dude, kus su jalused on?

Kuskil keset galopitõsteid vihastasin ennast rohelisetäpiliseks, sest trenn nägi välja nii, nagu ma tahaks kõigest jõust jalustest vabaneda või siis Grafsi graatsiliste tagant üles viskamiste peale neisse rippuma jääda. Suure osa ajast oli mu jalg kas jalusest peaaegu põlvini läbi või siis polnud jaluseid üldse. Galopis pole hullu, kui neid pole, aga kui jäime traavi, oleks olnud meeldiv vaheldus vahepeal kergendada, mitte ootamatult ühe või teise külje peale vajuda. 
Poole trenni pealt jõudsin järeldusele, et see peab olema kombinatsioon Grafs + Rolly sadul, sest teiste hobustega ei ole sellist nalja, et 100 korda kaovad jalused ära. Pärast tallis aga tuli meelde, et tegelikult oli sama jama ka tol korral, kui hüppasime suurel platsil Grafsiga, Carpi sadulaga. Nii et ilmselt ma olen lihtsalt allergiline Grafsi seljale, irw.
Selle hobuse otsaette peaks olema kirjutatud "kannatlikkuse õppetund", sest ma ei mäletagi, kas viimasel ajal on üldse olnud tundi, kus ma vähemalt korra ei vihastaks tema peale. Tema minu peale ka. Näiteks kui ma peaks stekki kasutama. Korralik takkalöömine käib asja juurde ja karastab iseloomu, ütleb selle peale suur valge räpane lätlane. Minu iseloom ei tunne ennast karastatuna, aga jalad on maha tulles nagu makaronid, sest nad püüdsid kogu trenni olla "kiired ja vihased".
Tegelikult päris naljakas... Vaatad hobust eestpoolt ja nii nummi on. Vaatad seljast ja kuuled iseennast urisemas. Tagant ei kannatanud täna teda vaadata.
Igal juhul saime läbi kokkupressitud hammaste tehtud kõik, mis programm ette nägi, olgugi, et mõne asjaga läks ropult palju aega. Õnneks oli platsil meist kahest kannatlikumaid, kes jaksasid juhendada.

to be continued

Lugesin rütmi, püüdsin mitte lasta Grafsi kuidagi laisaks muutuda. Säärtega olin ettevaatlikum. Suurt muutust eilsega ei saavutanud, kõik tundus suht sama.
Mis toimub mu istakuga, et ma kaotan trenni jooksul kümneid ja kümneid kordi jaluseid!?
Keset teist traavi loobusin täisistakust ja hakkasin kergendama. Täisistakus tundus kõik kuidagi  raskem ja ilmselt olin nii pahasti tasakaalust väljas, et Grafs lihtsalt suri ja suri ja suri. Kergendades oli kordades lihtsam ja seni, kuni ma ei tea, mismoodi sellele loomale tohib sääri külge panna, ma parem hoian säärtega temast eemale. Varsti ei julge ma vist enam kedagi ratsmesse kutsuma hakata :-)
Kui hakkas galopitõstete aeg, ei õnnestunud esialgu mitte ükski, aga vastupidiselt treeneri arvamusele ei andnud ma tegelikult alla. Mul lihtsalt lõppesid mingi aja pärast relvad otsa ja ma ei teadnud enam, mispidi Grafsile läheneda. Nende tõstete vahel, mille puhul kaotasin jaluse ja tasakaalu; kukkusin ette või andsin ratsme ette, oli mitmeid tõsteid, mis näisid mulle endale täiesti söödavad ja konkreetsed, aga Grafs ignoreeris selleks ajaks kõiki mu lintkavasid tema seljas.  Kui stekki kasutada ei tohi, siis mis edasi?
Marit pakkus, et ma teeksin vahepeal tõste sammust. Minu rõõm oli enneaegne - ka sammust tehtud tõsteid Grafs ei arvestanud. Mis tegi küll kurjaks, sest see oli midagi, mis varasemates trennides on 100% kindel lahendus olnud.
Palusin luba stekki kasutada ja see oli niipalju abiks, et galoppi me saime, mõlemale poole. Oiiiii kurja, Grafs...

