ilusa sammuga Heinz

Täna hoidis meil silma peal Milla, sest Marit oli ära Soomes.
Tegelesime sammuga ja sellega, kuidas sammus hobust ratsmesse kutsuda, kuidas kohe panna paika see kiirus, millega hobune reageerib märguannetele ja see oli põõõnev. Heinz oli väga mugava sammuga, ei tippinud eriti ja kiiresti vastas kõigele. Jõudsin juba mõelda, et näe, uus lemmikhobune.
Ja siis alustasime traavi ning oops, ilu kadus ära ja tundus, et ... käiguvahe? Grrrr... Milla lasi mul suuna ära vahetada, siis ratsmed täiesti pikaks ja olin täisistakus. Suurt muutust ei olnud.
Milla konsulteeris Maritiga ja jätkasime jälle sammus, kui siis mõne aja pärast vaikselt traavi alustasime, oli liikumine täiesti korras, ei mingit käiguvahet.
Tegime üleminekuid, Milla rääkis jälle ratsmekontaktist, Heinz kuulas, pani kõrva taha ja kõik näis väga ilus. Minu meelest oli meie samm vahepeal aegade parim. Ok, galopis jäin ma vanast pahast harjumusest natuke ratsme peale ja me pidime ikka vaeva nägema, et saada kontakti jälle pehmeks ja toredaks, aga mingit putkupistmist või ärapunumist polnud, Heinz lõdvestus, puristas natuke ja elu näis jälle lill olevat.

Harrastajate MV 2014

"Your success is measured by the strength of your desire, the size of your dream and how you handle dissapointment along the way."

Jah, ma tean, ma ise ka alguses ei uskunud, et me tegelikult sinna Carpe Diemiga läheme. Mida rohkem aeg edasi, seda reaalsemaks kõik muutus ja kui Carp eelmisel õhtul auto peale laeti ja meie nimed netis stardikates üleval rippusid, siis hakkas ärevus ka tekkima. Eelmise päeva hommikul hakkas võistlustele mõeldes sees keerama. Midagi uut.

LAUPÄEV 28.6.2014
Hirmul on suured silmad ja Ruila plats tundus palju suurem kui ta tegelikult on. Inimesi-pealtvaatajaid ma peale suurtele massidele kõnelemise kogemusi ei karda, aga rada kartsin küll. Ei olnud eriti keeruline, seal ei olnud ka mingeid keerulisi pöördeid, mitmeid süsteeme või kolme latiga tõusvaid takistusi, nagu eelmisel päeval, aga kui ma rada läbi kõndisin, siis näis, et iga takistuse vahele oleks jäänud nagu mitu kilomeetrit, kuidas kurat need sammud klappima hakkavad...?

Ilma viperusteta ka ei saa, ega ju? Oli plaan, et abilised panevad hobuse valmis ja jalutavad temaga kaua-kaua, kuniks ma rada käin. Kui ma siis lõpetasin ja oli aeg soojendama minna, tuli välja, et Carp oli mänginud tüdrukutega primadonnat, kraapinud maad, visanud pead lakke ja ei lasknud endale valjaid pähe panna. Nii 20 minutit järjest.
Huh. Panin need talle pähe ja siis tuli juba soojendusväljakule minna. Õnneks läks soojendus hästi, Carp näis valmis (tõsi küll, ta oli juba boksis sellise näoga, et ta on hommikust saati olnud ootejärjekorras) ja suurele platsile minnes näis kõik hästi olevat.

No esimesed kaks takistust parkuuris ei olnud kõige hullemad, aga peale seda hakkas hoog raugema. Ma muudkui istusin, istusin ja istusin täisistakus. Nojah, mulle näib täisistakus olevat lihtsam aru saada, kust hobune läheb lendu, mitu sammu ta veel enne takistust teeb ja kui pikk ta samm üleüldse on. Aga hobusele liikumise võimaldamiseks on see muidugi kõige valem viis seljas olla. Kui lisada sellele see kolm korda õlgadest (ja kogu ülakehast) ettevajumine, millega ma enne takistust käsipidurit peale tõmbasin, siis päris ausalt, ma ei saa aru, miks me ainult ühe mahaaetud latiga piirdusime?
Ainult sellepärast, et Carp omab ka mingit eneseväärikust?

Nii pole üldse fun sõita.

Pildi autor Susanna Liis, aitäh!

Kui me platsilt välja jõudsime, olin juba enda peale nii kuri, et ükski lohutus ei tepsinud. Jah, muidugi kõigil juhtub. Jah, muidugi, esimene kord suurtel võistlustel. Aga ma tegin ikkagi enda kohta haleda soorituse. Ma kordasin vigu, mida ma pole juba tükk aega teinud. What the hell happened?!

Istusin tuimalt meie talli omadega laua taga ja vaatasin viimaseid sõite, kui Tõnu tuli minu juurde, patsutas õlale ja kutsus kohvi jooma. Muidugi oli ta mu sõitu näinud. Lontisin kööki, kus minu õuduseks tuli välja, et ka Eha oli mu low-pointi tunnistajaks olnud. Lasin endale kringlit pakkuda ja püüdsin laua taga mitte väga morn ja sünge välja paista.

Tõnu oskab väga hästi lohutada ja mõne aja pärast ei tundunudki enam enda soojendusplatsi liiva alla matmine kõige loogilisem lahendus. Ta oli nii-nii positiivne, julgustas, andis nõu ja natukese aja pärast näis, et maailm ikkagi läheb edasi. Võtsin ennast kokku ja püüdsin terve õhtu endale andeks anda. Kui ma täna enda enesekindluse riismed maha materdan, mõttes endale mürgiseid märkusi teen ja kogu aeg ennast süüdistan, siis võib mind homme tõesti juba enne soojendusplatsile jõudmist liivalt kokku riisuda.

Nagu Kersti kord tsiteeris: "Life is like a dressage test. If you're too busy thinking about you're last move, the next one won't be any good either." ;)

PÜHAPÄEV 29.6.2014
Tulgu, mis tuleb. Täna tuleb sõita nii, nagu koduplatsil.
Muidugi on täna kõrgus pisut suurem.
Ja nagu treener vihjas, siis Carp ilmselt eilset veel unustanud ei ole. Kui ma tahan, et ta mind usaldaks, peame täna väga hea soojenduse tegema. Ei mingeid mõttepojakesi tõrkumistest. Ei mingeid kahtlusi.
Põlvevalu peab natuke nüüd ootama.
Ja magamatus ka.
Ja sellised inimesed, kes muudkui jahuvad ja jahuvad sellest, mis ma eile kõike valesti tegin. 
Soojendus toimus sees, sest platsid olid väga märjad ja vihma sadas juurde. Carp jalutas Anne ja Idaga natuke väikeses maneezis ja siis hakkasime traavi tegema.
Mis mind mõlemal päeval on südamepõhjani liigutanud, on see, mismoodi Carp sellest hetkest, kui ma selga talle istusin, on olnud nii keskendunud ja nii "kuuldel". Vau. No milline hobune...
Soojendus oli minu meelest hea, olgugi, et paar hüpet läksid pisut nihu. Carp näis kahtlevat rohkem kui varem ja lisaks asetasin ta üks kord takistuse ette nii viltu, et ta tegi hirmus laia-pika-suure hüppe ja ratsanik jõudis talle kaela peale. Korraks tuli meelde ka see variant, et kuidas saada valged püksid nii liivaseks, et nad enam puhtaks ei lähe. Upitasin ennast tagasi sadulasse ja soojendasime edasi.
Paar hüpet saime ka väljas teha, et lombis hüppamise tunne Carpile meelde tuleks.

Mariti viimased sõnad enne meie platsile minekut olid, et "vaata, et sa ette ei vaju, eriti enne viimast roosat takistust!"
Eriti ei vajunud. Välja arvatud viimase roosa takistuse peal, irw.
Aga Carp oli omas elemendis ja meil oli rütm, meil oli hoog, kõik see, millest eile puudu jäi. Kuuendana vastu tulnud okseri latti kolistasime küll nii korralikult, et ma olin veendunud, et see tuleb alla, aga imesid juhtub ja see jäi pidama.

