult vaja kordetada. Eeeeeeee... ma seletasin, et ma pole kunagi kordetanud ja olen ainult lugenud või videoid vaadanud selle kohta, aga Myyd see ei heidutanud, ta ütles, et annab mulle kõrvalt juhised kätte. Tema juurde jõudes ta juba pakkus mulle, et mingu ma selga, ta kordetab. Sellest keerutasin end välja.
Kui ta siis hobused koplist koju hüüdis ja nad talli tulid, tutvusin kuulsa Avellaga. Oli hirmus ilus. Ja hirmus suur. Myy ütles, et ta kasvab veel ja pakuti, et võib tulla 172 cm +.
Myy hakkas asju sättima ja kui ta luugi alla lasi, tegi see kägisevat häält. Avella polnud rahul. Avella hakkas jalgadega trampima ja oli täitsa ehmunud. Nii ehmunud, et otsustasime oodata, kuni ta rahuneb. Esimest korda elus tundus mulle kõrvalt vaadates, et ka Myy oli ehmunud. Ta oli vaid kolm korda Avella seljas käinud ja nüüd opi pärast paariks nädalaks rivist väljas.
Aga kui Avella oli rahunenud, hakkas Myy talle hakkas pessoat peale panema. Läksime platsile ja Myy juhendas ja õpetas. Saime vist täitsa ok tehtud, olgugi, et päris "alla" jooksis Avella vähe, kuigi aeg-ajalt oli helgeid hetki.

See pilt on tehtud päris alguses ja jah, ma tean, et
Avella ei ole siin kõige kenamas asendis, aga
pärast võtsin korde enda kätte ja ei saanud enam pildistada :P

Hüppetrenn Budaga

Kui lähed maneezi ja treener hakkab takistusi üles seadma, on alati nii põnev. Kui aga lõpuks kogu rada ühes jutis tehtud ei saa, on peksasaanud kassi tunne. Mitmes selline trenn see nüüd siis järjest on?

Tegime soojendust, kui Buda hakkas lätlase eeskujul ukse poole kõõritama, kaks korda üritas minema joosta, aga mõne sammu pärast tuli tagasi. Pool trenni oli mul raskusi teda ukse juurde saada ja iga kord kui vahetus allüür, siis algas võitlus jälle otsast peale. Milline totu ta ikka vahel on!

Siin kribatud joonisel on vaid esimesed takistused nummerdatud, lõpus tuli veel mitu korda sõita rohelist latti ühelt ja teiselt poolt, jalavahetuse mõttes.

Päris lõpuni seda ühes jutis teha ei õnnestunud. Nii palju läks valesti. Treener ütles, et liigun liiga palju ülakehaga ja ma tunnen ka, et kui Budal seda õiget minekut pole, on mul tunne, nagu ma ise jookseks mööda maneezi.

Iroonilisel moel oli Buda galopis tõeline hoog, rütm ja kontakt olemas siis, kui treener korraks maneezist välja astus. Murphy rules. 

Mõned hüpped olid küll kenad, mugavad ja heas rütmis. Üks oli täielik ettesukeldumine, selle kustutaks mälust. Ja lihasmälust. Kust sellised fopaad tulevad?

Buda jättis ühes nurgas jala vahetamata (paine oli vale, treener ütles, et olin liiga vasaku ratsme peal istunud), jäi valest jalast galoppi ja kõige hullem, et ma ei tundnud seda ära! Selle aja peale peaks sellisest asjast juba ilma alla vaatamata aru saama?

Kauboitasin vähem, stekki kasutasin rohkem, aga ma ei saa öelda, et oleksin Budat rajal saanud normaalsesse temposse. Ta oli kogu aeg ikka nagu poolunes. Iroonilisel kombel sõltub hüppamisel peaaegu kõik galopi kvaliteedist.

Treener tundus pettunud olevat, mina olin õnnetu, Buda ei säranud ka õnnest.

Kui pärast istusin riietusruumi ees, siis mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis lähen lasen edaspidi end vaid 5 euri eest loomaaias ponidega nööri otsas talutada. Selline enesehaletsejalik tunne. Niuts.

Siis panin end Taive kolmapäevasesse trenni kirja ja neljapäeval Mariti juurde ka. Madalseisust üle saada aitab kõige paremini uus trenn. Urr.