Mõnus trenn Carpe Diemiga

Jälle üks väga hea trenn. Kui Carp just ei uinunud, oli temaga väga mõnus sõita, täna kuidagi pehmemgi kui muidu. Tegime nii traavis kui galopis latiharjutusi, pärast pidime tüürima diagonaalis lati pealt platsi teises otsas olevale kavaletile.

Mul oli hea Marge ja Ellipsi pealt spikerdada, nemad tegid seda esimesena ja ma jõudsin nende sammud enne kavaletile pööramist ära lugeda. Aga peale kavaletti otseks jäämine nõudis minult küll natuke vaeva.
Carp oli tubli, nagu ikka, isegi kui vahel sammus tükkis uni peale, siis tegelikult ei olnud tema äratamine täna küll eriti raske.

Vaatasin eile oma eesmärke, mis olin aasta alguses kirja pannud. Kui veel paar kuud tagasi tundus peaaegu võimatu, et ma suudaks rada aasta lõpuks kenasti läbida ja vahepeal läks kõik üle kivide ja kändude, siis viimaste trennidega on kuidagi usk taastunud. Ma kahtlustan, et selles on ikka süüdi Carpe Diem. 

Väga väga mõnus trenn.

Wäsinud Winston

Tänane trenn Winstoniga ei olnud nii meeliülendav kui reedene. Tulin platsile ja sain Winstoni kohe eelmisest tunnist üle võtta.
Tegin ise rohkem vigu ja Winston tundus ka väsinum. Ta ignoreeris edukalt mitmeid kordi mu säärt ja isegi stekki. Vahepeal saime justnagu jälle end käima, aga galopi ajal voldile keeramine tundus mission impossible, sest ma võisin mida iganes oma säärega teha, ta lihtsalt jooksis õlg ees, otse eelmise hobuse järel. Taive sõnul kasutasin liiga vähe stekki.
Pärast vaatasin veel pisut järgmist trenni ja siis koju.

muhe Winston

Rahulik reede õhtu tallis ikka sama muheda Winstoniga.
Treener tuletab kogu aeg meelde, et pean tegema "saba-jalge-vahele" liigutust, ikka avastan end liiga taga sadulakaare peal.
Esimesed 25% tunnist püüdis Winston pidevalt minna massiga kaasa ja ignoreeris mu säärt ja keeras küll pea ja kaela voldile, aga püüdis õlaga järgneda grupile. Jonnisin edasi ja pärast see mure lahenes.
Soojendusgalopp oli lubav, aga ta püüdis ikkagi mõnele hobusele tagantpoolt lähemale jõudes traavi jääda ja ma ei leidnudki head lahendust, sest see oli ka hetk, kus ta mu säärt ignoreeris. Ühe korra julgesin stekki kasutada, võibolla peale seda läks veidi paremaks.
Pärast tegime galopist sammu ja sammust galoppi üleminekuid. Tuli täitsa OK välja, aga galopis hakkas Winston kiirustama ja hullult edasi tuiskama. Tegime pisut selle kallal tööd.

Carpe Diem

Nädal aega vahet trennidel on täpselt paras selleks, et piinavalt aru saada, et su keha ei suuda endast anda 100% ja ülehomme valutavad täpselt needsamad lihased, mis nädal aega tagasi. Enesepiinamine, mitte midagi enamat. Sel nädalal tuleb leida võimalused tihedamini käia.
Esialgu oli Andre trenn. Karin ütles, et tal on juba väga hea kergendamine traavis ja kõrvalt vaadates tundus, et poiss sai palju paremini hobusega hakkama ka. Ta tuli iseseisvatele voltidele, ei jõlkunud teiste sabas ja nüüd oli talle ka stekk kätte lubatud.


See video on tema üle-eelmisest tunnist, kui ta oli esimest korda suure hobuse seljas.

 

Esimese traavi ajal olime mõlemad Carpiga jälle suremas. Tema liikus vaevaliselt ja mina veel vaevalisemalt. Soojaks saamine võttis aega, aga läks treeneri nõuannete abil kiiremini, kui arvasin. 

Rohkem peaks täisistakut tegema. 

