polnud see päev

Ilma sadulata sõitmine ei jäta kahtlusi selle kohta, kui valepidi ma võin ennast hobuse seljas keerata. 
Minu kõveruse üle kurtsid nii hobune kui tänane treener Milla. Hobune alustas esimesena ja ütles mitu korda parempöörde ajal, et nii kohe ei saa mitte, otsusta ära, mida sa tahad. Hirmsasti vajusime esialgu sisse ja galopp oli ka nutune. Fuih.
Suure platsi plägased lombid lärtsusid jalgade all ja me tegime kiirelt ja kergelt.
Noh, ju siis polnud täna see päev :)

tuulest viidud

Jeebus, mis tuul! Sõitsime õues (mis oli siiski palju toredam alternatiiv plagisevate telgiseinte vahel sõitmisele, aga kui tuul hingamisteedesse vastupidise suunaga sisse puhub, siis on vahepeal väikeseid raskusi küll. Palun vabandust kõikide nende kordade eest, kui ma olen koertele ninna puhunud, et näha, kuidas nende mokad laperdama ja plärisema hakkavad. Karma.
Carp võpatas küll paar korda, kui Laki või Villu tegid "põgene-vaba-laps" etteasteid, aga ei hüpanud kuskile. Nii mõnus on tegelikult sõita loomaga, kelle käitumist juba oskad natuke ette ennustada ja kes on natuke juba tuttav.
Milla tegi meile skeemi moodi harjutust - keskliinilt sisse, peatus, siis edasi ja peaaegu platsi lõpus volt paremale ja siis vasakule. Siis nurgast välja lühike diagonaal, kus on vaja hobust edasi sõita, enne rajani jõudmist tagasi võtta, otsas peatus, kust edasi sõita traavis. Siis pika diagonaali peale, kus tuleb teha vähemalt kolm traav-samm üleminekut ja jälle lühikeses seinas peatus.
Üllatus-üllatus, voldid olid paras väljakutse. Üleminekutega sain enam-vähem hakkama ja kiita ka.
Siis tegime mõlemale poole galoppi, eesmärk oli lasta Carpil rohkem edasi liikuda ja peale seda tuli kõige põnevam harjutus - jalavahetused läbi traavi, aga pika diagonaali peal ja nii, et sinna mahuks neid vähemalt kolm tükki.
Vasakule püüdsin sama tunnet kätte saada, mis eile Domingoga, aga päris nii lihtsalt see ei käinud. Käed liikusid koos ratsmega ettepoole ja tasakaal näis olevat igal pool mujal kui õigel jalusel. Esimesed korrad ei tulnud vasakusse kuidagi välja ja siis hakkas õnnestuma. Viimased olid olnud juba täitsa head :) Seda harjutust tuleb korrata.

jalavahetused läbi traavi (CD)

Carp oli täna seda meelt, et ta tuleks minuga talli ära küll. Nad seisid Domingo ja Heinzuga kolmekesi külg-külje vastas, trotsides tuult ja kui ma natuke kaugemalt häält tegin, siis hobune mõtles hetke, keeras siis väärikalt oma tagumiku ümber ja hakkas minu poole kõndima.

Esimese traavi lõpuks oli mul kerge segadus, et see, kuidas CD puristab ja lõdvestab, on mingi trikk. Kuskil peab konks olema? Alguses näis ta kiirustavat, hiljem tundsin, kuidas mõnel hetkel hakkas ta venima ja jäi sääre taha, aga tegelikult ma ei saa eriti kurta, sest kohe, kui ma reageerisin, siis liikus ka tema kohe paremini. Pikalt looma kiusata ei tahtnud ja tegime sammupausi, just siis kui Milla jõudis ka maneeži.

Esimeses traavis sidusin libiseva sõlme ja ei puutunud seda eriti, teises lasi Milla selle mul ikkagi kätte võtta. Tegime üleminekuid ja peatusi ja lõpetuseks nelja-aasalist serpentiini, kus vahepeal pidi võtma hobuse sammu. Alguses jäin sammu jäädes oma märguannetega hiljaks ja Carp jõuab poole sekundiga vajuda tunnihobuse unne, enne kui ma jõuan öelda, et astume-astume. Pärast läks muudkui paremini ja paremini.

Milla kordas Birgiti sõnu, et pöörete peal ma unustan pidevalt välimist ratset kasutada. 

