vasakpoolne kakofoonia

Täna oli see reibas ja rõõmus CD kadunud ja jälle näis, et ma jooksen ise traavi ja galoppi mööda maneezi. Nii sääre taga, nii raskelt ja väsinult tulid meetrid meile vastu.

Jätkasime sääre eest astumisega. Paremale ei olnud väga palju vaja suruda, et liikumine külgsuunalisemaks saada, aga vasakule esimesed kaks korda ei tulnud midagi välja ja avastasin, et ei mingisugust külgsuunalist liikumist. See pole midagi uut, mäletan selliseid sääre eest astumisi mitmest varasemast trennist. Siis, kui ma natuke vägivaldsemalt säärega tonksasin, ehmatas vaene loom ja vajus õlaga täitsa välja. Alles järgmisel korral sai normaalse surumisega õige trajektoori peal liigutud.

Otse liikudes pean rohkem mõtlema just selle otse olemise peale, liiga palju võtan kaela kõveraks ja liiga vara enne nurka või liiga palju voldi ajal.

Tegin natuke tööd selle kallal, et hoida kontakti ka siis, kui Carp tõstab pead üles. kus peavad käed asuma ja püsima. Ja siis jälle see teema, et kui muudame suunda vasakule, naaseb kõhe tunne, et kas kõik on ikka korras või hakkab taas mingi asümmetriline liikumine peale?


Oi, kui pahasti see vasakule poole galopis tunda oli. Kõige-kõige raskem ülesanne trennis on vasakus suunas võtta hobune kenasti galopis tagasi ja teha siis viisakas üleminek traavi. Nope, me muudkui vajume katkisesse traavi, sest niipea, kui ma üritan kõhulihast pingutada, vajub kogu pilt ära.

Tegin trenni lõpus ilma jalusteta mõlemale poole galoppi. Esialgu mässasime sellega, et hoida rütmi. See ei ole tegelikult ju nii raske ülesanne, aga täna oli hobune kogu aeg nii sääre taga ja kui ma siis vähe rohkem säärtega tonksasin, hüppas ta ehmunult edasi. Tunnetuse küsimus, ütles treener ja andis nõuandeid steki ja sääre kasutamise kohta. Läks kohe paremaks ja CD näis kohe ka lihtsalt pigistuse peale paremini vastavat. Sellegipoolest on endiselt tõsiasi see, et paremale poole istuda on lihtsam, loogilisem ja ma tunnen ennast sadulas mugavalt ja hobusega samas rütmis püsimine näib loogiline. Vasakule poole aga oleks tema galopis justnagu kaks vähe sünkroonist väljas biiti, mis tähendab, et mul on kogu aeg tunne, et ma jään rütmist maha, põntsun tema liikumisele selja peal vastu ja ei oma isegi mitte mingit ettekujutust, et mis hetkel säärt vastu suruda või kuidas seal selja peal hobuse jaoks märkamatuks jääda. Täielik kakofoonia.

Mida ma sellega peaks peale hakkama? Kuidas sellist asja remonditakse?

