Lika trennis

Head emadepäeva!

Tänahommikune üllatus - läksime platsile ja selgus, et trenni teeb Lika.
Püüdsin rivistuda nagu koolisõitja. Vahemärkus - ma olen aru saanud, et nende elu pole üldse lihtne. Nad ei tohi burgereid süüa ega valesti köhida. Isegi kui nende trennid kestavad sama kaua kui teiste trennid, siis nad peavad tegema seal pretty much 12-aasalisi serpentiine koos nelja poolpeatusega keskliinil ja muud raketiteadust. Mõnikord on nad peale trenni väga vaiksed ja silmapaistvalt väsinud.
Püüdsin ennast veenda, et kolm unetundi on täiesti normaalne seisund ja kui ma väga püüan, siis ehk ei paista see väljapoolt välja.
Sõitsime traavis 5-aasalist serpentiini. Esialgu pidime tegema keskliinile kolm sammu vahele ja siis uuesti traavi minema. Sain märkuse, et traavile minnes peavad mu randmed olema oluliselt pehmemad ja lubavamad. Tagasivõtmiseks on selle hobusega vaja ainult ja ainult kõhulihast, kätega pole mõtet mingeid žeste teha.
Siis tegime sama asja, ainult et kolme sammu asemel oli poolpeatus, niipea, kui hobune reageeris, pidi sõitma kohe jälle traavi edasi. Nii mõnigi kord tekkis sinna vahele ikkagi samm või paar, aga mõned korrad tundusid natuke nagu päris.
Siis natuke galopitõsteid mõlemasse jalga, nii et 6-7 sammu galoppi, siis üleminek traavile, 15 traavisammu ja jälle uus tõste. Peale seda pidime tulema galopis aasasid (nurgast välja, X poole, tagasi nurka, traavi, järgmises nurgas uus tõste ja siis sama asi teises seinas. Alustasime vasakusse jalga ja ma tundsin selle üle salaja suurt headmeelt.
Paremasse jalga pakkus Zillion galoppi igas nurgas ja olgugi, et saime hädavaevu harjutuse tehtud, siis jäimegi pärast natuke seda lihvima - et saada korralikku, rahulikku traavi, nii et Zillion ei jõnksuta iga sammu ajal galoppi pakkuda. Küll vajusin ma liiga selja peale, küll võtsin liiga palju ratset. Pärast võtsin kergendamise asemel täisistaku ja õnnestus paremini hobusele enda idee selgemaks teha, sõitsime mõne ringi rahulikku lõputraavi ja sillä siisti.