Galopis tegime mõlemale poole mõned ringid, mina taas vapralt selles asendis, mida ma ise nimetaksin poolistakuks. Punnisin pitsitavate uute saabastega ikkagi mõlemale poole saada pilti sarnaseks ja ennekõike saada vasakule poole sõites kätte mingit head sünkroonsust hobusega. Vahepeal (eriti pöörete ajal või järel) läheb ikka kakofooniaks, parem säär hakkab vastu külge käima ja ma pean siis eriliselt keskenduma sellele mõttele, et mis hetkel sisemine säär pigistab. Sest vasakule poole liikudes saan ma esitada sellest igasugu variatsioone :)

Hea uudis oli see, et jäime vähem sammu ja rohkem liikusime. Tulgu mis tuleb, püüdsin iga hinna eest sõita temast traavi välja ka siis, kui ta ise galopist traavi jäi.

Ja siis just minu ülesanne - jalavahetused läbi traavi. Milla lasi neid teha diagonaalil, nii et ühest jalast tulime, suht kohe diagonaali alguses tuli võtta traavi ja siis tõsta paari-kolme sammu pärast teise jalga. Needless to say - paremale tulid nad palju toredamad välja ja vasakule oli alguses raskusi. Ennekõike traavi lühemaks saamise ja asetumisega. Paremasse jalga tõstet tehes olen sadulas kindlamini paigal, raskus rangelt sisemisel jalusel ja välimisega ei pea eriti võimlema, nii et vahel (tegelikult tihti) on mul tunne, et paremale poole teen tõste ainult sisemise jalaga hobust ülespoole "tõstes". Vähemalt proua Carp saab sellest alati väga selgelt aru. Välimine jalg käib tagapool ära ainult vormitäitmise mõttes.

Vasakule poole tõstes sellist luksust ei ole, sest ma ei saa isegi raskust korralikult vasakule jalusele. Vastupidi, mul on alatasa tõste hetkel (eriti selliste ülesannete puhul nagu täna) jalus kuskil keset jalga või üldse jalast kadunud ja hobune jookseb pikas laiali traavis.

Milla nentis ka, et mul on selgelt vasakule raskem asetuda ja pakkus, et kui ma sinnapoole rohkem tööd teen, siis peaks see korda saama. Tuleb rohkem selliseid harjutusi teha.

Carp selle eest on viimasel ajal jälle särtsakam, kui mõni aeg tagasi. Täna hakkas ta juba paari korra järel pakkuma ise jalavahetusi. Tallis kraabib vahel jälle jalaga. Uhke hoiak on tagasi.
Good old CD.

CD raskemaks sõitmine

Alustasime sellest, et tegelesime juba sammus kontrollimisega, kuidas hobune vastab ja see näis Carpile väga meeldivat, kohe muutus ta nii tähelepanelikuks ja näis keskendunud. Esimese traavi alguses oli ka veel väga väga tore tunne, aga edaspidi läks muudkui raskemaks ja raskemaks. Nii ülekantud kui otseses mõttes. Hobuse seljast maha tulles näis, nagu oleksin ise need ringid jooksnud.
Hobust peaks "kergemaks sõitma", aga meie viimased trennid Carpiga näivat olevat just vastupidised. Vähemalt alates galopist. Need traavi ja sammuvajumised ja ebapiisav säär. See libisev, mis täna näppude vahel oli, näis olevat ainuke, mis täna mingit efekti omas ja ma ei tea, mispidi ta ilma selleta oleks jooksnud.
Not good.

uued asjad

Tegime Carpe Diemiga uusi asju. Näiteks poolpiruette sammus. Uus oli ka see, kuidas hoida tagajalad töös selle ajal. Siis sõitsime traavis volti muudkui väiksemaks ja väiksemaks.
Galopp oli palju palju parem kui varem, ta ei sure enam nii kergelt välja ja ma päriselt ka saan poolistakus mööda platsi temaga sõita.