Puhas sõit. Kuulsin, kuidas Myy huilgas. 

Ja siis tulid elu esimesed ümberhüpped. Jälle midagi uut. Me ei ole ju tegelikult kunagi koduplatsil kiiruse peale üle takistuste kihutanud. Välja arvatud üks kord Aronsiga. Tema initsiatiivil.

Ümberhüpped ei olnud enam nii sujuv sõit ja lisaks tuli üks latt maha. Carp jäi rohkem enne takistusi stoppama, meie hoog polnud ka sama, mis enne.
Aga ma ei olnud enam enda peale kuri.
Üldse enam mitte.
Sest tegelikult saime me selle tulemusega ka selle sõidu 11-nda koha. Esimese peale auhinnatavate rida. Kui me poleks maha ajanud, oleksime me selle ajaga olnud sõidu 7-ndad.
Harrastajate üldarvestuses saime 18-nda koha.
Ja treener ütles, et ma olin oma eelmise päeva vead parandanud.
Ja Carp näis ka rahul olevat.

rollytunnetus

See oli viimane trenn enne meistrikaid ja Rolly on enne võistlusi chillimiseks just sobiv hobune. Temaga sõitmine viis mu väga koolisõidumeeleollu ja mul ei tulnud homne agenda meeldegi.
Tallist saatis treener mind platsile "hobust tunnetama".
Püüdsin sammus jälle hoida sammu tiheda ja neljataktilise, küsisin vahepeal teiste käest, et ega ta küliskäiku ei tee, kas samm on paras, ega ta välja veninud ei ole. Rolly oli tiba laisake, aga ei midagi ületamatut. Natuke painutasime ja ma ühe silmaga piilusin ka, mida Carp platsil tegi.
Galopis jälle poolistakut ja siis talli. Ma ei jõudnudki Carpi gruumida, Marit oli kõik juba selleks ajaks ära teinud, kui ma Rollyga tuppa sain (aitäh! :) ) ja kui asjad pakitud, läksid nad teda Ruilasse viima.
Natuke muretsesin ka, aga nad jõudsid tervelt ja kenasti kohale.

110 cm

Carp soojeneb vahel aeglasemalt ja vahel kiiremini. See, mismoodi ma lähenema pean, sõltub ka treenerist, kelle silma all me treenime ja mul on vahel kõhklused ja kahtlused. Et kui ta ikkagi esimeses traavis on nii poolsurnud ja loid, siis kas ja kui palju ma tohin teda sundida või kui kaua pean kannatlikult ootama. 

Täna oli oodatud ja oluline hüppetrenn. Muidu hüppetrenn nagu ikka, aga tunne oli, nagu see hüppetrenn oleks pidulikum ja olulisema tähtsusega kui teised hüppetrennid.
Esimestes traavides palju üleminekuid, kogu aeg oli märksõnadeks jälle "läbi selja tööle". Iga kord vasakule suunda muutes olid mu kõrvad rohkem kikkis ja silmad rohkem punnis kui Carpil. Värava juures püüdis ta osavalt kõrvale põigelda ja sissepoole rünnata, sest seal kõrval oli mingi kohutavalt roosa jope ja õõvastavalt õudne kavaletitorbik ka.
Sattusime astuma sammu üle platsi sissepääsu just siis, kui kõlasid heledad stekilaksud ja esimese osa trennist ei tahtnud Carp üldse sinnapoole minna. Hellake.

Hüpped läksid enam-vähem toredasti, esialgu tulime rohelist ristikest, siis lattaeda, mis hakkas kasvama. Pärast ütles Marit, et noh, nüüd olete siis 110 cm ka ära hüpanud, ja sättis lattaia jälle tagasi madalamaks. Nii lihtsalt see siis käiski? :)

pilt: Kersti Sügis

pilt: Kersti Sügis

Katrinil ja Budal oli igasugu viperusi ja Katrin peab nüüd kaks torti tooma. Minul õnnestus ka Carp kaks korda tõrkuma saada. Esimesel korral sinikollasele okserile lähenedes keeras Carp vasakule ja oli seda nägu, et tema sinikollaseid oksereid ei hüppagi. Ma pole kindel, aga kahtlustan, et suures hirmus talle okseri peal suu külge kinni jääda viisin käed liiga ette ja ratsme minema ning Carp selle peale ütles, et no siis ta ka ei pinguta. Järgmisel korral kasutasin kogu oma jõudu, mida kanaliseerisin säärtesse, püüdsin mitte eest enam nii palju järele anda (aju kogu aeg ketrab lauseid "lase läbi käe joosta, ära jää ratsmesse" vs "ära lase eest midagi ära") ja Carp ütles endisel "ei".
Kolmandal korral ta enam "ei" ei öelnud ja saime okserist üle. Sellistel hetkedel on siiralt hea meel, kui saad ise vea parandada.
Aga kõhe hakkab, kui tõrked hakkavad ette tulema. Hüpata on kõrgemaid küll toredam, seljas tundub olla nagu päris. Noh, et ise peab ka rohkem kaasa liikuma. Aga muidugi peab ka olema seljas niipalju täpsem kõigega, mida teed, sest iga pisike liigutus loeb rohkem kui mingist 80 cm üle kablutades. "Võimelda" tuleks muidugi endiselt nii vähe, kui võimalik ja hobust segada nii vähe kui võimalik, aga kui sa juba sellisest pisut suuremast okserist üle lähed, siis mu keha voldib ennast rohkem kokku ja näeb rohkem vaeva, et olla sünkroonis.
Mul oli hea meel, et kui treener läks Carpi selga ja liikus/hüppas temaga, siis kõige kohta, mida ta kommenteeris, sain ainult kaasa noogutada. Ma küll ei oska neid asju parandada (ma loodan, et see päev ka kord tuleb), aga lohutav on see, et ma vähemalt olen mõnest asjast samamoodi aru saanud. Carp muidugi oli Maritiga paaris asjas esialgu eri meelt, aga kui nad kokkuleppele said, siis oli jälle hea kõrvalt vaadata.

Ta on päriselt ka väga šeff hobune.

P.S. Tuli välja, et kui treenerid kukuvad hobuse seljast, ei pea nad tooma mitte torti, vaid pudeli :)

Iuuu

Iuuu, kuidas ma täna jälle jaluseid kaotasin ja Carpe Diemile selja peale vajusin. Kui ma siis üritasin kuidagi ennast ettepoole saada, olin tal kaela peal.
Iuuuuu.
No sellist tööd säärega, nagu Minnie või Aronsiga poolistakut õppides, Carpe Diemiga teha ei saanud. Esimesed 15 minutit ei olnud mingit vahet, kas ma säärega surusin, tonksasin või andsin kõvemini pihta. Mitte midagi ei muutunud...
Homme siis paremini ;) 