Schoolmaster Grafs

Mõni hobune tekitab tunde, et sul tulevad mingid asjad juba natuke välja.
Mitte Grafs. Nope.
Täna kulutasin liiga palju aega sellele, et teda enda arvates edasi sõita (loe: säärt devalveerida) ja alla kutsuda (loe: säärt devalveerida). Esimese traavi ajal oli kõik veel lubav, aga teises traavis hakkas jälle peale see jama, et peatuses või sammus tuleb ta kenasti allapoole, aga siis jälle on jube keeruline teha üleminekut traavile, sest mu säär on juba teise tähendusega (või juba ilma tähenduseta). Kui hobust korralikult liikuma ei saa, siis on seljas nii raske olla.
See erinevate hobustega erinevalt sõitmine on tundmatu maa minu jaoks. Täna mõtlesin esimestes traavides selle peale, kuidas Taive Zeppelini sõitis või kuidas Milla mind juhendas, aga poleks pidanud seda kõike üldse Grafsi konteksti tõstma, sest kui Marit Grafsi selga istus, siis tegi ta kõike teistmoodi ja Grafs oli ka hoopis teistsugune hobune. See hobune, muide, mitte ainult ei tõuse imekergelt galoppi, vaid vahetab selles ka jalga nagu miilenki. Goddammit!
Olen ennast hoidnud Grafsi puhul stekiga tagasi, sest lisaks sellele, et pelgan olla ilalõua vastu pisut negatiivselt meelestatud, on selge see, et ma teen seal sadulas igasugu pornot - vajun ette, kõlgun ühele-teisele poole ja hoolitsen selle eest, et Grafsil ikka kulm kortsus oleks. Kummaline siis hobust karistada selle eest, kui ta selle peale galoppi ei tõuse.
Aga steki andmine selle eest, kui ta säärt ei kuula, kui ma teda alla kutsun? Õhuke jää, millele ma ei julge astuda. Kuniks ma juurdlen selle üle, kas tegin kõik õigesti ja ega mu õlad-selg-käed-küünarnukid-ristluu-sääred jms jms polnud valesti, on õige sekund juba steki kasutamiseks läinud. Rääkimata sellest, et ma ei saa ise tihtipeale arugi, et mu õlad vajusid ette!
Kui ma ütlen, et lähme traavi ja selle peale pole reaktsiooni, siis jõuan küll reageerida. See on palju lihtsam loogiline jada.
Kui palju teda siis tohib alla kutsuda, kui palju kasutada säärt? Millal ma peaks teda püüdma lõdvestada, millal ratsmesse kutsuda?
Pärast tegime voldi peal veel galopitõsteid. Mõned õnnestusid, mõned mitte üldse. Oleksin pidanud olema oma välimise säärega konkreetsem ja tugevam. Nätsa, nüüd peab olema ettevaatlik, kui järgmine kord peaksin Heinzu selga istuma, sest see plahvatab sellise tõste peale ennast vastu maneezi seina laiaks...
Detsember on olnud ka jaluste kaotamise kuu. Ma olen pannud juba mõnda aega meelega väga pikad jalused, et ma ei kipuks eriti kannaga kedagi togima, vaid säär läheks automaatselt esimesena vastu hobuse külge. Täna kaotasin jalused oma 20 korda. Mõistlik alternatiiv, onju?

Smokey Eye and me

Mõnikord talli minnes tead juba ette, kellega sõidad. Täna oli üks neist päevadest, autost välja tulles kirusin, et jätsin kindad koju, sest Grafs ilastab alati korralikult ja enamasti ei ürita ka oma helevalget karva kuidagi puhtana hoida. Tahvli peal oligi Grafs minu nime taga kirjas.
Laenasin Georgilt tagasi oma kindad (sorry, Georg, need said väga märjaks, pretensioonid esita Grafsile) ja hakkasin "lemmikut ilalõuga" puhastama. Tegelikult pole tal viga midagi, hobune nagu hobune ikka, ainult, et väikeste eripäradega. Täna üritas ühe korra mul eest ära kõndida.

See ütlus, et "people will work for money, but kill for recognition" toimib vist ka mõne hobuse puhul. Hoolimata kõigest näib, et Grafs on tegelikult väga äraostetav igasuguse kiitusega. Boksis on ta nõus kratsimise eest oma käpad kasvõi kõrva taha tõstma ning jookseb, hambad laiali, ise suulistele järele ja platsi peal unustab ta vahel kiitmise-sügamise peale ära, et ta peab jala jala ette panema.

Tal on ilusad silmad. Nagu oleks postkaardi jaoks maalitud.

Anyway.

Esimeses sammus ja traavis pigistasin vahel silmad kinni ja lugesin mõttes meile rütmi. Ei mingeid viivitusi, neli võrdset biiti. Grafs puhkis ja ähkis, aga saime liikuma.

Tõsi küll, kogu trenni läbivaks jooneks oli see, et Grafs kasutas iga võimalikku hetke, et sammu või seisma jääda. Igasuguse ettevajumise, sääre unustamise, alla vaatamise peale sain vastuseks enesekindla "käi jala". See tegi ka keeruliseks minu plaani galopitõstete vahepeal teda mitte sammule lubada.

Ahhaa, rääkides galopitõstetest... Tänane esimene oli imeilus. Just selline, et aeg jääb seisma ja sa näed ennast kõrvalt aegluubis. Kõik klappis. Me jõudsime nurka, ma olin püsti, ei vaadanud alla, võtsin teda õrnalt tagasi (kuule, Grafs, mul tuli üks mõte?), ta vastas kohe (aa, midagi hakkab juhtuma?). Siis tuli see tunne, et just nüüd tuleb tõsta ja ta tõusis selle peale nii loomulikult ja kergelt, ilma ohke või hädaldamiseta.