transformer Rolly

Jälle palju üleminekuid, sammutööd (wiii!) ja ratsmesse kutsumist.
Rolly püüdis küll endiselt iga kord, kui harjutusel üllatusmomenti sees polnud, oma letargiasse vajuda, aga vähemalt kadus mingi aja pärast ära see hirmus küliskäik, mis seekord näis nii selge olevat, et käis mu selgroost läbi. Ei olnud võimalik eksida, selles sammus oli kaks biiti ja need jõnksusid meist mõlemast läbi.
Well, käisime uljalt latte, siis tegime sammus tööd voldi peal ja mitte voldi peal. Traavis samuti.
Kui saame kokkuleppele, et kontakt on pehme, Rolly ei vaju ette ja mina olen ka õrnade kätega, siis no ükskõik kuidas ma ka ei püüa, niipea kui teeme peatuse, vajub kogu maailma raskus jälle Rolly suurde kolusse ja see vajub ratsme peale. Proovisime üht või teistpidi, aga nii lihtsalt oli. Sammus ja traavis selle eest läks ta eest hirmus pehmeks ja toredaks. Galopis mitte niiväga, vähemalt mitte kogu aeg, aga see on kindlasti seotud ka sellega, et ma ei oska oma käsi galopis veel korralikult hoida. Nad kas liiguvad liialt kaasa või hakkavad hirmsasti piirama.
Igal juhul ma olin vahepeal lausa üllatunud, et kuidas sellisest oma mõtetes Rollyst sai täitsa tore Rolly.

vau-trenn

Oi oi oi, kui hästi täna Carp sõitis ja toimis! Uskumatu.
Kuum oli ja jälle palju putukaid. Carp sai kõrvad pähe ja eilsest edust tiivustatuna piserdasin talle ka natuke seda putukaeemaldajat peale. Ühtegi putukat tema peale ei maandunud. Väike võit või petekas?
Milla tegi meiega jälle palju tööd sammus, üleminekuid, pikendusi, kokkuvõtmisi ja peatusi ning Carp hakkas nii-nii kenasti tööle. Ok, ma üks kord pidin kasutama stekki, aga tegelikult oli ta temperatuuri ja kõik arvesse võttes ikka jube hea. Väljas oli tõeline leitsak.
Uiii, mis hea uudis - traavis ei olnud mingeid erinevusi, kas lähen vasakule või paremale. Wiii! Ma muidugi harjumusest alustan ikka paremale, aga suunda vahetades polnud enam mingit erinevust tunda.
Mõtlesin, et kui need sini-must-valged latid juba siin kolmekaupa on, siis lähme kõnnime neist sammus üle ka. Carp vastas selle peale, et ei mängi välja. Tükk aega vastas niimoodi. Ma ei lasknud teda ka nendest mööda ja isegi taandasin teda neile otse vastu vaatama. Lõpuks, peale pusimist saime nendest üle.
Mingil järgmisel sammupausil, 20 minutit hiljem tahtsin uuesti neist üle minna ja Carp alustas uuesti sama vaidlust. Isver küll, animal..
Tegime kolmeaasalist serpentiini, aga mitte pikipidi platsi, vaid tallipoolses osas ja ristipidi. Enamuse aja olin enda trenni mõttes täisistakus ja oluline oli iga Carpi "ennetuse" peale muuta suunda või käitumist või teha peatus või üleminek sammule. Selleks peab olema vaimselt rohkem valmis kui füüsiliselt. Vahepeal viskasid Merle ja Milla mulle Sprite pudeli, et ma kokku ei kukuks. Mõned kaared tulid tegelikult täitsa toredalt välja. 
Terve plats oli voolikuid täis, Georg mõtles seal eile mingit vihmutisüsteemi välja ja kui Milla keris vooliku kokku ja jättis statiivi peale rippuma, siis oli see Carpi jaoks ka nii hirmus, et ta keeras ennast iga kord kringliks, kui sealt möödusime.
Galopis pidime samuti sõitma edasi, võtma kokku, mitte jääma traavi, tegime ühe jalavahetuse (mille eest saime kiita), ja ühe väikese ristikese hüppasime ka, kui Milla tahtis harjutuse pointi selgeks teha. Carp oli tegelikult lihtsalt sjuuper! 

Pärast hoidsin beebi Poseidonit kordel, kui Milla teda liikuma harjutas. See on ka üks hirmus nummi loom (roosade südamete koht).

