Sounds so easy

Kuidagi pidi hobust peale hüppetrenni premeerima ja ma plaanisin minna sadulata sõitma. Treener tegi küll üllatunud näo, aga loa saime. Hobusele näis see otsus meeldivat.
Eelmisel korral ilma sadulata sõites tundus mulle, et igas platsi nurgas voolan hobuse külge mööda alla. Seekord olin vähe paremas vormis. 

Noh, esialgu oli sirget joont mööda kõndimine paras ettevõtmine. Õnneks polnud kedagi, kes oleks meid puhuma pannud ja natukese aja pärast läks juba paremaks. Seni, kuni ma seinast ja nurkadest eemale hoian, on kindlam pind jalge all.

Sain jälle väga palju oma istaku kallal pingutada. Varbad otse, õiged lihased vastu hobust, jalad sirgemaks, ei toetu istmikulihaste peale, rohkem sisemiste reielihastega tööle, põlve ei suru vastu sadulat. Paremal käel on suur kiusatus kogu aeg hobust liiga palju sissepoole kutsuda. Mõlemas käes peab olema võrdne tunne. Paremale poole sõites pidin vahepeal hoidma pisut välimist painet ja pidin tegelema sellega, et ma ei vajuks sadulas kreeni.

Isegi kui alguses saad aru, et sisemine lood on paigast ja oled imelikus asendis seal seljas, siis kui seda Sulle just kogu aeg meelde ei tuletata, võib selline asi kergelt harjumuseks jääda. Ja sellest võib saada my thing. Noh, nagu see ratsanik, kes on alati küürus. Või see, kes kergendab kilomeetri kõrgusele. Ja see sõidab alati varbad väljapoole, jne jne.
Kui püsti või tagapool ma pean üldse sadulas olema? Ma saan Treve trennides kogu aeg selle eest, et vajun liiga taha. Püsti peab olema, mitte ees ja mitte taga. Sounds so easy, onju?

Kui ma sain täna ennast ilma sadulata hobuse ümber (täpselt ette loetud checklisti järgi, varvastest kulmudeni), siis ütles hobune "that's it!" ja liikus nii pehmelt ja lõdvestunult ja samas mõnusa reipa sammuga edasi. Ma ei julgenud mitu fuleed suurest rõõmust hingata.

peatused

Need kuradi peatused. Hingan sisse. Hingan välja. Püüan mõlemat teha õigel ajal ja õiges kohas.
Peas kummitavad Lika sõnad: "ma tean, selle hobusega pole eest mitte midagi vaja võtta."
Nii. Keha sirgeks. Ei, mitte taha kaldudes. Mitte eest haarates. Mitte alaselga pingesse tõmmates. Lihtsalt - sirutan ülespoole. Valmistume ... Kõhulihased tööle. Põlved vastu. Hobune reageerib, samm jääb lühemaks. Jääb lühemaks ja veel lühemaks, aga neid samme tuleb peale minu märguannet veel umbes ... 15 tükki.
Grrr.
Ei vaata alla.
Kui me siis seisma lõpuks jääme, hakkab Zillion murelikult eest ratsmeid tõmbama ja üritab ASAP jälle liikvele saada. Hmm. Midagi minu puusades ja istakus ütleb talle, et parem on põgeneda :)

So much work to do :) 

