armastusväärne Carp

Mitu päeva jäi vahele ja tallis oli täna jälle hea meel olla.
Mingil seletamatul põhjusel on Carp mõnikord nii nii tore ja nii töötahet täis. Marit ütles, et ta oli eile puhanud, võib-olla sellepärast oli ta täna sellises tujus, et teeks midagi. Ainuke kord, kui ma tundsin, et läheb raskeks, oli siis, kui hakkasime galoppi tegema. Siis näis tal olevat raske soojaks saada ja päris mitu-mitu korda vajusime traavile hoolimata mu pingutustest. Tegin jälle tõste ja püüdsime iga järgmist ringi pikemalt ja pikemalt galopis hoida. Paremale poole seda muret ei olnud, ag avasak ongi alati keerulisem. Olin üllatunud, kui hästi saime täna poolistakus galoppi sõita, ma surusin säärega ja Carp muudkui jooksis ja jooksis. Mõnus.
Kui ma püüdsin traavis sammu pikemaks sõita, siis reaktsioon ei olnud üldse kiita ja meie pikendused ei olnud eriti pikenduste moodi.
Ikka väga väga palav on platsil nende ilmadega. Putukad kiusavad ka, aga korralikult tööd tehes saab juba esimese traavi lõpuks naha nii märjaks, et riided märjad. Huh.
Esimeses traavis oli Carp jälle pakkunud ennast veel allapoole, aga ma ei osanud seda vastu võtta. Magan hetke maha või ei tea, mida täpselt ratsmetega peale hakata, ent Carp näis olevat kuidagi eriti andestav isegi selle suhtes, kui mu käed ei olnud päris stabiilsed. Üleüldse oli selline tunne, nagu me oleks temaga üksteise järgi juba mõnda aega igatsenud ja hobune näis minu suhtes ülipositiivselt meelestatud.
Pärast tegime galopis pikendusi ja kokkuvõtmisi. Esimesed korrad läksid nihu, ma polnud päris keskendunud ja Marit seletas, mida teistmoodi teha. Pärast saime juba paar korda ka kiita ja lõpetasime hea sooritusega tänaseks ära.

primadonna

Grrr @ mu selg ja puusad. See hakkab juba tõelise saboteerimisena näima, kui iga natukese aja pärast pean mingi muneva kana asendi võtma, et oma jalgu jälle tunda, sest kuskil seal, kus jalad puusade külge kinnituvad, hüppab mingi närv püsti ja tahab tähelepanu. Grr, ma ütlen.
Kui nii edasi läheb, tuleb see blogi ümber nimetada "Patsiendi päevaraamatuks"...

Rolly kõndis reipalt sammu ja hakkas kohe pakkuma oma kaela ja pead allapoole ja ma jõudsin juba rõõmustada, aga kui me hakkasime traavi tegema, siis oli midagi valesti. Parem esijalg ei teinud päris sama, mida vasak ja asi ei muutunud ei suunamuutusel ega ka soojenemisel, mul tuli maha tulla ja Rolly tagasi talli viia.

Katerina aitas mul kiiresti Carpe Diemi valmis panna, kes peale kaeraämbri tühjendamist hakkas taas mängima primadonnat. Mis mõttes te tahate mulle talli vahel valjaid pähe panna? Häh. Otsige lolli!  Nende sõnadega püüdis Carp üle Katerina tallist välja jalutada. Ma polegi Katerinat nii vihasena näinud...

Kui Carp sai boksi pargitud ja võitsime väikese lahingu (loe: saime valjad pähe), siis läksime kiiresti platsile. Carp tegi seda taas ulja sammuga.

Jälle sama lugu, mis eelmisel korral - Carp ei loivanud nii nagu varem (aitäh @ Jevgenia!) ja tegi omalt poolt kõik, et asjalik välja näha. Näib, et temaga on palju toredam siis sõita, kui tal on its sees.Mina omakorda ... ei saanud päris samaga vastata. Ei taha kogu aeg halada, aga jälle olin liiga palju ametis sellega, et leida oma koht sadulas. Seekord ei saa ka Domingo sadulat süüdistada, sest sõitsime Rolly omaga, aga sellegipoolest oli jalustele toetamine minu jaoks paras väljakutse ja kaotasin neid sama palju kui trennides Grafsiga. Sama tunne tekkis - et midagi on nagu valesti ja esimene asi, millele kallale tahaks minna, on jalusepikkus.


Galopis tegime jälle voldi peal katseid edasi sõita ja kokku võtta. Vahepeal saime galopi juba täitsa täitsa lühikeseks ja hea jess-tunne tekkis.

Õhtul lasid Marit ja Liisi kolm uut hobust suurde koplisse. Jumal tänatud, et mul kaamera kaasas oli! Neid oli nii ilus vaadata. Nalja sai ka ja kui mul kunagi vaba aega tekib, panen selle video ka üles.

