Runa. Lusitano.

Kui üks pilk räägib tuhat sõna, siis kui palju võib kõneleda abikaasa kulmukergitus, kui perepuhkusele asju pakkides seisad sa oma ratsutamissaabastega kohvri kõrval, naeratus kõrvuni, ise agaralt noogutades?

Ainuke põhjus, miks ta mind kukele ei saatnud, oli ilmselt see, et ta teadis, et tassiksin entusiastlikult oma saapad ka hambus lennukile, kui vajadus peaks tekkima.

Eks proovi ise porgandit salaja hobuse ees süüa?

Minu plaan oli tegelikult veel hullem - ma plaanisin nad Portugalis ratsamatkale sokutada. Olin isegi veidi imestunud, kui nad vastupanu ei avaldanud. Kolmeaastane kilkas rõõmsalt, et tema võtab roosa poni, kuueaastane torises, et miks tema saapaid kaasa ei võetud, täiskasvanu tundus ka elevil.

Natalie ja sõbralik Paddy

Vähetähtis ei olnud ka kokkusattumus, et peaaegu esimesel tänaval, millest lennujaamast hotelli poole sõites möödusime, sammus kena valge hobune, valges pluusis mees seljas. Hobuseid oli seal iga pool nii palju! Ühe-kahe hobusega majapidamisi nägin tee ääres vähemalt 15 tükki. Tundus, et nad teevad seal ka rohkem tööd kui meil. Küll aga oli kummaline näha neid nööride ja köite otsas. Kui nad olid koplites, mida juhtus harva, siis olid need puidust, elektrikarjust ei näinud kordagi.

Kolmapäevaks olime kokku leppinud matkale mineku. Kuna teised peale minu pidid minema tunnisele matkale sammus ja traavis, siis läksid nad esimesena. Meie koos 3-aastase ponifänniga tiirutasime mööda kopleid ja farmi ringi, sõbralik Natalie nööri otsas hobust talutades ja meile paigast ja nende lusitanodest jutustades. 

Kui siis mehed tagasi tulid, olid nad vaimustuses. Andre võibolla veidi vähem, sest ta oli enamuse ajast olnud nööri otsas. Kui ta lahti lasti, et hobust ise juhtida, oli viimane kasutanud võimalust ja vedanud Andre põõsasse rohtu sööma ja sealt poiss teda enam välja ei saanud. See seletas Andre mossis ilme. Hiljem ta küll kommenteeris, et talle oli väga meeldinud.

Mind viis matkale sõbralik tõupuhas lusitano Runa ja veel sõbralikum Catherine, kes oli pärit Kanadast ja QPA Riding Centres olnud tööl 4 kuud. Ta rääkis matka ajal paigast, loodusest, farmist, lusitanodest, erinevatest hobusetõugudest, endast, sellest, kuidas ta oli ratsutamise juurde jõudnud ja aeg läks nii kiiresti.

Loodus oli imeline, päev oli palav. Mäest galopis üles ja jõudsime vana tuuliku juurde. Sealt alla ja olime lillasid õisi täis põllu peal, mis lõhnas nii uutmoodi ja hästi. Siis jälle mäest üles ja meie ees olid kollastest ja lilladest õitest värvilised orud ja jõed. Esimest korda sain hobuse seljas oja ületada. Sügavust eriti ei olnudki, mu saapad jäid veel veest välja (ausalt öeldes olin alati arvanud, et lusitanod on suuremad?), aga Catherine hoiatas, et kui Runa peaks hakkama vett kompama, siis tuleb ta ruttu liikuma saada, ta armastab vees püherdada ja seljas olev sadul või ratsanik pole mingi takistus.

Maastik oli hirmus. Kivine, klibune, konarlik. Nii Natalie kui Catherine nentisid kurvalt, et kui keegi ka välismaalt (neil on mitmete klientide hobused seal hoiul) oma hobuse toob, on see esimesed kolm kuud sant, kuna pinnas on hobuste jaoks nii karm. Galoppi teha sellisel klibul, kus olid suure killustiku suurused kivid igal pool püsti, oli pehmelt öeldes õõvastav. Hobused said kenasti hakkama, ei komistanud kordagi.

Runa küll ehmatas mingi liikuva põõsa peale korraks, aga rahunes kohe ka maha ja läksime traavis edasi. Keset matka tuli meile mingi mäe all enne jõge keegi ratsanik vastu, kes oli ilmselt kohalik elanik. Kujutad ette, milline romantika?

Galoppi tegime ainult mäest üles. Hakkasin mõtlema, et ma polegi kunagi teinud põllu peal hobusega galoppi. Alati vaid mäest üles. Äkki ma ikkagi kardan hoogu?

Nüüd mõtlen vargsi, et kogun suvel raha (viimasel ajal on hobid märkimisväärselt häirinud töö tegemist) ja sügisel läheks näiteks nädalaks kuskile sinnakanti hobustega sõitma?