(Heinz)

Iga hobusega tuleb pöörata tähelepanu erinevatele asjadele. Täna pidin kohe sammus hakkama mõttes jälle laulma rütmi kaasa, et Heinz ei uinuks või ei laperdaks. 

Traavis võtsin samad prioriteedid - rütm (et me ei kiirustaks) ja otsesus (kergelt hakkas trajektoor loperdama, kui kaotasin tähelepanu). Tegime volte, peatusi, üleminekuid ja kolmeosalist serpentiini.

* Peaksin hakkama tegema rohkem peatusi traavist, ilma vahepealsete sammudeta, soovitas treener. Mitte küll päris tunni alguses, aga peale esimesi traave, kui me oleme mõlemad hobusega soojad. Sada aastat pole ka poolpeatusi teinud.

Need vahepealsed istakutrennid annavad nii palju juurde... Palju enesekindlam tunne on seljas olla, abiks oli vist ka see, et kõlkusin enne trenni pisut platsi ääre peal ja piilusin, kuidas Birgit ja Ebbe-Liisa sõitsid. Silmamälu värk.

Tegelikult on see harjumuse küsimus - oleks nii lahe, kui keha mäletaks iga kord seda asendit, mis tekitas õige tunde. Iga hobusega on see muidugi erinev, sellist üht ja ainukest asendit ei ole. Täna oli selga minnes tunne, et saaksin jalad alt kokku panna, hobune tundus nii kitsas. Iga kord Laki või Diamondi selga ronides on esialgu spagaadi tunne.

Traavidega jäin tõesti rahule, hobune tahtis nii meele järgi olla, piisas õrnast märguandest, ta oli kõigega nõus. Saime tempo paika, olime rütmis, kui mina olin seljas lõdvestunud, oli ka tema. Nii et igatpidi tore kommunikatsioon. Hoolimata sellest, et kogusin kogu aeg ratset, olid käed ikkagi suht pehmed ja tema ka ei avaldanud mingit survet ega vastupanu. Elagu!

Esimesed galopitõsted olid pisut plahvatuslikud. Tuli meelde esimene tund temaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga nüüd hakkas meil tekkima esimene pisike error - peale esimesi tõsteid hakkas ta hullult tahtma tormata, ennetas mu signaale, üritas ise traavi tormata ja mis kõige hullem - tundsin, kuidas meie pehme kontakt purunes kildudeks ja algas köievedamisvõistlus. Pidin uuesti endale meelde tuletama, et hinga rahulikult, mõtle rütmile, lõdvesta õlad (kuidas see küll võimalik on, kui samal ajal käed lähevad pingesse, et mitte ratset eest ära anda?). Muidugi kaldusin selle peale ka ise ette :(

Tegime mõnevõrra volte, püüdsin Heinzu rahustada ja iga kord kiita, kui ta kutsumise peale tagasi tuli. Hmm, keeruline värk. Nii kahju oli sellest kadunud pehmest kontaktist.

Voldid aitasid, natukese aja pärast oli jälle võimalik tõsteid teha. Tegime teisele poole ka ja siis tuli uus väljakutse. Mitte ainult ei hakka Heinz mõtlema mingite oma elementide peale (küljendamine? sääre eest astumine? mingid imelikud sammud külje suunas, mille nimetust ma ei tea), vaid ta ka "teeb markust" (jääb seisma ja ei taha enam liikuda, keerab ennast viltu ühes või teises suunas).

Voldid muutusid kandiliseks ja ebaühtlaseks. Õnneks Marit seletas kohe, mida teha ja panin tööle vaid sisemise sääre, sisemise õla ning ristluu. Välimise sääre ja ratsme "unustasime ära". Toimis. Nagu võluväel. Ühtäkki liikus Heinz kenasti mööda volti, kerges paindes, heas rütmis. Voila!

Lõdvestustraav ei olnud ka paha, mulle tundus ok.

Ma olen seda varemgi ütelnud, aga ütlen veel kord - sellised trennid on lihtsalt kirss tordil. 

kolmapäev

Kiired soojendused on juba sellepärast head asjad, et seljaskõlkuv objekt peab ka ennast mobiliseerima tavalisest nobedamini ja hobune näib teda seetõttu tõsisemalt võtvat.

* Ühe galopitõste eest sain Maritilt kiita, jesss!
* Soojendushüpetel on eriti oluline peale takistust otse edasi sõita.

Täna tundsin seljas paremini ära hetke, millal Carp reaalselt kavatseb hüppele asuda. Või millal ta plaanib teha hüppe kaugemalt, nagu juhtus valgel lattaial. Ega suurt midagi ei muutugi, lihtsalt see mõistmine, et mida ta seal all kavatseb teha, annab aega ennast seada ja olla sadulas rohkem valmis. Ennekõike võidab sellest tiim.

See oli minu pisike rõõmuhetk. Kahjuks ei tulnud see mingist ratsionaalsest mõtlemisest/planeerimisest või sammude kalkuleerimisest, vaid lihtsalt tundest. Alustuseks seegi hea?

Valgel lattaial voltisin ennast üks kord tarbetult palju kokku...

(siia vahele kriban kunagi raja joonise...)

Pealesõit rohelisetriibulisele lattaiale oli hägune - plaan oli rajani välja sõita, nagu kord ja kohus, aga alustasime sellega, et vajusime paremale. Rada ei olnud siis enam option ja selleks ajaks, kui seda mõistsin, pilgu tõstsin ja rohelisetriibulist vaatasin, olime tiba vasakule kaldunud. Aega otseks seada õnneks oli ja mõned sammud enne olime täitsa valmis takistusele keskele rihtima, aga hea, et läbitud trajektoori pärast ei pea paberil vaatama.

Kõrgusi ei vaadanud ja suht vahet polnudki. Kui kõik klapib ja galopp/rütm/trajektoor on söödavad, siis pole mul suurt vahet, mis kõrgusel latt on, aga kui midagi kompotist ei klapi, siis võib ka 10 cm ristike judinaid tekitada.

Grafs ja pikad piitsad

Long time no see, Ilalõug?
Esimese traavi lõpuks lohutas Taive, et hobusega, kes ei taha liikuda, ongi raske sõita. Grafs tegi paar korda süütut nägu, et ta pole mitte kunagi aru saanud, mida tähendab, kui sääred vastu külgi pannakse.
Teise traavi ajal püüdsin täisistakus ja jalusteta saavutada sama, mida viimane kord Carpiga. Püüdsin teha võimalikult palju üleminekuid, peatusi ja volte ning samal ajal vältida otsasõitu ponidele, kes tassisid tähtsa näoga lapsi risti-rästi üle maneezi.
Kui platsi peal saab päikese käes sõites varju pealt kontrollida, et kuidas pilt väljaspoolt välja võib näha, siis maneezis tekivad mõnes kohas seina peale varjud ja nende pealt on näha, kui palju tegelikult mu keha täisistaku ajal hoolimata pingutustest loksub. Krampi ei tohi jääda, aga liigne vetrumine jälle segab hobust. Jama selle täisistakuga.
Hoolimata Liisi eelnevatest julgustustest (tema sõitis vahepeal Grafsiga), et valgel lätlasel on galopitõsted kenasti meelde tulnud, minu esimesed 15 galopitõstet paremale poole ebaõnnestusid. Hobusel ei liikunud ükski kulmukarv minu tõstete peale. Ta oli nii veenev, et hakka või kahtlema, kas ma üldse kunagi olen ise galopitõsteid teinud. Pikk stekk ei muutnud asja, palusime Taive abi ja Taive palus omakorda ühe suure kordesteki abi, mis vihises nurgas ja oli ilmselt veenvam kui Grafs.
Meelde tuli, ütles hobune, lõi korraks takka üles ja jätkas galopis. Tegime mõned tõsted samale poole veel ja vahetasime suuna. Vahepeal pakkus Grafs ennast hirmsasti rulli.
Ühes kunagises trennis püüdis Grafs hirmsast ratset käest tõmmata, täna ta seda kordagi ei teinud. Küll aga nägin vaeva, et galopis hoida ratset püsival pikkusel. Grafs näis pidavat võitlust, et mitu cm õnnestub mu käest ära tirida ja mind ette vajuma saada. Vahel õnnestus ka...

tasa ja targu Markusega

Tegime mõnuga pikalt sammu, püüdsin hoida rütmi. Siis võtsin tasa-tasa ratset, mängisin säärtega ja läksime traavi. Markus ei vehkinud peaga, ei protesteerinud, aga nurkades paindes olla ja pead kergelt sissepoole lubada ka ei tahtnud.

