19: Kukrumäe & Diamond ehk esimene galopp kordeta

Jälle üks selline trenn, kust suu  kõrvuni ära tulen.
Käisime enne trenni hommikul Ruilas võistlusi vaatamas ja kuna minul oli Roman koos pudinatega kaasas ning Maarjal Aleksandr, siis loomulikult ei saanud me seal olla niikaua kui oleks tahtnud (pärast kripeldas ikka kõvasti, et 125 cm parkuuri ei näinud), aga vähemalt nägime midagigi.

Siis kella 3-ks Kukrumäele, kus oli seekord muidugi rohkem rahvast, kui 2 inimest ... meid oli kokku vist 5-6? Mina sõitsin "südamliku hiiglase" Diamondiga, kes tuli koplist tuua.

Aleksandr filmis, nii et kui selle kokku saan kleebitud, siis panen ka siia. Pärast hea vaadata, kui rumalaid vigu oled kunagi teinud :)
Taive ütles, et mul on istak parem kui eelmine kord, aga video pealt vaadates tajusin ikka, et kohati kaldun ette ja kohati ma istun nagu tugitoolis.

Alguses ikka kergendatud traavi, siis täisistakus traavi, mis mul, ausõna, iga korraga paremini ja paremini hakkab välja tulema! Ja siis saime proovida poolistakut.

Alguses oli küll ebakindel olla ja ma ei teadnud, milline see peab täpselt olema (mäletasin, et pilk ikka kindlalt liikumise suunas) ja kus peavad olema käed, mismoodi selg. Lihased võttis tundlikuks.

Ja siis sain proovida galoppi. Tõsted läksid metsa ja video pealt on nii hästi näha, kuidas ma pingestan oma selga ja lausa enne, kui hobune üldse minema hakkab. Endalgi piinlik. Kui video pealt vaatan, siis ajab naerma. Kui ise seljas, siis ei saa aru, et ma ju teen täpikese, miks ta siis ei lähe?
Peab hirmust üle saama, siis saab alles vabadust tunda.
Ja kui siis Diamond läks galopile, ajas jälle nii huilgama, nii imeline tunne on. Ma ei osanud teda muidugi sellel hoida ja peale väikest autiiru ta jäi traavile, aga ma olin ikkagi nii rahul. See oli mu esimene galopp ilma kordeta, täiesti vabalt platsil.

18: Ruila & Fränck

Juhuuu! Täna oli nii mõnus trenn, et tulin lennates pärast koju. Eelmisel korral käis Maarja välja mõtte, et vahetame seekord hobused ära ja tema sõidab Theodoriga, mina Fränckiga. Jõudsin mitu korda mõttes kahetseda ja ümber mõelda, samamoodi kahtles ka Maarja, igal juhul pakkus ta välja, et me puhastaks ikka nii nagu tavaliselt - mina Theodori ja Maarja Fräncki ja siis vahetame.
Jõudsime kohale ja läksime koos Tõnuga koplist hobuseid tooma. Puhastasime, panime valmis, ja läksime siis välja. Mul oli kohe korraks Theodorist kahju, oleksin tahtnud selle mõmmiga ise sõita. Kui juba lubatud, siis nii tuleb teha.
Läksime suure platsi peale, millest mul oli hea meel. Fränck on nii mõnus ja tundlik, läheb kenasti edasi ja kergelt traavile. Tundsin täna, et kergendamine on juba nii kenasti lihasmälus, et ma isegi enam ei pelga. Ja ma tõesti kergendan "põlvest", mitte ei tõuse.
Maarja kurtis, et Fränck vehib peaga üles-alla ja ma kartsin, et sellega võib mul keeruline olla, aga nii nagu Tõnu kohe juhendas, oli vaja vaid Fräncki hoida aktiivses traavis ja tagant peale ajada ja ei mingeid probleeme. Ma olin nii rõõmus ja tundsin tõelist mõnu Fränckiga liikumisest. Ta läks suure hooga, teda oli vaja pigem tagasi hoida ja kui me jooksime mööda platsi, sain täielikult keskenduda kehahoiakule, peahoiakule, seljale ja kätele, mida püüdsin hoida kogu aeg korralikult all. JUMALIK TUNNE!
Juba käisid mõtted hüpete juures. Nii loodan, et hakkame õppima ka poolistakut ja siis juba edasi..
Siis võttis Tõnu Maarja koos Theodoriga korde otsa ning hiljem minu. Kui Tõnu rääkis Maarjale, kuidas hobust ristluuga saata, siis proovisin Fränckiga sama ja olin vaimustuses, kui kergelt ta lihtsalt ristluu lükkamisest läks traavi. Tegime täisistakut traavis ja galopis. Olgugi, et lahtiselt traavides ei olnud ma üldse rütmile Fränckiga pihta saanud, oli see korde otsas palju lihtsam ja galopp... see galopp! See oli parim üldse!!! Mul oli eriti uhke tunne, kui Tõnu ütles tunnustava häälega, et väga hea, nii see käibki. Tegime mõned ringid ja Fränck läheb nii kergelt galoppi, piisab lihtsalt kergest märguandest. Ma lasin mõlemad käed sadulast lahti ja hoidsin tasakaalu nii, et sisemine jalg oli pisut sirgem ja rohkem maale lähedal. Tahtsin lihtsalt huilata, nii mõnus oli!
Maarja jäi ka tunniga rahule, kuigi pidi Theodoriga nii mitmedki lahingud läbi käima, kakles temaga samamoodi, nagu mina tavaliselt.
Olin nii ülendatud meeleolus, et ma isegi mõtlesin selle peale, et järgmine kord Jumbot võtta ja see juba ütleb midagi :D
P.S. Maksin tänase ja järgmise nelja korra eest ära - panen kirja, et ma pärast ei unusta, millal vaja jälle maksta :)