Riding in the rain

Ma olin pesuni märg, kui me lõpetasime. Sadulast ja hobusest rääkimata.
Loomulikult tegime sellise padukaga kiire trenni ja Zillion näis olevat plaaniga nõus. Tema samm tahtis samuti alguses kiirustada, aga ma plaanisin teha enda jaoks selle lihtsamaks ja mõtlesin pingsalt basicule - rütm, rütm ja veelkord rütm. Mu käed hakkasid vahepeal jälle tegema mingeid sika-saka liigutusi, aga Zillion ütles suht kohe, mis ta asjast arvab.
Natuke jõudsin teises traavis proovida vasakpöördeid, eile tundusid nad vahel kuidagi õlaga väljas ja kreenis. Iga trenn märgib treener ära, et mu sääred peaksid olema tagapool. Kui ma nad sinna panen, siis on tunne, nagu ma oleks kikivarvukil jalustel, aga mitte nendele toetumas. Jalusepikkuse küsimus? Istaku küsimus? Kui ma end tahapoole hoian, nii et kõhulihased tunneks ennast puudutatuna, siis jällegi tahavad jalad veel rohkem ette minna. See müstiline istak. Leidjale vaevatasu.
Teise traavi ajal tabas meid hea mõnus tunne, kui hobune näis hakkavat tööle tagaotsal ja samal ajal tabas platsi padukas. Marit ütles, et need on omavahel seotud asjad, nii et kui see tähendab, et tulemuste saavutamiseks on vaja ka edaspidi paduvihmaga ja lirtsuvate sokkidega platsil ringi ukerdada, siis pange mind kirja. Kui vihm järgi andis, tegime hüppajate vahel mõned väiksemad voldid, mingeid üleminekuid, edasisõitmisi ja kokkuvõtmisi. Jalavahetuse moodi asju ka, rõhk sõnal "moodi". Paremasse polegi nii raske, vasakusse lõppes üks lihtsalt jalavahetusega (ma mõtlesin traavi jääda, Zillion koondas ja koondas ja koondas ja siis lihtsalt vahetas jala ära), traavi jäämisega oli vasakusse üldse kuidagi raske täna. Paremasse ei tahtnudki eriti palju teha, sinnapoole ei tulnud niipalju kalasid sisse.

võtan sõnad tagasi

Okei.
Võtan sõnad tagasi.
Saan küll olla galopis kogu aeg hobuse seljas poolistakus ja niimoodi takistustest üle minna. Põhimõtteliselt võimalik. Näiteks siis, kui teist varianti pole.
Iga kord, kui ma üritasin Aronsi seljas galopis tagumikku sadula vastu panna, vastas too kiirendamisega. Ma ei tahtnud seda tünnisõidutrenni enam korrata ja püüdsin siis poolistakus kõik ära teha. Kõhulihased ja põlv. Kõhulihased ja põlv.
Ja üllatus-üllatus, ma sain temaga hüpata! Esialgu võttis korraks tõsiseks, sest ma olen teda hüppamas korduvalt näinud ja iga kord tahaks Milla ees mütsi maha võtta. Näha on, kuidas Arons tahaks vahel lihtsalt silmad kinni, täie itsiga takistuse poole tormata.
Paremast jalast tulid hüpped välja üllatavalt tasakaalukad, Arons ei tormanud kuskile, meil oli rütm, oli omavaheline arusaamine ja ma tajusin enam-vähem isegi seda, et kui lähedale-kaugele me takistusele satume. Ise ka imestasin :)
Vasakule poole ei olnud seda kõike, pigem hakkas siis peale tormamine ja äravedamine.
"Ma tean, et seal teisel pool platsi on takistus, lähme, ma viin su kiiresti sinna!" ja Arons tormas kergelt kreenis, vasak õlg eespool, diagonaalselt takistuse poole ega väärtustanud mingeid sümmeetrilisi pöördekaari või minu katseid mingit rütmi hoida. Korra pidin ta seisma võtma ja taandama.
Ma õppisin, tõsi küll, palju oma tasakaalu kohta. Kui ma teda tagasi võtsin, et me takistustest läbi ei tormaks, siis kui ta reageeris sellele ootamatult, käis mu tagumik korraks taas teda sadula vastu ja hopssassaa, oli jälle turbo peal.
Ja siis see ka veel, et selliste hobustega nagu Arons tuleb peatused ka teha konkreetsed, treener ütles, et ma võin ka ratset julgemalt võtta. 
Katerina pärast tegi märkuse mu istaku ja jaluste kohta. Jep, oleks võinud jalused ju lühemaks panna, aga ma ei kurtnud, tegelikult sain nii sõidetud küll.
Suu jälle kõrvuni. Takistused olid pisikesed, aga rõõmu nii palju.

hobusenohiku päevaraamat

Samm algas Markusega nii mõnusasti, liikusime sujuvalt ja mõnusa rütmiga. Esimene traav oli ka täitsa kena, aga see episood, kui meil fliistekk alla lendas ja ma pidin korraks maha ronima, et see üles tõsta, tekitas Markuses hämmingut. Kui ma tagasi selga läksin, oli magic gone. Vähemalt mõneks ajaks.