Meil on erimeelsused selle suhtes, et kelle käes peaks olema välimine ratse, minu või tema. Pidevalt. Igas allüüris.

Ma ei andnud alla, volditasin, tegin teises traavis hirmsasti üleminekuid, peatusi (millest ta kohe kuidagi ei taha liikuma minna... vaatab mulle üle õla otsa, et mis teed seal seljas?). Ja paar korda nohises mõnuga. Niipea, kui Karin kiitma hakkas, et näe kui kenasti juba hakkab alla tulema, Markus turtsatas ja avaldas jälle meelt. Naljakas torisev vanake.

Kõik galopitõsted endiselt sammust. Proovisime traavist, ei toonud edu.
Galopis paremale poole lõdvestus ja oli väga mõnus. Vasakule oli kangem.
Selline trenn siis.

Istakutrenn Carpe Diemiga

Koplireegel nr 3: kui Sul pole korralikku prožektorilaadset taskulampi, ära mine pimedas hobuseid koplisse kobama. Hobuseid ma ei leidnud, küll aga jooksime kokku Susanna ja Katriniga (kellel oli taskulamp, aga mitte hobuseid). Hobused leidsime alles 17 minutit enne trenni oodatavat algust.

Sellega seoses uus isiklik rekord - Carp sisse toodud ja valmis pandud 17 minutiga. Kus mu medal on? :)

Carp oli valmis tööd tegema, puhkis ja ähkis alguses, aga siis keskendus ja oli väga väga tööindu täis. Tegime muuhulgas jalavahetusi. Nendega juhtus nii, et esimesed õnnestusid küll, iga järgmine läks aga keerulisemaks ja keerulisemaks, kuni lõpuks oli juba peaaegu võimatu jalga vahetada ja (!!) ka läbi traavi vahetada.

Siis tegime galopp-traav üleminekuid, pärast galopp-samm üleminekuid. Paaaalju täisistakut.

Pärast pani Taive (koos juttudega igasugustest haigetest meestreeneritest :D) mu ülakeha täisistakus paika. Kuklast alates kuni ristluuni välja, peaaegu 10 cm kaupa. Kuidas peab olema pea, kuidas kukal, kuidas õlad, käsivarred, küünarnukid, abaluud, kuidas naba (koos küsimusega, ega ma pole kõhutantsuga tegelenud), kuidas see kurikuulus tagaotsitav ristluu peab olema. Ilma jalusteta.
Pika pusimise peale hakkas mingi tunne tekkima. Carp aitas sellega kaasa, et kui ma tõesti sain hetkeks õige asendi kätte, siis oli loom ka kohe kergema liikumisega, mõnus seljast ja tõusis ka imekergelt galoppi.

Jeesss.

vahva vanapoiss Markus

Ma ei kujuta ette, milliseid trikke Kertu eile Markusega tegi, aga täna oli härraga nii mõnus sõita...
Alustasime suurel platsil uhkes üksinduses ja kõndisime ohtralt sammu. Reipalt, aga suht lõdvestunult. Markus tundus üksindust nautivat.

Esimene traav möödus ilma igasuguste peakõigutamisteta, rütm oli täitsa olemas, säärega lükkasin, käega vaikselt korjasin, härra ei pannud tähelegi või siis tegi nägu, et ei pane tähele.
Täisistakut tegin ka täna palju-palju. Täitsa lubav oli, säär tundus palju paremini fikseeritud, asend sadulas tundus ka parem ja õigem. Markus oli üle ootuste rahulik ja rõõsa, pakkus ise aeg-ajalt ennast alla ja puristas vahepeal südamest ja rahulolevalt rütmi kaasa. Midagi uut?

Lõdvestumine toimub läbi rütmi, tuletas Karin ka meelde ja muidugi see toimis. Nii traavis kui galopis. Viimane oli täna eriti lubav ja mõnus, paremale poole sõites Markus tõesti lõdvestus  ja galopis oli rütm, see oli selline muinasjutugalopp - pehme, mõnusa hüppega, seljas oli tunne nagu karusellil - nagu ei näeks ise üldse mingit vaeva.
Selliselt galopilt saatis Karin meid diagonaalile jalavahetust tegema. See oli iluuuus! Tegime teistpidi ka voldi peal galoppi ja püüdsime saavutada samasugust lõdvestatust.

Lõdvestustraav ei olnud minu meelest ka üldse paha.

Trenni lõpus jäi mulle võimalus vaadata, kuidas mu 6-aastane tegi Zazmini seljas galoppi. Tubli oli, tõsted õnnestusid ja suutis säärtega ka kogu aeg hobust galopis hoida. Olgugi, et need veel ei ulatu eriti kaugele hobuse külgedel :)

Ahjaa - püüdsime, mis me püüdsime Karini juhendamisel traavist Markust galopile tõsta, see mul ei õnnestunud. Kui sain ta tagasi peaaegu sammu ja tabasin õige hetke ära, tõusis ta sellest küll väga kenasti. Päris traavist veel mitte. 

Pikas perspektiivis näib ratsutamine olevat harrastus vaid kannatlikele ja mõistvatele inimestele, kellel on taluvust aktsepteerida selle teiste sportlase (kelle seljas sa istud) tujusid, kapriise, tema tänast meeleseisundit. Taluda seda, et ühel päeval tehakse sulle selgeks, kui mõttetu koostööpartner sa oled ja järgmisel päeval antakse maitsta jälle kaifi koostööst, omavahelisest klappimisest ja õnnestunud sooritustest. Või siis ratsutamine muudab sind selliseks?

Koera meeleseisundit näib olevat kergem muuta ja lõppkokkuvõttes - harva istuvad võistlejad oma koeral seljas, olles haavatavas olukorras, kus nende elu sõltub sellest loomast.

Kes mängivad tennist või suusatavad, ei kujutaks ettegi, et reket ühel päeval hakkab kontrollimatult oma geimi mängima või suusad eest ära jooksma. Ainult üks aju, emotsioon ja närvisüsteem kontrollida. Ja seegi on suur teadus.

Esimene sisetrenn sel hooajal

Täna oli viimane trenn enne treeneri ärasõitu ja sõitsin Carpiga esimest korda sel hooajal maneezis.

Üks kopli reeglitest on see, et kui lähed 10 korda koplisse, varupäitsed näpu otsas, siis on hobusel oma päitsed peas. Mine 11-s kord ainult nööriga ja tuledki niimoodi tagasi - hobune lihtsalt nööri otsas :)

Carp tuli hea meelega, lausa ülireipalt. Panin ta tallis valmis ja läksime maneezi. Natuke võõras oli, aga meid ei olnud seal täna väga palju, nii et ruumi jätkus. Hea kohaneda ja talveks ennast ette valmistada. Tuul plagistas natuke seinu ja Carp vaatas esialgu kõik laperdavad kohad üle. Aga ainult vaatas.

Täna liikus ta hea meelega ja tegi kõike, mida küsisin. Tuli alla, kuulas kõiki galopitõsteid, täitsa vahva oli. Suurepärane trenn peale eilset suremise etendust suurel platsil Markusega.