106 kord CD-ga

Esimeses traavis olime rongijuhi rollis ja vedasime lapsi mööda suurt ringi. Vahepeal tegime ühe voldi ka, aga väga ettevaatlikult, sest latid olid maas ja see volt oli nii suur kui olla sai. Kogu aeg jälgisime, et kõik tibud ikka taga tuterdavad ja et Pätu kellelegi oma piiksuga ninjaliigutust ei teeks.
Boooooooring, andis Carp teada.
Teises traavis palusin luba teha sääre eest astumist ja vabanesin seega veduri rollist. Lattide vahel oli vaja natuke võimelda ja välja mõelda, et kust alustada ja kust rajani jõuda. Tegime mõlemale poole, parema jala eest näis lihtsam astuda, sinnapoole oli kergem reguleerida, et kui pikk peaks olema samm, kui kiiresti on vaja rajani jõuda. Vasaku jala eest ei tahtnud Carp esialgu üldse kuidagi ära minna ja Taive ütles ka, et ma peaks oma puusadega midagi tegema. Neid kaasa keerama või midagi.
Diana tuli ka just maneeži ja ütles ka, et ma peaks rohkem mõtlema hobuse tagumiku lükkamisele ja vähem küsima painet eest. Mida ma tegelikult ka üritasin.
Esimene galopp poolistakus, lasin Carpil natuke rohkem edasi minna ja nurkades ja lühikeses seinas püüdsin sujuvalt küsida tagasi. Tegime mõlemas suunas natuke, vasakule jäime kolm korda ka plaaniväliselt ja mõttetult seisma. Urr.
Vahepeal naersime, kuidas lapsed kauboisid mängisid ja siis jätkasin galopp-traav üleminekutega. Diagonaali peal, nii et järgmine tõste tuleb teise jalga. Ma oleks võinud vanduda, et Carpil süttis kõrvade vahel mingi lamp - "seda harjutust ma tean" ja ta tegelikult natuke aitas kõvasti kaasa ka. Kõige tähtsam oli see, et ma sain natuke juurde seda poolpeatuse tunnet seal kahe galopi vahel.
Seekord ei olnudki asi kõhulihaste olemasolus või puudumises, vaid äratundmises, kus ja mismoodi neid peaks üldse neil hetkedel kasutama.

remonditund

Sellest pealkirjast ei pea valesti aru saama, remonti tehti ikka mulle. Aaria silus täna neid kohti, mis said eelmises trennis haavata. See ei ole esimene ega viimane sissekanne, kus ma sellele hobusele tänusõnad saadan.
Pidime tegema sääre eest astumist, aga ... hmm... tagurpidi. Rajalt keskliini poole. Esialgu lõi kupli sassi - millisel jalusel raskus peab olema, kuhupoole hobune paindes, jne. Kui mul visioon selgemaks lõi, hakkas meil ka paremini välja tulema. Kõige paremini näivad tulevat välja need korrad, kui näib, et hobune Su all ei liigu grammigi ülemäära, aga ei plaani ka magama jääda, liigub ja hingab samas rütmis koos sinu ja su säärega. Aaria oli seda nägu, et pfffff, pliis, ma olen seda harjutust oma elus nõrkemiseni teinud...
Ma pole tõepoolest juba mitu nädalat oma hüppenööri poole vaadanud ja mingeid harjutusi teinud. Enne meistrikaid rabelesin regulaarselt, et mitte rajal CD seljas ära vajuda. Mitte, et ma praegu hirmus väsinud endale seal hobuse seljas tunduks, aga tuleb välja, et sellised pisikesed asjad ei jää treenerile märkamata.
Esimeses galopis oli Aaria seda nägu, et teeks võidu, aga ma püüdsin siis oma unustatud kõhulihastele rakendust leida ja teda kõvast kokku võtta ja rütmi leida.
Siis tegime galopist läbi sammu jalavahetusi, kaheksaid, aga risti üle platsi ja muidugi tuli vahepeal saada samm tihedaks, enne kui tõste sai teha. Siis mingil hetkel läbi traavi jälle sammu ja siis jälle platsi keskele. Esimestel kordadel ujusime pisut ära, ma ei saanud enne rajale jõudmist piisavalt kiiresti sisemist jalga vastu, pärast tuli mingi kindlustunne ka. Ainult, et Aaria hakkas korralikult kõike ennetama. Peale teist ringi oli tal päris hea ettekujutus, kus ma tahan teda traavi või sammule võtta ja ma pidin rohkem säärt kasutama, ühel korral ka mingi voldi tegema. Galopist traavi jäämist tuli ka ette, näiteks selle peale, kui ma alla vaatasin ja ette vajusin või siis mõnikord selle peale, kui ma püüdsin teda tagasi võtta ja kogemata surusin rohkem jalustele. Selle peale ütles Aaria kiiresti ja püüdlikult, et talle sobib traav ka superhästi.
Suures plaanis vist läks täitsa normaalselt.

