a millal ma viimati kukkusin?

Ma mäletan üht Zeppelini seljast kukkumist. See oli 2013 detsembris. Kas ma ei olegi peale seda kukkunud? Äkki Carpi seljast nende osavate tõrgete ajal? Aaria seljast?

Kukkumine polnudki nii valus. Kui küünarnukk sai šokist üle ja jälle liikuma, ronisin selga ja sõitsin (oluliselt pehmema vasaku käega, irw) edasi. Valus oli pärast kodus käe külge kuivanud pluusi küünarnuki küljest lahti rebida.

Oi kurja, kuidas ma täna olin hädas selle müstilise silmamõõduga ja seda juba soojendushüpete ajal! Esimese valiklatiga ristikese puhul vaatasin jonnakalt üle takistuse, aga siis pidin hoopis valiklatti vaatama hakkama. Ja kui ristike arenes edasi lattaiaks ja siis kõrgemaks lattaiaks, siis mulle tundus valiklati ja lati vahe nii kitsas ja pisike, et ajas mu igatpidi segadusse. Sisenda siis hobusele, et olukord on kontrolli alla ja ära muretse, I know a shortcut :P

Paremasse jalga peale takistust saada ei olnud lihtne. Noh ja siis pakkus ta esimestel kordadel mulle peale takistust jalavahetust, mis oleks võib-olla mõnikord isegi kenasti õnnestunud, aga ma suurest hirmust võtsin enne pööret ta ikkagi traavi. Kolmandal korral ta enam jalavahetust ei pakkunud :(
Õnneks järgmine kord õnnestus peale takistust õigesse jalga maanduda.
Selliseid kogemata vahetusi ja risti vahetusi tuli ka ette, urr.

Edasi ei läinud eriti paremaks, sest ka okserile ei saanud me kuidagi õigesse kohta pihta. Ma olin valmis, et ta teeb sammu alla, tema oli valmis minema kaugemalt lendu või vastupidi. Känguru oleks ilmselt olnud stabiilsem piloot.

Olgu, võib-olla ei olnud nii väga paha, mõned hüpped tundusid ok. Kui samm juhtus vähe rohkem klappima. Püüdsin rohkem teda tuua lähemale, mõtlesin väljenditele nagu tihe galopp ja alla toomine, samas - ühes hüppetrennis paar nädalat tagasi tuli jälle rohkem hobust edasi sõita ja ma olen pigem alati olnud hädas sellega, et ma pidurdan liiga palju hoogu maha. Kui läks parkuuriks, siis kommenteeris treener, et olime ikkagi liiga murelikult liiga palju ringi tuisanud. Välja arvatud esimene takistus. See oli olnud hästi tuldud.

Ühe korra jäime okseri ette seisma. Ja siis ma vudisin järgmisel korral suure entusiasmiga sellest ilma hobuseta üle. Tere talv... Kedagi süüdistada ka pole. Nagu ma poleks CD seljas kunagi sellise olukorraga silmitsi seisnud, heh.

Jätkasin natuke murelikuma hobusega (ilmselt unistas kängurust) ja sõitsime oma raja ära. See oli muide täitsa tore rada, peaks selle mõnikord päevavalges siia joonistama.



Nüüd peab saama ta rohkem turjast ja seljast tööle, täna saime selle eest ka märkuse. Ta painutas kaela, aga ei töötanud niimoodi läbi selja nagu võiks. Sellest trennist, kus terve trenni ajal oli turi kõige kõrgem punkt topline'l, on juba natuke möödas.

Enne oli tunne, et selle ratsutama õppimisega on kiire, aga nüüd oleks nagu veel kiirem hakanud.

P.S. Ja ma ei mõtle, et nende okseritega on mingi issue. Kategooriliselt keeldun nii mõtlemast. Kui ma hakkan mõtlema, et nendega on mingi issue, siis saabki neist issue.
Nope.
Ei mõtle.

tordile..

Wiiiiiiiiiii, uus hobune! Suunurgad jälle selja taga  :)

Oleron oli Grafsiga talli taga aedikus. Tundus selline tore ja natuke hellik. Panin ta kettide vahel valmis ja ta seisis seal kuulekalt. Kui sadulat selga panin, siis andis Kertu igaks juhuks hobusele kommi hammaste vahele. Sama siis, kui ma võimalikult vaikselt ja märkamatult tõmbasin sadulavööd kinni ja kõik läks väga libedalt.