17: Niitvälja & Birk

No täna siis peale hullumeelset tormamist sõitsime Niitväljale. Jäime küll pisut hiljaks, õnneks polnud midagi hullu. Birk vaatas seda, kui ma ta boksi sisse läksin, juba suht tuima näoga ja isegi kui alguses proovis eest ära kõndida, siis loobus sellest mõttest ja ilmselt ka seetõttu, et nosis heina põrandalt. Ma puhastasin ta ära, panin valmis ja läksime maneezi, sest õues oli külm, vihma sadas ja Maarjal oli külm ka.
Esimesed 10 minutit olid hirmutavad. Esialgu toimus sama, mis eelmises tunnis - ma enda arvates andsin märguandeid, et nüüd lähme ja tema lihtsalt ise otsustas, et iga kord seal nurgas, kus on takistused, jääb seisma. Olin jonnitujus ja püüdsin rohkem ja kindlamaid märguandeid anda, aga treener seletas pärast, et need on siiski liiga nõrgad ja rohkem Birki sügamine :)
No hirmutav oli tegelikult see, et kui treener tuli Birki taha pika kordepiitsaga, siis Birk avaldas oma arvamust sellega, et hakkas minema tormama, esimesed sammud galopis. Paar sellist tõmmet ja ma võtsin ratsmed väga tõsiselt kätte. Ei saa eitada, et kõhus tekkis selline mõnus liblikate tunne. Mulle täitsa meeldis see, kui ta natuke ulakas oli.
Eks me vaidlesime temaga seal veel. Mitu korda ja pidevalt. Ma kasutasin ka mitu korda stekki, kui ta säärtele ega kandadele ei reageerinud. Aga hiljem saime küll juba rütmi ja tempot, olgugi, et ta selgelt ja pidevalt avaldab oma meelt, nii suuna, tempo kui üldse selle suhtes, et kas liikuda või mitte ja kes selle otsuse tegelikult peaks vastu võtma. Pole midagi, Professor, küll ma ka saan targemaks, siis räägime uuesti ;)
Siis võttis Ellen meid korde otsa ja tegime ilma jalusteta täisistakus traavi ja hiljem galoppi. Traav on nii palju keerulisem kui galopp. Galopis tekib juba täitsa lendamise tunne ja tahtmine niimoodi kaua-kaua kiikuda. Traavis ikka vahel loksutab, nagu Peterburi teedel. Üles-alla-üles-alla. Peaks ette-taha. Selg andis pisut tunda, ilmselt ikka hoiak vale.
Birk muidugi vahetas sammu ja vahepeal viilis ja luusis ja ikka tegi mingit täiesti oma sammu, mis oli galopi ja traavi vahepealne. Siis üritas end korde suhtes viltu keerata.
Ellen seletas, kuidas end hoida tasakaalus ja sisemine jalg lükata maale lähemale.
Positiivne oli see, et ma sain mõned korrad Birgi ise galopile tõstetud, ilma Elleni pika piitsata. Ja ka see, et ma sain juba kätt sadula küljest lahti lasta ja ka Birki improvisatsiooniliste sammude ajal ma ei kaotanud alati tasakaalu, aga ma mõistsin, et selleni, et teda galopi ajal ka juhtida, on veel mul pikk tee. Eriti peale neid vaidlemisi, mis meil päris tunni alguses olid ja millele pidi Ellen piitsaga vahele segama.
Pea. Pea. Pea. Tuleb meeles pidada, et isegi kui tahad alla kõõritada, tuleb hoida pea ikka püsti, nagu vaataks a) horisonti b) publikut c) päikeseloojangut.
See trenn oli tänase päeva parim või teiseks parim hetk. Õhtune jalutuskäik koertega mere äärde oli ka tore, aga ma ei oska öelda, kas galopist toredam.