HAH!!! Kas te teadsite, et täna on International Helmet Awareness Day? Võib-olla just sellepärast käskis Milla mul viimaste galopiringide jaoks kaska peast ära võtta, et ma saaks teada, mis tunne on kui tuul juustes vihiseb.
She's bad.

kärbseralli

Jess, ma sain ikkagi Sudrabsiga enne tema ärasõitu veel platsile.
Kärbestele ja parmudele oli ka massiliselt linnalubasid välja antud ja meil oli nendega pidevaid kokkupõrkeid. Sudrabs oli sellepärast palju rohkem närvis kui mina. Iga kord kui mõni tema laial tagumikul maandus, oli Sudrabsil kohe paanika-jaanika ja samm sassis.
Sammu jäädes läks ta lausa kurjaks ja vehkis peaga, kui nad ta ümber tiirutasid.
Kui see väike asi välja arvata, siis trenn läks küll paremini kui eelmine kord. Traavid olid täitsa ok ja üleminekud vist ka, vähemalt Milla väga midagi ei kritiseerinud.
Galoppi tegime korde peal ja paremasse tõusis Sudrabs kohe ja jooksime mitu head ringi mõnusas tempos. Vasakusse tõusmine oli keerulisem ja ta tahtis iga vabandust ära kasutada, vahepeal seisma jääda ja ümber keerata. Lõpuks õnnestus ka vasakusse ja saime sedapidi ka joostud.
Lõpuks tegime veel traavis kolmeaasalist serpentiini, vahepeale kas sammu või peatuse.

ilusa sammuga Heinz

Täna hoidis meil silma peal Milla, sest Marit oli ära Soomes.
Tegelesime sammuga ja sellega, kuidas sammus hobust ratsmesse kutsuda, kuidas kohe panna paika see kiirus, millega hobune reageerib märguannetele ja see oli põõõnev. Heinz oli väga mugava sammuga, ei tippinud eriti ja kiiresti vastas kõigele. Jõudsin juba mõelda, et näe, uus lemmikhobune.
Ja siis alustasime traavi ning oops, ilu kadus ära ja tundus, et ... käiguvahe? Grrrr... Milla lasi mul suuna ära vahetada, siis ratsmed täiesti pikaks ja olin täisistakus. Suurt muutust ei olnud.
Milla konsulteeris Maritiga ja jätkasime jälle sammus, kui siis mõne aja pärast vaikselt traavi alustasime, oli liikumine täiesti korras, ei mingit käiguvahet.
Tegime üleminekuid, Milla rääkis jälle ratsmekontaktist, Heinz kuulas, pani kõrva taha ja kõik näis väga ilus. Minu meelest oli meie samm vahepeal aegade parim. Ok, galopis jäin ma vanast pahast harjumusest natuke ratsme peale ja me pidime ikka vaeva nägema, et saada kontakti jälle pehmeks ja toredaks, aga mingit putkupistmist või ärapunumist polnud, Heinz lõdvestus, puristas natuke ja elu näis jälle lill olevat.

Agne ja vahvad skeemid

Trenni tegi meile Milla.
Tegime ära esimese traavi ja siis tuli sammus sõita looma edasi, võtta tagasi, teha peatusi ja hoolitseda selle eest, et niipea, kui säär läheb vastu hobust, siis hobune selle peale ka kohe reageeriks.
Siis tulime üle lattide, mida oli ühekaupa ja kolmekaupa, siis jälle voldi peal edasisõitmist ja tagasivõtmist traavis. Väga asjalik värk.
Siis pidime sõitma Milla poolt väljamõeldud skeemi. Plats oli jagatud lattidega kaheks ja me vastavalt Anne/Markuse või Susanna/Fannyga pidime olema üksteisele peegelpildiks. Hobuste sammu ja traavi pikkused olid nii erinevad, kui saavad olla, nii et suurim osa ülesandest oli jälgida üksteist (nii on võimatu alla ja hobuse lakka vaadata) ja mitte jääda maha ega tormata ette. Viimasele paarile pidi Milla mõtlema välja jubeda karistuse.
Skeemis oli volte, serpentiine, diagonaale, sammu, traavi, peatusi jms. Agnel oli selleks ajaks tiksunud muidugi juba kell niikaugele, et nurka jõudes püüdis ta ikka edasi jõnksatada, et nüüd on galopi aeg ju. Ta oli kergelt öeldes hämmingus.
Skeemid tulid iga korraga paremad ja paremad välja.
Pärast tegime vasakule galoppi, mis oli galopp nagu galopp ikka, väga palju pidi olema sisemine säär kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg) vastas, et ta ikka pöörded välja sõidaks, mitte ei vajuks õlg sees, kuskile ära. Niipea, kui suund sai vahetatud, algas Agnel paanika, ta hakkas juba sammus peaga üles-alla vehkima ja kui läksin traavi, tundsin jälle, kuidas ta tahab ise hakata minust sõltumatult kuskile tormama, püüdis Täpi saba alla kihutada ja kõige tähtsam - mitte mingil juhul ei tahtnud ta paremasse jalga galoppi minna. Püüdsime küll paar korda, aga see ei toonud eriti tulemust ja et vaest Agnet mitte rohkem paanikasse viia, tegime lõputraavi (mille eest saime kiita) ja läksime porgandeid sööma.