Järgmised tõsted ei olnud nii ilusad ja siis hakkas ta mulle keskmist kapja näitama. Kui tahad galoppi, siis tõsta korralikult või unusta ära.

Kui ma tundsin, et ta ignoreerib ka märguandeid traavi minekuks, otsustasin ikkagi stekki kasutada. Selle peale tahtis ta mu pikalt saata, lõi takka üles ja vehkis peaga ja läks galoppi. Mõneks ajaks ei olnud enam probleeme tõstetega või liikuma saamisega.

Siis tegime väikese sammupausi ja peale seda pidime tegema veel galopitõsteid. Traavist enam ei õnnestunud, Grafs näris vist läbi, et ta võib ka keelduda. Tegime samm-galopp üleminekuid.

Lõdvestustraavis oli meil minu meelest täpselt paras rütm, ta sirutas pea pikalt ette, nii et hoidsin ainult ratsme keskelt kinni (ja hoolikalt ennast püsti). Päris hea tundus.

Edit: Väliboksi oli tema jaoks pandud valmis kaer ja heinad. Viisin ta sisse ja ukerdasin ta ümber, et päitsed peast võtta ja boksist välja saada. Tundub, et poiss usaldas mind vähemalt nii palju, et hoidis oma kõrvad vaos ja seisis rahulikult. Ma vist ei tundunud talle eriti näljane, aga olin igal juhul kõrvust tõstetud, et ta lasi mul enda ja kaera vahelt rahulikult läbi pugeda ning võttis isegi hetke pausi, et mind mööda lasta. Tubli poiss. Temast võib asja saada, kui külm ära ei võta.

kavaletirada ja Grafs

Eilne trenn ülipüüdliku Rollyga näitas täna Grafsi ebasoodsast valgusest :)
Traavides olime samal lainel ja see oli kõige parem osa trennist. Mõtlesin kogu aeg sellele, et kui mu säär juba kord külge puudutab, siis peab Grafs selle peale ka edasi liikuma. Iga kord kui sain ta liikuma, siis sügasin ja kiitsin teda ohtralt. Tundus lubav ja Grafsi samm oli rütmi täis, mõlemad saime soojaks, ta oli õnneks nii palju rütmis ja hoos, et ma sain ainult enda õlgade ja käte ja kandade peale mõelda.

Teises traavis hakkasin teda veel rohkem allapoole kutsuma ja proovisin nii, nagu Zeppelini ja Millaga tegime - sammus kutsun ühele ja teisele poole, istun sügavalt sadulasse ja sääred kogu aeg töötavad. Grafsiga oli see palju produktiivsem kui Zeppeliniga. Palju üleminekuid, mõned peatused ja täisistakut. Karin küsis, kas Grafs kavalettidest üle tuleb. Mul tuli meelde meie suvine lahe hüppetrenni ja kiitsin valget lätlast, et kui tal hoog sees on, siis tuleb väga ilusasti (famous last words, hahahaa, oleksin pidanud hoopis meenutama seda trenni, kus Anne temaga hüppas ja tuli seljast maha tigedana kui herilane). Siis pani Karin platsil olnud takistused imemadalaks ja ütles, et võime galopis neist üle tulla (rõõmutantsu koht).

Tegime esimesed hüpped, kui tuli ikkagi välja, et kui Rolly või Buda või Carpe Diemi puhul (Laki ei jäänud siit nimekirjast mitte juhuslikult välja) piisab heas galopis pöördeks see, kui hoian jalad torus tema ümber ning keeran pea, õlad ja käed takistuse suunas, siis Grafsiga nii vähesega hakkama ei saa. Ma pean ikka välimise jalaga vägivaldselt tonksama, et ta üldse pööraks. Karin ütles, et ma pean rohkem välimise ratsmega pöörama, aga mul ei tulnud ka see eriti välja ning sellest hetkest, kui pidime hakkama viit takistust järjest tulema, hakkasid kogunema meie kahe kohale murepilved. 

Kui pöörded ei ole täpsed (viide eelmisele lõigule), siis ei klapi miski. Grafs tegi selliseid kaugeid ja hooletuid hüppeid, et mul käis luust ja lihast läbi, kui ma kuulasin seljas olles, kuhu ta tagumised jalad koliseda kavatsevad, lattide peale või vahele. Oleksin pidanud teda tagasi kutsuma või edasi sõitma, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ta hakkab kilomeeter enne hüppele minema. Mulle näis, et ta oleks saanud veel ühe sammu teha, ei osanud oodatagi, et ta nii kaugelt läheb lendu. Nüüd guugeldan märksõnu "how to see the stride" ja "seeing the stride".