Rolly Z

No mida ma oskan tänase trenni kohta öelda, ilma, et ma ennast ei kordaks?
Oli häid hetki ja oli hulle hetki ka.
Päris pikalt peab esialgu tegema sammu ja see ratsme korjamine on asi, mida peab tegema endiselt väga diskreetselt. Mul on paha komme trenni alguses (ja mitte ainult) säärtega töötama hakates minna alaseljast ka pingesse ja see on midagi, mis samal hetkel kajastub Rolly sammus.
Sääre eest astumine - ma ei mäleta, kas ma üldse olen seda kunagi Rollyga teinudki. Ei olnud kõige hullem, vahepeal pidin jälgima jälle rohkem, et ta nina poleks valesse suunda.
Well, pärast tuli häid momente, paari traavihetke pärast saime kiita, vahepeal oli mõni tore üleminek ja galopp polnud ka kõige hullem. Tegime galopis üht uut harjutust - ühest jalast pikka seina pidi minema, lühikese seina keskel (keskliini juures) tagasipööre, rajani välja, siis traavi ja uus tõste. Ma olin valmis suuremaks madistamiseks, aga see ei olnudki väga keeruline. Nurkade läbisõitmine oli kõige raskem asja juures. Üleminekud ka. Rolly tahtis abivalmilt ise galoppi pakkuda.

Olin õnnelik selle üle, et meil ei olnud vääääga suurt erinevust enam, kuhu poole me liigume. Paremale näis endiselt minu jaoks isiklikult lihtsam, ent Rolly oli ka vasakule poole suht tore. Ühe korra hakkas küll suunamuutuse peale kiirustama, ent midagi hullu polnud.

Eilne wii-trenn Imperijaga on jätnud oma jäljed mu kehasse. Hommikul tundsin oma kõhulihaseid näiteks. Üleüldse lihaseid, näiteks säärelihased surisevad. Mõnus tunne.

Imperija Imperija Imperija

Tegelikult ma saan alati hea fiilingu ka sellest, kui hobused teevad midagi minuga paremini kui varem. Kui Carp enam ei kraabi jalaga maad kettide vahel toitu oodates. Kui Diamond ei astu enam ühtegi sammu tagasi, kui ma ta kõrvale jõuan. Kui Carp ei jää enam teel talli poole seisma ja ei vaata mulle kõrgelt alla. Kui Imperija tuleb minuga hea meelega kaasa.
Kui aga ma olen trennis tundnud, kui mõnus Imperijaga on sõita, kui ta on kõigega nõus ja nii nii pehme, sujuv ja mõnusalt ratsmes, siis peale seda on nii raske leppida vähemaga. Nii võibki olla, et kui teised ütlevad mõne hea sõna, et see või teine asi oli hea, siis mina tuletan meelde meie trenni kahe nädala eest ja ei saa jätta mõtlemata, et see oli nii mitu korda parem kui tänane. We can do better than this...
No tänane ei olnud ka vist väga hull, aga mul olid jätkuvalt olnud jalad liiga ees.
Alguses leplikum, palju pidi säärtega tööd tegema, ta ei tulnud alla nii kergelt kui varem. Milla trennis olin palju konkreetsemate kätega ja natuke tülitsesime ka, aga täna ei võtnud ma isegi stekki kätte.
Sääre eest astumine - vasakule poole oli mul vaja parema jalaga ikka kõvasti tonksata, enne kui ta sellele reageerima hakkas. Midagi uut. Teisele poole oli lihtsam.
Galopis võtsin targu kohe poolistaku ja selles püüdsin mitte väga ette vajuda. Seda enam oli irooniline, kui just selle kohta sain hiljem märkuse.
Pidime tegema galopis ühele ja teisele poole volte ja jalavahetust läbi traavi. OMG, kui keeruline see oli. Galopis olin esialgu poolistakus ja kui tahtsin traavi jäämiseks jääda täisistakusse, siis jõnksatas kogu loo, sattus segadusse ja mina sattusin tasakaalust välja. Poolistakus vajun kas talle liiga palju esiotsa peale või siis lihtsalt laperdavad mu sääred edasi tagasi, üles alla. Not good. 
Noh, vähemalt me üritasime :) 