kand ja varvas

Arons hakkas juba teises traavis hirmsasti kiirustama ja ma ei saanudki muud teha, kui kogu aeg püüda rütmi hoida. Samal ajal juhendas Taive, kus peavad olema sääred, kui palju pean jalustele toetuma ja kui ma midagi jälle oma istakus muutsin, vastas Arons kohe kiirendamisega. Midagi hullu või ohtlikku ei juhtunud (me olime platsi peal poisiga kahekesi), aga lihtsalt käsi-ei-jätku-tunne oli. Loodetavasti ei nullinud ma nüüd Kiki ja Georgi tehtud tööd ära...
Ma tundsin tegelikult rõõmu hoopis ühest pisikesest asjast, mida ei julgenud treenerile isegi tunnistada ja ta ilmselt ei oleks mu rõõmust aru ka saanud, sest pole mind selle hobusega varem näinud. Aga ma olen vahepeal vaadanud seda, kuidas Kiki Aronsiga viimane kord võistlustel sõitis ja kuidas Milla temaga sõidab ja täna istusin selle hobuse seljas täisistakus ja ei läinudki tünnisõiduks, hurraa.
See oli küll piinlik, et nii mõnegi tõste peale (ok, üks neist oli pisut järsk jah) viskas Arons ikkagi tagumist otsa üles. Taive ütles, et ma teeks ainult ristluuga, aga see ristluuga tõste tegemine on selline ilmutis, mis ilmub ainult siis, kui tähtede seis, tunne ja hetk on õige, muul ajal ma seda teadlikult teha ei oska. Püüdsin Aronsit "mõtte jõul" galoppi saada, aga tagantjärele on raske öelda, kas see oli minu "mõtte jõud" või ta lihtsalt ise pakkus ja läks galoppi.
Poolistakut, poolistakut, poolistakut. Rohkem püsti. Kui ma olin Aronsi seljas "peaaegu" asendis, siis näis, et kogu mu keha on tema kaela peal ja kui ta pidurdab, siis potsatan, pea ees, tema esijalgade ette nagu küpse ubin.
Taive vaatas mu ponnistusi mitmed pikad voldid, käskis vahepeal ennast tikksirgelt püsti ajada, siis täiesti lönti lasta, nagu mul poleks ühtegi lihast-luud kehas ja ütles lõpuks, et ma olen kannast liiga jäik ja põlvedest-puusadest liiga pehme. Rohkem pean vetruma kannaliigese peal ja kand on selgelt liiga vähe all. Viimased voldid oli, tõsi küll, olnud juba ok.
Uhhhh, this is so confusing!! Ma olen viimased kuu-paar püüdnud toetuda rohkem jalustele ja vähem mõelda kogu aeg sellele kramplikult kanna alla surumisele, sest selle peale vajun millegipärast rohkem tagumikuga hobuse selja peale, aga nüüd pean jälle midagi ümber programmeerima.
Poiss müttas Silvesteriga suure osa ajast omaette ja pärast hooples, et oli teinud oma rekordi galoppi, nii palju volte ja nii palju poolistakus polevat ta varem mitte kellegagi teinud.

hommik Diamondiga

Kui ma talli jõudsin, siis magasid peaaegu kõik hobused, hambad laiali, koplis.

Diamond ja Laki olid värava juures ja miilustasid seal.

Ellips valvas esialgu Winstoni und. Mõne aja pärast Winston ärkas ja tuli mulle selja taha, et kuklasse ja kapuutsi hingata. Kui ma sellepeale fotokat tema suunas ei keeranud, siis hingas ta mulle kõrva. ja proovis mind pikali lükata.

Oi, kui mõnus ja rahulik oli hommikul üksi sõita. Plats oli suht alles silutud (aitäh, Georg) ja leppisime kohe Diamondiga kokku, et nii mõnusal hommikul me tülli ei lähe. Ta tundus vähem murelik ja ma püüdsin olla väga selgete signaalidega, tutiplutitasin suurt mütakat iga õnnestumise peale.

Ta kiirustas vähem, proovis kogu aeg mu mõtteid lugeda. Paar peatust olid mõnusad, püüdsin rahulikult sammus teda pikemaks-lühemaks saada, siis traavis, tegime koolisõiduaeda imiteerima pandud lattide vahel neljaaasalist serpentiini ja kõndisime paar korda latist üle ka.

Galopitõsted paremale näisid õnnestunud ja galopp oli ka tore. Mitte selline mütaki-mütaki, jookseme kuskile suunas ruttu mingi voldi ära, vaid nagu päriselt igatpidi mõnus galopp. Vasakule ei tulnud mul tõsted eriti välja ja pidime paar korda uuesti proovima, enne kui tundus ok.

Ratset eriti ei puutunud, meenutasin seda western tundi ja lihtsalt hoidsin ratset nii nagu see oli.

Leplik Markus

Mulle meenus Markust valmis pannes, et näe, juba kuu aega pole valuvaigisteid pidanud võtma.


Edasi-edasi-edasi! Mitte hetkekski ei tahtnud ma täna seda jõnksumist tunda, sest mäletasin veel hästi, kui valus oli voodist välja roomata peale seda, kui olin Markuse seljas mitu päeva järjest jõnksunud.
Esimeses traavis polnud veel midagi tunda, teise traavi lõpuks oli tuttav pirin puusades. Nutma ei ajanud ja sain edasi sõita. Vahepeal tõusin jaluste peale, vahepeal püüdsin selga-puusa sirgeks ajada. Markus ei jõnksunud nii palju, ei vehkinud ka peaga ja näis väga keskendunud olevat ja ma püüdsin ka endast parimat anda.

Olin valmis hullemaks madinaks galopitõstete ajaks traavist, sest viimastel päevadel olid kõik temaga neid lahinguid pidanud. Esimese tõste ajal ei juhtunud midagi, aga kolmas tõste tõi galopi ja ma olin nii üllatunud, et vajusin ette ära.

Vasakule poole tõusis ta juba esimesest tõstest ja näis üldse kuidagi vääääga kahtlaselt leplik.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja proovisin jalavahetusi ka Liisu laste keskel. Endiselt on vasakusse jalga vahetades probleemiks see, et peale jalavahetust olen seljas viltu ja ma ei jõua päris rajani välja. Kui ma teist korda seda tegin, siis kulus kogu energia selle peale, et rajani jõuda ja siis ka õnnestus. Lõpetasin ära ja tänasin Markust. Siis läksin koju tablettide järgi ja pärast meie omadega Jüri jaanikale tegijate sõite vaatama.

koolisõiduhobune, takistussõidusadul ja poolistak

See huvitava nimega hobune oli täna väga jahmunud, kui ma talle Zeppelini sadula selga vinnasin, sellega ta katuse alla maneezi viisin (huvitav, kas ta oli seal enne sõitnud?) ja ennast sinna otsa upitasin. Kui me saime sammu rahulikuks ja ta ei arvanud enam, et Angel/valged latid/seisev traktor/kollased lindid teda ründama hakkavad, siis teises traavis poolistakusse tõusnud ratsanik oli küll tõeline nöök. MIDA?
Pidin tegema nii traavis kui galopis poolistakut ja oli see vast ülesanne... Kunagi varem pole see nii keeruline tundunud ja ma osutusin tõeliselt viuks, kui ma üritasin Taivele mõne aja pärast seletada, et minu mõõdud ja proportsioonid on tulnuka omad ja ma lihtsalt ei paindu sellesse asendisse, mida Taive minust välja tahab pigistada. Sain piki päid ja jalgu, et mu reielihased on olematud. Niipalju siis mu "fit to ride" programmist... Küll olin ma kõhuli hobuse kaela peal, siis olid sääred kuskil hobuse kubemes, paar korda tonksasin kiivriga koolisõiduhobusele vastu kaela. Irw.
Mul on hea meel, et Taivel pikka kordepiitsa polnud lähedal. Ta oli tegelikult üllatavalt kannatlik ja ei allunud provokatsioonidele. Lihtsalt nentis nukra näoga, et "sa oleks nagu teist korda elus hobuse seljas" ja see oli täpselt see, mida ma tundsin.
Hobune oli ka kannatlik, aga kasutas ära oma õigust igasuguste kahtlaste istakuvigade peale seisma jääda. Kuni Taive polnud enam nii kannatlik ja käskis steki kätte võtta, sest Minnie jäi seisma ka siis, kui tegelikult eriti põhjust polnud.
Galopitõstete eest mõlemasse suunda saime Taive käest mitu korda kiita. Aga mingil hetkel hakkas Minnie ka mulle passage pakkuma ja võnkuma-võnkuma-võnkuma... Peale meie oli platsi peal veel teine GP-hobune nimega Markus ja siis nad tegid kahekesi sünkroonvõnkumist. Jumal tänatud, et vihma sadas nii kõvasti, et kedagi vaatamas polnud.
Taive seletas pärast veel palju seda, et mismoodi säärest peab ainult see õige lihas töötama ja kuidas peab tunnetama traavis, et mis hetkel tegelikult loomulikult säär vastu hobust hoiab ja kuidas just sel hetkel tõmbad lihase pingule.
Säärelihased on igal juhul omadega päris õhtal. Kõik teoreetiline pool vajab veel läbi närimist.
Pärast näksisime muru ja tutvusime Fey & tema õudse vihmavarjuga. 