16: Kukrumäe & Diamond

Täna (laupäeval, 22.septembril 2012) siis võis olla umbes 16-s trenn alates augusti algusest. Trenn toimus Kukrumäel, treeneriks Taive.
Kui ootasime Taivet, vaatasin teiste trenni suurel platsil ja seda, kui ilusti nad juba hoidsid ratsmekontakti ja kui kenasti kontrollisid sammu. Taive tuli, tõime koplist Diamondi (uhh, ta on ikka suur!) Olime koos ühe tüdrukuga, kes käinud umbes aasta (Anne). Esialgu tegime ikka sammu ja kergendatud traavi, siis vaikselt proovisin mõneks sammuks ta täisistakut ja see oli Diamondi seljas nii mugav! Siis, kui olime mõnda aega kergendanud, sain ka täisistakut proovida. Taive märkused olid näiteks mu pea kohta. Jah, ma tean, vaatan ikka pidevalt maha. Nüüd lubasin, et ma hoian pead üleval, aga kui vaja, siis silmadega kõõritan maha ;) Siis ikka ja jälle mu õlad. Mul on justnagu kaks varianti - kas nad on hirmunult ees või siis liialdatult kangelt taga. Pean ikka veel selle kallal tööd tegema. Lisaks veel käed ja nende liikumine. Nad lihtsalt peavad olema all ja mitte edasi-tagasi vehkima.
Lõpuks harjutas Anne galopiletõsteid ja mina läksin ka paar korda kaasa. No ma ikka kipun kehaga ette vajuma, kui hobust tõstan ja see muidugi rikub kogu mängu ära. Üks kord aitas Taive kaasa, aga siis ma ise kogemata jäin ratsme peale magama ja no muidugi Diamond sõnakuulelikult läks jälle traavi. Tema energiline traav oli nii mugav ja mõnus, aga kui ta itsi täis läks ja tundis, et hakkame galopiletõsteid tegema, siis mul tuli korraks hirm ikka ka. Taive rõhutas, et jalg toetub jalusele, aga minu jalused kadusid jalast juba tõste ajal :S Mulle ikka tundub, et ilma jalusteta on lihtsam galoppi teha, aga Tõnu jälle hoiatab, et algajad kipuvad end siis jalgadega kramplikult hobuse küljes kinni hoidma ja see pole ka õige.
Ma siis vaikselt pakkusin (kuna tund hakkas lõppema ka ja Taive tegeles Annega), et jätaks galopiletõsted järgmiseks korraks? Taive ütles, et jah, jalutage. Diamond oli nii hoos, et kui me ka tegime kolmveerand ringi sammu, läks ikka ise traavile ja siis nurgast ma püüdsin teda tõsta ja ta läkski kolmeks-neljaks sammuks galoppi. Mõnus tunne oli, aga no kurja, ikka vajusin ette ja potsatasime tagasi traavi.
 NII ON VAJA ENNAST KONTROLLIDA, aga häda selles, et keha peab ju lõdva ja painduv olema. Loen kogu aeg mingeid raamatuid-ajakirju, kus juhised, vaatan pool ööd internetis videoid. Teooria tundub nii lihtne. Igal juhul sain jälle tohutu motivatsioonilaksu ja nii mõnusalt lihased jälle surisevad.
Neljapäeval, kui läksin Andrele järele Kukrumäele, nägin Marget ja ta ütles ka, et 1 kord nädalas pole mõtet trenni teha ja tema tegi eelmisel nädalal 6 trenni. Ma tunnen, et kahest jääb mulle väheks, ikka vähemalt kolm trenni oleks paras. Kui kuidagi saaks, käiksin iga päev. Nii hea tunne on. Ma tulen sealt kohe parema inimesena tagasi :)

15: Ruila & Theodor

Olime seekord jälle suurel platsil, mina ikka Theodoriga ja Maarja Fränckiga. Kuna teised hakkasid hüppama, olime parempoolsel otsal. Mul lähevad Theodoriga juba suunad paremini ja ma olen temaga jonnakam ka. Ainult trenni lõpupoole hakkab ta Tõnu poole kiskuma ja maiust norima ja siis ma võin oma säärtega või ratsmetega teha mida tahan, aga ta lihtsalt läheb. Kavalpea.
Maarja naeris, et kui erinev ma olen koerte ja hobustega. Koerad käivad nööripidi ja mingeid järeleandmisi ei ole, aga hobusega olen pehmeke.
Tegime täisistakus traavi. Mulle tundub, et vahepeal läheb juba täitsa hästi, ka Tõnu kiitis, ütles, et juba väga hea. Galoppi me ei teinudki.

