Lasin ta siis lihtsalt maneezi möllama. Võtsin nööri päitsete küljest ja ta kõndis rahulikult peegli juurde ja pani seal elava musta poisiga ninad kokku. Vaatas mõnikümmend sekundit ja siis utsitasin ta liikuma.
Kui ta sai liikuma, siis ei saanud ta enam pidama. Jalad käisid üles ja ta põrkus, jooksis, kiirendas, driftis ja põrkus jälle. Kümme ringi ühtepidi ja siis teistpidi ja nii ta muudkui jooksis seal ennast soojaks. Mõnuga.