Agne vol 2

Agne oli täna veel toredam kui eile ja traav-samm olid puhas sõidumõnu. Ta lõdvestus, puristas, näis nii keskendunud ja tore. Milla käskis jälle sõita edasi ja võtta tagasi. Saime suht palju ise platsi peal improviseerida, kuni Arons ja Dolores hüppasid.
Suunal vasakule tegin oma Agnega sõitmise ajaloo kaks kaunimat tõstet, kui võib nii öelda. Agne tõusis nii kergelt ja kenasti. Võib-olla lihtsalt sattus hetk nii õige, aga mul oli kange tahtmine jesss! karjuda.
No paremale seda rõõmu ei olnud, sest ükskõik, mismoodi ma ka ei üritanud, vastas Agne sellele vaid äravedamisega, hakkas tegema midagi traavi ja galopi vahepealset, tiris mult ratsmeid käest ja näis üldse nii ... metsik. Oeh. Proovisime ja proovisime, aga paremaks midagi ei läinud ja lõpetasime ikkagi ära. Tegime lõdvestustraavi, milles Agne selgelt andis endast parima ja lõdvestus, painutas, liikus sääre eest kasvõi puu taha (ilmselt suurest kergendusest, et see hull seal seljas enam galoppi ei küsi). Ma olin suht nukker, aga Milla samas jälle ütles ülejäänud tunni kohta, et ta on üllatunud, et selline ... kuidas seda öeldagi ... metsik hobune nii hästi võib toimida.
I guess it's a good thing?

Agne ja vahvad skeemid

Trenni tegi meile Milla.
Tegime ära esimese traavi ja siis tuli sammus sõita looma edasi, võtta tagasi, teha peatusi ja hoolitseda selle eest, et niipea, kui säär läheb vastu hobust, siis hobune selle peale ka kohe reageeriks.
Siis tulime üle lattide, mida oli ühekaupa ja kolmekaupa, siis jälle voldi peal edasisõitmist ja tagasivõtmist traavis. Väga asjalik värk.
Siis pidime sõitma Milla poolt väljamõeldud skeemi. Plats oli jagatud lattidega kaheks ja me vastavalt Anne/Markuse või Susanna/Fannyga pidime olema üksteisele peegelpildiks. Hobuste sammu ja traavi pikkused olid nii erinevad, kui saavad olla, nii et suurim osa ülesandest oli jälgida üksteist (nii on võimatu alla ja hobuse lakka vaadata) ja mitte jääda maha ega tormata ette. Viimasele paarile pidi Milla mõtlema välja jubeda karistuse.
Skeemis oli volte, serpentiine, diagonaale, sammu, traavi, peatusi jms. Agnel oli selleks ajaks tiksunud muidugi juba kell niikaugele, et nurka jõudes püüdis ta ikka edasi jõnksatada, et nüüd on galopi aeg ju. Ta oli kergelt öeldes hämmingus.
Skeemid tulid iga korraga paremad ja paremad välja.
Pärast tegime vasakule galoppi, mis oli galopp nagu galopp ikka, väga palju pidi olema sisemine säär kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg) vastas, et ta ikka pöörded välja sõidaks, mitte ei vajuks õlg sees, kuskile ära. Niipea, kui suund sai vahetatud, algas Agnel paanika, ta hakkas juba sammus peaga üles-alla vehkima ja kui läksin traavi, tundsin jälle, kuidas ta tahab ise hakata minust sõltumatult kuskile tormama, püüdis Täpi saba alla kihutada ja kõige tähtsam - mitte mingil juhul ei tahtnud ta paremasse jalga galoppi minna. Püüdsime küll paar korda, aga see ei toonud eriti tulemust ja et vaest Agnet mitte rohkem paanikasse viia, tegime lõputraavi (mille eest saime kiita) ja läksime porgandeid sööma.

päev peale võistlust

Tallist välja tulles piilus Carp tähelepanelikult "soojendusplatsi" poole ja nuusutas kõvasti õhku. Kui ta nägi, et suur plats oli takistustest tühjaks tõstetud, näis ta pettunud. Ei mingit jahti täna. Samm läks töntsimaks ja tundus, et Carp lülitub jälle "Carp-see-tunnihobune" programmi.
Tegelikult soojenes ta jälle suht kiiresti üles ja oli mõnus traavis ja galopis.
Galopis tegin poolistakut, kuni jalad jaksasid. Tõstsin targu jalused kõrgemale. Kätega on probleem ja midagi näib valesti. Pärast vaatasin, kuidas treener sõidab või õigemini liigub poolistakusse. Tal ei jää nii palju ratset kätte üle, et peaks seda hakkama poolistakus kohe kokku kerima või siis teeb ta seda nii märkamatult, et väljast pole aru saada?
Veel üks asi - kui ma sõidan poolistakus paremale, siis ei ole mingi probleem toetada või vajutada sisemisele jalusele. Vasakule sõites on kriipivalt tunda, kuidas mu raskuskese satub ikka välimise jala poole ja vahel toetun täiesti välimise jalale. Bad bad bad. Püüdsin sisemist õlga veel rohkem tahapoole lükata ja kui sellest ei tundunud eriti midagi muutuvat, siis püüdsin puusast enda raskust sissepoole vajutada, aga ma ei tea, kas see oli õige taktika. Mõlemad istmikuluud peavad ju võrdselt sadulas olema? Treener soovitas enne mõelda kanna allavajutamise peale.
Kaks jalavahetust tegime ka ja need tulid ilma igasuguse ristlemiseta välja.

100

Tunnistan üles, et jätsin kolmapäevase hüppetrenni kohta midagi kirjutamata. Kui me olime Carpiga parkuuri lõpetanud ja jõudsime treeneri juurde, siis vaatas viimane meid kavala näoga ja teatas, et saadab meid pühapäeval ponikarika avatud klassi sõitma 100 cm parkuuri.
Ah? Päriselt? Vauuu...

Seekord vähemalt tulid liblikad enne võistlust kõhtu. Püüdsin laupäeval igasugu tegevust tallis leida, et mitte koju minna, aga kui ma lõpuks ikkagi kodus maandusin, siis leidsin ennast ühel hetkel keset tuba seismas, aknast välja jõllitamas ja tundsin, kuidas sees kergelt keerab. Homme on võistlused.
Helistasin mehele, kes naeris, soovitas klaasi veini võtta ja teatas, et liblikad on hea märk. Noh, et kui juba ärevus sees, siis see paneb pingutama ja endast parimat andma. Ta lisas abivalmilt, et kui ma midagi teha tahan, võin muru ära niita. See võib ka abiks olla.

Järgmisel hommikul ei olnudki enam mingit ärevust või tunnet, et täna oleks võistlused. Teistel küll, jah. Pesin Carpi sokke 2 korda, enne kui need päris valged tundusid. Jõudsin teiste sõite vaadata ja filmida. Vahepeal käisin jälle Carpi vaatamas. Ma polnud päris kindel, mis hetkel peab hakkama hobust valmis panema, millal peab minema rada vaatama ja millal soojendama.

Rada tundus ... madal. Igal juhul madalam kui see, mida me kolmapäeval hüppasime. Meelde jäi kiiresti, aga ma võtsin rahulikult aega ja kõndisin igaks juhuks veel selle läbi.

Kui Carp tallist välja tuli, siis oli ta loomulikult kogu selle rahvamassi peale poole kõrgem ja poole laiem. Natuke häälekam ka ja samm oli ka pikem ja kõrgem. Jalutasime temaga Milla täpsete juhiste järgi esialgu käekõrval muru peal 6 minutit, siis 2 minutit kiiremas tempos ja siis läksime soojendama. Milla käskis teha ohtralt kiireid üleminekuid ja läks ise asju ajama, aga õnneks tuli treener ka suht samaks ajaks soojendusplatsile.

