võlukepike

Liisi tegi tähelepaneku, et ma küsin ühte asja lubamatult mitu korda ja julgustas mind stekiga väikest meeldetuletust andma, kui minu märguande peale Carp mitte kuidagi ei reageeri. Mõju oli sellel rohkem kui rubla eest ja ma võisin täna kiidelda, et kui esimese traavi lõpuks oli hobune juba "ärganud", siis teises traavis enam ärasuremist ei toimunud ja galopist traavi (või sammu) vajumist oli juba oluliselt vähem kui eelmistes trennides.

Voldi peal tegime korralikult üleminekuid, traavist sammu (treener rõhutas, et samme ei tohi olla liiga palju, 5 sammu on juba liiga palju) ning ka see mõjus Carpile väga värskendavalt.
Natuke liiga palju tahan hobuse kaela painutada :(

Maneež oli täna popp koht, pisikeste laste vahel kohta leida oli keeruline ning nii me Eliise ja Silvesteriga tiirutasime voldil Liisi ümber ja lõpetasime suht kiiresti ka trenni ära, et mitte kellelegi ette jääda.

CD raskemaks sõitmine

Alustasime sellest, et tegelesime juba sammus kontrollimisega, kuidas hobune vastab ja see näis Carpile väga meeldivat, kohe muutus ta nii tähelepanelikuks ja näis keskendunud. Esimese traavi alguses oli ka veel väga väga tore tunne, aga edaspidi läks muudkui raskemaks ja raskemaks. Nii ülekantud kui otseses mõttes. Hobuse seljast maha tulles näis, nagu oleksin ise need ringid jooksnud.
Hobust peaks "kergemaks sõitma", aga meie viimased trennid Carpiga näivat olevat just vastupidised. Vähemalt alates galopist. Need traavi ja sammuvajumised ja ebapiisav säär. See libisev, mis täna näppude vahel oli, näis olevat ainuke, mis täna mingit efekti omas ja ma ei tea, mispidi ta ilma selleta oleks jooksnud.
Not good.

Carpe Diem nr 86

No tegelikult ei ole ainult nii, et kui hobune soojaks saab, siis ta vastab paremini. Natuke on ikka selles ka asi, et kui mina soojaks saan, siis koordineerin oma jäsemeid oluliselt paremini :D
Soojenduse tegime vähe suuremas liikluses kui eelmistel päevadel ja pigem raja peal kui volte mööda. Natuke oli vist tunda ka, päris selliseks täitsa toredaks ja pehmeks Carp ei muutunud. Samas võib rõõmu tunda selle üle, et väljasuremist oli oluliselt vähem, kui eelmistel päevadel. 
Hüppasime väga huvitavat asja. Piki keskliini oli pandud kolm ristikest ja need olid siis serpentiiniks, kust tuli ühest ja teisest jalast üle tulla.
Kuna jalavahetus selle lühikese maa jooksul, mis ühest takistusest teiseni jääb, näis nagu väike õudusunenägu, siis ma püüdsin nii väga maanduda õigesse jalga, et ei peaks üldse mingite jalavahetuste peale mõtlema. Paremale poole see juhtus tihedamini kui vasakule poole. Carp pole ka muidugi eile sündinud ja tegi omalt poolt taas kõik võimaliku. Fuih, paar korda jooksime risti ka. Ebameeldiv tunne...
Kui ma püüan ühele või teisele jalusele rohkem toetuda, siis tõstan ennast ka sadulast rohkem kõrgemale. See toob uued probleemid.

Saime veel ühe korra tulla mõlemast jalast ja ma püüdsin mitte niiväga palju enam kõrgemale tõusta ja samal ajal mitte alla vaadata. Carp oli muidugi juba selleks ajaks nii itsi täis, et pärast temaga rahulikku traavi teha oli väike väljakutse :)
Cute.

I am running out of headlines for the lessons with CD soon :)

"Kes ei tööta, see ei söö", tuiskas Carp tallist trenni. Ok, tuiskamine on liiga vänge sõna selle kohta, kuidas ta libeda jää peal maneeži poole ukerdas, aga mulle jäi mulje, et ta ei jõua ära oodata, millal saaks platsile.
Maneežis olid vaid Fey ja üks nooruke ruun, kes oli mures iga laperdava seina pärast. Feyl on roppumoodi närvi.
Carp võpatas vist ühe korra ja mitte laperdava seina, vaid laperdava noore ruuna pärast, kes meie poole hakkas tagurdama. Siis sai tal sellest villand ja me käisime mõned ringid sammu. Samal moel nagu eile, võimalikult lõdvalt, samas püüdsin jälgida rütmi ja seda, et ikka mingisugune impulss oleks ka olemas.
Esimest traavi alustasin ühe jupi võrra pikemate ratsmetega kui tavaliselt, jälle otsisin rütmi (mida on sirge peal palju kergem teha, kui pööretel või nurkades). Carp jälle omakorda rääkis mulle, et rütm lubab tal nii palju kergemini lõdvestuda. Niipea, kui me nurkades või pööretes sattusime laiali, siis läks Carp jälle kuidagi kangemaks. Midagi hullu ei olnud. Või noh, kuni teise traavini.
Rääkides sellest vastamisest... No ei tule alati välja ja hobune on ka rohkem seda meelt, et tee korralikult või "talk to the hand". Mul ronivad kannad märkamatult üles ja siis ma kuulen jälle hobuse poolt seda viimast lauset. Siis lasi Marit mul panna sääred vähe kiiremini ja tugevamini vastu, aga kannad hoida ikkagi korralikult all ja mitte (!!!) vaadata alla. Reageering polnud küll selline, nagu rocketwoman Carpe Diem oma eredamatel hetkel on pakkunud, aga see oli vähemalt selge reageering. Nii et näib, et Carpil on oma agenda minu õpetamiseks. Nüüd on aeg niikaugel, et sellest allavaatamisest peab ükskõik, mis valemiga lahti saama (ma tegelikult alles mõtlen mingit valemit välja, sest lihtsalt teadmisest, kuidas see kõik märguanded ja impulsi liikuda ära tapab, ei piisa. Ma olen ju ennegi hobustelt seda loengut kuulnud ja treeneri(te)lt ka. Ma lihtsalt ei pane ise tähele, kui mu lõug jälle alla vajub).
Paremale galopp oli jälle päeva toredaim osa, vaikselt, aga tasapisi läks see paremaks, vahepeal näis "hüpet" toredasti olevat ja juhitavus ja tempo muutused näisid nii lihtsad. Lihtsalt küsi ja sulle antakse.
Galopp vasakule? Loe eelmisi sissekandeid, kõik endiselt sama. Kui ma kurtsin eile, et Carp näib olevat seda nägu, et galopis vasakule poole liikudes võibki jääda traavi või sammu ja polegi vaja pingutada, siis treener nentis täna sama.
Pärast tegime natuke minu palvel jalavahetusi. Kogu suve trummeldas peas iga Carpe Diemiga sõidetud trenni ajal, et rohkem galoppi enda alla, rohkem kokku, ei tohi laiali lasta. No nüüd ei pidavat see enam nii suur probleem olema. Galopitõstetest õnnestusid rohkem need, mille puhul ma nägin rohkem vaeva selleks, et meil oleks vähe rohkem seda galoppi.
Paremast vasakusse vahetades avastasin, et välimist säärt kasutan vähem ja sisemist selle eest tonksan vastu looma külge. Vasakust paremasse ei tulnud esialgu üldse välja, hiljem hakkas looma ja pidin korra stekiga õrnalt vastu külge panema ning sealt tuli ka see vahetus.