Ja siis saime natuke lõbutseda, täie itsiga mööda maneezi galoppi lasta, mina poolistakus. Marit aitas esialgu natuke nurgast kiirendustele kaasa, pärast sain ise ka Carpi käima. Puhas rõõm!

Carp läks lausa tiba higiseks, nii et pärast jäime veel maneezi üksi jalutama. Proua Kogemus Ise ei kartnud midagi, vaatas uljalt ringi, käis hämarates nurkades ja pani ainult vahepeal õrnalt mulle mokad vastu selga, justnagu nuusutades, et kas kommi ikka veel jätkub?

Carp, sa oled sellisena lihtsalt nii armas...

Markus, Markus, Markus ...

Täna tekkis hinge kahtlus, et äkki need on hoopis minu sääred, mis on sleep modes? Markus ei tahtnud grammigi liikuda ega ratsmesse tulla. Pool minu energiast kulus sellele, et hoida ta liikvel (kuidagi korduv teema viimasel ajal?) ja siis veel veidi selleks, et selles liikumises oleks mingit rütmi. Ülejäänu püüdsin suunata sellesse, et teda vaikselt alla kutsuda, aga see tundus täna saavutamatu väljakutse. 

Püüdsin hoida sügava istaku, hoida käed pigem pisut laiali, nagu treener juhendas, säärega kogu aeg peale sõita. Nope. Teise traavi lõpuks olid mul mingid imelikud kohad puusas ja säärtes krampis. Markus vehkis endiselt peaga kõigis ilmakaares ja oli kange nagu puuhobune. Alla tuli ta hea meelega ainult peatusi tehes. Tegelikult on "hea meelega" liialdus, ka selle jaoks oli vaja hullu vaeva näha. Peatustes vähemalt oli näha, kuidas ta koostööd teeb. Niipea, kui liikuma saime, kadus kõik jälle tuulde.

Karin tõi positiivse asjana välja selle, kuidas Markus ühe ringi kahe traavi vahel sammu käis - pea pikalt ees ja üleni lõdvestunud.

Galoppi saime endiselt ainult sammust, vähemalt oli selles treeneri sõnul olnud hea rütm. Proovisin Karini julgustusel ka traavist, aga endiselt tulemuseta.

GP-hobuse jaoks oleks vaja GP-tasakaalu ja GP-sääri.

Sleep mode

Kopli kõige tagumisest nurgast tulles tundus, et vean Carpi enda järel. Ta jäi mitu korda seisma ja vaatas mind mõtliku pilguga, et oled sa kindel, et ma pean sinuga kaasa tulema?
Alustasime jälle in sleep mode, läks mõni aeg, enne, kui säär hakkas tähendama liikumist või kiiremat liikumist ja esimese traavi lõpuks olin natuke väsinud. Selliseid ülevaid ratsmes või sääre ees hetki ei olnud, aga samas, seda on ka varem juhtunud, et Carp ärkab peale kolmandat hüpet, nii et ma ei visanud lusikat veel nurka.
Galopitõstete kohta võib öelda, et nad õnnestusid selles mõttes, et iga tõste tõi galopi. Iseasi, kui hea see galopp esialgu oli ja esimestel ringidel oli vaja säärtega ikka hirmsasti meelde tuletada, et me ei jää traavi.
Heaks tulemuseks võib vist ka seda pidada, et me ei jäänud peaaegu (vist?) kordagi traavi Carpi ettepanekul, vaid ta püsis tõepoolest seni galopis, kuni ma palusin. Või seda, et kui ta ka pakkus ise galoppi, siis ma jonnakalt surusin läbi, et me teeme seda minu algatusel.
Hüppamine on nagu ikka - kirss tordil. Väike preemia. Esimestel hüpetel ei olnud me Carpiga päris sünkroonis, ma tundsin, et tema galopp pole päris parkuurigalopp ja selles vaevu-vaevu teise käigu galopis on raske mingit rütmi hoida. Tegelesin rohkem sellega, et ta välja ei sureks. Õlad ei tahtnud minuga esialgu üldse koostööd teha ja kogu aeg vajusid ette. Samas on Carp väga tundlik sellele, mismoodi õlad ja ülakeha on.
Paar korda bluffisin ka - võtsin ratsmed ühte kätte ja sirutasin sisemise käe stekiga pisut tahapoole. Lääääääääähmeeeeeeee! ütles selle peale Carp ja soojenes lõpuks ikka üles, nii et saime lõpuks ka takistusi hakata üksteise järel tulema. 
Mind on tabanud mingi jaluste needus. Midagi minu istakus on nii muutunud viimase nädalaga, et nüüd ei püsi mul enam välimine jalus õiges kohas ja kaotan seda mitu korda tunni jooksul.
Täna läks parkuuris ka ühel hetkel jalus minema, nii et ühe hüppe tegin ühe jalusega. Carp õnneks ei pannud väga pahaks. Nagu kiuste juhtus sama enne seda, kui pidin jalavahetuse tegema ja ilma jaluseta seda teha oli oi kui keeruline. Jäime traavi ja õnneks oli enne okserit piisavalt aega, et uuesti galoppi tõsta ja hoog sisse saada.
Pärast vaatasin veel veidi teiste hüppeid.
Juba tahaks jälle trenni. 

Beirut 2009

Oi, kui armas titaaa! Nii armas ja südamlik boksis, lihtne valmis panna ja uudishimulik ilma olemata pealetükkiv.
Tital oli mulle palju õpetada. Saime mõnusalt palju ise pusida ja üksteist tundma õppida.

Jaluseid täna nii pikaks ei pannud, kui tavaliselt. Esimeste meetrite ajal traavis tekkis tunne, et sääred on vale koha peal või lihtsalt fikseerimata. Tundus, nagu sadulaäär oleks väga libe ja minu asend sadulas haavatavalt ebakindel. Natuke pusisin seda õiget tasakaalu leida, Kertu platsi ääres mainis ka, et tundun pinges. Treener ütles, et ma paneks sääred tahapoole ja toetuksin rohkem jalustele. Peale väikest korrigeerimist tundus lihtsam tasakaalu jääda. Sellist tunnet, et sääred on kindlas kohas vastu hobust, nagu näiteks Rollyga, kui ta on sääre ees, ei olnud.
Püüdsin hästi-hästi otse olla ja ka nurkades mitte eriti kuskile kalduda. Kordasin iga sirge peal endale, et õlad alla, õlad alla. Käed nii pehmeks kui võimalik.

Esimese traavi lõpuks oli nii tore juba. Alguses ta küll pisut võõristas tallipoolset lühikest seina, aga see läks ruttu üle.

Teise traavi ajal tegin volte ja üleminekuid. Lugesin ära, mitu sammu ja kui pika jupi traavi, midagi juhuslikkuse hooleks ei jätnud. Igal järgmisel ringil jäi üleminek traavi sellesse kohta, kus eelmine kord oli olnud üleminek sammu või peatus. Tita oli nii tubli ja nii kiire reageerima nii õrnadele märguannetele.
Voltide ajal pidin sisemisele jalusele suruma ja kogu aeg tuli teadlikult mõelda tasakaalu peale. Ja rütmi peale, sest Beirut oleks hea meelega ka kiiremini voltidega hakkama saanud või sirge peal edasi põrutanud. Iga säärepuudutus ja põlve surumine mõjus kohe. Milline mõnu on sellise hobusega sõita!

Osad galopitõsted läksid nihu, paar tükki olid ekstratoredad, millega võis väga rahule jääda. Galopp näikse endiselt olevat minu tasakaalu jaoks kõige nõrgem allüür (tiba vist loogiline kah?), sellest traavi jäädes pean ikka hullult pusima, et mitte ette vajuda.