Urisesin natuke jälle Markuse sadula peale, sest see ahistas mind. Natuke. Põlvedele ei olnud kuskil ruumi ja tagumine kaar põntsus liiga kiirelt vastu. Marit jälle ütles, et talle meeldib mu istak selle sadulaga rohkem. Ma harjun umbes poole tunni peal ikkagi ära ja ei mõtle enam selle peale, kuhu põlvi paigutada. Alguses proovisin panna jaluseid pikemaks, siis oleks justnagu põlvedel rohkem ruumi, aga see ei viinud küll kuskile, ma oleks olnud justnagu pesupulkadega nöörile riputatud, nii pikk ma ei plaaninud sadulas olla.

Mulle meeldib mu istak kõige rohkem siis, kui ma tunnen, et mu säär enam ei kõigu kuskile ja ma tunnen, kuidas iga kord, kui natuke sääri kokku surun, Markus kogu kehaga sellele reageerib. Siis on tunne, et sõidad ainult säärte ja istakuga ja kogu töö saad niimoodi ära tehtud. Keegi ei tiri keegi mind eest, mul ei lähe õlad ette, käed on normaalse koha peal ja ma saan ennast pikemaks mõelda. Seda ei juhtu eriti tihti ja viimastel ühistel tundidel vanahärraga olen saavutanud selle vahel mõneks hetkeks üsna tunni lõpus. Ma kipun liiga kõrgele kergendama (eriti alguses) ja olen rohkem mures ratsmekontakti pärast. Kõige mõnusam on alati seljas olla lõdvestustraavi ajal. Selleks ajaks hiljemalt on ratsanik ka soojaks saanud, hahahaa...

Esimene galopitõste (traavist, duh) läks metsa, aga mitte niivõrd sellepärast, et Markus oleks nägusid teinud, vaid tegelikult ei olnud ma traavi piisavalt lühikeseks saanud peale seda, kui Markus tempot tõstis. Selline tunne oli, et hetk polnud päris õige tõste jaoks. See ebaõnnestunud tõste aga tuletas Markusele meelde, et traavist tõusmine pole tema jaoks ja selle asemel hakkas ta mulle pakkuma galoppi sammust.

Pärast tegime aga kõik tõsted traavist ja lisaks galopp-samm üleminekuid. Üks katastroofilaadne peatus sattus ka sekka. Mulle endale oleks see justnagu ka üllatusena tulnud, see oli ettevalmistamata ja väga kummaline. My bad.

Täisistakut pole ka kaua teinud.

Üllatavalt vähe oli täna vaidlusi ratsmete üle. Sellist stiilipuhast peaga ühele ja teisele poole vehkimist polnud kordagi? Markus, mis toimub?

Ma olen hobusenohik. It is official now. Täna oleks olnud aega minna kinno, sööma, mida iganes teha. Mina eelistasin selle asemel jalutada Springstormi, Imperijat ja Sitelli :P