krussis kaelaga Carpe Diem

Alustasime mõnusalt pika ratsmega, ma korjasin jalad jalustest välja ja nautisin sooja fliistekki oma põlvede peal. Kahju, et nii ei saa terve trenn sõita. Sest väljas oli brrr, kui külm...
Siis pika ratsmega edasi, esialgu tegime rohkem tööd sammu pikendamiseks ja lühendamiseks. Mul tuli enne igasuguseid üleminekuid kontrollida, et samm oleks paras, põhimõtteliselt oli tunne, nagu enne igat üleminekut oleks vaja teha väike poolpeatus. Mõned korrad õnnestus väga hästi.
Läks imevähe aega ja Carp oli õnnestunult ja näis, et ka õnnelikult ratsmes. Treener nentis, et sellist lõdvestunud kaela pole ta Carpil tükk aega näinud. Ma ei teadnudki, et see tal niimoodi paindub :P
Kätel oli ka kuidagi nii nii kerge ja hea, igasugu vihjeid sai teha nii vaikselt ja tundlikult. Ma siis proovisin midagi uut - kui kõndisime keskliini peal sammu, siis lasin ratsmed täiesti täiesti pikaks ja ... vau, midagi ei muutunud, Carp kõndis ikka sama sammu, sama kaela ja sama seljaga edasi.
Soojendusgaloppidega ikka sama asi - paremale võime nõrkemiseni teha, vasakule jääme traavi, ma logisen seal seljas, ei saa sääri õigesse kohta ja loksun korralikult.
Pidime tulema traavis, keerama korralikult risti üle platsi ja X-s tõstma hobuse teise jalga galoppi. Mõttes lahkasin ülesande jälle juppideks ja saime hakkama.
Ainult üks asi teeb ikka muret. Carp võib olla küll muidu viimasel ajal eriliselt lahkes tujus (kas hambaarstid mõjuvad mõnele nii?), aga sellest jamast, mis meil galopi ajal toimub (jääme traavi, jääme sammu, ratsanik otsib jälle oma kohta sadulas) on tal tekkinud arusaam, et kui ratsanikul ei tule välja, siis enam pole üldse vaja liikuda.

Carpe Diem ja tema preview

Esimene osa trennist oli endiselt suhteliselt uimane, aga ma lootsin, et nagu eile (ja mitmetel-kümnetel kordadel varem), paraneb ka täna pilt oluliselt peale galoppi.
Galopi ajaks oli tõepoolest kõik natuke toredam, Carp oli soojenenud ja peale mõnda galopiringi ühele ja teisele poole püüdsin sirge peal edasi sõita ja ka väike äratus toimis 100%. Ja ta näis kuidagi kergem ja pehmem kui varem. Ja hetketi täitsa täitsa ratsmes ja rullis ja ümar. Ta teeb seda täitsa ise ja ei lase minust ennast eriti segada - ma kahtlustan, et ta kasutab mind kui täiskasvanud inimest lihtsalt vahel ära, et endale tekitada ratsutamise tunnet :)
Nii mõnus tunne on nendel hetkedel seal seljas olla. Esiteks - kõik toimib ainult mõtte peale ja istuda on nii mugav. Nii lihtne on paigal olla. Carp nagu annaks väikese preview sellest, mis tunne võib olla asju päriselt teha.
Note to myself: enne, kui siis teha galopist traavile üleminek, tuleb muretseda selle eest, et galopp oleks ka lühem ja hobune ei vajuks laiali.
Rääkides vajumisest - me vajume kogu aeg galopist traavi. Paremale mitte isegi nii hullult, aga vasakule küll. Ja see hakkab juba muutuma mingiks normiks, Carp ohkab ja vantsib inertsist mõned traavisammud. Kui ma siis väga resoluutselt säärtega vastu külge ei pane, siis jääb sammu.
Kuna ma loodan alati sellele, et kui tädi CD üles soojeneb, siis on ka kõik juhtimisnupud ära õlitatud ja kergetest märguannetest piisab, siis ma ei julge eriti temaga stekki kasutada.
Aga viimased 3-4 trenni ei ole enam sellised olnud. Ka trenni lõpupoole olen rohkem ja rohkem mures, et vastamine on jube aeglane ja ma pean hullult kõvasti kõike küsima, enne kui see juhtub. Lõpuks muidugi juhtub, aga väljasuremist on palju. Liiga palju IMHO.
Galopis harjutasin jälle poolistakut. Oi, kui palju lihtsam on seda teha Carpi seljas, kelle seljas istudes on mul juba mingi lihasmälu olemas või lihtsalt tuttav tunne. CD ja SS pole üldse sarnased...
Mida kiiremini me kihutame, seda rohkem lähevad mu küünarnukid laiali. Noh, mul on millegipärast selline tunne, et siis on käed liikuvamad ja väiksem on tõenäosus, et ma hobusele kuidagi suu peale jään. Igal juhul saime selle kohta meeldetuletuse, et tegelikult nii ei tohi küünarnukke laiali visata.
Nüüd on taas see faas, kus ma meenutan kogu aeg endale, et kannad rohkem allapoole.
Basic on ikka basic. 