Teine väga kriitiline hetk on see, mis järgneb ebaõnnestunud galopitõstele. Kui tegemist pole just puust ja esimesed traavid skippinud hobusega, siis enamik neist lähevad ruttu pikka traavi ja sealt oleks vaja nüüd traavi lühendada, saada hobune kenasti jälle enda alla samal ajal tasakaalu säilitades ja kohe, kui tõste tundub tõenäoline, teha uuesti tõste. Mul kulub selleks kõigeks lubamatult palju aega :(
Või siis ei ole ma veel veendunud, et kas nüüd juba on õige hetk uus tõste teha või on ta ikka pisut liiga laiali, traav liiga pikk, liiga uimane jne jne.
Selle peale kulub nii palju aega, et uue tõste ajaks on hobune jõudnud seisukohale, et tegelikult ilmselt polnudki ette nähtud galoppi tõusta.

Teine jama on sellega, mida ja kuidas käituvad samal ajal minu käed. Esimeste traavide ajal püüan olla hirmus pehme käega, kutsuda ja lõdvestada, kutsuda ja lõdvestada. Ja kui siis on vaja peale ebaõnnestunud galopitõstet hobune tagasi saada, muutuvad käed ühtäkki kurjaks ja koledaks.
Not nice.

Treener tegi täna märkuse selle kohta, et tõste ajal jälle annan käed liiga ette ja ma ei saa seljas arugi, et andsin. Peab kellegi filmima panema. Ilmselt on mu käed kuidagi seotud mu istakuga ja kui mu keha peaks liikuma pisut tahapoole, siis käed kompenseerivad seda teisele poole liikumisega?

NB! Täna püüdsin rohkem usaldada tunnet ja vähem silmi ja tegin eksperimendi. Tulemus - tundsin traavis iga kord ilma alla vaatamata 100% ära, kummale jalale kergendada! Hurraa!

Edit: Leidsin täna jälle arvutist sadu puutumatuid pilte, mis ootavad töötlemist. Nende seas ka ühe tuttava näo, kellega käisime eelmine pühapäev mere ääres :)

kandiline galopp

Esimese traavi ajal jõudsin mõttes tänada Aariat, et ta olemas on. Tundus lubav. Kiirustas küll pisut, aga tuli ikkagi minu rütmi tagasi ja jäi mulje, et ta ise otsib ja hoiab kontakti?
Teises traavis ei tundunud enam nii tore, stabiilsus kadus ära. Kui mulle ka tundus, et ta liikus mõned sammud pehmelt, siis ainult mõneks hetkeks. Suurt volti või ringi me nii sõita ei suutnud.
Sammus püüdsin hoida energilist sammu, treener käskis sammu pikendada.
Galopile saime, aga galopp ise oli jube. Peale esimesi tõsteid tegin uuest peatusi, sammu ja traavi, sest ma ei saanud aru, miks ta kukla püsti ajab ja nii krampis on.
Esimene mõte oli, et küllap ma ise krampis, aga kui ma ka püüdsin teadlikult lõdvestada õlad, võtta sügav istak ja hoidas sääred korralikult peal ja käed konkreetsed, midagi oli ikkagi puudu. Galopp oli kuidagi kandiline, halb seljas istuda ja ei tahtnudki eriti seda teha.
Pärast tegin Karini juhendamise veel pisut traavis kaheksaid.

Uus päev

Nii, Grafs.

Ah et tahad jääda sammu iga kord, kui jõuame platsi keskele? Olgu, hakkame seal tegema iga kord üleminekuid sammust traavi.

Ja pika sirge peal hakkad tempot tõstma? Sinna paigutame sammu jäämise või peatuse. 

Soojendus ei olnudki nii paha, täna oli ta kindlasti palju vastutulelikum ja rohkem koostöövalmis. Hakkas mõnusat häält tegema, muutus pehmeks. 

Tegime täisistakut, mis läheb justnagu iga korraga paremaks ja enesekindlamaks. Tegime täna lõpus volte täisistakus ilma jalusteta (mis oli minu jaoks lihtsam. 

Sammus tahab Grafs kiirelt välja lülituda ja jääb vahtima platsilt väljapoole või tegema kurje kõrvu platsil viibivatele ponidele, nii et mingit rahulikku ringiratast kõndimist teha ei saa, kogu aeg tuleb teda millegagi üllatada. Ta ei ole pahatahtlik, lihtsalt vajab stimulatsiooni. 

Kui ma tegin temaga täisistakut ja vaatasin, kuidas ta vahepeal liikus, siis jäi mulje, et talle meeldis see endale rohkem kui kergendamine. Ta keskendus selles rohkem kui muidu ja ma mõistan, et selles hobuses on nii kohutavalt palju rohkem peidus, kui ma suudan oma praeguste oskustega välja pigistada. 

Galopitõstetest ma ei taha rääkida :P

Que pasa, Grafs?

Olen mitu korda pööritanud silmi, et kust otsast Grafs on laisk või ei taha liikuda. Esimesed trennid näitasid teda hoopis teisest küljest, täitsa mõnusast küljest.
Täna aga hakkas kõik juba sammus peale. Mul oli tegelikult plaan ja mitu mõtet soojenduse ja esimeste harjutuste suhtes, aga kui ma hakkasin aru saama, et juba sammus oli rütmi saada nii pagana keeruline, siis viskasin oma suured plaanid aknast välja ja keskendusin lihtsalt, hambas ristis, sellele, et samm näeks välja nagu samm ja mitte samm haua poole ja hobuse traavi saamiseks või selles rütmi hoidmiseks.
Kui andsin esimese märguande, et kuule, Grafs, teeme nüüd traavi, siis ta isegi ei ohanud selle peale! Ma olin jahmunud. Traavi me siiski saime, tegime mõned ringid ja iga kord, kui hakkasime voldi peal keskliinile lähenema, tahtis ta sammu jääda. Esialgu ma ei oodanud seda ja vajusin muidugi ette, sest minu rütm läks inertsist edasi :)
Pärast teist korda hakkasin rohkem jalga kasutama platsi keskel, püüdsin seda hetke ennetada. Vahel mõjus, vahel mitte. Seda rõõmu, et mina vajutan säärt ja tema läheb, Grafs ei pakkunud. Iga kord tuli näha vaeva, et teda tema letargiast välja saada.
Püüdsin sõita vahepeal teda traavis edasi ja kutsuda tagasi. Tulemuseks oli tihti see, et ta lihtsalt jäi sammu. Tal oli täna mu säärest (ja stekist) harukordselt ükskõik :(
Galopitõsted paremale õnnestusid vist kolmandal-neljandal korral, vasakule punnisime neid väga kaua. Esimesed oleks peaaegu õnnestunud, kui ma poleks ratset ära visanud. Ta hakkas tõusma, aga siis vajus ikka ära. Peale seda aga oli ta veendunud, et ähh, mis galopp, teeme parem lõdvestustraavi... kolmsada ringi järjest, kui vaja. Püüdsin sammust teha, ei õnnestunud, püüdsin stekiga julgustada, nope. Päeva päästis üks pisike latt, millest treener soovitas traavis üle sõita ja galopis jätkata, see lõpuks toimis.
Sellega me veel ei pääsenud, peale seda tegime täisistakus traavi. Ei olnud nii ebamugav, kui eelmine kord Karini trennis. Ta tuli alla ja oli palju lihtsam, mugavam, loogilisem ta seljas istuda. Just täisistakus traav tundus täna trenni kõrgeim hetk olevat (tegelikult tiba irooniline, kui mõelda mu viimaste postituste pealkirjade peale). 
Õlad on ka viimaste trennide märksõnad. Alla ja lõdvaks. Aitab saja surmapatu vastu, sealhulgas selle vastu, et käed oleks õiges kohas paigal. 
Kui ma tohin natuke mossitada, siis torisen veel, et mulle meeldib see tunne, kui jalad on ümber hobuse, aga täisistakus seda ei ole. Sääred lihtsalt vaikselt kolksuvad vastu külgi ja see ei tundu mulle mugav ega turvaline. Ma saan aru, et istak ja tasakaal on need, mis hobust mõjutavad, aga sääred ümber hobuse tundub praegu minu jaoks palju mugavam mõjutusviis. Eriti kui hobune peaks juhtumisi selle peale veel ka reageerima :)

sunset & horses

Imeline õhtu...