Seal oli päris põnev. Me oleme samas maneežis talvel sõitnud 10 lapse, kahe koolisõitja, mõne teisi hobuseid mitte-salliva hobusega ja jäänud kõik ellu, ent sellel soojendusel oli mul mõni hetk täitsa hirmus. Seal oli mõni, kes kõndis rohkem tagurpidi ja külgede peale ja paar tükki, kes sattusid täpselt takistustele ette, kui ma nende poole hakkasin nina keerama. Nii vist karastub teras, aga üks korralik valgusfoor oleks ennast seal omas elemendis tundnud.

Carp tundis vist ka, sest ta soojenes jälle kiiremini (olgu, ma ei kommenteeri seda vasakule poole esimesi meetreid traavi liikumist. See on endiselt ?!%&FF#??) ja hüpped olid ka vist enam-vähem, kui välja arvata see, et ma ikka olin vahel õlgadega enne hüpet ette roninud ja mulle loeti sõnad peale, et ma seda nüüd parkuuris ei teeks. Palav hakkas, aga natuke tuli adrenaliini ka verre ja kihvt hakkas. Noh, et starti tahaks.


NII LAHE OLI!!! Dziisus kraist, ma teeks seda hommikust õhtuni... Carp teadis täpselt, kuidas see mäng käib ja näis nautivat ja püha innustust täis. Ma vastasin samaga.
Ma ei hüpanud eriti enne Carpi lendu ja hoidsin õlad püüdlikult tagapool (Tiina oleks mu üle väga uhke olnud, irw). Mõne takistuse vahel küll ei olnud päris sadulas, ent rütmi me eriti ei kaotanud.
Poolistak oli mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik. Peale viiendat kaotasin hetkeks tasakaalu ja peaaegu kaotasin parema jaluse (mis oleks enne süsteemi olnud idiootne tegu), aga kulus sekund-paar, kui sain mõlemad tagasi, hurraa. Enne süsteemi esimest oli tunne, et kaotame hoo ja kuidas me nüüd teisele jõuame/mahume, aga mahtusime, Carp teadis, mida teeb. Endale tundus, et hoog oli paras, aga video peale jälle tundus, et oleks võinud ju proovida kiiremini ka sõita :)

Tulemus puhas sõit ja III koht oma klassis. Teise faasi aeg jäi esimese koha ajake maha 2,21 sekundit, mis pole ju tegelikult paha esimese korra kohta?

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

linta-lonta Rolly

Rolly nõudis täna minult rohkem füüsilist vormi kui varem, esialgu olime nii lontud ja samm-traav näisid nii laiali ja nii linta-lonta.
Paremale paindusime kergemini kui vasakule, aga peale mõningast lontimist läks pilt paremaks.

* see on siis üks neist blogisissekannetest, mida saab iseloomustada "tegime traavi, oli tore."
wink @ Mia.

veel üks GP hobune

Koolisõiduhobune. GP hobune. Püüdsin endast head muljet jätta.
Kuna samm tundus esialgu tiba ärev ja tippiv, mõtlesin, et prooviks pikema ratsmega rahulikult alustada. Läks natuke paremaks, aga siis jäi jälle kuidagi toppama (kuigi, samm ei olnud enam nii murelik) ja treener vihjas, et hobune tahab, et ma rohkem ratset võtaks.

Sain jälle märkuse, et liiga palju on alla vaatamist. Grr. Ja siis, et vajusin nurgas õlgadest ette. Grr. Selle ette vajumisega on see, et ma ise ei saanud sel hetkel aru, aga allavaatamine on küll 100% kontrollitav asi...

Traavis tuli jälle sääred vastas hoida, mida ma püüdsin teha, aga kuidagi ei leidnud alguses jälle õiget kohta. Tundsin ise ka, kuidas mu sääred libisevad ette-taha ja igale poole, kuhu nad minema ei peaks.

Tundsin nii puudust täisnahkadega pükstest. Või liimist. Ma olin Buda sadula peal nagu lehm libedal jääl, kuidagi ei jäänud pidama ja ujusin ühest äärest teise. Niipea kui olime traavi alustanud, tuli meelde, et aijaa, see oli ju see sadul, mille peal ma ka eelmine kord uisutasin. Nadi muidugi, kui selline pisike asi nii palju mu istakus muudab.

Natuke volte. Natuke jälle proovisime pikendada. Hirmus kiiresti ütles ka see hobune mulle igasuguse ette kaldumise peale, et "nii see asi ei käi, amatöör". Ma püüdsin kogu aeg tasakaaluga mängida, ikka raudselt õigele jalusele toetuda pööretel ja voltides.

Pidurid on head. Väga head.
Mõnikord püüdis ta ratset suht järsult enda kätte tirida, aga mitte väga tihti. 
Täisistak... nojah. Ma natuke proovisin, aga see näis nii saamatu, et ma ei tahtnud hobust kauem traumeerida ja pigem kergendasin.

Galoppi alustasime paremale ja esimeste tõusmiste peale vajus mul suu lahti ja silmad suureks. Kuidagi nii ... kohev galopp. Ärge naerge, see tundus sobiv sõna selle jaoks. Tuli mõelda selle peale, et ma seal sadulas ei loksuks ja jalad oleks pikad ja alla ei vaataks ja ... oeh.
Tegime paremale mitu tõstet ja siis vahetasime suuna. Vasakule poole on mul keerulisem sõita, vähemalt voldid ei tulnud alati sümmeetrilised, aga tegime selles suunas ka mõned tõsted. Minu meelest tõusis ta sinna suunda kuidagi teistmoodi.

Ka galopis sain paar tõsist märkust hobuse poolt. Niipea, kui säär sõitis valesse kohta, jäi ta traavi. Niipea, kui kogemata ja isegi vaid hetkeks vajutasin välimise jaluse peale, jäi ta traavi. Ponjatno.

Passage mulle igal üleminekul ei pakutud, nagu Anne oli ennustanud, aga paar korda küll, ihhii. Tundsin üleminekutel vajadust kiiresti öelda "edasi", sest ka galopitõstete vahepeal näis, et ta hea meelega oleks koha peale jäänud hõljuma.

Pärast tuli teha jalavahetusi diagonaalil läbi traavi. Siis ma nutsin jälle oma täisnahaga pükse taga, sest jumal hoia, mismoodi ma seal sadulas loksusin, kaotasin jaluseid, olin ühe külje peal kägaras. Mul on nii nii piinlik proua GP-hobuse ees, aga mingil hetkel jäin lihtsalt peale diagonaali seisma ja mõtlesin, et WTF!? Kui ma ikka kõigun igas ilmakaares, siis mismoodi ma saan teda normaalselt tõsta. Oleks siis vihmagi sadanud, see oleks ka mu märgade pükste abil paremini sadulasse kinnitanud, aga see tund aega oli tänase päeva üks kuivemaid hetki, irw.

Anyway, me saime lõpuks ikkagi ülesandega enam-vähem hakkama ja saime lõdvestustraavi ära teha. Selles venitas hobune end vahepeal küll kenasti alla ja mina püüdsin hoida ennast püsti-püsti-püsti.

Ahjaa, hobuse nimi on Minnie.

kaine grupijuht Laki

Oiii, kui vässa Laki täna näis... Mul oli tast kohe natuke kahju, ei oleks tahtnud teda eriti utsitada, aga ta soojenes õnneks üles.

Mängisime laste trennis rongi ja vedasime neid mööda kolmeaasalist serpentiini ringi. Siis pidime tegema seda täisistakus, poolistakus, kergendades. Ja siis natuke galoppi peale. Selline trenn oligi :)

Edit: meelde tuli, et pärast pidin veel jalusteta kergendama, hahahaa. Ei olnud nii lihtne kui mäletasin.