Kui me seal esialgu loivasime, siis ma ei hakanud ka üleminekuid tegema, sest arvasin, et ega need niikuinii välja enne ei tule, kui me oleme mingi rütmi liikumisse saanud. Pärast tulid ka mõned välja.

Carp komistas vahepeal ja treeneri sõnul oli see ka seotud minu sadulas istumisega - toetasin vähem jalustele ja rohkem sadulakaare tagumisele otsale, mistõttu ka Carp ("pikema raamiga hobune") kaotas kergemini tasakaalu. 

Veendusin täna jälle, et õpin kõige kiiremini läbi nägemismälu. Kui jäin galopitõstetega hätta, manasin silme ette tõsteid koolisõitjatelt ja lihtsalt püüdsin järele teha. Mõned olid söödavad.

Vasakule poole galopp oli IRMUS. Ta vajus kõigest hoolimata kogu aeg traavi ja ma kuulsin seda mootori seismajäämise häält. 

Paremale oli parem hoog sees ja ka lati pealt üle saamine õnnestus paremini. 

Lõdvestuse eest saime kiita. 

Mees filmis pisut, viskan pärast need lõigud ka siia üles, et aasta pärast vaadates saaks jälle silmi häbi pärast ära peita :)

Taastumistrenn Winstoniga

Läks nii, nagu lubasin - täpselt kahe nädala pärast sadulas. Tunne oli väga hea, kuskilt ei valutanud ega andnud tunda, veidi võhmale võttis küll. Pärast trenni sidusin hoolimata palavast ilmast endale jaki ümber puusade. Pirnlihasega nalja ei tehta.
Winston oli vana hea Winston, püüdlik ja tubli. Piki platsi pandud latid panid ta küll paar korda kõõritama, aga ainult hetkeks.
Viilisin pisut ja tõstsin teda mõned korrad galoppi sammust. Paremale oli galopp imemõnus, tundsin, et ma ei pumpa eriti tema seljas ja kõik (rütm, paine, sääred, käed) oli nagu ok. Vasakule oli hoopis teine tunne, juba tõste ajal kadus tasakaal ja esimesed galopisammud põntsusin tal seljas.
Lõdvestusega nägin vaeva ja ta sirutas vahepeal täitsa kenasti ennast välja, aga ega ma ei tea ju, kuidas päris õige on, loodan, et oli ok.
Tallis sügasin ta otsaesist, mille peale ta surus pea vastu kätt ja hakkas pead üles-alla liigutama, nagu tahaks märku anda, et siit silmade vahelt ka! Kratsisin siis ta laupa, mille peale suruti õrnalt pea vastu mu õlga, pandi silmad kinni ja nauditi. Aww. Nunnuobuze hetk.

Domingoga väikesel platsil

Anne hoiatas mind, et ta on Domingoga sõitnud pikka aega ja olgu ma poisiga hell.
Valmispanemine sujus hästi, aga libisevat ei leidnud mitte kuskilt ja olin juba mures. Domingo valmistas mulle nädala üllatuse, kui ta oli nõus mõlemale poole painutama, oli suht pehme, reageeris kenasti kõigele, mida palusin ja ka galopitõsted tulid välja. Jeeee!
Magamatus tahab ära tappa. Ei jaksa rohkem kirjutada, pärast lisan kõik olulise, mis meelde tuleb.

P.S. Myy kutsub mind Avellaga nädalavahetusel sõitma. Ma mõistatan, et kas see ikka on hea mõte?

Õmblusmasinal (Rolly)

Ah, et Laki seljas kiskus diagonaali kõikuma? See on pisiasi selle kõrval, kuidas ma täna Rolly seljas nõelusin. Täpseim kirjeldus oleks siksakkpiste õmblusmasinal. Seda kohe, kui traavi alustasime.
Tema samm oli jõnksuv ja ma punnitasin traavi korda saada.
Nägin nii palju vaeva, et mu tasakaal selle vetrumise peale ei kaoks, et unustasin hobust juhtida. Tema aga ootas minupoolseid otsuseid ja sain selle pärast ka hiljem treenerilt pragada.
Galoppi läks kenasti, paremale poole polnudki väga hull, aga vasakule poole paindesse ei soostunud minema.
Pärast vaatasin, kuidas Marit jooksutas üht noort täkku ja üht mära.
P.S. Pole mingit mõtet lugeda, milline on üks või teine hobune olnud eelmistes tundides, sest tihtipeale järgmine kord on suur üllatus. Mul oli meeles, justnagu oleks Rollyl olnud tohutult minekut ja väga kiire hoog igas allüüris. Täna ta komistas väga palju ja tundus väsinud?