14: Niitvälja & Birk

Roman filmis meid. Tegime veidi ka galopitõsteid ja harjutasime täisistakus traavi.

Ise on muidugi hirmus vaadata hiljem, kui palju vigu me tegime. Seljas polegi nii hull olla, aga pärast piinlik vaadata.

Olen tänulik, et Eliko viitsis vaadata ja kommenteerida. Panen siia ka kirja tema märkused, et need meeles püsiksid ;)

Eliko ütles, et Birk on tema jaoks tuttav hobu ja vanasti oli olnud megahea.

´"ääm..kohe video alguses võin öelda, et sul palju kergem, kui viskad ratsmed üle hobuse kaela ja siis võtad nõua alt ratsemed lühemaks...ta ei saa peaga nii vehkida."

"see alguse hetk, kus ta sul ei liigu...samal ajal kui sa kannaga märguannet annad, ära ülakeha kõiguta! ja ratsmed pikad...väga pikad:D"

"alguses võtadki suuga kontakti, annad kannaga ja säärega, kui ei mõju, siis korra stekk

aga mitte ei patsuta vaid annadki märguande... sest kui sa nats sügad, siis ta teebki nii ja jääbki tegema."

"kui sul kontakt, tunned kuidas hobune hakkab sinuga koostööd tegema ja haiget sa ei tee. Siis teed kui näed, et hobusel pea juba rullis ja ta annab ka sellest väga selgelt märku. Hakkab vehkima või pigem hakkab vastu venitama, tõmbab ratsmed käest. Aga no paljud teevad seda...seega küll see tunnetus tuleb."

"Ja kannaga märguanded on sul ... mmm... nagu patsutamine. Pidev toksimine mõjub pigem halvasti,

pigem kaks konkreetset märguannet. Sa jäädki toksima nii ja ei saavuta midagi.
Kaks kiiremat ja tugevamat lööki, pidev toksimine muudab hobuse tuimaks."

"Jalusteta traavis kand käib alla :)aga väga tubli muidu, uskumatu isegi lasid sadulastki lahti:D

Küsisin Elikolt, et milline Birk varem oli?

"oi...selle hobusega hüpata oli nii hea, ta oli elav ja pigem nagu kuumavereline hobu:D

oli vaja nagu tagasi hoida, mitte ajada."

"kas ellen rääkis, et sõidad varbad väljapool?"

Ellen eelmine kord mainis, et jalad peaks otse olema, kui asend õige, aga ma pole seda veel saavutanud

"no jah.. mina olen kohe algul õpetanud, et varbad sissepoole ja kand alla, nii on säär suht automaatselt kinni, eks igaüks õpetab teisiti."

"Sa vajud galopis liiga taha, kas seljal valus ei hakka? Sinu puhul galopis eriti on näha, et otsid seda mugavat asendit eks? sellepärast ka vajud nii taha? Galopis sul ülakeha kõigub nagu valele poole:D

ma ei oska seletada:D

peaks ette-taha

aga sul ühele ja teisele küljele:D

kuigi lõpu poole tuli juba hästi

ja olite tublid

mulle meeldis

sinu traav on (Y)(Y)

mulle siiralt meeldis sinu traav selle teise hobusega"

13: Kukrumäe & Domingo

Mul oli nii suur igatsus selga ronida, et ma lihtsalt ei suutnud, helistasin reedel Kukrumäele, Maritile ja küsisin, et kas oleks võimalik laupäeval trenni saada. Ja õnnestus! Treeneriks oli Liis ja sõitsin ma Domingoga. Ta on ikka nii suur hobune. Tõstis pea üles ja ma tundsin ennast nagu sipelgas kaelkirjaku kõrval. Ei anna Theodoriga võrreldagi. Tibutas vihma ja me olime suure platsi peal.
Oh, nii hea, et lõpuks pani keegi mind skeeme tegema, Liis andis sellise harjutuse, et pidin tegema kaheksaid traavis ja täitsa keskel võtma hobuse kaheksaks sammuks sammule ning siis kohe traavi. See õpetab planeerima ja paremini ajastama. Mõnel korral isegi õnnestus.
Siis tegime korde otsas galoppi. Ikka raske oli, ma ei saanud sellele rütmile pihta ja ei mõistnud, et kas asi uues hobuses või lihtsalt ma ise krampis. Aga pärast tuli juba veidi ka välja. 
Trenni lõpus tegin poolteist ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. Uhhh, see võttis küll lihased pingesse.