Seljas oli uus ja põnev tunne. Sellest, kui detailselt jagas treener juhiseid sammuks ja esimeseks traaviks, sain aru, et saab olema huvitav :) Sääred pidid olema ümber ja kogu aeg hobust toetama, kindlasti oli vaja rütm saada enda kontrolli alla ja kiirustada ei tohtinud, sellest läheb vaene pisikene murelikuks.

Kontakt oli ka oluline märksõna - pehme ja tore, aga samas kindel. Kogemustega sõitjatele on see kindlasti selge, nagu seebivesi, aga mul on ikka iga uue hobusega suu ammuli ja uus kogemus, et kuidas erinevad hobused sellesse suhtuvad ja kes mida vajab/tahab/talub. Oleroni puhul ütles Marit kohe, et ta on harjunud sõitma Liisiga, kellel on väga pehmed käed, nii et midagi äkilist ja ootamatut seal teha ei tahtnud. Uus ja huvitav tunne oli see, kuidas Oleron otsis esimese traavi alguses õiget positsiooni ja "asetus". Vau.

Tema seljas oli lihtsam olla sirge ja püsti, sest ta näis nii väike, et ettekaldumine tundus kindel viis liiva prantsatada (irw). Tasakaalule ja istakule mõjuvad sellised hobused ka kainestavalt, sest kui satud ette vajuma või vaatad alla, arvab ta, et ta jääb ihuüksi ja läheb pabinasse, kui vajud liiga taha, on ta valmis kohe galoppi minema. Talking about unmovable frame...

Imemõnus oli sõita,  vähemalt siis, kui saime kena rahuliku rütmi suhtes kokkuleppele ja ta näis igatpidi nii pehme ja tore. Kergendada oli lihtne, lihtne oli sääri hoida vastas, põlvega teda tagasi kutsuda. Ainukesed kahtlased hetked olid tõesti need, kus ma lihtsalt kogemata kuskile vajusin. Aga ma kogu aeg niiiii püüdsin, kogu aeg käis mõttes: "pea - check, õlad - check, küünarnukid - check, jne jne."

Nagu juba tallis sosistati, siis kui keegi tagantpoolt galopis lähenes, oli poisil kohe lahkumisavaldus laual. Kaks korda ehmatas ta korderingis jooksva Beiruti peale, aga tuli ikkagi traavi tagasi ja oli nõus, pisarad silmis, jätkama. Treener tegi lisaks muule ka kogu aeg liiklusreguleerija tööd ja suunas meid voldile või sirgele vastavalt sellele, kes kuskilt ja kuhu suunas hakkas galoppi tegema.

Kui siis aga suur ja koledat värvi Grafs ilmus kuskilt suure hooga välja (oleme ausad, mul on ka tema suhtes tekkinud mingid kahtlused), ei pidanud Oleroni närv enam vastu ja ta otsustas oma saatuse enda kätte võtta, tõstis pea ja pistis punuma. Mina vaatasin, kuidas maneeži otsmine sein jookseb hirmsa kiirusega meie poole ja jõudsin mõelda, et kust kinni võtta nii, et Oleron veel lisaks ühtegi infarkti ei saaks, aga ma jääks selga? Tema kaelast? Lakast?

Oleron avastas ilmselt ka, et sein tuleb vastu ja tegi pöörde. Mina lahkusin vasakule, aga jäin tiba  Picanto jalgade ette. Minuga oli kõik korras, (peale pisikese peavalu, mis läks ka kohe ära), aga vaene väike hobune jooksis igaks juhuks maneeži teise otsa, kust Marit ta kinni püüdis. Marit istus talle ise selga ja tegi temaga natuke rehabiliteerimistööd.

Kui ma tagasi Oleroni selga läksin, siis tegime veel samm-traav üleminekuid. Unmovable frame oli natuke katki, sest ma ei olnud ka enam 100% ainult hobusele keskendunud, pöörasin rohkem tähelepanu igale neljajalgsele, kes kuskilt lähenes ja planeerisin volte ja sirgeid otsi pikemalt ette.
Otsustasime, et täna enam galoppi ei tee ja peale üht täitsa ok üleminekut tulin seljast maha.

Marit ütles pärast, et sadulaspüsimise refleksid on mul valed, aga kukkumisrefleksidega pidi kõik korras olema :)

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)