Peale mõnda ebaõnnestunud pööret torbiku ja ukse vahel jäi ta juba automaatselt traavi ja ma ei saanud teda enam takistuste vahel galoppi. Sammust? Anytime. Traavist? Nope. Kavaletid jätsid teda nii ükskõikseks, et ka traavis neist üle minnes oli ta suht hooletu. Mul hakkas kergelt sees keerama ja ma võitlesin tahtmisega tema seljast kohe maha ronida.
Karin lasi meil teha mitmeid korduskatseid, ent korralikult me ei suutnud seda rada kordagi läbida, ikka vajusime traavi, puudusid normaalsed pöörded ja trajektoor. Stekki ei oska ma õigesti kasutada, käsi käib liialt kaasa ja tirib hobust suust. Mitte, et Grafs oleks tundnud end mingilgi määral sellest puudutatuna... Karin jäi olukorda arvestades ülirahulikuks. Mina mitte niiväga, aga lõdvestustraavi ajal jõudsin mõelda, et lõppkokkuvõttes oli see ainult üks natuke nässu läinud tund, hobune jäi terveks, mina ka ja kindlasti läheb järgmine kord paremini.

Grafs sai pärast pisut solaariumis mõnuleda ja siis naases oma lõunasöögi juurde boksi. Mina võtsin märgade silmade ja külmunud jalgadega lapse, kes oli peale oma trenni otsustanud minna istuma sooja riietusruumi asemel külma autosse, viisime Georgi ära ja tulime koju end soojendama. Laps jäi oma trenniga väga rahule, oli saanud Karinilt kiita oma istaku eest. Poiss ise oli ka väga uhke, kui rääkis oma galopist "emme, ma hoidsin täna Zasminit üks ring ja veel pool ringi galopis!"

natuke maagiat

Täna lehvisin terve päeva jälle olude sunnil superwomani kostüümis ringi (piltlikult muidugi) ja selleks ajaks, kui jõudsin talli, oli tunne, et silmad vajuvad iseeenesest kinni. Kui Grafs hakkas oma keelega lähenema, tekkis mul kahtlus, et see ei ole hea mõte. Ta meenutas mulle seda alasti soomlast, kes eile laeva peal oli kajutist voodilina endale niudevööks sidunud, et baarist konjakit tuua. Keel samamoodi ripakil ja pilk vilav. Jumal tänatud, et Grafs on hobune. Talle tervislikum.

Aga trenni vahelejätmine tundus veel halvem mõte. Kolmandat päeva järjest? Enne võistlusi? Nope, very bad idea.

Kui esimene traav satub olema hea ja paljulubav, on suur kiusatus teha seda natuke kauem. Õnneks oli täna platsil Jenny, kelle traavide järgi oli hea aega jälgida.
Teise traavi ajal nautisin juba kena koostööd. Ma ei mäletagi, millal meil Grafsiga niimoodi sujus. No paar korda pani kulmu kortsutama, kui ta jäi sammu, aga see oli vaid minu ebastabiilsete säärte ja ettevajumise süü. Esimeste peatuste ajal olime ka järsud (Marit ütles tabavalt, et nagu sein oleks maast ootamatult üles tõusnud), aga kui natuke rohkem aru saime, mida me üksteiselt tahame, siis hakkasid peatused ka paremini välja tulema. Üleminekud ka.

Maagiline õnnestunud galopitõste hetk. Või kaks. 
Galopitõstete ajal käis mu käsi jälle ette. Vahel tundsin ise ka, kuidas ma liigun tõste ajal ülakehaga tahapoole ja käed lähevad ette. Vahel ei saanud ise aru, aga treener kinnitas fakti. Grafs midagi tasuta ei kinkinud ja galoppi minna ei tahtnud. Mul hakkas tekkima paranoia, et ka mitte siis, kui ma tegin õigesti. Igal juhul hakkas kogunema mingi error. Oleksin ilmselt kasutanud stekki, sest Grafs ei läinud galoppi ka siis, kui treener teda utsitama hakkas, aga Marit ütles, et ta peab ikka normaalse galopitõste peale minema, mitte steki peale. Ebaõnnestunud tõsteid oli selleks ajaks kogunenud umbes 20? 30? Mingist nurgast õnnestus ta siiski kahepeale galoppi saada (elegantse takka üles viskamisega) ja siis sai hobune soojaks. Stekki tohtisin alles siis kasutada, kui ta uuesti hakkas galopitõsteid ignoreerima.

Ise ka ei usu, aga galopitõsted olidki täna kõige mõnusam osa trennist. Peale seda, kui sain tehtud paar tõstet nii, et käed mitte ainult polnud paigal, vaid pigem haarasin pisut kadedalt ratset. Müstiline, kuidas miski, mis õnnestub, näib reaalajas toimuvat nagu aeg-luubis ja tekib see tunne. Ma nägin, et esialgu liikus minu poole Grafsi kael, siis tundsin, kuidas ta tagantpoolt kaardub ja lükkab end galoppi ja voila! Kui siis seda tõstet õnnestus korrata, huilgasin nagu oleks loterii võitnud. Vauu!