Üks nukker uudis ka, kõrges vanuses Pipi lahkus hobuste taevasse. Puhka rahus.

heade närvidega Rolly

Kastke oma platsi, kui tahate! Vehkige oma punaste tuletõrjevoolikute, traktorite, pumpadega või kutsuge klounid. Rolly silm isegi ei pilgu selle peale. No mis hobune, ah?
Traav näis tore, aga Rolly oli tiba väsinud näoga ja vajas rohkem meeldetuletusi edasi liikumiseks. 
Olime platsil pikka aega Katrini ja Heinzuga omaette ja tegime esimese traavi ära. Ma natuke alguses ikka kõigun seal seljas, enne kui tuleb meelde, kus koha peal mu tasakaal on. Kui hakkan soojaks saama, näib ka kergendamine loomulikumaks muutuma.
Teises traavis tundsin üle väga pika aja, kuidas Rolly korraks hakkas õrnalt suulisi mäluma. Good or bad? 
Galopis ei olnud Rolly sama reaktiivne, kui eelmisel korral, mitu korda juhtus, et kui lükkasin sisemise sääre vastu, ei juhtunud midagi ja kui lükkasin kõvemini, siis Rolly selle peale ehmatas ja tormas edasi. Uups, kallike...
Pikendasime ja võtsime kokku galopis ning esialgu näis täitsa tore (see on tegelikult üks lahedamaid harjutusi, mida oleme teinud), aga millegipärast vajus see hea tunne pärast täitsa ära. Vasakule poole oli Rolly igat pidi kangem ja raskem ja minu vasak säär oli ka tundetum. Vasak käsi püüdis küll kutsuda, aga lõppes see ikkagi mingi köieveoga. Nii et jõudsimegi varsti punkti, kus mõlemad jonnisid ja midagi väga head välja ei tulnud. Samas - treeneri sõnul oli meil ka väga helgeid hetki olnud, nii et põhjust pisaraid valada ka pole.

pikendused ja kokkusõitmised mammutiga

Sellised laia seljaga hobused, nagu Laki ja Diamond,  sobivad hästi jalgade pikemaks venitamiseks ja spagaadi harjutamiseks.
Diamond andis endast täna parima ja meil oli minu tagasihoidliku arvamuse järgi väga tore trenn. No näiteks oli esimene traav väga mõnus, eriti vasakule poole. Rütm oli täpselt õige, Diamond näis muretu ja lõdvestunud ja ratsmekontakt näis lihtsalt nii paras. Kõik need mesimagusad seletused peos hoitavatest linnupoegadest ja lambipirnidest did suddenly make all the sense in the world.
Sammus pidime pikendama ja tagasi kutsuma ja oma suure massi ja mütaki-mütaki kere kohta tegi Diamond seda nii nii mõnusasti. Tõsi küll, ta pakkus mitu korda ka rutakalt mulle sammu pikendamise peale traavi ja mul võttis natuke aega, enne kui sain aru, kui palju ma seda kõike pean doseerima, aga ikkagi saime asja klappima.
Traavis siis sama asi, ainult, et selleks ajaks oli Diamond juba valmis suurteks tegudeks ja esimeseks tema nimekirjas oli galopp, mida pakuti mulle nüüd iga kord, kui hakkasime nurka sisenema. Naljatilk.
Ja kui aeg oli galopi käes, siis oli ta nii hoos, et iga kord, kui sammu lühendasin, hakkas ta jõnks ja jõnks ise galopile minema nii nurkades kui voldil. Natuke läks aega, enne kui saime kokkuleppele, et ma algatan tõsted ise. Galopis püüdis ta mind mööda platsi ära vedada või lihtsalt keeldus voldile minemast ja ma pidin temaga korraks vaidlema minema. Mõne aja pärast leppis ta minu taotlustega ja sõitsime jälle neid nurkasid ja volte, mis mina välja käisin. Aga siis oli temaga sõita ülimõnus.
Teised hakkasid tegema kahe ristikese vahel seda harjutust, mida eelmisel sügisel kord Marge ja Liisi suurel platsil tegid (tulid sama vahe kord 6, kord 7 ja siis 5 fuleega), meie Diamondiga tegime täisistakut (mis pole kellegi seljas mugavam kui suure mammuti Diamondi seljas) ja hoidsime selles rütmi. Kui igav hakkas, siis tegime igasugu naljakaid kujundeid niipalju kui võimalik, ilma takistustele ette sõitmata, ning üleminekuid ja peatusi.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd enam paremaks minna ei saa, Diamond reageeris nii kiirelt ja nii ilusti, et ma tegin peatuse ja lõpetasin ära.

* Inimene õpib kogu elu. 16 kuud ratsutamas käinud ja alles nüüd kuulsin juhuslikult pealt seletust, miks (ja kui suures ulatuses) on tegelikult vaja hobuste jalgu veega peale trenni puhastada.

Rollyga teisel katsel

Ennast korrates ütlen, et võrratu on sõita hobusega, kes igas allüüris hea meelega läheb edasi ja reageerib säärele kohe. Kui mõne hobusega tuleb säärega vastu külge tonksata, et sind jutule võetaks, siis Rolly puhul pigistad kergelt ja pajehali!
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal?  Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.