Mõnikord kohe kõik õnnestub. Eriti Aariaga.

Jäin tundi hiljaks, olin endale valesti kellaaja kirja pannud.
Ma tean, et kordan ennast ikka ja jälle, aga Aaria ei ole siit maailmast. Ta on lihtsalt suurepärane.
Sain suht palju ise teha, püüdsin nii sammus kui traavis kenasti teda kutsuda. Ta on nii tubli, aga kui tasakaal on ebakindel või ise ei mõtle päris sirgjooneliselt ette, siis võib vahel laperdada kuskile välja. Küll aga on ta nii sõnakuulelik, et väga kiiresti kuulab kõike, mida palud teha.
Igal juhul tuli meil mõned ratsmesse kutsumised-tulemised täitsa ilusasti välja. 
Tegime diagonaali peal harjutusi, edasisõitmist, läbi traavi galopis jalavahetusi, jms.
Jälle üks väga hea trenn. Lasin tal pärast teise platsi juures veidi rohtu näksida. Mõnus õhtu.

P.S. jooksin Ruilas Alexela GP ajal kokku Myy ja Desireega. Vaatasime võistluse lõpuni, ma jõudsin paari sõitu filmida ja Myy rääkis oma uuest hobusest, nad olid hobused just eelmisel nädalal koju kolinud.
Helistasin koju ja teatasin, et lähen hobusekatsikule.
Siis aga hakkas Myy ajama, et kuna tema on operatsiooni pärast "voodireziimil" (pane tähele = Ruila tallis, takistussõidu võistlustel...) ja ei saa selga ronida, Kairel aga olevat keegi hobune varbaluud katki astunud, siis oleks tegelikult vaja kordetada. Eeeeeeee... ma seletasin, et ma pole kunagi kordetanud ja olen ainult lugenud või videoid vaadanud selle kohta, aga Myyd see ei heidutanud, ta ütles, et annab mulle kõrvalt juhised kätte. Tema juurde jõudes ta juba pakkus mulle, et mingu ma selga, ta kordetab. Sellest keerutasin end välja.
Kui ta siis hobused koplist koju hüüdis ja nad talli tulid, tutvusin kuulsa Avellaga. Oli hirmus ilus. Ja hirmus suur. Myy ütles, et ta kasvab veel ja pakuti, et võib tulla 172 cm +.
Myy hakkas asju sättima ja kui ta luugi alla lasi, tegi see kägisevat häält. Avella polnud rahul. Avella hakkas jalgadega trampima ja oli täitsa ehmunud. Nii ehmunud, et otsustasime oodata, kuni ta rahuneb. Esimest korda elus tundus mulle kõrvalt vaadates, et ka Myy oli ehmunud. Ta oli vaid kolm korda Avella seljas käinud ja nüüd opi pärast paariks nädalaks rivist väljas.
Aga kui Avella oli rahunenud, hakkas Myy talle hakkas pessoat peale panema. Läksime platsile ja Myy juhendas ja õpetas. Saime vist täitsa ok tehtud, olgugi, et päris "alla" jooksis Avella vähe, kuigi aeg-ajalt oli helgeid hetki.

See pilt on tehtud päris alguses ja jah, ma tean, et
Avella ei ole siin kõige kenamas asendis, aga
pärast võtsin korde enda kätte ja ei saanud enam pildistada :P

kolmas kord Lakiga

Ilus aeg on, muru on roheline, hobused näevad koplis välja nagu ilusas loodusfilmis.