Rollyga tõsist tööd tegemas

Täna tegime kõvasti tööd jälle istaku kallal ja kes olekski selle jaoks parem hobune kui Rolly...
Voldid avatud kaarel on hakanud seis  paremaks minema, aga seinani jõudes või nurka jõudes vajun ära või jään liiga palju lootma seina toetavale mõjul. Seda oli tegelikult kohe alguses näha, kui läksin traavis Rollyga keskliinile. Hirmus ujumine hakkas pihta, läbi Rolly pea ja kaela ja õlgade ja tagumiku.
Mõlemad istmikuluud peavad sadulat tundma, hobune sisemise sääre ja välimise ratsme vahel...
Siis veel see, kuidas ma traavis vahetan jalga, millele kergendan. Vaja rohkem läbi jaluste seda teha.
Ja siis see, kuidas ma kergendan - tihtipeale liiga kõrgele.
Ja siis see, kuidas ma galopis seljas istun - rohkem sadula külge ja vähem õhku palun.
Karmilt külm oli, isegi traavi ajal tundsin, kuidas mõned näpud ja varbad hakkavad küljest kukkuma. Ise ei saa soojaks ja hobune tundub ka kuidagi kangem.
Sellised intensiivsed, aga füüsiliselt väsitavad trennid tunduvad samas kohutavalt produktiivsed. Kuidas seda kõike nüüd kiiresti talletada, omastada ja kinnistada...?
Homme läheb poiss oma esimesele võistlusele. Ma ei jõudnud talle veel uudist teatada või Karini taktikat proovida, kui ta pidi tallis vastama küsimusele, et mis hobusega ta võistlema läheb. Ta oli tükk aega vait, aga minu üllatuseks ei ajanudki sõrgu vastu, pigem tundus ideest isegi pisut intrigeeritud olevat.

tordile..

Wiiiiiiiiiii, uus hobune! Suunurgad jälle selja taga  :)

Oleron oli Grafsiga talli taga aedikus. Tundus selline tore ja natuke hellik. Panin ta kettide vahel valmis ja ta seisis seal kuulekalt. Kui sadulat selga panin, siis andis Kertu igaks juhuks hobusele kommi hammaste vahele. Sama siis, kui ma võimalikult vaikselt ja märkamatult tõmbasin sadulavööd kinni ja kõik läks väga libedalt.

Seljas oli uus ja põnev tunne. Sellest, kui detailselt jagas treener juhiseid sammuks ja esimeseks traaviks, sain aru, et saab olema huvitav :) Sääred pidid olema ümber ja kogu aeg hobust toetama, kindlasti oli vaja rütm saada enda kontrolli alla ja kiirustada ei tohtinud, sellest läheb vaene pisikene murelikuks.

Kontakt oli ka oluline märksõna - pehme ja tore, aga samas kindel. Kogemustega sõitjatele on see kindlasti selge, nagu seebivesi, aga mul on ikka iga uue hobusega suu ammuli ja uus kogemus, et kuidas erinevad hobused sellesse suhtuvad ja kes mida vajab/tahab/talub. Oleroni puhul ütles Marit kohe, et ta on harjunud sõitma Liisiga, kellel on väga pehmed käed, nii et midagi äkilist ja ootamatut seal teha ei tahtnud. Uus ja huvitav tunne oli see, kuidas Oleron otsis esimese traavi alguses õiget positsiooni ja "asetus". Vau.

Tema seljas oli lihtsam olla sirge ja püsti, sest ta näis nii väike, et ettekaldumine tundus kindel viis liiva prantsatada (irw). Tasakaalule ja istakule mõjuvad sellised hobused ka kainestavalt, sest kui satud ette vajuma või vaatad alla, arvab ta, et ta jääb ihuüksi ja läheb pabinasse, kui vajud liiga taha, on ta valmis kohe galoppi minema. Talking about unmovable frame...

Imemõnus oli sõita,  vähemalt siis, kui saime kena rahuliku rütmi suhtes kokkuleppele ja ta näis igatpidi nii pehme ja tore. Kergendada oli lihtne, lihtne oli sääri hoida vastas, põlvega teda tagasi kutsuda. Ainukesed kahtlased hetked olid tõesti need, kus ma lihtsalt kogemata kuskile vajusin. Aga ma kogu aeg niiiii püüdsin, kogu aeg käis mõttes: "pea - check, õlad - check, küünarnukid - check, jne jne."

Nagu juba tallis sosistati, siis kui keegi tagantpoolt galopis lähenes, oli poisil kohe lahkumisavaldus laual. Kaks korda ehmatas ta korderingis jooksva Beiruti peale, aga tuli ikkagi traavi tagasi ja oli nõus, pisarad silmis, jätkama. Treener tegi lisaks muule ka kogu aeg liiklusreguleerija tööd ja suunas meid voldile või sirgele vastavalt sellele, kes kuskilt ja kuhu suunas hakkas galoppi tegema.