Heli tund Aariaga

Ausalt, see hobune on kingitus inimkonnale.
Tegime erinevaid üleminekuid, serpentiine traavis, galopis, kontragalopis. Jala eest astumist, mis tuli Aariaga päris ilusti välja, treenergi kiitis. Lõppu pikendusi diagonaalidel.
Alguses olin pisut puine, aga pärast oli väga mõnus.

Aaria päästab alati päeva

Heli tund, tegime üleminekuid galopist sammu, kolmeosalisi serpentiine, nii et vahepeal kontragalopis, sääre eest astumine - Aaria teeb kõik ise ära, nii et mina ei saa küll millegagi kiidelda. Tunni lõpus pikendamist - lühendamist. Aaria läks diagonaalidel nii kauni pika sammuga vahepeal, et mul oli tegemist, et kaasas püsida. Täisistak vajab kõvasti treenimist.
Täna sain treeneri käest korduvalt märkusi selle kohta, et mul on ratse liiga löntis ja pean rohkem tunnetama hobuse suunurkasid mõlemalt poolt. 

Maarjaga Mariti trennis

Olime koos Maarjaga, kes oli Picanto seljas (no ma olin ikka tiba kade ka) ja mina Budapestiga. Maarja töötas korde peal istaku kallal, mina kordasin suures osas neid harjutusi, mida olime eelmistel tundidel teinud - üleminekud traavist sammu ja seisma jäämine, sammu pikendamine ja lühendamine, kergelt ratsmesse kutsumine sammus.

Buda samm tundub seljas väga lühike, ent see on ekslik. Peale seda, kui ma tahtsin ta sammu pikemaks ja Buda sellepeale hoopis traavi läks, seletas Marit, et tegelikult oli tema samm juba väga pikk, lihtsalt seljas pole seda tunda. Ja kuidas sammu tegelikult mõõdetakse, millal on lühendatud ja millal pikendatud.

Lõpus tegime palju galoppi ja selles täisistakust poolistakusse üle minemist. Kaldun kõvasti ette ja pigem kogu aeg olen poolistakus. Ka galopist traavi üle minnes ja Marit ütles, et see on paha-paha ja ta mõtleb, kuidas ja kellega seda harjutada. Ta soovitas mul ette kujutada, et olen koolisõitja ja see mõjus korraks. Mul tuli kohe meelde see artikkel H&R-s, kus soovitati enesekindluse saamiseks ennast ette kujutada oma lemmiksõitjana. Siis aga sattusin nädalavahetusel vaatama Nick Skeltoni ja Big Stari sõitu Londonis individuaalsõitudes, kus ta peaaegu täielikus poolistakus läbib kogu parkuuri ja loobusin sellest ideest :) See ajaks mind ainult rohkem segadusse ja küsimusi tekib rohkem kui treener jõuab ära vastata.

Tunni lõpus tuli saada hobune kihutama ühest maneezi otsast teise nii, nagu oleks kurat kannul ja ma püüdsin ajada Budat edasi nagu segane. No ei tulnud neljandat käiku sisse. Kui ma siis tema lükkamisest ja pigistamisest väsisin ja andsin talle kiirelt stekki, siis alles see mõjus.

Steki andmisega on ka see, et ma tahaks, et see poleks niisama toksimine, vaid et kui annan, siis õigesse kohta, üks kord ja konkreetselt. Pole mõtet sügada ja steki tähendust devalveerida, kui sellest midagi ei muutu. Ja ajastus peab olema õige. Aga kui ma lõpuks saan käe vabaks, et õigesse kohta sihtida, on kolm sekundit juba möödas. Rääkimata sellest, et kui ma hakkan ratsmeid ühte kätte võtma, saab Budapest imehästi aru, mida ma plaanin ja tagantjärele vastab mu signaalile, näiteks kiirendab.

Kuidas saab stekki anda õigesse kohta ja õigel sekundil, kui sul on mõlemad ratsmed käes ja sa ei saa neid käest anda, aga selles asendis lühikese takistussõidu stekiga ei saa mujale pihta kui sadulale või valtrapile? Harjutamise ja kiire reaktsiooni küsimus?

Ma ei saa Buda tagumist otsa tööle. Marit rääkis sellest juba eelmine tund "kõik toimub sinust tagapool", ma tundsin seda kaks viimast tundi. Myy vaatas mu trennivideot ja ütles sedasama. Kui hobune ei tööta läbi selja, siis on tunne, nagu ise traaviks või galopeeriks mööda maneezi. Vaevaline, väsitav ja näeb pealegi jube inetu välja.

Positiivne oli see, et Maarja oli lõpuks Mariti tunnist sama vaimustuses ja küsis autos pärast, et miks me ei võinud Kukrumäed varem avastada. No just!

Rääkisime reedel Myyga kukkumistest ja suhtumisest. Ta kutsus oma hüppetrenni vaatama, aga mul ei olnud südant Romani kohe peale maandumist lastega kuskile linna maha jätta ja Kurtnas poleks ilmselt neil ka midagi teha olnud. Leppisime kokku, et mõni teine päev.

Ma ei saa jätta jagamata Helise stiilipuhtaid ratsanikust vabanemise harjutusi :)

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)