Mida õpetavad uued hobused?

* Et Zeppelin on tegelikult inglike hobusenahas ja Markus isegi ei hooma sõna "protest" tähendust.
* Et kui pidasid väljakutseks seda, kui hobune traavis peaga ühele ja teisele poole jõnksutab, siis peaksid proovima ka seda, kui hobune üritab sellega su näole pihta saada. Traavis, sammus ja sinu käekõrval lonkides.
* Et Milla oskab ka heleda häälega piuksuda "ole ettevaatlik sellega!".
* Et kui sa arvasid, et pole olemas sellist päeva, mil sa mõtled, et tahaks hobuse seljast juba kiiremini maha tulla, siis sa eksid.
* Et kui kolid hobuse korraks uude talliossa, hästi valgustatud kaunisse penthouse, siis võib ta sealt lahkumast keelduda. Porgandid ja kaera võid ise ära süüa kui tahad.

Ma mõtlen nüüd, kas minna nüüd oma "bring it on, give me your best shot"-suhtumist üles otsima ja tolmust puhtaks kloppima või pugeda lihtsalt voodisse ja tunnistada lüüasaamist...

Milla, Rolly ja serpentiinid

Täna andis Milla tundi ja ei olnud erinevate harjutustega kitsi.
Alustasime millegi lihtsamaga - nelja-aasalise serpentiiniga :) Milla pakkus, et teeks ikka 5-aasalise, ma püüdsin kõigest jõust oma entusiasmi varjata. Et asi igav ei tunduks, tuli teha keskliinile jõudes kordamööda kas peatus või siis üleminek sammule (ja 3 sammu pärast taas traavile).
Siis jätkasime kolmeaasalisega, mille iga keskmise sirge peal tuli teha kahele poole väikesed 10-meetrised voldid (pisike 8). Piece of cake, hah?
Siis soojendusgalopp ja peale seda edasisõitmised ja tagasivõtmised.
Ratsmesse kutsumisega on mul nüüd segadus. Esialgu sain asjast ikka aru nii, et alguses kutsun säärega alla ja kui hobune allapoole tuleb, siis võtan käega kõik selle vastu. Nüüd aga olen pidanud vahel alustama sellest, et võtan ratsme kohe lühemaks (ja tunnen vastupanu) ning nö töötan hobuse sellele järele.
Galopis sõitsime voldi peal avatud küljel edasi ja enne nurka jõudmist oli vaja tagasi võtta. Edasi sõitmine polnud kordagi probleem, tagasi võtmine oli küll. Mõnikord kippusime traavi jääma. Sääre doseerimise küsimus ja hiljem hakkas Rolly juba mu soovi ennetama. Viimase üleminekuga jäime rahule ja tegime mõnuga lõdvestustraavi (mis oli täitsa tore) ja siis jalutasime uhkes üksinduses veel pikalt mööda platsi.
Rolly sai igal juhul vatti täie raha eest. Ta oli trenni lõpuks üleni läbimärg ja nautis pärast mõnuga solaariumit ja porgandeid. Mina olin endale üllatuseks rõõmus ja rõõsa, oleksin võinud veel ühe tunni otsa teha.

Hobust koplisse viies sain uue lambi ära katsetada. Võimas, sobib ideaalselt hobustele gestaapo tegemiseks. Jõuluvana tunneb asja.

Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.

Teistmoodi Zeppelin

Täna oli teistmoodi trenn - Milla sattus olema samal ajal pisikese armsa täkuga trennis ja aitas mind Zeppeliniga step-by-step. Põhiline probleem oli ratsmekontakt - kui Zeppelin hakkas peaga vastu maad vajuma, läksid mu käed alandlikult järgi ja sellest kujunes jälle mingi köievedamisvõistlus.

With a little help from a friend saime me tegelikult pildi vahel päris toredaks. Olgugi, et tekkis hetki, mil Zeppelin tegi isetegevust (loe: millal tal hakkas igav), siis suurema osa trennist saime omavahel hästi läbi ja iga kord, kui tekkis mingi mure, ütles Milla, mida teha ja kuidas.

Änksa trenn oli.