Kui siis aga suur ja koledat värvi Grafs ilmus kuskilt suure hooga välja (oleme ausad, mul on ka tema suhtes tekkinud mingid kahtlused), ei pidanud Oleroni närv enam vastu ja ta otsustas oma saatuse enda kätte võtta, tõstis pea ja pistis punuma. Mina vaatasin, kuidas maneeži otsmine sein jookseb hirmsa kiirusega meie poole ja jõudsin mõelda, et kust kinni võtta nii, et Oleron veel lisaks ühtegi infarkti ei saaks, aga ma jääks selga? Tema kaelast? Lakast?

Oleron avastas ilmselt ka, et sein tuleb vastu ja tegi pöörde. Mina lahkusin vasakule, aga jäin tiba  Picanto jalgade ette. Minuga oli kõik korras, (peale pisikese peavalu, mis läks ka kohe ära), aga vaene väike hobune jooksis igaks juhuks maneeži teise otsa, kust Marit ta kinni püüdis. Marit istus talle ise selga ja tegi temaga natuke rehabiliteerimistööd.

Kui ma tagasi Oleroni selga läksin, siis tegime veel samm-traav üleminekuid. Unmovable frame oli natuke katki, sest ma ei olnud ka enam 100% ainult hobusele keskendunud, pöörasin rohkem tähelepanu igale neljajalgsele, kes kuskilt lähenes ja planeerisin volte ja sirgeid otsi pikemalt ette.
Otsustasime, et täna enam galoppi ei tee ja peale üht täitsa ok üleminekut tulin seljast maha.

Marit ütles pärast, et sadulaspüsimise refleksid on mul valed, aga kukkumisrefleksidega pidi kõik korras olema :)

to be continued

Lugesin rütmi, püüdsin mitte lasta Grafsi kuidagi laisaks muutuda. Säärtega olin ettevaatlikum. Suurt muutust eilsega ei saavutanud, kõik tundus suht sama.
Mis toimub mu istakuga, et ma kaotan trenni jooksul kümneid ja kümneid kordi jaluseid!?
Keset teist traavi loobusin täisistakust ja hakkasin kergendama. Täisistakus tundus kõik kuidagi  raskem ja ilmselt olin nii pahasti tasakaalust väljas, et Grafs lihtsalt suri ja suri ja suri. Kergendades oli kordades lihtsam ja seni, kuni ma ei tea, mismoodi sellele loomale tohib sääri külge panna, ma parem hoian säärtega temast eemale. Varsti ei julge ma vist enam kedagi ratsmesse kutsuma hakata :-)
Kui hakkas galopitõstete aeg, ei õnnestunud esialgu mitte ükski, aga vastupidiselt treeneri arvamusele ei andnud ma tegelikult alla. Mul lihtsalt lõppesid mingi aja pärast relvad otsa ja ma ei teadnud enam, mispidi Grafsile läheneda. Nende tõstete vahel, mille puhul kaotasin jaluse ja tasakaalu; kukkusin ette või andsin ratsme ette, oli mitmeid tõsteid, mis näisid mulle endale täiesti söödavad ja konkreetsed, aga Grafs ignoreeris selleks ajaks kõiki mu lintkavasid tema seljas.  Kui stekki kasutada ei tohi, siis mis edasi?
Marit pakkus, et ma teeksin vahepeal tõste sammust. Minu rõõm oli enneaegne - ka sammust tehtud tõsteid Grafs ei arvestanud. Mis tegi küll kurjaks, sest see oli midagi, mis varasemates trennides on 100% kindel lahendus olnud.
Palusin luba stekki kasutada ja see oli niipalju abiks, et galoppi me saime, mõlemale poole. Oiiiii kurja, Grafs...

I-S-T-A-K-U-T-R-E-N-N

Alapealkiri "Mida rohkem ma teada saan, seda segasemaks kõik läheb".

