järeltulijaga trennis

Väike lapsevanemate välimääraja:
1. Need, kellel ei võiks olla vähem huvi selle vastu, millise neljajalgse selga nende laps trennis istub, peaasi, et too ennast õnnelikuna tunneb ja/või liiga ruttu koju tagasi ei jõua.
2. Need, kes de fakto käivad lapsega koos trennis - toovad koos hobust, puhastavad koos, aitavad sadulat selga tõsta ja platsi peal käivad lapsel ja hobusel järgi, et uurida, kas jalused on ikka enne galoppi endiselt parajad või kas äkki lapsel on vaja pikemat stekki.
3. Need, kes kogu aeg suruvad keelt hammaste taha, et mitte kogu aeg röökida lapsele, et see kannad alla paneks. Ja käsi üles ei tõstaks. Ja ringi ei vaataks. Ja miks ratsmed lontis on?

Vererõhk tõuseb, kui lapsega samal platsil olla. Tegelikult peaks see olema keelatud. Nii tahaks kogu aeg tänitada.

Domingo pakkus kohe alguses päris toredaid hetki, olgugi, et traavis oli tal natuke kiire. Kui sellele tähelepanu pöörati ja me tempot alla tõmbasime, loksus kõik kuidagi paika, Domingo rahunes, hakkas liikuma palju vabamalt, näis lõdvestunum ja palju pehmem.

Nii et oli tore. Mul ei õnnestunud küll korrata üht eelmist trennidest, kus ta oli ikka nii ratsmes ja rullis ja häppi, täna ei õnnestunud sama pehmet kontakti luua. Otseselt mingiks vaidluseks ka ei läinud.

Enne galoppi oli vaja ratsmed vaikselt kätte korjata ja siis sammu lühendada ja pikendada. Mul tuli oma järeltulija Täpi seljas sappa haakida ja harjutust nendega koos teha. Väike üleõlapilk taha, väike kontrollküsimus ja ma sain aru, et poiss ei olnud harjutusest üldse aru saanud. Küsisin, et kas Sa tead, kuidas hobuse sammu lühendada? Pearaputus. Aga pikendada? Samasugune pearaputus.

Oukeiii.. Otsisime vaiksema hetke ja kiiresti püüdsin midagi talle kiiresti seitsmeaastaste keeles seletada, rääkisin pesupulkadest ja muust sellisest. Siis poiss hakkas proovima, võttis natuke ratset kätte, proovis põlvede ja säärtega midagi teha. Esialgu näis, et Täpi teeb seda meie järel lihtsalt imiteerides - kui Domingo pikema sammuga hakkab kõndima, siis Täpi teeb sama. Siis jätsin pikema vahe ja ei teinud korraks Domingo seljas midagi ja poiss proovis uuesti. Voila, selge muutus sammus oli näha. Wiiiii! Harva, kui ma näen teda trenni ajal naermas või naeratamas, aga see oli see hetk. Teel koju ütles ta, et see oli parim osa tema päevast.

Domingo galopp tundus esialgu kuidagi kandiline. Selge see, et kui pole ümarat ja toredat traavi, siis pole mõtet ka imesid oodata.

Lõpetasime ilma jalusteta kergendamisega. Selles oli poiss minust palju vastupidavam.

Täpiga

Traavi alguses tundsin, et sõidaks nagu eesliga (vabandust, Täpi), kes iga palve peale teeb ihaa-ihaa, sinna ma ei lähe. Ja punane kast kohe ründab meid. Ja vasakpöördeid me põhimõtteliselt ei soorita. Ja praegu pean siin raja peal vaatama, et kes see valge jorss minu Agne kõrval seisab. Sai kõvasti nalja...
Tasapisi hakkasime jõudma tööni ka ja teine traav oli juba mõnus. Täpi ei vahtinud enam ringi, ei vaielnud enam kõige peale ja ülla-ülla, kui ma ta jonnimise peale sääred vastu panin ja tugevamalt küsisin, siis ta ka enam ei vehkinud kurjalt sabaga. Vau.
Galopp selle eest oli kohutav. Brrr, kõik eelnev oleks nagu teise poniga toimunud. Ta vajus sisse, ei tahtnud joosta, keeldus jälle vasakule pööramast ja üleüldse polnud see loom. Tegime mõned tõsted ja vaidlesime, aga siis pidime juba hakkama teistel jalust ära hiilima, sest neil tuli trenn Klettenbergiga ja ma tahtsin seda vaadata. Nii et better luck next time.