***

Õhtul tehti noorukitele vabahüpped :)

ühed jalavahetused

Tädi CD tundus täna esialgu taas nii tuim ja uimane. See pani mind üksjagu seljas rohkem võimlema. Alati on dilemma, et kui ta esialgu säärest absoluutselt välja ei tee, kas ma siis tegelikult peaksin kohe steki kätte võtma? Mul on seda peaaegu võimatu teha, kui ma tegelikult tean, et kui ta on soojenenud (aeglaselt, aga kindlalt), siis reageerib ta enamasti kõigele ja kohe, ole ainult mees ja oska küsida. Nii ma siis ootasingi ja teise traavi ajaks oli juba palju parem.
Soojendusgalopi ajal tundsin, et tagumiku taha hakkas tekkima mingi mootor, Carp hakkas selgelt tundma jooksmisrõõmu. Vahepeal küll tekkis ka mingeid traavijäämisi (mida ma ei tohiks endale tegelikult üldse lubada), aga ma ei olnud enda peale väga kuri. Sama lugu - kui Carp soe on, siis laheneb ka see probleem.
Nii et lõpp läks jälle toredamaks.
Tulime paremast jalast galoppi ja ees sattus olema paras ports igasuguseid lapsi ja hobuseid ja diagonaal avanes meie ees nagu vähe heledama valgusvihu sees ja ... kõik näis nii toredasti klappivat, et võiks proovida .. jalga vahetada.
Jess! Carp näis olevat sama meelt ja kõik toimus nii kergelt ja lihtsalt, nagu me muud oma ühistes trennides ei teekski! Hurraa!
Teisele poole ei olnud alguses päris sama lugu, natuke loogiline ka - vasakule poole ei suuda ma ka galoppi eriti kvaliteetseks sõita. Ma siis võtsin aega, püüdsin nii ette valmistuda kui võimalik, palusin Taivel ka igaks juhuks vaadata ja ... wiiii! See polnud nii sujuv ja läbi õhu, kui teisele poole, ma tundsin, kuidas Carp pidi oma jalgu all sättima ja sammu kalkuleerima. Taive ütles, et mul oli olnud liiga vähe säärt tagumiste jalgade jaoks, aga muidu oli olnud OK.

***
Tüdrukud tallist olid teinud mulle sünnipäeva puhul väga laheda üllatuse - aardejahi. Ma olin nii liigutatud ja nii õnnelik, aitäh teile! :)

poolistak ja poolistak ja poolistak

And we meet again, Springsu :)
Mära oli peale eilselt veidi leebunud ja näis mind paremini taluvat.
Saime juhised sammus rahulikult mööda maneezi ringi kõndida ja mina sain korraldused eest mitte midagi kiskuda. Nii me tiirutasime kaheksaid ja lobisesime Feyga. Ma püüdsin mitte lasta ratsmeid eriti lontima, pigem harjutasin seda, et kogu aeg oleks ühtlane kontakt ja ühel hetkel näis Springsu mulle kuidagi kahtlaselt ... ratsmes? Hirmus toredasti kõndis sammu ka.
Teises traavis pidin tegema poolistakut. Ainult poolistakut. Traavis on see minu meelest kordades keerulisem kui galopis ja nii ka täna. No nii keeruline on seal seljas nii olla, et sadula vastu ei puutu. Rääkimata sellest, et poolistakus hobuse juhtimine, sääre vastupanemine, et allüür (ja rütm) säiliks, õigel ajal diagonaalile keeramine ja nurkade läbi sõitmine näib veel raketiteadusena. Täna küll ei pidanud neile õnneks nii väga tähelepanu pöörama.
Springsu oli selle eest õnneks väga nõus mööda rada tiksuma. Kui püüdsin vahepeal rohkem säärt vastu panna, siis selle peale kukkusin jälle sadulasse. Ja mina arvasin, et täisistak on minu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Häh.
Kogu aeg kannad rohkem alla, kogu aeg sääred rohkem ümber hobuse. Mulle näib juba mitmendat korda, et kui ma üritan saada päriselt sääred ümber hobuse, keeravad mu varbad korralikult väljapoole.
Noh ja siis on tore see, et neid spontaanseid jalavahetusi galopis väga valedel kohtadel ei tulnud enam niipalju ette. 
Proovime edasi :)

palju põnevaid hetki Springstormiga

Kolmapäev on hüppepäev.
Tahvlil on mu nime taga SS.
Päriselt? :P

Enne ei saa hõisata, kui näen reaalselt meile takistust lähenemas.
Enne seda võib veel igasugust jama ette tulla.

Springstorm ei olnud täna minuga nii leplik kui eelmisel korral. Juba esimeses traavis visati mõnevõrra pead kergelt üles ja alla. Ma püüdsin vihjest aru saada ja rohkem teda säärega edasi sõita ja hoida käed nii all ja nii paigal, kui võimalik. Noh, seda muidugi ka, et ratsmekontakt peaks olema palju ühtlasem. Treener mainis selle ka ära, mitu korda käis ratse ikka lontimas ära.

Paremale näis täna lihtsam sõita. Umm.. What's up with that?!