Esimese traavi lõpus püüdsin kutsuda Carpi allapoole lõdvestuma ja kasutasin sääri, aga Taive ütles, et nad peavad olema paigal ja ei tohi vastu külgi käia. Enda arvates ma lihtsalt surusin, aga ilmselt väljaspoolt paistis välja, et tonksan? Sellest ma saan küll aru, et nad ei tohi hobuse külgi vahetpidamata tuimestada, aga kui nad peavad tegelikult täiesti vaikselt külje vastas lebama, siis millega ma hobust allapoole kutsun? Carp on niigi esimeses traavis alati nagu tigu, nii et kogu aeg peab ütlema, et liigu, liigu.
Teise traavi ajal hakkasime intensiivselt mu istaku kallal madistama. Viskasin jalused kohe hea meelega minema. Keha tõrkus igatpidi vastu - kui sain pea, kaela, õlad, kõhu ja ristluu paika, siis niipea, kui hakkasin jalgu allapoole venitama, läks tagumik jälle taha või hakkasin kõhust liiga palju kaasa liikuma. Kuidas sellises asendis püsida, ilma pingesse minemata, jääb veel mõistatuseks. Peale mõndakümment ringi tundsin, kuidas vana sõber pirnlihas jälle end meelde tuletab ja reielihased olid ka krampis. Dammit.
Kui oli aeg galopitõstete käes, siis püüdsin samast asendist jätkata ja teate mida? Mitte ükski galopitõste ei õnnestunud :) Me poleks nagu Carpiga mitte kunagi galoppi teinudki.
Mõnikord lasin ratsme liiga ette. Võibolla kartsin, et ma takistan Carpil liikuda, aga muidugi selle tulemusena läks ta traav lihtsalt pikemaks. Siis püüdsin ratset mitte grammigi liigutada ja ikka ei õnnestunud. Treener samal ajal ütles, et ma olin ikka ratset järele andnud. Ma ise ei saanud arugi, keskendusin, higipull otsa ees just sellele, et ma seda ei teeks. Ma ei saa ju ratset enda poole hakata tõmbama tõste ajal? Või saan?
Vahepeal tegin mingi kägarasse tõmbumise liigutuse. Või tahapoole sukeldumise liigutuse. Ilmselt see on pärand neist hobustest, kes on läinud galoppi nii entusiastliku hooga, et olen pidanud natuke pigem ennast tahapoole hoidma, et mitte inertsist ette kalduda. Kahe vaguniga Carpi puhul on see tarbetu. Ta andis täna enne tõusmist ikkagi paar sammu ette teada, et kuuuuule, ma mõtlesin siin, et ma ikkagi läheks, noh, selles mõttes, et, galoppi, või nii...
Kui siis sain keha liikumatuks, olin paigal ja tegin tõste ainult välimise säärega (ja püüdsin seda ristluu mambot ka teha, nii palju kui ma sellest aru sain), siis ... ei juhtunud ikka midagi. Nope. Null. Nada.
Kui lõpuks mõned tõsted õnnestusid, siis istak oli ikkagi paigast ära. Natuke tiirutasime galopis, mille püsimajäämiseks oli jälle vaja, et ma kahe säärega kogu aeg end agressiivselt meelde tuletan.
Taive läks pärast ise korraks Carpi selga ja natuke aega kutsus teda alla (ilus vaadata, kuidas hobuse liikumine muutub). Tegi mõned tõsted ja tõstis säärepuudutuse väärtust.
Keeruline värk see ratsutamine... 

Heinz ja helisev galopp

Endiselt heade trennide lainel. Asjatundjad võivad muidugi mitte nõustuda, aga ma luban endale väikese vabaduse tunda, et täna läks päris hästi selle kohta, mida ma oskan või suudan.

Kas Heinz tõmbas täna krampi? Jah, korraks küll. Kui peale teist traavi hakkasin vaikselt ratset võtma, tõstis ta pea püsti ja tundus kergelt närvis olevat. Siis tegime veel Mariti soovitusel üleminekuid traavist sammu ja kaheksaid, peatusi ja ta lasi end ära petta ning rahunes taas.