Werner 3

Kõlab jälle kohutava kordamisena, aga mõned trennid on lihtsalt mõnusamad kui teised.
Werneril oli parem tuju ja meil ei olnud kordagi erimeelsusi, mis oleks Werneri esi- või tagaotsa ülespoole hüppama pannud. Vasakule sõita oli üldse nii mõnus, et hakkas tekkima natuke päris ratsutamise tunne. Iga kord, kui suund oli paremale, võttis vaese poisi ikkagi pead tõstma, et oh no, here we go... Aga me tegime kaheksaid ja rohkem suunamuutusi, mis mõne aja pärast ei tundunud nii õudsad. Lisaks pidin iga jõnksu või statemendi peale tegema pisikese voldi ja kõik toimis jälle nagu võluväel. Hyvä, Werner.
Tegime sääre eest astumist, millest esimene nägi välja kõike muud kui sääre eest astumine. See nägi välja pigem keskliini pidi sõitmine, kui ratsanik üha rohkem ja rohkem ühele küljele vajub. Järgmised korrad olid olnud juba paremad.

I so knew.

Ma teadsin! Ma nii teadsin, et täna lähen Cartiniga tutvust looma!
Eriti hea on muidugi teha trenni siis, kui omanik ise on treeneriks ja ei lase hetkekski loomal (ega sealhulgas ka minul) endast vähem anda kui on ette nähtud.
Säär. Säär. Säär.
Kohe alguses ütles Birgit, et mul on seda väga vaja. Vahepeal aga näis jälle, et Cartini hakkas seda ignoreerima. Mis hetkel ja kui palju on seda paras doseerida, on veel segane.
Sääred tundusid olevat loogilise koha peal, olgugi, et Birgit arvas, et peaks jalused ühe augu võrra pikemaks panema. Selle hobuse seljas tundsin, kuidas ma alateadlikult olin kogu aeg kergendades võimalikult lähedal sadulale, kordagi ei tahtnud sadulast eriti kaugele minna.
Puudu jäi vaid see, et ma saaks ise aru, et millal ta on piisavalt ümar või millal ta on liiga lontis. Üks kord, kui ma mõtlesin, et näed, hobune justnagu näib lõdvestuvat ja traavi tempo oleks ka justnagu paras, ütles Birgit, et Cartini hakkab tööst ära viilima. Või siis ei saa ma aru, kui palju tohib hobust allapoole lasta ühes või teises allüüris. Birgit soovitas, et selle hobuse puhul peaks turi olema kõige kõrgem koht.
Galopp vasakule poole oli parem, hoolimata sellest, et me ujusime pisut tempos ja vahepeal tahtis Cartini hoogu tõsta. Paremale poole oli see alguses natuke kandiline ja võttis mitu volti aega, enne kui saime selle selliseks, milles oli mugav sõita.
Kogu aeg, peaaegu igas allüüris sain märkusi, et pean rohkem töötama välimise ratsmega. Natuke tegime ka välispidises paindes sõitmist. Sääre eest astumist ka.
Trenn möödus vahejuhtumiteta, Cartini näis palju rahulikum kui tema maine. See oli muidugi ka meie esimene ühine trennikord, millest ei saa mingeid järeldusi veel teha.
Birgit arvas, et ma võiksin temaga edaspidi ka vahel sõita.
Pärast kuulsin, millised kohad hobusel milliste lihaste töö puhul märjaks lähevad.