Case-by-case-faktor.
Ühes tunnis lubatakse hoida käsi õlgade laiuselt. Teises tuleb hoida nad suuliste laiuselt ja mitte laiemalt. Ühe hobuse puhul surun teda traavis säärega edasi, et teda alla kutsuda, teise hobuse puhul käsib treener sääre devalveerimise kohe lõpetada ja lasta säärtel lõdvalt mööda hobuse külgi lebada.
Kord saan riielda, et ratse on kogu aeg liiga pikk ja hobune jookseb nagu kaelkirjak. Teine kord takistan ma ratsmega hobuse liikumist.
Ühel päeval saan riielda, et kogu aeg ahistan hobust liiga lühikese libisevaga, teisel päeval selle eest, et see ripub.

Aga millal ma hakkan ise aru saama, mida mingi hobune parajasti vajab? Uhh, kui keeruline.

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(

pretty fly for a white guy (Grafs)

Midagi Grafsi liikumises on mugavat. Või siis nautisin ma täna lihtsalt seda, et ei olnud tunnet, nagu oleks vagunid taha haagitud :)
Alguses pidin natuke sammu utsitama, et mingi rütm taustaks kõlaks, aga traavis tuli pigem pisut rahulikumaks teda kutsuda ja keskenduda väga palju rütmile, sest seda ta ise loomulikult küll ei hakka hoidma. Pigem vastupidi, ta ujuks hea meelega vahelduvas rütmis.
Täisistak ei olnud tema seljas nii kandiline, kui ma mäletasin, aga võibolla on asi natuke ka selles, et olen seda rohkem viimasel ajal teinud. Tema oli treeneri sõnul ka teises vormis. Täna oli ka tunda, et mu lihased hakkavad vaikselt mu mõttele järele jõudma. Ei olnud enam kuskilt valus või raske.  Tasakaal kaob ikkagi natuke ära, õigemini, ma kipun vajuma nurkades või voldil külje peale, eriti täisistakus.
Oli selliseid hetki, kus ta ise pakkus ennast kenasti alla, oli väga pehme ja mõnus. Ma unistan sellest, et ma suudaks sõita nii heas tasakaalus, rütmis ja tunnetuses, et see kestaks absoluutselt kogu aeg, mitte et ta vahel nõksatab jälle ennast kangeks, kas minu kangestunud õlgade, käte või tasakaalukaotuse peale. Igal juhul oskab see hobune olla väga tore, juhul kui sa istud piisavalt kaugel, et ta ei saa sind lakkuda või kommi manguda :)
Galopitõstete ajal andsin lahkelt ratset ette, aga õnneks saime kiiresti treeneri abil jaole ja siis tulid ka tõsted välja nii nagu oli vaja. Mõlemasse jalga. Pean pigem mõtlema, nagu ma võtaks ratset tagasi, siis näeb see kaugemalt välja, nagu ma hoiaks seda paigal :)
Pärast tegime galopp-traav-samm üleminekuid ja tõsteid sammust. Keskendusin sellele, et ma hoian säärt peal ja kohe säilib ergas liikumine. Ette ei tohi ka vajuda. Täitsa toredasti läks, see oli kindlasti kõige parem harjutus täna. Tundus, et klappisime Grafsiga ka varasemast paremini.
Lõdvestustraavi puhul lõdvestus ta minu meelest korralikult ainult kaugemas seinas, ukse pool haaras miski tema tähelepanu, ta hakkas kiirustama ja tõstis pea. Tegime kahele poole kaks volti ja sillä siisti.
Iga kord, kui ma hakkan tegema lõdvestustraavi, siis tuleb mul silme ette üks tüdruk Ruilast (kelle nime ma ei tea), aga keda nägime Maarjaga aasta tagasi seal sõitmas. Ta tundus olevat hobusega nii üks, et kui ta kergendas, näis, et ta ei tee ise mitte midagi, hobune lihtsalt kergelt lükkab teda üles. Ning et tegelikult on ka sadula külge kinni kasvanud. See oli väga ilus vaatepilt, kahju, et ei mäleta, kes see oli, ehk leiaks ta kuskilt video pealt.
Ahh, kõige tähtsama oleks peaaegu unustanud! Ma lähen vist varsti starti! How fun is that? :)