Nullist sajani mõne hetkega

Panin täna eeskujulikult Carpe Diemile kõrvad :)
Ja teise sadula. Ta ei raputanud oma pead eriti, peaaegu üldse mitte. Hurraa.
Alustasime tavapäraselt sellega, et saada liikuma ja mitte surra välja. Mõlemad puhkisime ja ähkisime ja ma meenutasin enda lohutuseks teisi sarnaseid trenne, kus oli samamoodi alguses raske ja pärast vuhises ikkagi tuul kõrvus. Täna kasutasin rahulikult võimalust pikema ratsmega esialgu sammu käia. Paar korda kadus tagumine jalg korraks ära, aga mitte midagi väga hullu ei olnud. Ma ikka mures, aga sellevõrra äkki natuke pingutasin oma keha ka rohkem hoida toonuses, et ma kuskilt ei murduks, kuskilt ei loksuks, aga ei jääks ka pingesse. Difficult.

Soojendusgalopis püüdsin poolistakusse jääda, aga siis pidin hoopis teda püüdma läbi selja sõita ja voldi peal, täitsa normaalses tempos, mitte väga kiirustades. Sulas vaikselt üles. Mina olin selle aja peale juba osaliselt ära aurustunud.

Päris esimene soojendushüpe oli pisut kõhklev, meil polnud erilist hoogu sees. Järgmine kord olin juba nurgast tulles olnud otsustavama näoga ja igal juhul oli see parem küll. Samm oli tihedam, hüpe tundus ka hea.
Siis tehti ristikesest lattaed, siis okser ja vaikselt kõrgused kasvasid. Kõrguste kasvades oli ka Carp palju rohkem mängust huvitatud ja transformeerus jälle selleks teiseks Carpiks, selleks, kellel on minekut ja hoogu ja rütmi ja kellele meeldib hüpata. Isegi sinine latt, mida alguses jälle kõõritati, kaotas oma uudisväärtuse ja parkuuris ei vaadanud ta seda enam üldse.

Okseri peal olin kehaga kord enne takistust viimastel sammudel ikkagi ettepoole roninud ja õlad ette visanud, mille peale ütles ka Carp, et ei-ei-ei, nii ei saa rallit sõita ja tegi kena tõrke. Huvitav oli see, et ta oli mu peale ilmselt nii pahane, et hakkas ise kohe kihutama voldile, nagu oleks tema tahtnud minust rohkem mu viga ära parandada. Või et tõrge on nii paha asi, et peale seda tuleks kohe kiiresti uuesti takistusest üle saada, muidu läheb jamaks.

Kui startisime parkuuri sõitma, tekkis tunne, et THIS IS IT! Carp lendas kergelt edasi ja reageeris kõigele nii kiirelt, nii et kui me okserilt (7) keerasime lattaia (8) poole, vajutasin ma natuke liiga tugevalt vasakule jalusele ja me keerasime kogemata sellepärast juba enne takistust end liiga viltu. My bad, aga jälle uutmoodi ja hindamatu õppetund. Järgmisel korral vajutasin õrnemalt ja Carp keeras kenasti minuga koos kaare välja.

Geez, kui lihtne on niimoodi üle takistuste minna! Lendamise tunne. Selline tunne, et ainult seda tahakski teha. Poolistak näis nii mugav ja rada nii lühike, et kohe kurb oli, kui avastasin, et peale viimast takistust ei olegi enam midagi hüpata. Carp sai oma kiituse ja oli ka jälle seda nägu, et nägite, jah? Nägite?

Pärast ütles Marit, et see rada, mida just sõitsime, oli 100 cm. Ime siis, et Carp nii uhkelt puhises, kui ma teda pärast patsutasin.

:)

Carp ja väljamõeldud kärbsed kõrvas

Foto: Kersti Sügis
aitäh!

Sain teada, et see peaga vehkimine ei ole mitte midagi uut, vaid on pigem vahepeal hästi ära unustatud vana. Miks ta seda teeb, on raske aru saada. Midagi igal juhul teda häirib ja just traavis ja galopis. Täna patsutas ta jalgadega vastu maad ja vedas pead alla. Talli vahel arutades käis korraks läbi märksõna sadul ja ma pärast hakkasin mõtlema, et ajaliselt iseenesest ju sobiks, see hakkas juhtuma just peale seda, kui ta hakkas teise sadulaga trennis käima. Aga noh, kes teab...
Meile tegi trenni Merike ja kõik oli justnagu uus ja teistsugune. Tsiteerides üht tallikaaslast täna FB-s  - kõik, mida olid enne mustaks pidanud, osutus valgeks. Täna pidi palju asju teistmoodi tegema.

Kõige parem osa oli trennist ilmselt see, kui me saime kõik kordamööda korde otsas tiksuda. Tiksuda on muidugi vale väljend kirjeldamaks seda, mida Carp korde otsas tegi. Ta läks kohe suure hurraaga galoppi ja ka galopis püüdis väljapoole vaadata ja peaga vehkida. Püüdsin ignoreerida seda niipalju kui võimalik ja oma istakule keskenduda. Täna ma ei saanudki Merikese käest oma randmete ja sõrmede kohta märkust, aga õlgadega tegime küll tööd. Jalgadega ka.
Katerina püüdis mind aidata minu võitluses laperdavate säärtega ja sidus El Begi jaluserihmaga mu jalused alt kokku. Ei olnud palju abiks, sest mul olid siis sääred püsivalt vastu hobust ja ma ei saanud mingit release teha. Hämming. Carp jäi iga voldiga tuimemaks ja tuimemaks. Ma olin päris korralikult viu-viu ka ja Katerina loobus.
Peaga vehkimine ei läinud vähemaks. Sammus polnud probleemi, aga traavis ja galopis küll. See pea all jooksmine nii, et Carp näis tahtvad oma kõrvu kapjade alla peita, oli murettekitav.

P.S. Päeval tehti noortele vabahüppeid. Urr, ma olin nii kuri, et ma just lemmikute Poseidoni, Ottawa ja Benjamini hüppeid ei näinud, aga teisi jõudsin pisut isegi pildistada. Kuulasin pärast kommentaare hüppetehnika ja -kvaliteedi kohta, see oli kõige põnevam osa.

back to business (Rolly)

Rolly võis ju olla natuke unine või laisk, aga hea tuttav tunne oli tema seljas jälle olla. Ma teen nüüd mitmele tonnile hobusele liiga, aga pean tunnistama, et oli tunne, nagu oleksin üle pika aja päris hobuse seljas. Selle nädala ratsutamistuju paranes märgatavalt. Rolly mõjub vahel mulle vist nii.
Vaheldusrikas ja rõõmustav oli ka see, et ma ei tundnud täna, et meil oleks hobusega erilisi kommunikatsiooniprobleeme. Pidin natuke küll pushima, et Rolly vähe reipam ja kiirem oleks, aga kui küsisin pikendust, siis see kohe anti, nii traavis kui galopis ja tegelikult näis koostöö klappivat. Rolly võibolla ei olnud kõige püssim, aga tegi kõik küsitu siiski mööndustega ära.
Tegime pikas seinas galopikaari - nurgast välja, peaaegu x-ni ja siis jälle nurk korralikult läbi. Kõik korrad ei õnnestunud korralikult läbi sõita, nurgad olid paar korda keerulised, samamoodi nagu enne olid olnud keerulised Rollyga väiksemad voldid või pöörded. Treeneri loal panen selle hoopis selle arvele, et Rolly on pikalt puhanud ka. Viimane kord galopikaart keerates käskis treener püüda välja näha nagu koolisõitja, aga juba nurgast välja keerates tundsin, et hobune on kõike muud kui sääre ees, kogu võhm läks sellele, et joonistada kaar välja ja hoida rütmi ning unustasin kogu rassimise juures ära, et pidin olema fancy-looking koolisõitja.
Oops.