poolistakut taasavastamas

Arons tundus pisut rahulikum kui eile.
Tegelesime sellega, et kuidas nurkades jääda seljas otseks (mitte vajuda külje peale) ja püsida samas tempos. Tööd välimisele ratsmele ja tasakaalule. Sõitsime diagonaale ja sekka volte, rääkisime kõhulihastest.
See nimekiri asjadest, mida kogu aeg checkima peab, pikeneb iga korraga, kui kuulen jälle midagi uut, aga õnneks midagi muutub juba automaatseks ka.
Galopitõsteid püüdsin jälle teha mõtte jõul. Ei olnud kõige hullem, aga kohe, kui liikuma hakkasime, tundsin, et kõik, mis minust tahapoole jäi, põrkas üles ja alla. Auts, ütles selg.
Ma ei ole pidanud poolistakut enda kõige nõrgemaks küljeks ja loomulikult näib selles kergem seljas olla, kui hobune all kergelt põrkab, aga kui täna Marit ütles, et teeks nüüd mõned ringid galoppi poolistakus, siis ei tundunud see eriti ahvatlev ettepanek. Esiteks, kuidas ma reguleerin sealt seda, kui tugevasti mu sääred hobuse ümber on, kui mõnevõrra ikkagi hobusega koos kõigun?
Ei ole tegelikult naljakas. Mitte sellise looma seljas, kes kiirendab 0-st 100ni kuue sekundiga, kui juhtud kogemata sääred pealt ära võtma. Ühe korra proovisime. Endiselt kiirendab.
Teiseks - ikka käib tagumik vahel vastu sadulat ja lükkab hoogu juurde. Kuna selleks ajaks oli hakanud ka "ratsmed mulle"-kampaania, siis maadlesin samal ajal tasakaalu hoidmisega, et mitte ette vajuda. 
Vahepeal oli galopp sekka ka päris tore, aga niipea, kui minu kehahoiaku valemis midagi muutus, oli oht tormama hakata. Poolistakut sain mõnevõrra hoida, ent see ei tundunud üldse samasugune poolistak, kui see, mida me Tõnu või Taive silma all harjutasime. Võibolla ongi vahe selles, et nendega tegime seda traavis, kus liikumine kahetaktiline. Kõik tundub siis lihtsam.
Aga mööda platsi tormata galopis on muidugi poolistakus kihvtim tunne. Kui ainult suudaks siis veel hobust täpselt sinna tüürida, kuhu vaja. Ja hoida samal ajal ka normaalset rütmi.
Siis tuli välja, et sääre eest astumist saab ka kergendades teha, ihii. Pidime seda mõlemat pidi tegema ja ma veendusin, et täitsa võimalik.
See hobune mõjub vist  mu mälule, ma olen viimased kaks päeva eriliselt hajameelne olnud. Eile unustasin talle teki selga panna, täna unustasin kummi keset talli sadulapuule. Urr.

Heinz

Heinzu ratsmeid hoides, kuni ma selga läksin, ütles treener julgustavad sõnad, et Heinzul on viimasel ajal nii toredasti energia ülejääke, et ta oli eile teinud Katrinile toreda pukiseeria. Ja sellele uuele tüdrukule enne seda.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)

Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.

Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.

ühest äärmusest teise - Zeppelin

Kellele seda jõusaali ikka vaja on, kui saab Zeppeliniga sõita?

Hobune sääre ees? Over-rated, ütles Zeppelin ja puhkis vaevaliselt edasi. Esimene traav ei olnud kindlasti suurem asi vaatamisväärsus. Vaikselt ja aegamisi võtsime hoogu. Hoidsin ratsme pigem pisut lühikese, keskendusin sellele, et me oleks otse ja läheks sammupealt sinna, kuhu ma plaanin minna. 

Sammupausid tegin mõõdukad ja hobusele ei andnud eriti aega omi mõtteid mõelda. Nii tegime ka sammus igasugu trikke. Näiteks väiksemaid kaheksaid ümber takistuste. Või sääre eest astumist. Tegelikult… see ei olnud vist päris sääre eest astumine… Selles mõttes, et hobune liikus lihtsalt, külg ees, keskjoonelt rajale. Mitte samal ajal ettepoole astudes. Ma olin natuke segaduses. Zeppelin oli enesekindel.

Mõlemale poole tegime sama ja siis jätkasime traaviga. 