Selle peaga vehkimise peale olin natuke norus küll, aga ma mõtlesin, et kui ma sellele tähelepanu ei pööra ja punnin edasi, ehk mära leebub. Samal ajal otsisin kogu aeg seda tunnet, kuidas jalgadega hobuse kõhu alt kinni võtta ja olla tal korralikult ümber. Iga kord, kui see õnnestus, siis vastas Springsu sellele kergendusohkega ja liikus stabiilsemalt ja sujuvamalt. See hetk, kui ta sääre taha jääb, viib minu sujuvuse kohe paigast ja mu tasakaal kaob ära, enne, kui ma taas ennast tahapoole sirutan, et sääred õigesse kohta tagasi saada ja siis uus märguanne anda. On, mida harjutada.

Springsu teeb kõik varem kuuldud õpetused suht otsekoheselt puust ja punaseks. Näiteks, et kui vaatad maha, siis jääb hobune kohe sääre taha. Ma kuulsin seda täna sellelt hobuselt vähemalt 10 korda. Iga kord kergelt tänitava häälega.

Ma ei mäleta, kas ma olen varem temaga stekki käes hoidnud, aga täna sain selle kuskil keset galopitõsteid sõrmede vahele. Noh, tõsted tõsteteks, aga vasakule poole võis väljaspoolt pilt välja näha nii, et Springsu otsustab lihtsalt teha ümberpöörde enne nurka jõudmist. Või sirge peal välja surra.
Ei ole tegelikult naljakas.

Kui ma siis otsustasin ühel hetkel, kui ma tundsin, et hobune sureb välja minu sääre pingutustest hoolimata, kasutada mu kätte usaldatud stekki, pidi mära solvumisest infarkti saama. Sealt tuli pukke ja mingeid hüppeid ja veel mõnda aega oli tunda, et Springsu plaanib kõikidele amatööridele, kes tema selga julgevad ronida (ja veel stekiga!), tule otsa panna.

Ok, ok, pai Springsu, proovime veel?

Saime galopid tehtud, olgugi, et mõned illegaalsed traavijäämised sattusid ka sekka. Ponid hakkasid maneeži keskele ilmunud takistust hüppama ja mina püüdsin Springsuga jälle sõbraks saada.

Ja siis ütles treener, et nüüd tulevad hobused! Kuna peale Anne ja Minnie, kes olid trenni lõpetanud, olid "hobuseid" esindamas vaid Springsu ja Ellips, siis ... wiii!

Vara rõõmustada, takistuse ees oli maas väike latt. Süütu väljanägemisega, aga mõjub mulle alati millegipärast väga segadusttekitavalt. Ma olin esialgu rohkem mures pöörete kui hüppe pärast, aga pärast tuli välja, et asjata. Seekord valmistasid hüpped palju rohkem hämmingut. No muidugi, mina hobusele uus ja tema mulle uus, aga ikkagi. Ma olin esialgu jube ettevaatlik tema kokkuvõtmisega. Ka Carpiga hüpates on vaja impulssi, mitte kiirust, aga see tunne, et kuidas seda just selle tänase hobusega teha, mille peale ta jääb traavi või kui kerge/raske on talle suu peale jääda, polnud veel kohale jõudnud.

Järgmine kord oli galopp takistusele lähenedes vist pisut parem. See valiklatt ikka häiris mind seal ees, aga see ühtlasi ka distsiplineeris. Tuli meelde üks 4-aastane mära, kes armastab üle loendamatute lattide 4-6-meetriseid kaugushüppeid teha. Kui see pole midagi, mis õpetab sind suure hirmuga galopp tihedana hoidma, siis ei tee seda enam miski, irw.

Kui ma õigesti mäletan, maandus Springsu iga kord vasakusse jalga ja ma juba hakkasin mõttes kergelt muretsema. Kui ma siis järgmisel korral püüdsin rohkem paremale toetuda, oli vasak säär täiesti mõttetu seal külje peal.

Sellest hoolimata, et hobune näis nii uus ja harjumatu, oli ikkagi väga hea tunne sealt latist üle tulla. Springsu võib must arvata, mida tahab, tema on minu meelest täitsa lahe tsikk.

väike vapper rong CD

Esimese traavi tegime ilma treenerita.
See oli tegelikult parem, kui ootasin, Carp muidugi puhkis nagu väike vapper rong, aga tema pühendumine ja innukus oli inspireeriv. Kui tema nii väga pingutab, siis ma ei saa ka alla jääda.
Teises traavis oli meil selline harjutus, kus pidime sõitma traavis keskliini pidi, võtma vahepeal mõneks meetriks sammu, siis uuesti traavi ja niimoodi kaheksaid.
Vasakule poole oli taas seda palju keerulisem teha. Vänderdasime ühele või teisele poole ja no ei saanud ukseni välja sõidetud, tee mis teed.
Soojendusgalopp - paremale muusika, tundus täitsa tore. Sääred näisid õigete kohtade peal ja kõik näis olevat rütmis, Carp vastas ka pisikesele pigistusele selgelt. Vasakule poole ei olnud üldse sama lugu - tundsin igas pöördes, kuidas vajume sisse. Lükkasin sisemise (vasaku) jalaga. Muhvigi. Tonksasin. Nope, ei midagi. Kontrollisin, et ega ma kuidagi risti tal ei istu. Vist mitte. Püüdsin siis väga kõvasti jalaga vastu külge panna - selle peale hakkas Carp hoogu juurde võtma ja vajus kohutavalt laiali. Duh.
Stekk oli vasakus käes ja kasutasin seda ka korra, aga selle peale ei muutunud midagi, nii et ma rohkem seda väga ei kasutanud.
Galopis tegime sama harjutust, mida traavis, ainult et jalavahetus käis läbi traavi.
Nii mõnigi kord juhtus jälle nii, et kui oli aeg vasakule poole hobune galoppi tõsta, siis ejuhtus igasuguseid muid asju. No näiteks, kui ma hakkasin suruma ettevalmistavalt vasakule jalusele, hakkas Carp selle peale juba vasakule keerama. Kui ma siis tõste tegin, siis olime loomulikult väga kaugel sellest kohast, kus me tegelikult oleksime pidanud selle pöörde tegema. Me lihtsalt niii kohutavalt vajume vasakule õlaga sisse.
Kui ma sõidan paremale galoppi, siis näib see hetk, millal säär pigistab, nii loomulik ja loogiline. See käib kõik kuidagi galopirütmi pealt ja ma ei pea sellele isegi mõtlema. Vasakule poole sõites vänderdan ma sadulas sel määral, et saan ise valida, millist rütmi tonksida, kas siis, kui hobune tõukab tagumiste jalgadega või on just esimeste peale toetumas. How weird is that?