12: Ruila & Theodor

Seekord sadas ka Ruilas nii kõvasti, et pidime minema maneezi. Esimese poole olime suures maneezis, kus olid takistused. Punnisin ma Theodoriga, mis ma punnisin, aga juba hakkas ta rada hoidma ja mu märguandeid tõsiselt võtma. Saime juba päris ilusti suuna ja raja hoitud ning mulle tundus, et kergendamine tundus ka juba loomulikum. Püüdsin kogu aeg hoida mälus ja peas seda, mida ma lugesin sellest inglisekeelsest ratsutamisõpikust - don't stand up, kneel up - ja tõepoolest tundub see loomulikum ja mõnusam. Ma tean ju küll, et Tõnu on sellest puhtas eesti keeles rääkinud kunagi ammu Järve tallis mulle ja nüüd kord platsil Maarjale, aga vahel on hea meelde tuletust saada.
Siis läksime väiksemasse maneezi, kus olime üksi. Seal võttis Tõnu esialgu Theodori korde otsa ja tegime galopiletõsteid. Olgugi, et hoidsin ikka igaks juhuks sadulast kinni, hakkas juba tunne tulema, nii et vahepeal tekkis tahtmine huilata :D
Tõnu kommenteeris, et juba päris hea. Ikka tasakaalust jääb puudust ja ma tahaks pigem ilma jalusteta sõita, aga ta ei luba.

11: Niitvälja & Meloodia

Kuna vihma sadas kõvasti, läksime sisse maneezi. Veid hirmutav on alati see, kui maneez on teisi harjutajaid täis, sest kui ma veel hobust nii hästi ei kontrolli, kardan kellelegi ette jääda.
Mina olin Meloodiaga, Maarja oli Pristoliga, kellega tal oli ka mõnevõrra kaklemist. Minul ei läinud Meloodiaga sugugi lihtsamalt, sest mingil hetkel, kui nõudsin, et ta teisele poole keeraks, tundsin, kuidas ta hakkas kergelt esiotsa tõstma, nagu tahaks seina ääres püsti tõusta. Õnneks midagi väga ehmatavat ei olnud ja mul on hea meel, et ma hobuse tujude peale enam ei lähe ärevusse.
Tegime ikka kergendatud traavi ja ma ettevaatlikult uurisin, et kui kiiresti hüpeteni on jõutud. Siis Ellen hakkas galopitõsteid õpetama, loomulikult korde otsas.Põneev!

10: Kukrumäe & Winston

Oli reede õhtu ja ma kibelesin hirmsasti ratsutama. Kasutasin ettekäänet, et las lapsed ka proovivad ja kuna Liisi käib siinsamas lähedal ratsutamas, mõtlesin, et läheks sinna. Läksime koos perega Kukrumäele, Roman ja lapsed said Diamondi selga (suur suur mürakas) ja mina sain Winston Churchilliga sõita. Tegime traavi ja kergendasime, aga tempo oli suht aeglane, kuna meil oli reas 5 ja ma ei julgenud Winstoni teisele poole platsi suunata.

9: Ruila & Theodor

Myyga koos ma enam Mailika juurde ei lähe :D
See on osaliselt tema süü, et läksin hoogu ja ostsin mitte tasa ja targu, vaid korraga kõik asjad ära :D
Täna siis läksin esimest korda trenni uue varustusega. Uued püksid, uus kaska (maksis hingehinda ...) ja uued saapad. Tõnu vaatas mind ja muigas, et uus kiiver ja puha. Ma muigasin vastu, et ju siis otsustasin pühenduda ja asja tõsiselt võtta.
Aga saapad on tõesti mugavad, samuti kiiver. Püksid jälle on lihtsalt väga kenad ja vähemtähtis pole fakt, et nad teevad mind saledamaks :D
Tegime väikse platsi peal trenni.

Rebekka sai endale "roosa hobuse". Seekord küll pildil.

8: Niitvälja & Birk

Esimest korda Niitväljal, Ellen Vatseli juures