Reedeõhtune grupitrenn Lakiga. Laki on alati selline sõps, et koplist teda ära tuua pole mingi probleem. Panin ta postide vahel valmis ja saime omavahel päris hästi läbi. Ta kõõritas armsalt iga kord pikalt selja taha kurbade silmadega, kui ma sadularuumi kadusin.
See oli siis kolmas kord temaga sõita, aga esimene, kus me ei hüpanud. Olime suurel platsil ja esimene osa trennist oli täitsa enam-vähem.
Neetud galopitõsted. Ma punnisin ja punnisin, alles lõpus saime mõneks ringiks hoo sisse.Miks need viimased trennid on nii raske hobust galoppi saada? Kas ei peaks olema, et mida rohkem käid, seda rohkem õpid õigesti tegema?
Kui hakkasin kodu poole sõitma, siis mõtlesin, et mis on muutunud, et ma enam hobust galoppi ei saa? Varem ei olnud mul ju probleeme, ei Gingeri, Buda ega Diamondiga. Tundub, et mida rohkem ma õpin painde ja sisemise ristluuga vajutamise kohta (loe: õpin teoreetiliselt, mitte veel ei oska), seda vähem ma kasutan stekki. Minu esimene eeldus, kui hobune ei tõuse, on see, et ma teen midagi valesti. Ja enamasti teengi. Aga Lakiga tekkis mul paar korda kahtlus, et kas ikka teen, või äkki ta lihtsalt kasutas mu kahtlusi ära? Kahtlused muutuvad seda tugevamaks, kui treener pakub mulle minu lühema steki asemel koolisõidustekki ja seepeale saame me galopitõstetest hobusega paremini ühtemoodi aru.

Puine trenn Domingoga

Mõnikord on trenn selline, et tunned, kuidas kõik mida proovid, õnnestub, hobune tuleb poolele teele vastu, teeb meelsalt koos kõike. Täna ei olnud selline trenn. Täna oli väga puine trenn, kus Domingo oli (tsiteerides Taivet:) puulõug ja mina tundsin ennast nagu Pinocchio tema seljas.
Paine? Mis mõttes? Paremale võibolla veidi saab. Vasakule? Ei, pole ette nähtud.
Kui hakkasime galopitõsteid tegema, olid mul pisarad kurgus, sest Domingo viskas end täpselt teisele poole vibusse ja enne tõstet pidin maadlema sellega, et teda pehmeks saada.
Kui Taive poleks temaga pärast tööd teinud ja mulle kõike operatiivselt seljast seletanud, oleksin vist tõesti masendunud olnud.

Aaria & grupitrenn

Viimastel tundidel on mõlemad treenerid rääkinud paindest ja ratsmesse sõitmisest/kutsumisest ja see on tõeliselt põnev teema. Vähemalt sama põnev kui hüppamised.
Olen pikka aega oodanud tundi, kus ma ei saaks märkust ettevajumise kohta ja see tund oli juba peaaegu selline. Jess.
Ratsmesse kutsumist on kergem nüüd harjutada, kui ma nägin kord pealt, kuidas Taive tunni alguses puupaku moodi kange Domingo kenasti pehmelt ja kenasti ratsmesse sai. Kasutan nüüd käsi ka teistmoodi, hoidsin enne kramplikult käsi vaid suulise laiuselt. Püüdsin saada Aariat sama kenasti ratsmesse nagu eelmisel korral Vivaldi mulle seda pakkus. Päris nii kenasti see ei õnnestunud.

Winstoniga enesekindlust taastamas

Alustasime läbirääkimistega, sest Winston hakkas kohe alguses ajama, et tema on grupihobune, seega = tema kõnnib sammu ja jookseb traavi vaid grupis. Ma püüdsin talle vastupidist väita ja iga kord kui jõudsime kellegi sappa, tegin voldi. Kui ta ei reageerinud säärele ja hakkas õlgapidi eemale rühkima, siis ma ei jätnud talle selleks mingeid võimalusi, jäin kasvõi seisma. Ja ülla-ülla, peale kolmandat või neljandat kaklust oli ta nõus igal kümnel juhul väikse voldi keerama, isegi siis, kui keegi oli nina ees sõitmas. Tänan, Winston!

Peale soojendusringe tegime kogu grupiga kollaseid maalatte. Seal saavutas mu enesekindlus teise kosutava punkti, kui Winston vaatas latti esimesel korral kõõrdi ja püüdis taganeda "oi, ei, teil on vale aadress, ma ei tee latte." Jäin maru rahulikuks, kaks säärt tugevalt vastu külgi, ei lasknud Winstonil sammukestki tagasi astuda. Kui me siis latist üle saime, siis tundus mulle, et kogu ta selg ohkas. Sügasin vanakese kaela kahelt poolt. Peale seda ei tulnud ühtegi erimeelsust lattide teemal, andke ainult ette. Tänan, Winston!