Täpi ja takistused

Täna hüppasime Täpiga.
Soojenduse ajal püüdis ta mulle mitu korda öelda, et tema tunneb seda platsi minust kordades paremini ja ärme siia nurka mine või keeldus jälle samast vasakpöördest üle platsi nagu eelmine kord. Lisaks sellele sain mitme galopitõste peale siuhti-sõnumi sabaga.
Milla tuletas meelde, et ma ei tohi oma keha ja käsi risti keerata. Veel rõhutas ta, et pean soojendust tegema selle mõttega, et täna hüppame ehk hobune peab olema ärksam, manööverdatav, mitte lonkima lihtsalt ratsmes pikka sirget pidi traavi.
Mitu korda tõusis galopis mul välimine käsi liiga üles.
Kui hakkasime soojendushüppeid hüppama, siis esimese valge lati peal vajusime kas liiga vasakule või paremale. Natuke oli selles süüdis kindlasti minu ettevaatlikkus, ma ei teadnud, kas pean kõvemini suruma või mitte. Teisel korral vaatasin maha ja Täpi jalad käisid vastu takistust. Paar korda hakkasime ka suurest hirmust kordel möllava Zeppelini ees liiga vara paremale pöörama.
Esimene tulek okserile oli ka alguses uimane, aga hiljem läks paremaks. Kui Täpi pöördest välja tulles kiirendas, siis see oli minu meelest ok, aga ma tahtsin, et vähemalt lähemale jõudes oleks meil mingi selge rütm galopis.

Rada läks hästi, midagi me ära parandama ei pidanud, aga lattaiale läksime me liiga nurka. Viimane pööre (peale viiendat oli vaja sõita suunaga paremale suur ring pikka seina pidi ja siis keerata kuuendale paremast jalast) õnnestus üllatavalt hästi.
Nii väikese hobuse kohta teeb ta kuidagi väga mugavaid hüppeid ja Täpil pole vist üldse vahet, kui kõrge latt talle ette sätitakse. Kui vaja, siis teeme ära.

täpp täpi peal või siis sopp Täpi peal

Tuttav hobune, aga ma olen teda ainult kaugelt näinud. Näiteks Ponikarika etapil, kus ta Georgiga hüppas. Või paaris trennis, kus Anne on temaga üle takistuste läinud. Ta näis nii rahulik ja flegmaatiline, peaaegu kogu aja kui ma teda valmis panin, lakkus ta aeglaselt ja rahulikult soola oma boksis. Uiii, kui sopane ta oli! Ja kui kohutavalt palju talt karvu tuli... Mu püksid olid peale trenni nagu karupüksid.
Platsi peal alustasime otsesusest, et kõik pöörded oleks minu tehtud, et Täpi kuskile sisse ei vajuks ja kõnniks täpselt seal kus ette nähtud. See nõudis harjumatult palju tähelepanu, Täpil olid oma ettepanekud skeemi suhtes.
Midagi hullu polnud, paar korda küll vingerdasime mingis nurgas, aga sammus-traavis väga suuri kemplemisi polnudki.
Teises traavis proovisin üle saja aasta täisistakut teha. Füüsiliselt jälle nõudev, eriti kui puusade juurest pitsitama hakkas, aga ma lihtsalt tahtsin uuesti täisistakut teha, sest muidu unustan selle täiesti ära. Juba praegu võnkusin kõhust kaasa nagu kõhutantsija ja treener pidi meelde tuletama, et ma õlgadest krampi ei läheks. Marit soovitas enne trenni venitada, ehk on abi ja puusad ei lähe enam krampi. Worth a try.
Iga kord platsi keskelt läbi sõites oli hobune seda meelt, et jääme ikka sammu. Ta ei tundunud ka eriti lõdvestunud olevat kogu selle tramburai peale.
Siis lasi treener mul ilma jalusteta seda teha ja see sobis paremini. Täpi oli paremale poole sõites  täitsa nõus lõdvestuma.
Galopitõstete ajaks ütles täpiline hobune, et ta teab seda mängu ja hakkas kiirustama ning tõsteid ennetama. Nii et põhiline töö oli teda jälle normaalsesse traavi saada. Ma kipun sellises olukorras ikka vanadesse mustritesse vajuma ja liiga palju lahkuma sadulast.
Õnneks tuli veel neid hetki, kus Täpi ütles, et OK, teeme siis nii, nagu sina tahad. Paar tõstet tundusid seljast täitsa änksad ja treeneri sõnul oli viimane osa galopist ka väga hea olnud. Jeee!
Vahepeal küll madistasime sellega, et mingil põhjusel ei sobinud Täpile raja peale vasakule keskjoone poole keerata. Ei galopis ega traavis. Ta kihutas edasi ja oli nõus keerama peale punast-valget okserit, mitte varem. Sai ka sellest asja peale mõnda volti.
Lõdvestustraavi puhul oli paras väljakutse hoida ratsmeid normaalses pikkuses, sest Täpi püüdis neid igal võimalikul moel käest tõmmata. Treener seletas ka enne, et oluline on see, et ta mind sellega kätte ei saaks, vaid et mu käed on need, mis vajadusel järgnevad.
Jälle huvitav trenn oli.

*Lisan veel ühe mõtte, mida olen täna peas keerutanud. Millegipärast on väikeste hobuste/ponide seljas mul kergem olla püsti ja mitte ette vajuda. Psühholoogiliselt on ilmselt põhjus selles, et üle nende kaela ja pea tundub maa kuidagi eriti lähedal olevat ja sinna ei taha pudeneda :) Nii et mida rohkem tahapoole ennast hoiad, siis seda kergem on ju ka loomal. Ja mingil tasemel peab see ju olema seotud ka sellega, kas hobune töötab esiotsal või tagaotsal. Miks siis ei võiks mul suure hobuse seljas sama loogika automaatselt käivituda?