See on ikka räige, kui palju ma vasakule sisse vajun, isegi otse sõites. Nurkades on eriti hästi tunda ja see tähendab, et asi on ikka päris hull. Fey soovitas panna jalused pikemaks ja Kertu mõõtis, et mul on parem jalus niikuinii lühem. Peale sättimist tundus seljas otsem olla küll, aga sellegipoolest peab olema kõikide vasakute pöörete puhul teadlikult valvel.

Kui Heinz oli mõnusas traavis, tegin tõste paremale. Hobune nõksatas ja püüdis püstipäi traavis edasi tormata. Seekord sain ta päris ruttu tagasi parajasse traavi ja tegime uue katse. Alles kolmas tõste oli selline, nagu pidi olema.
* Õlgade lõdvestamine on endiselt võlutrikk, mis aitab mitme häda vastu.
* Teise triki avaldas treener enne galopitõsteid - galopi ajal tuleb mul Heinzu säärtega toetada, mitte lahti lasta, vahet pole, mis kiirusel ta liigub. What a difference that made!

Tänane galopp oligi täitsa tore, ei olnud väga laiali, ei olnud tormamine, Heinz oli rohkem minuga, oli nõus sellega, kui kutsusin teda eest pisut tagasi, ei tirinud ratset (mina ka mitte, püüdsin olla viisakalt õrn oma kätega) ja leppisime mõne aja pärast ka ühises rütmis kokku. Tegin mõned üleminekud traavi ja siis taas mõned tõsted.

Viimane galopp (vasakule) oli puhas muusika. Võitlesin sooviga seda veel ja veel jätkata, aga tundus, et parem on lõpetada muusikaga kui lasta kogu pildil ära vajuda.

Lõdvestustraav algas jälle tormamisega ja täitsa keeruline oli tempot alla saada, aga lõpuks sai ta vist aru, et galoppi täna enam ei tule. Igal juhul ei andnud täna põlvede kokkusurumine taas mingit efekti, kui Heinzul murepilved pea kohal.

Härra sai natuke veel solaariumis mõnuleda ja boksis suure sületäie heina.

Istakutrenn Carpe Diemiga

Koplireegel nr 3: kui Sul pole korralikku prožektorilaadset taskulampi, ära mine pimedas hobuseid koplisse kobama. Hobuseid ma ei leidnud, küll aga jooksime kokku Susanna ja Katriniga (kellel oli taskulamp, aga mitte hobuseid). Hobused leidsime alles 17 minutit enne trenni oodatavat algust.

Sellega seoses uus isiklik rekord - Carp sisse toodud ja valmis pandud 17 minutiga. Kus mu medal on? :)

Carp oli valmis tööd tegema, puhkis ja ähkis alguses, aga siis keskendus ja oli väga väga tööindu täis. Tegime muuhulgas jalavahetusi. Nendega juhtus nii, et esimesed õnnestusid küll, iga järgmine läks aga keerulisemaks ja keerulisemaks, kuni lõpuks oli juba peaaegu võimatu jalga vahetada ja (!!) ka läbi traavi vahetada.

Siis tegime galopp-traav üleminekuid, pärast galopp-samm üleminekuid. Paaaalju täisistakut.

Pärast pani Taive (koos juttudega igasugustest haigetest meestreeneritest :D) mu ülakeha täisistakus paika. Kuklast alates kuni ristluuni välja, peaaegu 10 cm kaupa. Kuidas peab olema pea, kuidas kukal, kuidas õlad, käsivarred, küünarnukid, abaluud, kuidas naba (koos küsimusega, ega ma pole kõhutantsuga tegelenud), kuidas see kurikuulus tagaotsitav ristluu peab olema. Ilma jalusteta.
Pika pusimise peale hakkas mingi tunne tekkima. Carp aitas sellega kaasa, et kui ma tõesti sain hetkeks õige asendi kätte, siis oli loom ka kohe kergema liikumisega, mõnus seljast ja tõusis ka imekergelt galoppi.

Jeesss.