Ja siis me tegime galoppi, milles tulid voldid välja. Ma tundsin, et ma kordagi ei vajunud ette ja täisistak oli tema seljas nii palju mugavam, kui mida mäletasin. Me ei koperdanud kellelgi jalus ja Winston hakkas esimese tõste peale kenasti minema (tema galoppi tõusmine käib kuidagi naljakalt (aga mugavalt!) läbi õhu), nii et mul jäi vaid veelkord teda tänada. Iga hobune on vahel imeline :)

Norida saab galopis püsimise kallal, aga kivi vaid minu kapsaaeda. Ma võin küll olla õnnelik, et sain Taivelt vaid ühe märkuse (galopis vajusin korra ette), aga tegelikult muidugi oli norimist küll. Painded ei olnud päris see ja Winston vajus galopis tihti traavi. Sellegipoolest oli see enesekindluse taastamiseks väga hea trenn ja nüüd jälle kibelen trenni.

Domingoga grupitunnis

Saavutuste üleslugemist alustaks sellest, et olin pannud tagumised kaitsmed valepidi. Libisevat ma ei pannud, kuna tahvlil minu ja Domingo nime taga seda ei olnud kirjas. Tuli välja, et oleks ikka pidanud panema.
Tegime paindes sõitmist (jess!) ja Taive seletas kõik kenasti lahti. Ühtepidi tuli mul see Domingoga nii kenasti välja, et mu suu oli ilmselt kaks ringi järjest kõrvuni. Teistpidi ta seda eriti pakkuda ei tahtnud, hoolimata mu pingutustest.
Taive märkis endiselt ära mu liiga pikka ratset ja õpetas ratsmesse sõitmist. Näitas Domingo peal ette ja see oli suureks abiks. Ma ei saa kahjuks hoobelda sellega, et mul oleks see samamoodi välja tulnud kui ma uuesti Domingo selga istusin, aga ma püüdsin. Lohutasin ennast sellega, et ka mõned inimesed, kes on kümme aastat ratsutanud, õpivad seda veel.
Grupitrenn toob uued probleemid välja, sest platsil liiklemine teistega koos võtab liiga palju mu tähelepanu. Tunni alguses sain hoiatuse, et Domingo võib hammustada. Sellest juba piisas, et mööda selgroogu sipelgad jooksma hakkaks. Kui tegime galoppi ja üks hobune oli ukse juures ning sõitsin tema selja tagant mööda, sain riielda, et mul ei ole platsil orientatsiooni ja ma pean kaugemalt mööduma.
Järgmine kord, kui mul oli ainuke tee minna takistuse ja hobuse vahelt ning ma selle asemel jäin seisma, et tüdrukud mööda lasta, siis ütles treener, et tüdrukud nägid küll, et ma tulen ja oleksid sellega arvestanud.
Täisistak oli mugav ja mõnus, suurema osa ajast tuli rahuldavalt välja. Galopitõsted õnnestusid paremini peale seda, kui ma olin korraks stekki meelde tuletanud.
Tema rajal hoidmine oli keeruline. Taive hüüdis, et sisemine säär, sisemine säär, mina surusin seda nagu jaksasin, aga tolku ei miskit. Küsimus on tunnetuses, ütles Taive.
10-pallisüsteemis annaksin hinde "kolm". Ego lakub haavu ja mina suurest nördimusest pesin kodus kõik aknad ära.