Grafs ja pikad piitsad

Long time no see, Ilalõug?
Esimese traavi lõpuks lohutas Taive, et hobusega, kes ei taha liikuda, ongi raske sõita. Grafs tegi paar korda süütut nägu, et ta pole mitte kunagi aru saanud, mida tähendab, kui sääred vastu külgi pannakse.
Teise traavi ajal püüdsin täisistakus ja jalusteta saavutada sama, mida viimane kord Carpiga. Püüdsin teha võimalikult palju üleminekuid, peatusi ja volte ning samal ajal vältida otsasõitu ponidele, kes tassisid tähtsa näoga lapsi risti-rästi üle maneezi.
Kui platsi peal saab päikese käes sõites varju pealt kontrollida, et kuidas pilt väljaspoolt välja võib näha, siis maneezis tekivad mõnes kohas seina peale varjud ja nende pealt on näha, kui palju tegelikult mu keha täisistaku ajal hoolimata pingutustest loksub. Krampi ei tohi jääda, aga liigne vetrumine jälle segab hobust. Jama selle täisistakuga.
Hoolimata Liisi eelnevatest julgustustest (tema sõitis vahepeal Grafsiga), et valgel lätlasel on galopitõsted kenasti meelde tulnud, minu esimesed 15 galopitõstet paremale poole ebaõnnestusid. Hobusel ei liikunud ükski kulmukarv minu tõstete peale. Ta oli nii veenev, et hakka või kahtlema, kas ma üldse kunagi olen ise galopitõsteid teinud. Pikk stekk ei muutnud asja, palusime Taive abi ja Taive palus omakorda ühe suure kordesteki abi, mis vihises nurgas ja oli ilmselt veenvam kui Grafs.
Meelde tuli, ütles hobune, lõi korraks takka üles ja jätkas galopis. Tegime mõned tõsted samale poole veel ja vahetasime suuna. Vahepeal pakkus Grafs ennast hirmsasti rulli.
Ühes kunagises trennis püüdis Grafs hirmsast ratset käest tõmmata, täna ta seda kordagi ei teinud. Küll aga nägin vaeva, et galopis hoida ratset püsival pikkusel. Grafs näis pidavat võitlust, et mitu cm õnnestub mu käest ära tirida ja mind ette vajuma saada. Vahel õnnestus ka...

Uus päev

Nii, Grafs.

Ah et tahad jääda sammu iga kord, kui jõuame platsi keskele? Olgu, hakkame seal tegema iga kord üleminekuid sammust traavi.

Ja pika sirge peal hakkad tempot tõstma? Sinna paigutame sammu jäämise või peatuse. 

Soojendus ei olnudki nii paha, täna oli ta kindlasti palju vastutulelikum ja rohkem koostöövalmis. Hakkas mõnusat häält tegema, muutus pehmeks. 

Tegime täisistakut, mis läheb justnagu iga korraga paremaks ja enesekindlamaks. Tegime täna lõpus volte täisistakus ilma jalusteta (mis oli minu jaoks lihtsam. 

Sammus tahab Grafs kiirelt välja lülituda ja jääb vahtima platsilt väljapoole või tegema kurje kõrvu platsil viibivatele ponidele, nii et mingit rahulikku ringiratast kõndimist teha ei saa, kogu aeg tuleb teda millegagi üllatada. Ta ei ole pahatahtlik, lihtsalt vajab stimulatsiooni. 

Kui ma tegin temaga täisistakut ja vaatasin, kuidas ta vahepeal liikus, siis jäi mulje, et talle meeldis see endale rohkem kui kergendamine. Ta keskendus selles rohkem kui muidu ja ma mõistan, et selles hobuses on nii kohutavalt palju rohkem peidus, kui ma suudan oma praeguste oskustega välja pigistada. 

Galopitõstetest ma ei taha rääkida :P

Que pasa, Grafs?