SS

Üle pika aja jälle selline trenn, kus tundus natuke midagi ka välja tulevat. Kui nii külm poleks olnud, oleksin ilmselt taas autos kõva häälega laulda röökinud, aga sellel temperatuuril on see kohatu. Meil on minu kergesti kaduva häälega vanast ajast kokkulepe. 
Nukker tõsiasi on see, et alati ei sõltu kõik su punnitustest. Mõni päev püüad niiväga teha kõike õigesti ja ei tule ikkagi midagi välja. Nagu see kord, kui tahtsin kahe jalaga sisemisel jalusel hüppama hakata, et õigetpidi painet välja sõita. Tee või tina, ei õnnestu.
Ja siis on sellised päevad, kus enda arvates ei pingutagi eriti ja ometigi kõik justnagu toimib.
No kõik ei toimi muidugi ligilähedaseltki perfektselt, ent täna tundsin palju rõõmu sellest, kui Springstorm ei olnud paremale sõites nina väljapoole, vaid isegi kohati näis õigetpidi kaardus olevat. Või kui ta liikus. Või kui meie galopitõsted õnnestusid. Peaaegu kõik. Piduuuuu!
Ja kui me läksime galoppi, noogutasin mõttes Jevgenia sõnade peale - nii nii mugav.
Me tegime läbi traavi jalavahetusi ja ta jagas peale esimest kohe ära, et ahaa, ma tean, kuidas see käib ja püüdis kõigest jõust minust ette jõuda. Esialgu piisas sellest, et traavile mõeldes ma surusin vähe rohkem jalustele, selle peale tuli elegantne jalavahetus.
Ma sain siis aru küll, et pole vaja kuskile teisele korrusele ronima hakata ja siis proovisin istuda sadulas samal moel edasi, nagu enne, lihtsalt võtta traavi ainult kõhulihastega. Mitte jaluste peale püsti tõustes.
Ja toimis. Vasakule poole saime lausa kiita. Jeee.
Hahaa, teises traavis olin ma olnud väga tahapoole vajunud ja mu puusad olid hakanud oma elu elama. Midagi oli teistmoodi, ma püüdsin saavutada mingit tuge selle vastu, kui hobune eest hetketi raskemaks muutus, sest ma sain ikka mitu korda märkuse selle eest, et ma lasen igal võimalikul hetkel talle ratset järele.
Ja siis teise äärmusse - kuskil galopitõstete vahepeal jälle sain märkuse Springstormilt selle eest, et ma olin liiga kadedalt ratsmeid enda poole tõmmanud. What a bitch. 
Lõpetasime väga sõbralikult ja mul oli kohe väga väga hea tunne.

puhin ja puristamine

See hobune andvat mulle mu vead kergemini andeks ja talle meeldivat minuga sõita. Talle täna koplis otsa vaadates oleksin võinud vanduda, et see eelmine lause on huge overstatement. Esiteks vaatas ta mind selle näoga, et kus Sa, kaabakas, oled olnud kõik need aastad, siis tõstis pea kõrgele, et meie kasvuvahet rõhutada ja tuli ära äärmiselt ebakindla sammuga.

Esimese traavi ajal kõlas puhinat, mida olen tõlgendanud viimased aasta-pool pingutuspuhinana, aga mis polevat seda mitte. Hmm. Õnneks asendus see puhin mingi aja pärast teiste häältega, kui Carp hakkas mõnusasti puristama (nii kõvasti, et üle selle oli treeneri juttu võimatu kuulda).

See oli esimene trenn, kus ma ei saanud pead muudest mõtetest tühjaks. Tavaliselt on trennid olnud stricktly my time. Seekord käisid igasugused segavad mõtted sellest nädalast peas. CD ei tundunud pahandavat, äkki ta tõesti on andestava loomuga?

Mul on karvane tunne, et kõik läheks kiiremini, kui iga kord oleks mingi marker, mis märgib ära õige istaku, õige üldpildi, lõdvestatuse, käte asendi jne jne. Ma olen siiani ootanud seda hobuselt - noh, peaks ju olema nii, et kui teed kõike õigesti, siis hobune lõdvestub, läheb "alla ja ümaraks", hakkab kõrvadega loperdama, töötab läbi selja, jne jne, aga see karvane tunne ütleb, et selle peale ei saa alati loota.

Mõnikord ütleb treener, et nüüd on kõik hästi ja õigesti, aga ma muutust hobuses ei tunne. Või tuleb muutus selleks ajaks, kui Sa oled juba midagi jõudnud muuta. Hobune ei ütle samal sekundil, et kuule, sa panid sellega nüüd küll täppi ja isver, kui õiges kohas su sääred on. Hobune vahel ütleb hoolimata kõigest, et käi jala.

Seda on ka juhtunud, et endale näib, et mingi klikk käis, kuidagi hea on sõita, hobune näib nii tore ja siis tuleb keegi ütlema, et lõpetage see pornograafia seal ära ja vaata kus Su käed on! No OK, mitte päris nende sõnadega. Aga mõte jääb samaks.

Nii et hobuse peale loota selles küsimuses alati ei saa.

Mõtlemine on üldse over-rated.