P.S. Peale seda, kui hakkasin sügisel ratsutamas käima, tuli välja, et peaaegu kogu maailm ümber minu on kunagi ratsutamas käinud. Kes 8 aastat, kes 10. Tuli uus kutsikaomanik, nägi esikus saapaid, ütles, et oi, ma käisin 15 aastat. Teine kutsikaomanik teatas, et neil on Ruilas tall. Või siis kooliõde teatas, et ta on noorena võistelnud 120 cm parkuure. Kus mina siis olin?
Mina aga imestasin, et miks inimesed lõpetavad? Minu meelest see on üks harrastus, mille puhul sa jääd täielikult sõltuvusse. Sellisel moel, et sa näed seda unenägudes ja mõtled selle peale autoroolis valgusfoori taga seistes. Miks inimesed küll sellest loobuvad?
Sugulase puhul oli asi kolimises ja selles, et tema võistlushobune müüdi tallist. Nüüd, pea 5-6 aastat hiljem tahab ta jälle hakata käima. Pisik on sees.
Ühe kutsikaomaniku sõnul ei ole tal lapse kooli ja trennidesse sõidutamise kõrvalt enam aega.
Ma saan neist põhjustest aru, aga olen ilmselt veel nii sõltuvuses, et praegu ma teeksin kõik mis võimalik, et vähemalt aeg-ajalt tallilõhna minna nuusutama.
Mis aga tundub kõige raskemini lahendatav põhjus, on ikkagi motivatsiooni kadumine ja ego.  Need hetked, kui mõistus on otsas ja tunned, et oleksid justnagu tagasi alguses. Miski ei õnnestu. Kogu vaev ja töö oleks justnagu potist alla lastud. Või kui sa tunned, et su treener on sinus pettunud. Või käega löönud. Need on ilmselt kõige raskemad hetked.

Budaga grupitrennis

Taive imestas, et Budapestil ei olnud libisevat. Ma olin jälle üllatunud, sest ma pole temaga kunagi libisevaga olnud. Igal juhul sain tihti märkuse selle kohta, et võtaksin ratset lühemaks.
Lühikese ratsmega oli keerulisem Budat heas galopis hoida. Kogu aeg jändasin sellega, et ta traavi ei jääks.
Tunni lõpus vaatasime, kuidas tüdrukud tegid skeeme. Ei olnudki nii keerulised ja neil tuli päris hästi välja.

Hüppetrenn Budaga.

Maneezis oli palju rahvas, üleval oli väike parkuur. Buda rapsis alguses, kõõritas seina ääres olnud torbikut (sama koha peal, kus ta ükskord selle neljajalahüppe tegi), aga kuskile jooksma ei tormanud.
Jalused panin meelega pisut lühemad, aga pärast kahetsesin, sest tundus, et pikematega on ikka mugavam hüpata. Mitu korda kaotasin jaluse ja tundub, et sellepärast ka kadusin mitu korda peale hüpet sadulast kaela peale. Soojenduse ajal otsisin suures osas ise tasakaalu ja õiget tunnet. Peale Gingeri seljas olemist tundus Buda nii mõnus.

Tegin alguses ka üleminekuid. Olin rahul, et nad tulevad nüüd paremini välja.


Tegime mõlemast jalast soojendusgaloppi ja saime vaikselt hüppama hakata. Esimene oli roheline latt. Buda läks peale hüpet kordades rõõmsamaks.

Kas peale lattaeda keerata paremale või vasakule? Vot see on küsimus. Kui ma oleks peale hüpet olnud reaalselt sadulas, oleksime ehk kahepeale välja mõelnud, aga ma ei olnud kindel (ja polnud päris sadulas, pigem selle kohal) ja Buda pakkus mõlemat suunda, nii et lõpuks kõikusin tal kaela peal ja mõtlesin, et kas kukkuda paremale või vasakule.

Arvan, et treener pööritas kuuldavalt silmi. Mina küll pööritasin :)

Selliseid tordilootust andvaid hetki oli veel, peale takistust, kui ma kaldusin ette, sadulast välja ja muidugi jäi Buda siis üksi otsustama - paremale? vasakule? "Appii, ma ei taha ise otsustada, ma olen ainult hobune!" Marit tegi ka märkuse, et ma teen enda poolt kõik selleks, et liiva maanduda ja ta juba tundis tordi lõhna.