Western-ratsutamine Diamondiga

No mitte päris, aga tuli jutuks küll.
Traavis tehti mulle selgeks, et ratsmete lühemaks võtmine on saatanast. Diamond vahepeal küll lubas, et no proovime seda värki, aga hakkas siis jälle lõuga ette tõmbama ja ärritus mu peale.
"Ma pole mingi selline hobune!"
Teise traavi ajal kutsus Marit meid teisele poole platsi ja teatas, et tahab nüüd loomkatseid teha. Uuu, põõõõnev. Tal oli kahtlus, et ma kasutan kuidagi ratset enda tasakaalustamiseks ja sellepärast tuli ratsmed sõlme siduda ja moepärast välimise käe näpuga neist kinni hoida, samal ajal traavis üle platsi kaheksaid sõites, kasutada ainult tasakaalu ja tüürida nagu westernratsutaja.

Diamond ütles selle peale kohe, et tema teada tohivad algajad ainult mööda rada sõita ja tema lubadest ilma jääda ei taha ja üleüldse on liiklus sellisel kellaajal liiga ohtlik, et mingeid möödasõite või muid keerulisi manöövreid teha ja ignoreeris minu sisemisel jalusel kõlkumisi-hüppamisi kadedakstegeva enesekindlusega. 
Siis pidin ikka natuke ratsmega hakkama tüürima või vähemalt korraks enne pööret kergelt ühele-teisele poole tõmbama. Kõik hakkas paremini toimima ja treener ütles, et "magic!"
Hmm.

Nojah, on küll magic, kui hobune sellepeale hakkab kergelt ja toredalt jooksma, aga mul läks jälle kuppel sassi, kui me tegime seda nii, et Diamond vaatas välja, jooksis, õlg ees ja ma panin aeg-ajalt silmad kinni ja palvetasin, et me koos piirdega minema ei sõidaks või jalgu vastu äärt ära ei lööks.
Mis on loo moraal, selle hobusega peaks üldse ära unustama igasuguse ratsmete küsimise ja lühemaks võtmise?
Galopis püüdsin ratsmed sõlmest vabastada, aga Marit vihjas, et prooviks seda magicut ja iseenesest oli loomal minekut küll ja ta eest ka enam ei tõmmanud, aga mingid "hobune vaatab sissepoole" või "läbime nurgad kerges paindes" võis ära unustada.

Segane värk. Ma ei saa üldse enam aru, mida edaspidi oma käte ja jalgadega hobuse seljas teha.

Kui trenni lõpus saabus sisse järgmine grupp, lülitus sisse automaatpiloot ja Diamond hakkas teiste järgi traavi tegema. Armas.

reede pärastlõuna Mildoraga

Mildora oli koplist tulles ärevil, karjus koplisse jäänud semudele ja siis teises koplis olnud semudele ja sellele mehele, kes rohtu trimmerdas ja trenni alguses igaks juhuks veel platsilt välja ka.
Esialgu tegelesime sellega, et samm ei oleks väga tippiv, ratse lõdvalt. Natukese aja pärast läks paremaks ja selleks ajaks, kui traavi läksime, oli juba täitsa hea tunne.
Traavis tundus mulle kogu aeg, et kohtan suurt vastupanu eest. Liigutasin sääri veidi teise koha peale, reguleerisin jälle jalusepikkust, meenutasin, kuidas käed peavad tegema stressipalliliigutust ja kuidas ma ei tohi jääda ise õlgadest kangeks, aga eriliselt paremaks ei läinud. Tundus, et ikka väga palju rohkem oleks säärt vaja olnud. Paremaks läks alles peale galoppi.
Teises traavis astusime mõlemast jalast mõned korrad sääre eest.
Esimese galopi ajal püüdsin kogu aeg oma käsi jälgida, et ma ikka neid ette annaks ja laseks tal joosta. Ma ei tea, kuidas see välja paistis, aga seljast näis ok. 
Galopis tegime sellist harjutust, et nurgast tuli välja tulla ja galopis diagonaali pidi vastasnurka sõita, rajale jõudes võtta traavi ja lühikeses seinas tõsta teise jalga.
Esialgu hakkasime tormama. Ma magasin lihtsalt selle õige hetke maha - kui olen ta galoppi tõusnud, siis paariks sammuks justnagu hingan kergendatult ja üritan hobuse rütmi ära tajuda, ent hobune jõuab selle aja peale juba kiirustama hakata.
Ühtepidi rajani jõudes osutus keeruliseks ülesandeks täpselt õigesse kohta jõudmine, sest rajal oli kahes kohas korralikud hunnikud, millest läbi sõita ei tahtnud.
Ja valepidi galopis raja peale jõudmine kriibib ikka natuke seest. Ma pole kindel, kui palju hobune peaks ühele või teisele poole paindes olema, kas ta peaks olema otse või ikkagi vaatama väljapoole, kas ma võtan ta otseks enne rajale jõudmist ja traavi võtmist või vahetab ta mu katse peale kohe jalga, jne jne. Täna üks kord nii ka juhtus - Mildora vahetas jalga, kui jõudsime rajale, aga ma sain ise ka aru, et vajusin täitsa valesti tal seljas ära. Logish.

Edit: OK, vaatasin mõned videod jälle netis ja vist sain natuke aru, kuidas see rajale lähenemine toimuma peaks...

Lõdvestustraav oleks ka esialgu peaaegu kiirustamiseks läinud, aga vaikselt saime rütmi paika.

Paar mõtet oli veel, aga uni tuli peale.

* unustasin veel mainida, et teen jälle aeg-ajalt täisistakut. Eile Agne seljas ja täna Mildoraga ka. Mind pisut häirib see ettevaatlikkus, millega hobused mõnikord reageerivad mu kohmakale täisistakule. Eriti kui esimeses traavis kergendades on meil hea meeleolu tulnud ja mõlemad oleme lõdvestunud ning täisistakusse minnes hobune selgelt pingestub mõneks meetriks. Ma saan aru küll, et ma pean seda lihtsalt rohkem harjutama, et ma vähem põntsuks või keskelt murduks või kätega sapsiks, aga praegu teengi täpselt niikaua, kuni valusad kohad ennast meelde tuletavad ja siis natuke peale. Iga kord on see aeg pikem ja pikem, jeee! :)

* poiss on jälle mu märkmikusse käinud kritseldamas...

ei tundunud sedasorti päev

Sel nädalal on mind korduvalt ära veetud ja õlg sees minema tormatud. Hobuste poolt siis.
Agne jätkas traditsiooni (või oli neil neljakesi kokkulepe) ja ma sain aru, et ikka üldse ei oska ratsutada.
Traavis oli tegelikult täitsa tore, eriti teises, kus tegime igasugu pudru ja kapsaid - volte, suuremaid ja väiksemaid kaheksaid, serpentiine, pikendusi, kokkkuvõtmisi, kõike, mis mul pähe tuli.
Ja siis ehmatas Agne millegi peale ja tormas keskliini pidi Birgiti suunas minema. Uhh, milline hoog tädil sees oli :)
Galopitõsted vasakule ei tulnud esimesel minutil, sest tädi Agne tahtis ikka pigem ise otsustada, et kust ja kuidas. Talle sobisid paremini nurgad. Mulle mitte niiväga ja ma üritasin jälle teha kuskil ettearvamatus kohas tõste. Vasakusse jalga saamises polnud muidugi erilist probleemi, aga paremasse küll. Agne oli vastu. Igatpidi. Proovisime ilma latita ja latiga, aga ei õnnestunud ja lõpetasime tänaseks ära.
Birgit lohutas pärast, et ei paistnud üldse sellise päevana, millal see võiks õnnestuda. Ma tundsin ikka, et sel nädalal ei ole nagu eriti mingit edasiminekut olnud. Võib-olla on nii, nagu Kertuga arutasime - mida kaugemale edasi, seda paremat sooritust ja suuremat vau-efekti on vaja, et tekiks edasimineku tunne. Täna tundus, et liiga aeglaselt läheb kõik ja arengut poleks nagu üldse.
Naljakas tunne, sellega oleks justnagu kiire kuskile...