Tümpa & me

Jätkasime spagaathobuste teemal. Laki on kindlasti kõige parem näide, tema seljas tegin eile sammugi pikemalt, et lihased jõuaks enne kergendama hakkamist pisut venida ja harjuda. Domingo ei tundu nii lai, aga tema sadul näib üüratult lai venitusvahend. Diamondi seljas näivad ka jalad spagaadis olevat, ent tema selg on kuidagi palju mugavam. Lausa nii mugav, et allakirjutanu julges mõnekümned meetrid üle pika aja täisistakut proovida.
Koplist tuli Diamond ära hea meelega, ent kui me olime platsi ääre juures ja ma tahtsin talle selga ronida, siis astus ta kavala näoga mitu korda eest ära.
Kui ma toetasin stekiotsa teisele poole, tema puusa poole, siis ehmatas ta sellest ära, tegi ühe auringi ja seisis peale seda nagu post. Ronisin selga ja tutiplutitasin, et õrna hingega härra midagi südamesse ei võtaks.
Ei võtnud, oli täna palju rahulikum, kui eelmine kord, kui temaga sõitsin. Galopist traavi jäädes näis, et kihutab inertsist edasi, aga ei midagi paanilist.
Ülejäänu oli nagu ikka - natuke traavi, sammupaus, siis jälle traavi, sammupaus. Siis tümpa-tümpa galoppi ja siis sammupaus. Galopist üleminekud traavi olid alguses väljakutseks, aga pärast, kui ma natuke jälle selle hobuse "stiiliga" harjusin, läks tunne paremaks.
Positiivne üllatus oli see, et ühel hetkel sammus oli härra rullis ja ratsmes. See tähendab siis, et härra Diamond. Täitsa ratsmes. Sellise krussis-krussis kaelaga, pea all, mis paneb mõtlema, et mis hetkest hakkab rollkur? Kui ta seljas on ka muidu istuda nagu vanajumala selja taga, siis sel hetkel oli tunne nagu lendava vaiba peal. Väga imelik. Ma püüdsin talle mitte oma üllatust väga välja näidata ja tegime lõppu veel treeneri loal mõned traavipikendused. Paar korda tundusid need pikenduste moodi, üks kord oli sulaselge kiirustamine. Viimane oli rohkem pikendus ja lugesime tunni lõppenuks.

poolik hüppetrenn

Treeneril olid omad plaanid ja ta ütles, et keskendume lihtsatele eesmärkidele. Kui on allüüriks traav, siis selle peale mõtlemegi, ei ole vaja punnitada painete, nurkade läbisõitmise või muu sellise peale. Simple as that.

Esimesed traavid olid väga toredad ja Laki näis nii mõnusalt liikuvat, et ma olin jälle täitsa vaimustuses. No seda on ennegi juhtunud. Lugesin just läbi oma postitused eelmiste trennide kohta Lakiga ja peaaegu kõik kirjeldused algasid linnulaulu ja muusikaga, kui me traavi tegime ja lõppesid kakofooniaga, kui me galopini jõudsime. Erinev salm, sama refrään.

Minu poolt algatatud galopitõsteid sain nautida ainult esimeste soojendusgalopi ringide ajal. Edaspidi olid need rohkem Laki rida, mina tundsin ennast sadulas täieliku turistina. Vasakusse jalga olid tõsted hirmutavamad kui paremasse. Sisemisest säärest polnud eriti palju abi, ka siis mitte, kui see muudkui tonksas ja tonksas ja tonksas vastu külge.

Esimesed hüpped olid ka imelikud. Tulime esialgu vasakust pisikest risti voldi pealt. Siis paremast. Siis mingi aja pärast oli vaja tulla rida. Seal oli mu esimene instinkt hoida sääred pidevas töös - meenutades Mildorat ja Carpi viimastel hüppetrennidel. Vale vastus. Säärt oli vaja hoida, mitte enne takistust edasi sõita. Järgmise raundi puhul püüdsin lihtsalt hoida säärt peal ja mitte sellega eriti palju vastu vaese Laki külge taguda, aga siis vajusime traavi.
Mul oli tunne, et kõik on peas segamini - ma ei saa enam aru, mis hobusega mida on vaja teha. Seda polekski vaja tegelikult mäletada. Seda oleks vaja tunnetada.

See on õõvastav tunne, kui ma saan aru, et ma ei suuda hoida teda sisse vajumast, et me lähenemegi takistusele valest nurgast, diagonaalis, kreenis ja kindlasti mitte kahe ratsme ja sääre vahel. Ja punnitan, mis ma punnitan, paremaks ei lähe. 

Ma ei uskunud, et tuleb selline trenn, millal ma vabatahtlikult loobun edasi hüppamisest, aga inimene õpib kogu elu. Kuskil keset esimesi hüppeid rea vahel tundsin, et see pole enam tore. Need segased pöörded või valest jalast kurvide võtmine olid piisavalt õudsed, ent ma tundsin, et ma hakkan valama oma frustratsiooni hobuse peal välja ja tema (kes, muide, tegi alles suvel suure platsi peal imelise kergusega jalavahetusi, et te teaksite) polnud ju süüdi.

Nüüd mõtlen rakendispordi peale.