Tuli ka paar täitsa kena hüpet, millega isegi treener rahule jäi, kus nii enne kui pärast hüpet oli kõik koos, hoos ja kindel. Buda vahepeal uinus ja oli uimane, aga läks sapsu täis iga kord, kui enne takistust pidi Maritist mööduma, kes teda ergutas. Ma tundsin ka, et lähenen takistusele kindlamalt ja keskendumalt, kui Marit ei ole lähedal. Siis ma ei pelga, et Buda mu alt kuskile suunda lendu läheb nii, et ma järele ei jõua :)

Päris lõpus saime parkuuri proovida, hurraa! Mina tegin lihtsamat versiooni, aga seegi pakkus väljakutseid. Kokku oli 6 hüpet, mida ma praegu ei jõua joonistada, sest jooksen Veskimetsa võistlusi vaatama, aga mõni päev ehk jääb hetk.

Kui välja arvata see, et ma jälle kolisin peale hobuseraudadega takistust Buda kaela peale ja ei saanud end tasakaalu (seetõttu ka ei saanud sealt otse roosale torule sõita), siis mõne hüppega jäin isegi rahule.

Märkused:

• Galopile tuleb tõsta enne takistust, kasvõi voldil, mitte lasta tal joosta tühjalt mööda maneezi ja võtta liiga kaugelt hoog sisse. 
• Käte ja ratsme hoidmine takistusel - sain märkuse, et viskasin latil ratsme ja käed liiga ette. See on jäänud sellest külge, kuidas me pidime Niitväljal seda tegema. Seal pidime ka poolistaku võtma sisse juba enne kui hobune tõuseb. Peab ümber õppima. 
• Kiirustasin täna mitu korda hobusest ette. Miks? Olin hädas peale hüpet hobuse õigele poole tüürimisega ning ka tõusin mitu korda enne hobust. Que pasa?! Ma saan aru, kui me oleks siis midagi suurt hüpanud, aga kõrgused olid ju pisikesed?

Budale peab au andma.
Nii tubli hobune. Nii aus ja siiras.
Selline võrratu hüppaja.
Sai suure porksi, aga oli väärt kotitäit. 

jälle üks jess-tund!

Kui läksin Diamondi püüdma, tuli koplis vastu suur sõps Domingo, kes hakkas kohe ninaga demonstratiivselt tasku poole nuhutama. Ma ei teinud temast välja ja ta hakkas mu kätt lakkuma. Ma ei teinud endiselt temast välja ja ta lakkus mu põlve. No eks ole. Hobune või koer?
Kui ma Diamondi poole püüdsin minna, tuli Domingo meie vahele ja tegi Diamondile kurja nägu. Diamond kõndis paar sammu kaugemale ükskõikse näoga. Tema poolest oleks ma võinud ükskõik keda peale tema kaasa võtta.
Kõndisin ringi, Domingo satelliidina mul järel kõndimas. Hoidsin käed taskust eemal ja ignoreerisin teda, kuni ta tüdines.
Diamond otsustas minuga ilmselt sama taktikat kasutada, aga tüdines õnneks enne mind. Kui ta jäi seisma, jäin samuti temast paari sammu kaugusele ja pakkusin talle suhkrut. Mulle pakkus hirmsasti naudingut see, et ma sain ta enda poole astuma, enne kui panin talle nööri ümber kaela. Mõtlesin hetke, et kas hakkan päitseid pähe toppima, aga kuna ta ilmselgelt tundis nende vastu suurt põlgust, siis loobusin. Küllap saame nööriga hakkama.
Kui alguses maneezi jõudsime, oli see paksult rahvast täis. Tegime esimese traavi ära ja siis hakkas ka rahvast vähemaks jääma.
Meil läks Diamondiga palju paremini kui eelmised korrad. Minu tasakaal oli parem, ma ei istunud tal nii palju ratsme peal. Tegin mõnuga muidugi kõvasti täisistakut.
Galopitõsted tegin korralikult traavist (tsiteerides treenerit: "galopitõsted sammust on mökudele."). Ta hakkas jälle peale esimest galoppi pead õhku viskama ja tahtis hirmsasti otsustada, et kuhupoole me lähme või mis tempos, aga ma ei võtnud seda nii hinge ja jäin rahulikuks.
Marit lasi mul teha galoppi ilma jalusteta ja sellest jääda traavi. Oli palju parem, kui muidu ja ma loomulikult ei hakanud nii kergelt kergendama. See ongi kogu probleemi uba. Ilma jalusteta on palju lihtsam, ma pean õppima jala otsas tolknevaid jaluseid õigel hetkel ignoreerima, ka siis kui nad kutsuvad mind kergendama.
Siis tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi, mis pole enam üldse nii raske.
Üks näide ilma jalusteta takistussõidust. (alates 1:54 ehk video teine pool)

Domingo ja pisike kavalett

Täna tuli välja kuidagi eksprompt trenn, sain õhtul peale Andre trenni minna Mariti trenni.