Olen mitu korda pööritanud silmi, et kust otsast Grafs on laisk või ei taha liikuda. Esimesed trennid näitasid teda hoopis teisest küljest, täitsa mõnusast küljest.
Täna aga hakkas kõik juba sammus peale. Mul oli tegelikult plaan ja mitu mõtet soojenduse ja esimeste harjutuste suhtes, aga kui ma hakkasin aru saama, et juba sammus oli rütmi saada nii pagana keeruline, siis viskasin oma suured plaanid aknast välja ja keskendusin lihtsalt, hambas ristis, sellele, et samm näeks välja nagu samm ja mitte samm haua poole ja hobuse traavi saamiseks või selles rütmi hoidmiseks.
Kui andsin esimese märguande, et kuule, Grafs, teeme nüüd traavi, siis ta isegi ei ohanud selle peale! Ma olin jahmunud. Traavi me siiski saime, tegime mõned ringid ja iga kord, kui hakkasime voldi peal keskliinile lähenema, tahtis ta sammu jääda. Esialgu ma ei oodanud seda ja vajusin muidugi ette, sest minu rütm läks inertsist edasi :)
Pärast teist korda hakkasin rohkem jalga kasutama platsi keskel, püüdsin seda hetke ennetada. Vahel mõjus, vahel mitte. Seda rõõmu, et mina vajutan säärt ja tema läheb, Grafs ei pakkunud. Iga kord tuli näha vaeva, et teda tema letargiast välja saada.
Püüdsin sõita vahepeal teda traavis edasi ja kutsuda tagasi. Tulemuseks oli tihti see, et ta lihtsalt jäi sammu. Tal oli täna mu säärest (ja stekist) harukordselt ükskõik :(
Galopitõsted paremale õnnestusid vist kolmandal-neljandal korral, vasakule punnisime neid väga kaua. Esimesed oleks peaaegu õnnestunud, kui ma poleks ratset ära visanud. Ta hakkas tõusma, aga siis vajus ikka ära. Peale seda aga oli ta veendunud, et ähh, mis galopp, teeme parem lõdvestustraavi... kolmsada ringi järjest, kui vaja. Püüdsin sammust teha, ei õnnestunud, püüdsin stekiga julgustada, nope. Päeva päästis üks pisike latt, millest treener soovitas traavis üle sõita ja galopis jätkata, see lõpuks toimis.
Sellega me veel ei pääsenud, peale seda tegime täisistakus traavi. Ei olnud nii ebamugav, kui eelmine kord Karini trennis. Ta tuli alla ja oli palju lihtsam, mugavam, loogilisem ta seljas istuda. Just täisistakus traav tundus täna trenni kõrgeim hetk olevat (tegelikult tiba irooniline, kui mõelda mu viimaste postituste pealkirjade peale). 
Õlad on ka viimaste trennide märksõnad. Alla ja lõdvaks. Aitab saja surmapatu vastu, sealhulgas selle vastu, et käed oleks õiges kohas paigal. 
Kui ma tohin natuke mossitada, siis torisen veel, et mulle meeldib see tunne, kui jalad on ümber hobuse, aga täisistakus seda ei ole. Sääred lihtsalt vaikselt kolksuvad vastu külgi ja see ei tundu mulle mugav ega turvaline. Ma saan aru, et istak ja tasakaal on need, mis hobust mõjutavad, aga sääred ümber hobuse tundub praegu minu jaoks palju mugavam mõjutusviis. Eriti kui hobune peaks juhtumisi selle peale veel ka reageerima :)

Rolly, Grafs ja topeltokser :)

Täna oli super päev ratsutamiseks, päike säras silma ja sügise lõhna olid kõik kohad täis. Talli jõudes läks uni ära ja lõpuks tuli välja, et erinevate algavate põletike vastu on kõige efektiivsem ravi ratsutamine.

Tegime jälle täisistakut mitu-mitu ringi, üleminekuid galopist traavile. Galopitõsted hakkavad natuke meenutama õiget asja, mul on tekkinud mingi aimdus selle suhtes, mida ristluu peab tegema. Ilma välimise sääreta veel ei saa ega oska, aga vähemalt on mõned tõsted juba traavis ka galopitõste moodi.

Rollyga peab neid tegema väga õrnalt ja tundlikult, et ta ei "plahvataks". Üks kord õnnestus meil täna ka teha selline tõste, mille peale pidin pingutama, et tasakaal säiliks ja et ma ei kukuks selili sadula peale. Uups.

Siis galopist traavi jäämine ja kohe täisistakus edasi sõitmine. Vääääääga palju tasakaalu kiire taastamise küsimus. Kippusime pigem sammu jääma. Pärast sain aru, et mingil hetkel tuleb lihtsalt ratset Rollyle korraks imenatuke ette anda ja siis õrnalt tagasi küsida, sest kui ma käsi ette ei anna, siis ta ise kukub ratsme peale ja see pidurdab ta kohe sammu. 

Lõputraavi tegin mõned ringid ilma jalusteta. Ma olin oma lihastest pisut kõrgemal arvamusel, aga peale esimest ringi olid reielihased krampis... Pärast jätkasin poolistakus.

Pisut põnevamaid hetki pakkus Grafs, keda tohtisin täna õue jalutama viia. Härra Pealetükkiv alustas õue jõudes kohe olulise küsimusega, et kes siin keda õieti jalutab. Kui peale mingeid lead-and-follow harjutusi jäi mulle illusioon, et mina olen juhtival positsioonil, siis kui järgnesime Maritile ja Liisile (kes olid hobuste seljas), tõmbas ta küüni nurga juures käest lahti ja jooksis ühte avatud koplisse, ise endaga nii rahul...

Võtsin ta kinni ja läksime maneezi. Ukse juures tõmbas härra jälle käest ja kihutas keset maneezi püherdama. Mõnuga. Kui ta siis püsti tõusis, nägi ta välja nagu kõrbehobune, suu-silmad liiva täis. Päitsete pealt ei paistnud nimi "Domingo" enam välja.

No igal juhul võtsin ta jälle kinni ja jalutasime pisut ringi. Marit pakkus, et me võime pisut end seal lõbustada, Grafs võib ringi joosta, peaasi, et ta välja ei jookseks. Olin valmis teravateks elamusteks ja kui jäime maneezi üksi, seisin ukse ette ja lasin hobuse lahti.

Tutkit.