kolmapäev & Laki

Eilsest olid reielihased tiba valusad, aga see läks esimese traavi ajaks üle. Justnimelt ajaks, sest kohe kui ma Laki laia selga istusin, siis tundsin, kuidas need lihased venivad ja venivad ja sammumise lõpuks olid nad juba venitatud ja ei tuletanud ennast enam meelde.
Laki oli endiselt vana hea armas Laki, üritas mind ikka paar korda omas suunas vedada ja püüdis traavis pisut kiirustada. Seda on enne ka juhtunud ja Diamond tegi ju esmaspäeval sedasama, nii et  been-there-done-that tunne oli.
Teises traavis proovisin pikendada ja lühendada, üleminekuid tuli juba sellepärast ette, et platsil oli rahvast ja mõnikord sattus keegi ette. Väikseid volte ka natuke. Laki näis ikka tore, aga no kuidas saada teda niimoodi lõdvestuma, nagu mõnikord varem? Mulle ei meeldi, kui hobused mu all hakkavad kõik murelikuks muutuma. Not good.
Tagumine platsi äär ei olnud traavis üldse hirmus ja ta ei kartnud midagi. Alles galopis tegi ta ühel hetkel (just enne takistusele pööramist) neljajalahüppe "OMG, see kolle täis mets on just praegu siia tagasi kasvanud!"
Galoppi saime mõlemasse jalga, ei kakelnud ega madistanud, aga paar korda tegin vist tõste liiga karmilt, sest Laki tegi sama, mida Arons sel puhul - viskas tagumise otsa kena põrkega mulle vastu. Sorry, dude.
Üks okser läks täitsa nihu ja viis tuju nulli. Juba suure kaare pealt, paremast jalast tulles ei olnud head tunnet, Laki näis trügivat vasakule. Ühel korral näis post täpselt otsa ees olevat ja minu vasak jalg ei olnud ilmselt eriti veenev, igal juhul sõitsime sellest mööda. Pärast tulime seina äärest, pidime pöörama vasakule ja tulema kasvõi traavis, et Laki ei hakkaks tuhatnelja kihutama. Kui nina takistuse poole, tuli tõsta galoppi ja üle saada. Whoooa, kui keeruline oli siis aru saada, kust me lendu läheme või mismoodi... Laki tegi kauge ja kõrge hüppe, tegi endale haiget ja see polnud üldse cool.
Saime selle ära parandada ja Laki näis ka justnagu OK, aga imelik tunne jäi ikkagi. Natuke kurb on ka, et ma ei oska veel temalt kõike seda küsida, mida ta tegelikult suudab.
Noh, õnneks eilne trenn on veel eredalt meeles.
Geez, kell on jälle sada... head ööd.

võtan sõnad tagasi

Okei.
Võtan sõnad tagasi.
Saan küll olla galopis kogu aeg hobuse seljas poolistakus ja niimoodi takistustest üle minna. Põhimõtteliselt võimalik. Näiteks siis, kui teist varianti pole.
Iga kord, kui ma üritasin Aronsi seljas galopis tagumikku sadula vastu panna, vastas too kiirendamisega. Ma ei tahtnud seda tünnisõidutrenni enam korrata ja püüdsin siis poolistakus kõik ära teha. Kõhulihased ja põlv. Kõhulihased ja põlv.
Ja üllatus-üllatus, ma sain temaga hüpata! Esialgu võttis korraks tõsiseks, sest ma olen teda hüppamas korduvalt näinud ja iga kord tahaks Milla ees mütsi maha võtta. Näha on, kuidas Arons tahaks vahel lihtsalt silmad kinni, täie itsiga takistuse poole tormata.
Paremast jalast tulid hüpped välja üllatavalt tasakaalukad, Arons ei tormanud kuskile, meil oli rütm, oli omavaheline arusaamine ja ma tajusin enam-vähem isegi seda, et kui lähedale-kaugele me takistusele satume. Ise ka imestasin :)
Vasakule poole ei olnud seda kõike, pigem hakkas siis peale tormamine ja äravedamine.
"Ma tean, et seal teisel pool platsi on takistus, lähme, ma viin su kiiresti sinna!" ja Arons tormas kergelt kreenis, vasak õlg eespool, diagonaalselt takistuse poole ega väärtustanud mingeid sümmeetrilisi pöördekaari või minu katseid mingit rütmi hoida. Korra pidin ta seisma võtma ja taandama.
Ma õppisin, tõsi küll, palju oma tasakaalu kohta. Kui ma teda tagasi võtsin, et me takistustest läbi ei tormaks, siis kui ta reageeris sellele ootamatult, käis mu tagumik korraks taas teda sadula vastu ja hopssassaa, oli jälle turbo peal.
Ja siis see ka veel, et selliste hobustega nagu Arons tuleb peatused ka teha konkreetsed, treener ütles, et ma võin ka ratset julgemalt võtta. 
Katerina pärast tegi märkuse mu istaku ja jaluste kohta. Jep, oleks võinud jalused ju lühemaks panna, aga ma ei kurtnud, tegelikult sain nii sõidetud küll.
Suu jälle kõrvuni. Takistused olid pisikesed, aga rõõmu nii palju.

Diamond. Unstoppable.

Mammut tuli hea meelega minuga koplist kaasa. Nüüd ta enam isegi ei tõmba pead ja kaela tagasi ega astu sammukest tahapoole, kui ma ta juurde jõuan.Vaatab mind rahulikult ja ootab. Ta hakkas ka platsil kohe reipa sammuga kõndima ja näis hirmus itsi täis. Lokaatorid olid kogu aeg minu poole keeratud.
Arusaadav. Ma pole ka temaga sõitnud juba kaua-kaua, viimati vist oktoobris?
Käisime mõnuga pika ratsmega sammu ja siis hakkasin vaikselt-vaikselt ratset küsima. Diamond läks kohe tähtsust täis ja oli kogu aeg millegi ootel. Hmm. Esimeses traavis püüdis ta kiirustada ja ma pusisin rütmi hoidmisega ikka tükk aega, sest kui ma püüdsin aeglasemalt kergendada, põntsusin lihtsalt tal täiesti ebasünkroonselt selja peal ja kui surusin põlvi kinni, ei olnud sellest ka mitte mingit efekti. 2 x hmm. Diamondil oli oma programm käima läinud ja kuna ta oli suurem, siis ilmselt arvas ta ka, et tema ideel on eelisõigus.
Esimesed platsiringid otsisime kedagi, kellele sappa võtta. Õigemini - Diamond otsis ja mina püüdsin teda ümber veenda. Iga kord, kui keegi sattus meiega samale sirgele, püüdis Diamond talle järgi jõuda.
Teise traavi ajaks tegid osad meie ümber galoppi ja Diamond võttis seda kui vihjet - igas nurgas pakkus ta mulle, et lähme nüüd?
Pidime tegema samm-traav üleminekuid ja see alles oli see raske osa, sest ma ei saanud mammutit seisma... Nuta või naera, aga tunne oli nagu elu esimeses trennis. Isegi hullem, sest esimestes tundides oli pigem vaev looma liikuma saada, mis näib turvalisem. Kui tegin katse ta sammu saada platsi pika ääre alguses, siis lõpuks sammu jäime alles lõpus. See teeb pidurdusteekonnaks umbes 45 meetrit?!
Pusisime nende üleminekutega, vahepeal andsin käsi liiga ette ja vahepeal olin liiga palju ratsmesse jäänud. Siis hakkas Diamond nurkades galoppi pakkuma, et äkki siis pääseme sellest jamast ja saab kiiremini õhtale. 
No ei saanud. Galopitõsted olid teine raske osa. Selleks ajaks oli Diamondil pissihäda. Pidev ja tungiv. Me seisime keset platsi ja teised meie ümber tegid sorr-sorr nalju.
Galopp ise, kui me selleni jõudsime, oli täitsa tore.
Viisin pärast mammuti koplisse ja jagasin ohtralt kommi. Ta näis rahul olevat.