Üksi Mildoraga

Suurte laiade selgade vahele üks vähe kiitsakam Mildora.
Ja täitsa üksi.
Noh, Fey ja Taive olid ka hobustega maneežis, aga põhimõtteliselt ikkagi üksi.
Mildora näis esialgu olevat murelik. Natuke pabinas ja kogu aeg tahtis hirmsasti kuskile punuma pista, sest ma ilmselt näisin talle altpoolt vaadates hirmus.
Peale Carpi (kes, tõsi küll, on viimasel ajal alla võtnud ja ma saan juba ühe käega tal sadulavöö kinni) ja Domingot, kelle seljas tunnen samuti, kuidas reielihased venivad, oli Mildora seljas nii kummaline olla. Nii kitsas. Mu kannad oleks üksteist sügada saanud, kui nad oleks tahtnud.
Noh, ja sellepärast läks ka aega, et ennast seal seljas kuidagi vähe rohkem tasakaalus tunda. Näisin endale kogu aeg liiga ees olevat. Ja sääri ei saanud mingisse asendisse "lukku panna"
Natukese aja pärast läks paremaks. Birgit vahepeal kommenteeris ja Taive ütles ka mõned soovitused. Tegin teises traavis natuke sääre eest astumise moodi asja (nii tahaks, et keegi filmiks, niuks) ja siis volte, pikendusi ja üleminekuid. Ma proovisin täisistakut teha (ahh õige, selline asi oli ka olemas...) ja siis tegime galoppi ka. Natuke ühele poole ja natuke teisele. Esimesed vajusid kohe ära, peale tõusmist jäime kohe traavile, aga see probleem kadus kohe ära, kui sääred jälle korralikult vastas sattusid olema.
Tundus kahtlaselt OK trenn olevat. Küsisin igaks juhuks Taive käest, aga tema meelest oli ka täitsa OK. Nii et vist võib rahule jääda?

i am here for an argument

Võib-olla ei olnud täna ratsutamise jaoks hea päev. Hommik tõi masendavad uudised ja ma ei tundunud endale kellenagi, kes hirmsasti tahab mõnd looma lugeda ja mõista. Aga äkki läheb hobuse seljas paremaks?
Sain hobust valida ja valisin Domingo, kuna eelmisel korral oli jäänud midagi pooleli või tegemata. Lootsin endamisi, et saan teha mingi vigade paranduse.
No päris mitte.
Kõlkusin jälle maa ja taeva vahel, seekord vähemalt ei kaotanud jaluseid sama tihti, kui eelmistel kordadel. Hakkan selle sadulaga harjuma, maybe?
Esimeses traavis hakkas jälle kihutamine peale ja oli hetki, kus ma sain selle kiiremini kontrolli alla kui eelmistel kordadel.
Ratset püüdsin võtta võimalikult diskreetselt ja Domingo näis mu püüdlusi hindavat. Igal juhul me selle pärast eriti ei kakelnud. Igasuguste muude asjade pärast küll. Galopis püsimine polnud kerge. Sadulas istumine polnud kerge. Lihtsalt ebamugav. Domingo jäi pidevalt selle ukerdamise peale traavi. Eks muudel põhjustel ka, aga kui ma siis ei lasknud tal sammu vajuda ja püüdsin teha kohe uue tõste, siis näis ta minu peale ärrituvat. Ma ei olnud ka enam mingi Miss Sunshine ja mu säär hakkas meenutama vaibaklopperit. Kogu dialgoog hakkas meenutama üht Monty Pythoni sketši.
Galopiharjutuseks oli voldi peal üle lattide sõitmine. See kõlab nagu midagi toredat, aga kukkus välja sama toredalt nagu sügelised. Väljavajumised, sissevajumised, traavi vajumised, äravajumised, rütmi puudumine, you name it... 
Domingo tundus olevat andeks andnud sellel hetkel, kui seljast maha tulin. Suhkrutükid võisid muidugi selles oma osa mängida. Mul läks ka tallis tuju paremaks.

üks hobutund paanilise laupäeva vahele

Milline päev... ma pole veel kunagi nii kiiresti riideid vahetanud, kui seekord. Õnneks oli Birgitil kannatust mind ära oodata. Ma olen väga tänulik, et teised olid jõudnud Carpi valmis panna ja nii me platsile kihutasimegi.
Carp soojenes taas aeglaselt, aga Birgit aitas protsessi kiirendada sellega, et kommenteeris täpselt, kui palju peab ratse olema pikem-lühem, kuhu peab jala või käe panema, jne. Ma juurdlesin vaikselt omaette, et kas pole minu puhul ka nii, et kui treener ütleb kõik ette, siis ma ise enam ei pinguta niiväga looma lugeda ja ise mõelda-planeerida?
Birgit pööras tähelepanu ka sellele, kui vähe ma välimise ratsmega opereerin ja kui tihti lasen selle voldil või nurgas käest ära.
CD-l oli jälle see tuju, et ta ähib ja puhib, aga allahindlust ei tee. Respekt.
Püüdsin teha rohkem tööd vasakule kui paremale. Sirgete peal pikendasime ja tegime vahele volte. Galopis läks juba täitsa toredaks, kui oli tunda, et tagumine ots tuli kogu aeg allapoole ja allapoole. Hea tunne.

vanad vaevad

Sadulas põntsumine peale takistuselt maandumist andis juba eile tunda, aga kulmineeris täna sadulas vasakule poole galoppi sõitmisega kaasneva valuga.
Ma ei saanud harjutustki lõpetada.
Krt.

need neetud jalavahetused

Täna tegime maneežis hüppamisega otsa lahti, mina jälle Carpe Diemi seljas. Proua oli heas tujus, ta soojenes ilusti üles ja saime isegi vasakule poole galopi vähe paremaks, kui ma ootasin.
Soojendushüpped läksid enam-vähem, väga palju parandama ei pidanud. Ma lähen ikka vahel seda libedat teed pidi, et tahan teda enne takistust rohkem edasi sõita, aga tegelikult on vaja tihedamat galoppi. Igal juhul midagi väga hullu ei olnud ja kuna takistused olid madalad ja Carp ei tundunud seda nägu, et ta midagi kavatseks väga pikalt passida, siis sain vaikselt ja vargsi proovida seda varianti, et takistuse peal surun rohkem selle jaluse peale, kuhu jalga tahan, et ta maanduks.
Parkuuri joonistan ka võib-olla kunagi siia, kui ma vähem unine satun olema, aga see sisaldas lattaeda, okserit, siis plank nurgast välja, siis nurgast välja lattaedade rida ja sellele otsa veel okser.
No esialgu näis just nagu OK, isegi vasakpöörete suhtes tundsin ennast enesekindlamalt peale galopivolte, kus Carp näis isegi hetketi sääre ees olevat. Juba see, kuidas tädi puhkis ja rühkis ning näis üles ärkavat, andis lootust.
Well... at least for a while.
Püüdsin jahtida ideaaltrajektoori, aga sellest polnud palju abi neil hetkedel, kui oli vaja jalga vahetada. Jalavahetusest CD-ga on saamas juba samasugune painaja, nagu mõni aeg tagasi galopitõsted olid. Mul ei õnnestunud eile väikese kavaleti pealt tulles kordagi seda teha ja täna ei tundunud edukam päev olevat. Sõitsime korralikult kontragalopis vasakpöörde läbi.
Kui teeme jalavahetusi trennis diagonaalidel, korralikult koondatud galopis, siis näib see üle ootuste lihtne, aga kuidas see parkuuris peaks õnnestuma, kui hoogu ei tohi kaotada ja sisemist säärt peab hoidma, et trajektoori hoida? No idea.
Paar hüpet tundusid nevertheless väga toredad. Carp ka.