Esialgu räägin Andre trennist ka. Jäime muidugi hiljaks, sest sain ta täna koolist hiljem kätte ja ta pidi riideid vahetama autos, sõidu ajal. See ei olnud päeva kõige teravam mõte, sest loomulikult hakkas ta vinguma, kui ei saanud ise sääriseid peale ja hakkas neid sõidu ajal mööda autot laiali loopima ja jorrama. Kui siis lõpuks kohale jõudsime, oli Karin saatnud juba Tarsoni kellegagi trenni, aga palus tüdrukutel Winstoni valmis panna ja Andre sai ikka teha vahetuse ja Tarsoniga sõita.

Kuna minu trennini oli pisut aega, olin 20 minutit Andre trenni lõpust maneezis ja vaatasin. Täna sõitis Andre esimest korda latte. Ta ise ei saanud küll muhvigi aru, et see kuidagi eriline võimalus oli, aga mul oli küll uhke tunne oma Viplalat Tarsonit lattide peale juhtimas vaadata.

Peale trenni, teel Tarsoniga talli poole kurtis Andre, et "ma ei jäänud trenniga täna rahule, sest Tarson ei läinud kohe traavi kui ma tahtsin. Läks teise hobuse järgi, aga ma tahtsin, et ta läheks ise!".
Hoidsin naeru tagasi, teisel nii tõsine mure, aga ma lohutasin südamest, et usu mind, mul on vahel täpselt sama tunne!

Õhtul, enne magama minekut, peale issiga rääkimist jutustas Andre mulle veel oma trenni uhkest hetkest: "Emme, mina läksin lati peale Tarsoniga otse, aga El Beg ei läinud! Ta läks vaata nii..." ja ta joonistas raamatu peale näpuga lati ja suuna. Ei saanud muiet tagasi hoida, ennäe last!

Kiirelt minu trennist, sest ma täna üle pika aja tõesti väsinud. Sõitsin Domingoga, keda oli kerge koplist tuua ja sain ta 30 minutiga kenasti sadulasse ja valmis. Väga sümpaatne olend.
Tegime kõike, nagu ikka. Jändasin mõnikord rajal olemise ja püsimisega, ma ikka lähen vana rada pidi ja haaran valest ratsmest. Mõned pöörded ja painded tulid küll välja. Proovisin ratsmesse kutsuda, paremale tuli kergemini, vasakule poole mitte nii väga. Galopis oli mulle uus tunne (ma vist polegi eriti varem Domingoga galoppi teinud?), aga ta läks küll kenasti esimestest tõstetest.

Kui ta hoo sisse saab, siis läheb nagu Jumbo - piltlikult viie tõmbega teise maneezi otsa. Lihtsalt võrratu! Mõlemal Jumboga on ka väga ilmekas nägu.

Ja siis saime pisikesi hüppeid teha! Väike kavalett, millest tuli üle tulla. Tuli välja enam-vähem, ma ei jäänud rahul sellega, mis peale hüpet toimub. Treener ütles ka tabavalt, et maailm lõpeks justkui takistuse peal ära. Hilisemad katsed olid juba paremad, siis sain kiiremini selga tagasi ja sääre peale. Enne takistust olin säärega kindlam ja endale tundus, et maha ka enam nii palju ei vaadanud. Meeles mõlkus see uurimus silma liikumisest ja Stockdale silmade uurimisest. Youtubest on ikka pisut kasu ka :)

Nii et see oli üks neist jess-trennidest, mille lõpetasin märja ja härmas hobuse ning üleüldise väsimusega. Täna tundsin, et trenn läks asja ette, nii et nüüd, kui lapsed voodis ja koerad talitatud, on silmad juba poolkinni ja hirmsasti ajab haigutama.

Mis kõige parem - homme jälle!

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)