Pärast, kui Marit ütles, et selle hobusega ei olegi vaja mõelda niipalju edasisõitmisest ja et tema samm ongi teistmoodi, selgitas see nii mõndagi. Ma ei olnudki tegelikult mures, sest kõik sõltub, millega võrrelda. Kui ma mõtlesin minu ja Zeppelini viimase ühise tunni peale, siis tundus tänane täitsa piknik. Teise traavi lõpuks jäin rahule sammuga, rütmiga, olime (väikeste eranditega) otse, Zeppelin oli nõus igale poole painutama ja tundus olevat peaaegu ratsmes. Isegi täisistakut julgesin proovida. Selles sõitmine oli küll nagu palgi mäkke tassimine, kui proovisin mõned korrad edasi sõita, siis võttis see nii võhmale, et üleminekute kvaliteet hakkas kannatama. 

Kogu aeg kummitas peas „unmovable frame“, ma ei tea, kust tekstist või videost see mulle pähe on jäänud, aga kui ma selle peale täna mõtlesin, tuli Ebbe-Liisa meelde. Noh, seni on kõik hästi, kuni me mõlemad Zeppeliniga suhtume vastastiku austusega ratsmekontakti.  Kui ta hakkab pead alla tirima (ja mina seda vastu tirima), siis kaob ka igasugune „sügav istak“, tasakaal või „unmovable frame“ kohe ära ja ma näen eriliselt vaeva sellega, et õlad ei vajuks ette ja et kogu mu ülakeha ei hakkaks hobuse õlgade kohal kõlkuma. 

Kui me siis lõpuks galopini jõudsime, maksis see ratsmekontakti suutmatus jälle kätte mu tasakaalus. Raske oli esialgu sõita, põntsusin igale poole selles sadulas. Lisaks läks ta paar korda galoppi mingi vahva hüppega, nii et alguses ei saanudki aru, mida ta kavatseb. Paar galopivolti olid aga jälle toredad, ta näis lõdvestuvat ja mul oli selle peale ka lihtsam tasakaalus olla.

Peaks vastupidi olema – mina jään kindlalt tasakaalu ja hobusel on lihtsam lõdvestuda. Mul on teistpidi. Kui algab lõdvestustraav, alles siis leian mina ennast mugavalt hobuse seljas asendis, sest siis pole ju vaja nii tugevalt ratsmeid käes hoida.

Üks märkimisväärne saavutus – Zepik ei löönud täna jalaga ühtegi takistuseposti pikali.

zzz

Aaria oli täna tiba unine. Ma ei saanud teda korralikult liikuma ja sellepärast olin ka ise pisut krampis, justnagu ootaks kogu aeg, et ta all ära sureb või vajub sammu.
Sääre eest astumine sammus - esialgu alustasin ettevaatlikult, testisin reaktsioone, aga selleks polnud tegelikult põhjust. Vasakule poole näis harjutus kergem olevat.

Täna tegime väljapoole paindes sõitmist ka. Põnev. Esialgu voldi peal, nii et nurkades oli paine õige, kaare peal pidin ta teisele poole kutsuma nii, et liikumise suund jääb ikka samaks ja volt jääb voldiks. Vasakule õnnestus paremini, paremale ei õnnestunud üldse. Ma jäin kahtlema, et kas on piisavalt paindes või mitte, ilmselt polnud ka piisavalt resoluutne. Lisaks on mu vasak säär poole nõrgem kui parem...

Ma olen näinud, kuidas üks sõitja, kes meil tallis käib, kutsub julgelt nii sammus kui traavis ühele ja teisele poole, nii et hobune paindub kenasti kasvõi paigal seistes. See näeb kõrvalt muidugi kerge ja lihtne välja, aga lihtsalt mälupildi järgi ma ei julgeks seda ise mitte ühegi hobuse peal katsetada ja teda kaheksasse keerata.

