peast hobune

Kui me Kukrumäe suure autoga Kurtnasse jõudsime, oli võistlus juba alanud. Arvasime naiivselt, et kui stardikates on kirjas, et meie soojendus peaks algama orienteeruvalt 10:40 ja sinna on vähemalt 45 minutit aega, siis jõuame veel teiste sõite vaadata ja rajaga tutvuda.
Sel ajal, kui seal punt hobuseid ja ratsanikke soojendust tegid, hüppasime üle ääre ja püüdsime vaikselt minna rajale vahesid lugema. Ühe silmaga nägin, et Kristiina ja Luka ka soojendavad ja mingi häirekell hakkas peas tööle - oot, kas nad ei olnud meiega samas soojenduses? Ähh, küllap on teise tõstetud või midagi... Ja siis vaatas Merike mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks sa ei sõida? Kus su hobune on?
Tegelikult oli esimena Budaga sõitmas Katrin ja tänu kiiresti reageerinud gruumidele jõudis ta ka kiirkorras soojendusele. Nad tegid puhta ja kena sõidu.
Kuna ma pidin viimasena sõitma samas soojenduses, siis pakuti mulle tegelikult pärast ka võimalust enne oma sõitu veel Budat soojendada, aga ma ei näinud enda pärast mõtet seda teha. Budaga olin ma ju just eile õhtul sõitnud ja ta oli seda sama rada ka just hetk tagasi sõitnud. How wrong can it go?
Esialgu püüdsin talle meelde tuletada meie eilseid vabaduseringe ja kasutasin hetke, et galopis tiir ümber maneeži teha enne, kui tervitama läksin. Polnud päris see jihaa-tunne nagu eile, aga samas ta ei vajunud ka kuidagi ära, nii et läksime sõitma.
Buda liikus täitsa omas nostalgilises rütmis ja see ei tundunud kõige parem rütm parkuuri jaoks, aga ma ei saanud teda (jälle!!!) liikuma nii, nagu mina oleksin tahtnud. Ma poleks tahtnud muidugi esimeses faasis kihutada, aga see pole ka õige tunne, kui kogu aeg lükkad sääri külgede vastu mõttega, et ära traavi jää. Ma samas ei kujutanud ette, et me seal ja selles kõrguses midagi maha ajaks. Normiajaga hätta jäämine? Jah, võib küll olla probleemiks, kui me tuult lakas kiiremini liikuma ei saa...
Kolmandalt neljandale oli vähe nõudlikum pööre. Me lõikasime natuke liiga palju ja kaotasime ka hoogu. Buda läks küll kenasti üle, aga neljandalt viiendale (sinine okser) jäi valesse jalga ja kuidagi midagi ei klappinud - tulemuseks mahaaetud latt.
Peale seda tuli süsteem ja siis seitsmes pika kaarega.
Ma tahtsin nii väga seda teist faasi sõita, aga loomulikult pidime peale seitsmendat suu puhtaks pühkima. Kurb.

Edit: video pealt oli näha, et lisaks sellele, et tulime okserile valest jalast, tegime sinna vahele 8 sammu ja ma hüppasin veel enne Budat hüppele ka. Urrrr. Tagasiside treenerilt oli põhjalik ja õnneks pigem positiivses noodis.

* * *

Viimane nädal on toonud mitme tuttava käest palju huvitavaid küsimusi. Inimesed oleks justnagu mu pärast mures, irw..
Myy tahtsis ülevaadet, et millised pikemaajalised plaanid mul selle ratsutamisega ikkagi on? Palmi uuris lõuna ajal kuskil salati ja pasta vahel nõudlikult, et kas ma nüüd olen ikkagi rohkem peast koer või peast hobune?

Ja siin ma nüüd mõtlen, et kas peast hobune tähendab seda, kui näed keskmiselt 2-3 korda nädalas unes oma trenne? Täna öösel näiteks käisin ma juba kaks korda Kurtna võistlusel ära.
Või kui ütled rabelevale koerale "prrrrt"?
Või kui autoga valgusfoori ees pidurdades püüad hullult mitte inertsist ette vajuda?
Või kui kõnnid kaubanduskeskuses, hoides kinni eemale tiriva lapse käest ja iga kord kui sisemine jalg puudutab maad, pigistad õrnalt lapse kätt?