Käisime täna hobustega mere ääres. Mina sõitsin Bangkokiga ja see oli võrratu kogemus. Ta läks pisut sapsu täis, kui Zeppelin tee ääres liiga külje alla trügis ja lõi Zeppelinile korraks takka üles. Peale seda haukus üks koer meie peale ja Bangkok oleks hea meelega lahkunud stseenist galopis. Hiljem läks kõik väga rahulikult, saime mäest alla, üle kraavidest, mahalangenud puust ja isegi kiviaiast. Mõne aias oleva koera peale tõstis küll pead, aga muidu oli igati mõnus seltsiline.

Mere ääres sulistasime natuke vees ja julgustasime hobuseid kaugemale vette. Bangkok läks hea meelega, alguses suhtus natuke võõristavalt lainetesse, pärast polnud enam mingit vahet, kumbapidi need vastu tulid.

Siis, kui rahvast jäi vähemaks, läksime teisele poole randa ja tulime tagasi paar korda galopis. Ehh, jälle üks minu unistusi ja polnudki selleks vaja Tarifale sõita :)

Päikeseloojang, meri, hobused ja kuu hämaras taevas. Teeb sõnatuks.

Rolly, Grafs ja topeltokser :)

Täna oli super päev ratsutamiseks, päike säras silma ja sügise lõhna olid kõik kohad täis. Talli jõudes läks uni ära ja lõpuks tuli välja, et erinevate algavate põletike vastu on kõige efektiivsem ravi ratsutamine.

Tegime jälle täisistakut mitu-mitu ringi, üleminekuid galopist traavile. Galopitõsted hakkavad natuke meenutama õiget asja, mul on tekkinud mingi aimdus selle suhtes, mida ristluu peab tegema. Ilma välimise sääreta veel ei saa ega oska, aga vähemalt on mõned tõsted juba traavis ka galopitõste moodi.

Rollyga peab neid tegema väga õrnalt ja tundlikult, et ta ei "plahvataks". Üks kord õnnestus meil täna ka teha selline tõste, mille peale pidin pingutama, et tasakaal säiliks ja et ma ei kukuks selili sadula peale. Uups.

Siis galopist traavi jäämine ja kohe täisistakus edasi sõitmine. Vääääääga palju tasakaalu kiire taastamise küsimus. Kippusime pigem sammu jääma. Pärast sain aru, et mingil hetkel tuleb lihtsalt ratset Rollyle korraks imenatuke ette anda ja siis õrnalt tagasi küsida, sest kui ma käsi ette ei anna, siis ta ise kukub ratsme peale ja see pidurdab ta kohe sammu. 

Lõputraavi tegin mõned ringid ilma jalusteta. Ma olin oma lihastest pisut kõrgemal arvamusel, aga peale esimest ringi olid reielihased krampis... Pärast jätkasin poolistakus.

Pisut põnevamaid hetki pakkus Grafs, keda tohtisin täna õue jalutama viia. Härra Pealetükkiv alustas õue jõudes kohe olulise küsimusega, et kes siin keda õieti jalutab. Kui peale mingeid lead-and-follow harjutusi jäi mulle illusioon, et mina olen juhtival positsioonil, siis kui järgnesime Maritile ja Liisile (kes olid hobuste seljas), tõmbas ta küüni nurga juures käest lahti ja jooksis ühte avatud koplisse, ise endaga nii rahul...

Võtsin ta kinni ja läksime maneezi. Ukse juures tõmbas härra jälle käest ja kihutas keset maneezi püherdama. Mõnuga. Kui ta siis püsti tõusis, nägi ta välja nagu kõrbehobune, suu-silmad liiva täis. Päitsete pealt ei paistnud nimi "Domingo" enam välja.

No igal juhul võtsin ta jälle kinni ja jalutasime pisut ringi. Marit pakkus, et me võime pisut end seal lõbustada, Grafs võib ringi joosta, peaasi, et ta välja ei jookseks. Olin valmis teravateks elamusteks ja kui jäime maneezi üksi, seisin ukse ette ja lasin hobuse lahti.

Tutkit.

Ta seisis ja vaatas mind juhmi näoga.

Utsitasin teda jooksma ja ta läks traavi, aga vaatas mind kahtlustava näoga. Täpselt ühe ringi pärast jäi seisma ja vaatas mind veel juhmima näoga. Julgustasin teda leitud ruutmeetreid kasutama, aga mida rohkem ma teda utsitasin, seda kahtlustavamaks ta muutus.

Siis püüdis ta minu juurde tulla. Ma püüdsin teda suunata tagasi maneezi keskele ja sain ta mõneks sammuks nii kaugele, et ta tegin ringi galopis ja viskas korra takka üles, aga üldiselt oli selge, et mida rohkem ma teda julgustasin oma leitud vabadust kasutama, seda skeptilisemaks ta muutus. Paar korda hirnus (kohalolekukontroll?), aga kui keegi ei vastanud, näis ta julgus veelgi kahanevat ja ta seisis minust paari sammu kaugusel nagu lontis kutsikas. Oleks Springstorm oma hommikust tülinorijast boksinaabrit nüüd näinud...

Ühesõnaga, võtsin ta jälle nööri otsa ja hakkasime mööda maneezi kõndima. Vaatasime torbikuid, nuusutasime erinevaid redeleid, veendusime, et laperdavate maneeziseinte alt ei rooma kolle välja ja kui olime pisut jalutanud ja Grafs kõndis pea all, minu taga, siis läksime võtsime paar ampsu muru ja tagasi talli.

***

P.S. Neljapäeval olime poisiga samas trennis. Keegi vist hüppas samal ajal midagi, igal juhul küsis ta minu käest hetkel, kui sattusime hobustega kohakuti: "emme, kas sa tead kedagi, kes oleks kunagi topeltokserit hüpanud?" Ma ei saanud aru, mida ta topeltokseri all silmas peab?

Põhjust paanikaks pole, kõik on imelihtne, nagu on näha jooniselt, mis mulle eile õhtul üle anti :)

Rolly & täisistak

Rolly seljas pole täisistak üldse nii raske. Natuke rohkem pakub väljakutset säärega kogu aeg sõita ühtlaselt peale, sest vahel ikka kaob tasakaal pisut ära ja sääred ei jää õigesse asendisse, keha kaldub ette ja hobune hakkab kohe pakkuma, et ahhaa, jääme sammu? Tuleb küll öelda, et selliste tundlike hobustega õpib nii palju kiiremini oma keha kontrollima.

Kui ratset kerisin, läksid käed mitu korda ette ja sirgeks. Püüdsin mitte järele anda ja hoida küünarnukid keha ligi. Rolly vaidles ikka natuke vastu ka, aga ainult moe pärast. Täna kadus ta ainult üks kord nö eest ära, ühes platsi nurgas, kogu ülejäänud aja õnnestus meil kontakti hoida enam-vähem nii, et ta kordagi pead alla ei lasknud.