* ÕLAD-ÕLAD-ÕLAD!  :)

Pärast tegime sama asja aga teistmoodi - sõitsime lühikesi diagonaale nii, et kogu aeg oli hobune samale poole paindes. See oli tiba lihtsam, sest nurgast väljudes olime me juba õigetpidi. Oli vist täitsa ok.

El Beg, jah, seesama El Beg.

Milline sümpaatne vanahärra!
Juba esimeses traavis oli ta nii mõnus, liikus hooga, tuli kenasti ratsmesse, hoidis kogu oma keha nii kergelt, seljas oli mugav istuda. Saime kahe peale mitme päris sujuva ja konkreetse üleminekuga hakkama. Paar korda komistas, aga see võib olla ka kivi minu kapsaaeda.
Iga hobuse seljas tundub see "hobune sääre ees" pisut teistmoodi tundena. Tema puhul tundusid mu jalad hoopis palju pikemad ja teise koha peal olevat kui näiteks Aaria puhul. Eks see on vist loogiline, kui nad on erinevate kehaehitustega. Ise peab iga kord kohanema.
Sääre eest astumised - ma tegin kõik endast oleneva ja tegelikult jäin mõne korraga täitsa rahule (paar korda lasin õla tiba ette vajuda). Natuke ajas naerma, sest El Beg oli ülitähtsa olemisega: "oota, ma tean seda harjutust, püüa mitte segada, ma teen selle ise ära!"
Soojendusgalopis lasin ta esialgu laiali joosta :( Teine katse oli parem, aga mul lõi puusa krampi ja oli füüsiliselt rohkem nõudev. Kehv vorm? Peaks külmade ilmade tulekuga seoses hakkama soojendama enne trenni?
Pidevalt tundus, et vasakule sõites vajume vastu platsi piiret, sest minu välimine jalg hakkas vastu aeda kolisema ja selleks, et seda ei juhtuks, püüdsin hoida teda kuidagi ... seespool ja samal ajal vajutada rohkem sisemisele jalusele. Tegelikult tähendas see seda, et olin alatasa ja alateadlikult  seina ääres kreenis. 
Galopis tegime sama harjutust, mis Markusega - diagonaalilt kontragaloppi ja jalavahetus lühikeses seinas. Jeeeee! Täitsa välja tuli! Üks kord jäi jalavahetus pisut hiliseks, aga ülejäänud korrad olin rahul. 
Peale jalgade pesu viisin ta boksi, võtsin nööri ära ja hakkasin uksest välja minema. Ta seisis mu selja taga, pani pea mulle õla peale ja ohkas rahulolevalt. No kui lahe saab üks vanake olla?
Mul on tunne, et mind hellitatakse seal tallis nende toredate hobustega nii ära, et ma pärast kuskil tavaliste grupihobustega ilmselt hakkama ei saa või ei tahagi saada...

Sääre eest astumine (Rolly)

Jeerum, kui hästi meil täna sääre eest astumine paremale poole välja tuli! Nii sammus kui traavis. Hurraa! Esialgu tegi meile Liisi trenni ja tema meelest oli täitsa tore. Teisele poole oli esialgu ka tore, pärast aga vajus kuidagi ära.
* kõik tuleb heast traavirütmist. 
See oli vist üks harvadest kordadest, kui ma Rolly seljas täisistakut teinud olen. Oli alguses väga harjumatu.
Siis tegime soojendusgalopid ära, mõlemasse jalga. Peale seda läks aga jälle pusimiseks. Rolly ei saanud vist minust aru, mina ei saanud temast aru (miks ta viskab seda pead nii alla, ja mida paganat ma siis oma käte-jalgadega tegema pean, hmm). Lõpuks tegime lõdvestustraavis mööda keskliini kaheksate sõitmist.

