Täna oli oodatud ja oluline hüppetrenn. Muidu hüppetrenn nagu ikka, aga tunne oli, nagu see hüppetrenn oleks pidulikum ja olulisema tähtsusega kui teised hüppetrennid.
Esimestes traavides palju üleminekuid, kogu aeg oli märksõnadeks jälle "läbi selja tööle". Iga kord vasakule suunda muutes olid mu kõrvad rohkem kikkis ja silmad rohkem punnis kui Carpil. Värava juures püüdis ta osavalt kõrvale põigelda ja sissepoole rünnata, sest seal kõrval oli mingi kohutavalt roosa jope ja õõvastavalt õudne kavaletitorbik ka.
Sattusime astuma sammu üle platsi sissepääsu just siis, kui kõlasid heledad stekilaksud ja esimese osa trennist ei tahtnud Carp üldse sinnapoole minna. Hellake.
Hüpped läksid enam-vähem toredasti, esialgu tulime rohelist ristikest, siis lattaeda, mis hakkas kasvama. Pärast ütles Marit, et noh, nüüd olete siis 110 cm ka ära hüpanud, ja sättis lattaia jälle tagasi madalamaks. Nii lihtsalt see siis käiski? :)
 |
| pilt: Kersti Sügis |
 |
| pilt: Kersti Sügis |
Katrinil ja Budal oli igasugu viperusi ja Katrin peab nüüd kaks torti tooma. Minul õnnestus ka Carp kaks korda tõrkuma saada. Esimesel korral sinikollasele okserile lähenedes keeras Carp vasakule ja oli seda nägu, et tema sinikollaseid oksereid ei hüppagi. Ma pole kindel, aga kahtlustan, et suures hirmus talle okseri peal suu külge kinni jääda viisin käed liiga ette ja ratsme minema ning Carp selle peale ütles, et no siis ta ka ei pinguta. Järgmisel korral kasutasin kogu oma jõudu, mida kanaliseerisin säärtesse, püüdsin mitte eest enam nii palju järele anda (aju kogu aeg ketrab lauseid "lase läbi käe joosta, ära jää ratsmesse" vs "ära lase eest midagi ära") ja Carp ütles endisel "ei".
Kolmandal korral ta enam "ei" ei öelnud ja saime okserist üle. Sellistel hetkedel on siiralt hea meel, kui saad ise vea parandada.
Aga kõhe hakkab, kui tõrked hakkavad ette tulema. Hüpata on kõrgemaid küll toredam, seljas tundub olla nagu päris. Noh, et ise peab ka rohkem kaasa liikuma. Aga muidugi peab ka olema seljas niipalju täpsem kõigega, mida teed, sest iga pisike liigutus loeb rohkem kui mingist 80 cm üle kablutades. "Võimelda" tuleks muidugi endiselt nii vähe, kui võimalik ja hobust segada nii vähe kui võimalik, aga kui sa juba sellisest pisut suuremast okserist üle lähed, siis mu keha voldib ennast rohkem kokku ja näeb rohkem vaeva, et olla sünkroonis.
Mul oli hea meel, et kui treener läks Carpi selga ja liikus/hüppas temaga, siis kõige kohta, mida ta kommenteeris, sain ainult kaasa noogutada. Ma küll ei oska neid asju parandada (ma loodan, et see päev ka kord tuleb), aga lohutav on see, et ma vähemalt olen mõnest asjast samamoodi aru saanud. Carp muidugi oli Maritiga paaris asjas esialgu eri meelt, aga kui nad kokkuleppele said, siis oli jälle hea kõrvalt vaadata.
Ta on päriselt ka väga šeff hobune.
P.S. Tuli välja, et kui treenerid kukuvad hobuse seljast, ei pea nad tooma mitte torti, vaid pudeli :)