Tegime täisistakut, galoppi mõlemasse jalga (tuleb ära märkida, et tõsted õnnestusid esimesest korrast). Siis üleminekuid galopist traavi nii, et kohe pidin jääma täisistakusse. Millal ma seda viimati tegin? Esimene kord ei tulnud päris puhtalt välja, teisel korral õnnestus väga hästi. Nii hästi, et saime lisaks treenerile veel ka Katrini käest tallis kiita :)

Mis puudutab selliseid väikesi harjutusi, siis on need põnevamad (ja lihtsamad), kui manan silme ette kellegi, kes seda oskab ja püüan teda järele teha. Erinevatelt võistlustelt/videotest/teiste trennidest on jäänud mingid mälupildid ja iga asja jaoks (täisistak, galopp, peatused, hüpped, ratsmetöö) on eri inimesed silme ees, mõni neist on tuttav, mõni tundmatu lihtsalt kuskilt videost või trennist.
If you can't make it, fake it :)

P.S. Rolly kõndis täna trenni alguses väga väga kenasti latte, ilma eriliste kobistamisteta :)

täisistak. not my thing.

Juba mõnda aega olen ignoreerinud täisistakut ja teinud seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui nõutakse. Nüüdseks on tekkinud pisike hirm ja vastumeelsus. Alati on lihtsam minna kergema vastupanu teed ja teha seda, mis paremini välja tuleb.
Seetõttu ei ole vist kokkusattumus, et galopitõsted traavist ei ole mu tugevaim külg. Jään selga põntsuma, kaotan tasakaalu, käed ratsmetega hüppavad kuskile ette ja nina vajub norgu. Vaikselt endamisi pusides teen siis, kui treener ei näe, pigem tõste sammust.
Proovisin täna Grafsiga mõned ringid täisistakus sõita. Kui enne seda tundus hobune lõdvestunud ja kenas rütmis (ja ratsmes?), siis täisistakusse minnes kaotasid käed stabiilsuse, õlad läksid pingesse, sääred hakkasid kahtlases kohas vastu hobuse külgi loksuma. Ma pole täisistakus veel tundnud, et oleksin hobuse seljas ilma teda segamata või et aitaksin kuidagi kaasa tema lõdvestusele. Pigem vastupidi - näib, et hobune surub hambad risti ja ütleb, tavai, teeme need mõned ringid kohustuslikku programmi ära, aga siis aitab jamast, roni alla või hakka kergendama.

Härra Grafs (või härra Keel, kui soovite)

Grafsi aktsiad tõusid täna minu silmis mitu pügalat ja mitte sellepärast, et ta oma keelt jälle igasse taskusse püüdis toppida või lakkus mu selga, kui ma talle kaitsmeid panin. Hoopis sellepärast, et dsiisus kraist, kui mõnus temaga hüpata on!

Sõitsime hüppesadulaga ja esialgu ei saanud ma jaluseid kuidagi sobivasse pikkusesse. Kui panin käepikkuse järgi, siis selga ronides oli ikkagi kohe selge, et pikad. Panin lühemaks. Siis järgmisel ringil veel lühemaks. Kui siis Marit ütles, et hüppame pisut, siis veel lühemaks. Sellegipoolest olid mul jalad tihti kas jalusest täitsa läbi või tulid jalused üldse ära.

Galopitõsted tegin esialgu sammust (kuna soojendus oli kiire ja sammust tehtud tõstest saame hobusega vähemalt 100% ühtemoodi aru:)), pärast proovisin pusida traavist. Osad õnnestusid, osad mitte. Tegime soojenduse ära ja siis saime tulla pisikesi ristikesi ja pärast rada.

Uiiiiii, kui kihvt oli! Esimesel korral rada lõpuni tehtud ei saanud, sest kuna mul olid jalad kolmandaks hüppeks jalusest praktiliselt kannani läbi, olin seljas sellises asendis, milles jalavahetust teha tundus võimatu ja vajusime traavile. Hüpped selle-eest tundusid täitsa nagu päris ja see hobune mu all reageeris kõigele, pane aga jalad torusse ja suuna teda takistuse poole, kõik toimis nii lihtsalt. Kui treener poleks lasknud meil uuesti proovida ja vigu parandada, oleksin ise hakanud manguma, et meid uuesti rajale lubataks, lihtsalt nii mõnus oli.

Teisel katsel saime raja ühes jutis lõpuni tehtud, aga hüpped ei olnud nii ilusad kui esimesel korral. Valgele latile keerasime pisut diagonaalis peale, ühe ristikese juures hüppasin enne hüpet välja ja Grafs ei jõudnud tagumisi jalgu üle korjata. Lisan, et alla vaatamine on endiselt treenerite silmis ebapopulaarne tegevus...
Viimane okser ei olnud ka nii hea kui enne, aga rada tundus rohkem "ühes tükis" olevat ja sujuvam.

Mis tuletab mulle meelde, et ma pole veel Horse Show mõtteid kirja pannud...

Mõte nr 1.
Asi läheb peaaegu alati jamaks, kui rütm kaob ära. Kõik need sõidud, mis mulle väga meeldisid, olid väga selgelt märgatavas rütmis. Oli neid sõite, mis tundusid närvilised, (parkuur näis olevat selline jookse - hüppa - jookse - hüppa - (mõnel juhul - JOOOOOKSEE, LOOM!!!) - HÜPPA!, aga sellisel juhul tundus, et kui parkuur lõpetatigi puhtalt, siis pigem sellepärast, et loomal oli oma jalgadest kahju ja ratsanikul vedas ja kumbki sealt hea tundega ei lahkunud.

Palju mõnusam oli vaadata sõite, kus tundus, et tegelikult on kogu parkuuri taustaks mingi muusika ja takistused lihtsalt jooksevad õigel hetkel ise ette. Kõik sujub, rütm jääb, sammud imeliselt klapivad ja ratsanik lihtsalt nagu istuks ja naudiks.

Noh ja siis olid need sõidud, mis algasid muusika ja rütmiga, ent siis midagi juhtus, rütm kadus ja ... latid hakkasid kukkuma. Peaaegu alati.

Mõte nr 2.
Kuidas saab väike naisterahvas jätta hobuse seljas nii raske mulje ja aerutada õlgadega sellisel moel, et hobusel näib olevat raske isegi galoppi joosta ja siis kõrval temast u 20-25 kg tugevam meesterahvas tunduda nii sulgkerge? Ka 180 cm ületades?

Mõte nr 3.
See oli esimene M-ga koos vaadatud võistlus, kus ei provotseeritud kedagi vaidlusele teemal "minu treener on änksam kui sinu treener ja tuleb annab sinu treenerile iga kell tuupi". Growing up, are we? :)

El Beg, jah, seesama El Beg.

Milline sümpaatne vanahärra!
Juba esimeses traavis oli ta nii mõnus, liikus hooga, tuli kenasti ratsmesse, hoidis kogu oma keha nii kergelt, seljas oli mugav istuda. Saime kahe peale mitme päris sujuva ja konkreetse üleminekuga hakkama. Paar korda komistas, aga see võib olla ka kivi minu kapsaaeda.
Iga hobuse seljas tundub see "hobune sääre ees" pisut teistmoodi tundena. Tema puhul tundusid mu jalad hoopis palju pikemad ja teise koha peal olevat kui näiteks Aaria puhul. Eks see on vist loogiline, kui nad on erinevate kehaehitustega. Ise peab iga kord kohanema.
Sääre eest astumised - ma tegin kõik endast oleneva ja tegelikult jäin mõne korraga täitsa rahule (paar korda lasin õla tiba ette vajuda). Natuke ajas naerma, sest El Beg oli ülitähtsa olemisega: "oota, ma tean seda harjutust, püüa mitte segada, ma teen selle ise ära!"
Soojendusgalopis lasin ta esialgu laiali joosta :( Teine katse oli parem, aga mul lõi puusa krampi ja oli füüsiliselt rohkem nõudev. Kehv vorm? Peaks külmade ilmade tulekuga seoses hakkama soojendama enne trenni?
Pidevalt tundus, et vasakule sõites vajume vastu platsi piiret, sest minu välimine jalg hakkas vastu aeda kolisema ja selleks, et seda ei juhtuks, püüdsin hoida teda kuidagi ... seespool ja samal ajal vajutada rohkem sisemisele jalusele. Tegelikult tähendas see seda, et olin alatasa ja alateadlikult  seina ääres kreenis. 
Galopis tegime sama harjutust, mis Markusega - diagonaalilt kontragaloppi ja jalavahetus lühikeses seinas. Jeeeee! Täitsa välja tuli! Üks kord jäi jalavahetus pisut hiliseks, aga ülejäänud korrad olin rahul. 
Peale jalgade pesu viisin ta boksi, võtsin nööri ära ja hakkasin uksest välja minema. Ta seisis mu selja taga, pani pea mulle õla peale ja ohkas rahulolevalt. No kui lahe saab üks vanake olla?
Mul on tunne, et mind hellitatakse seal tallis nende toredate hobustega nii ära, et ma pärast kuskil tavaliste grupihobustega ilmselt hakkama ei saa või ei tahagi saada...