sääre eest astumise trenn

Esimene traav Carpiga oli nii raske... puine ja aeglane. Teine oli ehk tiba parem, aga ikkagi tundsin kogu trenni, et ma ei saanud kuidagi hobust ärkvele. Mitte üheski allüüris. Ta ei kinkinud mulle mitte ühtegi sammu kergelt.
Tegime üle saja aasta sääre eest astumist. Ma ei mäletanud sellest suurt midagi, aga peale väikest juhendamist hakkas midagi juba looma. Seljas otseks jääda oli keeruline, aga õlad sain vist lõpuks paika. Lõpuks hakkas meie liikumine juba sääre eest astumist pisut meenutama.
Galopitõsted - GRRRRRR! Mõtlen üle ja seda ütles ka treener. Liiga palju ootan seda täiuslikku hetke tõste tegemiseks. Tuleks vähem mõelda detailide peale ja kiiremini nõuda reaktsiooni.
Pisut maadlesin jälle libisevaga. No kuidas on võimalik stekki anda, kui Sul on kõik sõrmevahed juhtmeid täis?!
Lõpus pidime tegema poolistakut, aga niipea, kui ma hakkasin seda sisse võtma ja vähegi sääred pealt kadusid, jäi Carp traavi. Dammit. Vot täna oleks filmimisest väga palju kasu olnud, oleksin väga tahtnud ennast kõrvalt näha.
Jälle sain märkuse alla vaatamise kohta, urr. Ja selle kohta, et kõhulihas nõrk.
No ei olnud kõige produktiivsem trenn, aga homme uuele katsele. 

Heli tund Aariaga

Ausalt, see hobune on kingitus inimkonnale.
Tegime erinevaid üleminekuid, serpentiine traavis, galopis, kontragalopis. Jala eest astumist, mis tuli Aariaga päris ilusti välja, treenergi kiitis. Lõppu pikendusi diagonaalidel.
Alguses olin pisut puine, aga pärast oli väga mõnus.

Esimest korda Gingeriga

Mina Gingeriga, Maarja Zasminiga ja täna õppisime sääre eest astumist. Paine teisele poole, kand all, raskus sellele jalusele, millega annad märguande, pikad jalad! ja kergelt lükkad.
Sammus tuli paar korda väljagi. Traavis oli nii keeruline täisistakusse jääda. Põntsusin nagu jahukott tal seljas ja püüdsin mingeid sääremärguandeid anda. Mingil hetkel läksid jalused jalast ja ma jõudsin hetkeks mõelda, et huh, ongi lihtsam. Suur viga. Ilma jalusteta põntsusin veel suurema kaarega ja treener tegi ka märkuse, et vahepeal andis nurgas juba lootust, et ratsanik kaob seljast. Kuidas küll Jevgenia jätab temaga mulje, et täisistak on nii mugav ja vaevatu? Õhtuks oli mul selg igalt poolt valus. 
Muidu oli Ginger tore, liikus kenasti, läks kohe galoppi (kaks korda meenutasin talle steki olemasolu, peale seda aga saime galopitõstetest ühtemoodi aru) ja hoolimata sellest, et ta seljas polnud ei traav ega galopp mugav, saime ikkagi ülesanded tehtud, vahel paremini, vahel halvemini.
Lõpus tegime kolmeosalisi serpentiine, keskel traavi jäämisega.

• silmad tuleb igas allüüris või harjutusel hoida kõrgemal, ei tohi vaadata liiva, see viib tasakaalu täiesti metsa.
• väline ratse on kontrolliv ja koondav ratse.
• täisistak on järgmine asi, mis tuleb käpa alla saada. Iga hobusega.

Aaria päästab alati päeva

Heli tund, tegime üleminekuid galopist sammu, kolmeosalisi serpentiine, nii et vahepeal kontragalopis, sääre eest astumine - Aaria teeb kõik ise ära, nii et mina ei saa küll millegagi kiidelda. Tunni lõpus pikendamist - lühendamist. Aaria läks diagonaalidel nii kauni pika sammuga vahepeal, et mul oli tegemist, et kaasas püsida. Täisistak vajab kõvasti treenimist.
Täna sain treeneri käest korduvalt märkusi selle kohta, et mul on ratse liiga löntis ja pean rohkem tunnetama hobuse suunurkasid mõlemalt poolt.