jalusepikkus, kavalett ja uued harjumused

Soojenduse tegime maneežis ilma treenerita. Selles polnud midagi eriti uut - esimene traav lihtsalt püüdsin rütmi hoida, mitte kiirustada. Mõtlesin tagumiste jalgade peale ja teises traavis tegime põnevamate mõtete puudumisel üleminekuid, kokku- ja edasisõitmisi, volte, kaheksaid, jms. Esimeses galopis näis ta laiali ja tagasivõtmine oli paras ülesanne. Galopp vasakule oli raskem, vahetasin suuna, tegin paremale, see näis palju parem ja siis tegin uuesti vasakule. Ka see näis juba parem.
Nagu eile, tuli ka täna teemaks jaluste pikkus. Tegin soojenduse suht pika jalusega, lootes, et siis on mul hobuse vastas see kõige tähtsam koht säärest. Kui aga me pärast kavaletile hakkasime lähenema, pidin panema jaluse lühemaks ja siis näis kõik jälle nagu vanasti, palju mugavam istuda, vähem ujusin hobuse selja peal ja kergem oli sadula peal istuda.
Kui Marit tuli, siis pani ta meile ühe väikese kavaleti, millele tuli läheneda nurgast välja, lühikese diagonaali peale keerates. Ei tundunud kõige lihtsam pööre, eriti sel juhul, kui mul ei õnnestu Carpi korralikult enda alla jooksma saada.
Esimesel korral pidime jälle sõitma hobuse väga-väga kokku, teine kord tulema normaalse galopitempoga ja kolmandal korral korraliku hooga.
Mul on tekkinud uued harjumused. Niipea, kui hakkab tekkima mingi visioon sellest, kui täpselt meie sammud hüppeni klapivad, hakkavad silmad mööda liiva käima ja vahemaad kontrollima. Jalavahetus paremasse jalga peale kavaletti on sellises olukorras muidugi liiga palju tahetud.
Lisaks olen peale eelmisi hüppetrenne, kus CD tõrkus platsil igasugu värvilisi hambatikke, veendunud, et ma pean enne takistust andma säärtest kõik, mis annab anda. Täna poleks pidanud nii palju vehkima, rohkem oleks pidanud teda hoidma koos.
Kui sellega hakkama sain, lõpetasime tänaseks ära.

õrna hingega Domingo

Domingo oli ilmselt veel eilsete suurte tegude mõju all, sest niipea, kui ma talle selga sain, tuhises ta reipa sammuga edasi, nagu tal oleks järgmine kohtumine kohe peale tulemas.
Traavis oli samuti tükk tegemist, et teda saada "omasse rütmi". Ma saan ju aru küll, kui ta kiirustab, aga seekord oli vaja palju rohkem kõhulihast ja/või põlve ja kahjuks ka ratset. Ka siis läks mitu volti, enne kui saime kuidagi rohkem kokku ja tagasi.
Treener tegi täna katseid, kas see köievedu, mis meil hobus(t)ega hakkab, algab alumise või ülemise osavõtja algatusel. Mul olid oma kahtlused, eriti peale neid trenne punaste märadega, kellega oli vaja ratset võtta ja hoida.
Härra Domingo on teistsugune. Härra Domingo on õrna hingega ja ei kannata selliste kätega ratsanikke. See info muidugi muutis minu jaoks palju ja nii kasutasin esimestes traavides hoopis teist taktikat. No oli tore küll, kui hobune lõdvestus, hakkas vabamalt liikuma ja hingas sügavalt. Lisaks tuli ette hetki, kus ta püüdis pead ja kaela mõnusalt alla sirutada.
Sellest peost galopi ajaks ei jätkunud. Osaliselt oli kindlasti süüdi ka see, et juba enne galoppi olin valmis kõige hullemaks, meie galopid Domingoga on viimasel ajal olnud kõike muud kui ilusad. Nii ka seekord - tegelikult peab aususe huvides ütlema, et tänane oli lausa õudne. See oli väga kandiline galopp väga kandilise ratsanikuga. Seal oli raske istuda, ma ei mahtunud kuskile ära ja mingist hobusega kaasaliikumisest ei olnud juttugi. Ma ei kuulnud tänu ulatuslikule põntsumisele isegi teiste juttu platsil. Imagine that?
Domingole ei meeldinud galopp minuga rohkem, kui mulle temaga.
Siis pidin uuesti proovima ja panema jalused kaks auku pikemaks. See oli jälle omamoodi eksperiment, sest nüüd ei saanud ma muidu jalustele toetuda, kui ainult kikivarvukil seistes. Sõita oli ka huvitav, mõned asjad võtsid rohkem aega ja traavi jäime ka tihedamini, aga üldpilt oli paranenud ja hobune liikus palju paremini.
Pärast temaga käekõrval jalutades püüdsin meenutada, millal see oli, kui Domingo oli trennis imepehme, ratsmes, kumera kaelaga ja eluga rahul. Sellest ei saa väga kaua möödas olla. Kui ainult mäletaks, kuidas see sel päeval juhtus.

lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.