galopp-samm-galopp-üleminekud

Aaria ei olnud täna nii ingellik, kui varem. Tal oli rohkem oma mõtteid ja arvamusi, milles muidugi ei ole midagi halba. Lihtsalt esimeses traavis pidi rohkem vaeva nägema, et ta mind ja minu ideid ka tähele paneks. Eriti nurkades :)
Esimesed traavid olid täitsa ok, aga ma ei võtnud vist ikka piisavalt ratset. Kaldusin paar korda ette, mitu korda sellepärast, et säärt polnud piisavalt, püüdsin ratset kokku kerida ja ilmselt tegin seda liiga järsult, sest Aaria vastas selle peale kohe üleminekuga sammule, mis viskas mu tasakaalust välja ja ette.
Õlad alla, õlad alla! Kahju, et lõdvestustraavi ei saa ratsanikule kohe alguses ära teha :)
Käed tahtsid vahepeal jälle pikalt ette minna.
Soojendusgalopid olid enam-vähem. Hoogu oli Aarial piisavalt, rütmi püüdsin ka hoida, aga midagi oli ikka puudu. Ma ei saanud veel aru, mis valesti oli. Paremale tundus galopp kenam kui vasakule.
Siis tegime veel galopist sammu üleminekuid. Treener käskis esialgu mõelda pigem "galopp-peatus", aga ka niimoodi võtsid esimesed üleminekud pisut liiga palju aega.
Paar tükki tulid täitsa söödavad välja ja sellega lõpetasimegi. Lõdvestustraavi ajal püüdsin ilma jalusteta kergendada (olgugi, et jalad olid jalustes) aga treener ütles, et ma peaksin just rohkem jaluste peale toetuma.

Markus, jalavahetuste äss.

Ma ei saa aru, miks Markusel on selline maine, nagu tal on. Mulle ta kohe meeldib. Muidugi pole temaga lihtne, kui ta hakkab pead ühele ja teisele poole vehkima, aga seda juhtub meil ainult nendel hetkedel, kui krabada kiiresti ratset ja hakata nõudma ilma viisakate läbirääkimisteta.
Kui ta juhtub olema keskendunud ja töötama kaasa, siis pakub ta väga magusaid hetki.
Täna oli meil väga hea trenn, ma püüdsin olla kätega õrn, aga mitte allaheitlik ja juba esimese traavi lõpuks oli hea tunne saavutatud. Markus ei visanud pead ega avaldanud mingeid seisukohti.
Ta läheb närvi siis, kui mina frustreerun. Näiteks, kui üritan teha traavist galopitõstet (mis ei õnnestunud täna kordagi). Samas, ma pole kunagi Markust traavist galoppi saanud, nii et ma ei ole sellepärast veel väga õnnetu.
Sammust saime galoppi täna iga kord :)
Markust galoppi tõstes hakkas tekkima see ettekujutus, mida tähendab "lähed ristluuga kaasa". Kuidas seda traavis tehakse, kui ajab põntsuma?
Vahepeal vaatasime teiste hüppeid ja lugesime fuleesid. Markus vaatas kella ja pööras siis pea minu poole ja vaatas mind pettunud näoga: "alla ei hakka ronima või?"
Aga meil olid kavas veel jalavahetused (wiiiii!) ja kontragalopp. Harjutus oli siis selline, et lähme diagonaalile, jätkame kontras ja lühikese seina keskel vahetame jala. Siis tuleme diagonaali teiselt poolt.
Ei olnud üldse nii raske kui arvasin. Magusaks tegi asja Markus, kes elavnes silmnähtavalt ja tegi kõike nii püüdlikult. Vasakusse jalga vahetasime iga kord kenasti, paremasse (ülla-ülla) esimesed korrad ei õnnestunud - ta vajus mitu korda traavile või siis vajusime sisse.

Väga-väga mõnus trenn oli.

Enjoy the ride

Peale Horse Showd lippasin õhtul trenni. No kuidagi ei saa eemal olla, kui oled pool päeva hobuseid vaadanud. Nägemismälu vajab vist väljundit :)
Heinz oli lihtsalt võrratu! Ma jäin tänase trenniga nii rahule, ta läks kohe kenasti liikuma, jäi rütmi, reageeris nii kergelt ja kiirelt säärtele (või istmikuluule või tasakaalumuutusele). Nii nii mõnus oli temaga sõita.
Ja milline mootor! Lihtsalt istu, vajuta õrnalt säärt ja enjoy the ride. Peale soojendusgaloppe läks ta küll pisut sapsu täis ja püüdis kiirustada, aga peale mõningaid läbirääkimisi tuli kenasti tagasi meie ühisesse rütmi.
Hobuste seljad tunduvad nii erinevad. Täna tundus, nagu tal oleks galopis üks ekstra biit, mis pani mind imelikult loksuma seljas. Võttis mõned ringid aega, kuni harjusin ja suutsin paigal istuda.
Kõik galopitõsted õnnestusid. Tähh, Heinz, sa oled tõeline sõber!

uus poiss

Uue hobusega sõitmine on nagu mänguasjapoodi äraeksimine. Jeee!
Täna oli uueks poisiks Grafs, valge lätlane.

Kui ma teda puhastasin, tuli meelde üks lugu, kuidas minu kunagine naabritüdruk istus kord öölubis ja tema vastu istus absoluutses umbjoobes võõras mees. Too püüdis oma häguste silmadega umbes 5 minutit saavutada mingit pilgukontakti ja alustas siis väääga pehmelt: "neiu, kas ma tohin teid suudelda?"
Tüdruk nähvas: "ei, kindlasti mitte!"
Mees jõllitas edasi ja küsis mõne minuti pärast manguva häälega: "aga kaelale?"


Nu vot, see hobune oli boksis sama pealetükkiv :) Esimesed viis minutit seletasin, et ei, kaelale ka mitte. Ta keerutas minu ümber, keel suust väljas, tatistas kõik varrukad täis ja oli nõus taskusolevate kommide nimel kasvõi kuu taevast alla tooma, nii et panin igaks juhuks taskulukud ka kinni :)

Platsil oli ta väga püüdlik, tahtis ise tööd teha, juba esimeses traavis hakkas kenasti painutama ja pead allapoole tooma. Pidin kogu aeg rütmi lugema, tahtis veidi kiirustada, aga reageeris kenasti sellele, kui aeglasemalt kergendasin või vaikselt kutsusin tagasi.

Teises traavis olid mu ootused ilmselt liiga suured. Ta oli treeneri sõnul küll vahepeal täitsa kenasti jooksnud, aga ma ei tundnud, et ma oleks saanud ta nii lõdvestunuks ja keskendunuks, kui lootsin. Ei olnud otseselt ka kuidagi pinges, aga muusikat kõrvus veel kõlama ei hakanud. Loodetavasti järgmine kord. See tunne, kui hobune on täiesti vaba, vuhiseb kergelt edasi, on eest nii pehme ja lõdvestunud, seljast mugav, on nii sõltuvust tekitav ja ootamist väärt.

Kui ma peaks praegu tegema mingi pakkumise, et milles asi oli, siis kahtlustaksin, et võib-olla mu kontakt oli liiga ebaühtlane selleks, et usaldust tekitada? Säärtega tegin enda arvates küll tööd, aga tundsin aeg-ajalt, et ta tõmbas ikka pisut eest ratset. Kui nii juhtub, siis mõtlen kohe sellele, et minu tasakaal ei kaoks kuskile (see aga tähendab, et mul ei ole tegelikult õlad ja selg pingevabad?).

Naljakas on see, et kui siis tasakaal, lõdvestatus ja rütm on saavutatud, tundub kõik nii lihtne ja ei pea sekunditki mõtlema selle peale, mida käed, sääred, selg või õlad teevad. Kogu pilt jookseb kuidagi ise kokku :)

Galopitõsted paremale? Palun väga, andke aga ette. Traavist, sammust, kuidas soovite. Galopp oli tal väga mõnus, imehea oli tasakaalu hoida, pikendada, koondada, mida aga soovite.
Vasakule? Esialgu tuli välja. Galopp vasakule ei olnud minu jaoks nii mugav kui paremale.
Ja siis ei õnnestunud enam tõsted. Vahepeal saime sammust mõne tehtud, aga hiljem ei tulnud isegi sammust enam välja. Mõtlesin üle?

Treener tuletas meelde Kamerona trenni ja tegin lõpuks peale pikka ettevalmistust "now or never"-tüüpi tõste. Pihtas põhjas ja sellega lõpetasimegi. Tegin veel paar ringi lõdvestustraavi ja siis jalutasime ja läksime talli.

hüpped-hüpped-hüpped (Carpe Diem)

Väike isiklik rekord - sain hobuse koplist toodud ja valmis pandud poole tunniga. Anne aitas  kaitsmetega ja söötis Carpile vähemalt tuhat õuna sisse, kuni ma martingali peale sain.
Esimesel traavil oli natuke ärasuremise lõhna küljes, aga kuidagi saime mingi rütmi pika mangumise peale sisse. Marit ütles, et ma laseks hobusel rahulikult seljast tööd teha, kiire särtsu sisse ajamine pole vajalik, las ta enne saab seljast soojaks. Taive krimpsutas iga kord nägu, kui me temast möödusime ja käskis mul Carp ellu äratada.

Teise traavi lõpuks olime peaaegu valmis. Ei olnud veel nii reaktiivsed, kui meie parimates trennides, aga vähemalt hakkas minu sääre peale midagi toimuma ja Carp oli ka pehmem.
Esimese galopitõste peale hakkas Carp justnagu tõusma, aga siis jäin ta õlga jõllitama ja sinna see jäi. Teisest tõstest ta tõusis kenasti, ent see oli selline natuke poolpidune külm galopp.
Vaatasin imetlevalt Jennyt Veroni seljas, kes tegi mitu ringi poolistakus mööda platsi ja nad muudkui sõitsid ja sõitsid. Minu säär pidi iga sammu ajal kogu aeg ja pidevalt Carpile kinnitama, et jah, ikka veel on vaja galoppi, ikka veel. Poolistakust ei saanud unistada. Treener kinnitas, et see probleem kaob peale esimesi hüppeid.

Soojendushüpped läksid täitsa kenasti, midagi eriti parandada polnud vaja. Üks kord hüppasin enne Carpi takistusele, puhtalt minu lohakus.

Esimest korda okserile tulles vajusime tiba vasakule. Imelik, et see juhtus just sellise takistuse puhul, kus oli minul ees suht palju aega planeerida ja Carpil kalkuleerida.

Jalavahetused on pusle. Nad saavad küll tehtud (Carp hoolitseb selle eest vajadusel ise), aga kui kahe takistuse vahele jääb jalavahetus, siis saab minu maailm vahepeal otsa ja rütmist või õigest trajektoorist pööretel ei jää eriti midagi järele. Tunnen karjuvat vajadust sujuvate jalavahetuste oskuse järele. Ma ei tunne veel alati ära, kas on õige jalg või ei, ja selleks, et veenduda, vaatan alla. Kui siis jalavahetus peaks veel mind tasakaalust välja viima, siis ongi juba mitu väärtuslikku meetrit kaotatud (ja enamasti sisse vajutud).

Teine pusle on pöörded vasakule. Täna pidime sinimustvalge lattaia pealt tulles sõitma kenasti rajale (vajadusel vahetama jala), läbima 2 (kaks!!!) nurka ja siis sõitma valge lattaia peale. Kui teist korda sai pikast rahulikust raja peal sõitmisest jälle mingi imepisike hüsteeriline volt, siis hakkasin muretsema, et äkki mul ei olegi enam vasakut jalga, kuidas muidu seletada seda, et just vasakud pöörded ebaõnnestuvad ja paremad pöörded ei valmista selliseid väljakutseid. 

Väga hea meel oli selle üle, et täna tundsin, et olen igaks hüppeks ise valmis, säär peal ja kand all. Kordagi ei tekkinud kahtlevat tunnet. Takistuste ees jääb tavaliselt vähe aega filosofeerida, aga selline mõte jooksis küll peast läbi, et kui säär on paigas ja kand all, siis tegelikult ongi hästi. See on ainuke asi, mis töö ära teeb ja mind sadulas hoiab (ükskõik, kas hobune teeb kauge/kõrge/kiire hüppe). Kätega ei saa niikuinii takistuse peal midagi enamat ära teha, kui kaasa minna. Lõppude lõpuks hüppas see tüdruk Veskimetsas ju ühe ratsmega parkuuri ära.

Hüppasime viimaks ka parkuuri (kokku oli vist umbes 7-8 takistust ja kõrgusel ~80 cm?). Kui see valge lattaed välja arvata, kus vasakule sisse vajusime ja kaks volti pidime tegema, siis ülejäänuga jäin rahule. Paar hüpet olid nii mõnusad, et judinad jooksid mööda selga. No nii kihvtilt ei saa üks hobune hüpata ju!

Edit: mitte ükski kolmapäev ei jõua ma teleka ette Eurospordist Equestrian Sportsi vaatama. Dammit.

ilma sadulata Domingo seljas

Domingo seljas ei olnud ilma sadulata nii mugav istuda, nagu Diamondi seljas, tema samm tundus hoopis teistsugusem. Minu jalad olid justnagu väga vale koha peal, sellist "kallistaks jalgadega hobust" tunnet ei suutnud kordagi tekitada. Põlved tundusid liiga ees ja liiga üleval. Teistmoodi.
Taive luges kogu aeg küll sõnu peale, et ma hoiaks ikka jalad pikad, õlad tagapool ja lõdvestunud ning sirutaks kuklast ennast ülespoole. Naeris, et peab mulle selle koerte krae tooma, mis takistab neil pead liigutada.
Tegime traavi, täisistakut (obviously) nõrkemiseni, volte ja kõndisime üle lattide. Domingo jaoks polnud see mingi trenn või asi. Vahepeal saime ka korde peale ja seal lasi Taive mul ratsmed täiesti ära visata, silmad kinni panna, käed selja taha panna ja niimoodi hobusega kaasa minna. UUUUUH, see oli kohati täitsa õudust tekitav. Just see silmad kinni pool asjast.
Kui see trenn muudmoodi minu istakus kajastuma ei peaks, siis mõneks ajaks on mälestus Domingo kondisena tunduvast seljast küll mu istumisse talletatud :)