Ta seisis ja vaatas mind juhmi näoga.

Utsitasin teda jooksma ja ta läks traavi, aga vaatas mind kahtlustava näoga. Täpselt ühe ringi pärast jäi seisma ja vaatas mind veel juhmima näoga. Julgustasin teda leitud ruutmeetreid kasutama, aga mida rohkem ma teda utsitasin, seda kahtlustavamaks ta muutus.

Siis püüdis ta minu juurde tulla. Ma püüdsin teda suunata tagasi maneezi keskele ja sain ta mõneks sammuks nii kaugele, et ta tegin ringi galopis ja viskas korra takka üles, aga üldiselt oli selge, et mida rohkem ma teda julgustasin oma leitud vabadust kasutama, seda skeptilisemaks ta muutus. Paar korda hirnus (kohalolekukontroll?), aga kui keegi ei vastanud, näis ta julgus veelgi kahanevat ja ta seisis minust paari sammu kaugusel nagu lontis kutsikas. Oleks Springstorm oma hommikust tülinorijast boksinaabrit nüüd näinud...

Ühesõnaga, võtsin ta jälle nööri otsa ja hakkasime mööda maneezi kõndima. Vaatasime torbikuid, nuusutasime erinevaid redeleid, veendusime, et laperdavate maneeziseinte alt ei rooma kolle välja ja kui olime pisut jalutanud ja Grafs kõndis pea all, minu taga, siis läksime võtsime paar ampsu muru ja tagasi talli.

***

P.S. Neljapäeval olime poisiga samas trennis. Keegi vist hüppas samal ajal midagi, igal juhul küsis ta minu käest hetkel, kui sattusime hobustega kohakuti: "emme, kas sa tead kedagi, kes oleks kunagi topeltokserit hüpanud?" Ma ei saanud aru, mida ta topeltokseri all silmas peab?

Põhjust paanikaks pole, kõik on imelihtne, nagu on näha jooniselt, mis mulle eile õhtul üle anti :)

täisistak. not my thing.

Juba mõnda aega olen ignoreerinud täisistakut ja teinud seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui nõutakse. Nüüdseks on tekkinud pisike hirm ja vastumeelsus. Alati on lihtsam minna kergema vastupanu teed ja teha seda, mis paremini välja tuleb.
Seetõttu ei ole vist kokkusattumus, et galopitõsted traavist ei ole mu tugevaim külg. Jään selga põntsuma, kaotan tasakaalu, käed ratsmetega hüppavad kuskile ette ja nina vajub norgu. Vaikselt endamisi pusides teen siis, kui treener ei näe, pigem tõste sammust.
Proovisin täna Grafsiga mõned ringid täisistakus sõita. Kui enne seda tundus hobune lõdvestunud ja kenas rütmis (ja ratsmes?), siis täisistakusse minnes kaotasid käed stabiilsuse, õlad läksid pingesse, sääred hakkasid kahtlases kohas vastu hobuse külgi loksuma. Ma pole täisistakus veel tundnud, et oleksin hobuse seljas ilma teda segamata või et aitaksin kuidagi kaasa tema lõdvestusele. Pigem vastupidi - näib, et hobune surub hambad risti ja ütleb, tavai, teeme need mõned ringid kohustuslikku programmi ära, aga siis aitab jamast, roni alla või hakka kergendama.

Härra Grafs (või härra Keel, kui soovite)

Grafsi aktsiad tõusid täna minu silmis mitu pügalat ja mitte sellepärast, et ta oma keelt jälle igasse taskusse püüdis toppida või lakkus mu selga, kui ma talle kaitsmeid panin. Hoopis sellepärast, et dsiisus kraist, kui mõnus temaga hüpata on!

Sõitsime hüppesadulaga ja esialgu ei saanud ma jaluseid kuidagi sobivasse pikkusesse. Kui panin käepikkuse järgi, siis selga ronides oli ikkagi kohe selge, et pikad. Panin lühemaks. Siis järgmisel ringil veel lühemaks. Kui siis Marit ütles, et hüppame pisut, siis veel lühemaks. Sellegipoolest olid mul jalad tihti kas jalusest täitsa läbi või tulid jalused üldse ära.

Galopitõsted tegin esialgu sammust (kuna soojendus oli kiire ja sammust tehtud tõstest saame hobusega vähemalt 100% ühtemoodi aru:)), pärast proovisin pusida traavist. Osad õnnestusid, osad mitte. Tegime soojenduse ära ja siis saime tulla pisikesi ristikesi ja pärast rada.

Uiiiiii, kui kihvt oli! Esimesel korral rada lõpuni tehtud ei saanud, sest kuna mul olid jalad kolmandaks hüppeks jalusest praktiliselt kannani läbi, olin seljas sellises asendis, milles jalavahetust teha tundus võimatu ja vajusime traavile. Hüpped selle-eest tundusid täitsa nagu päris ja see hobune mu all reageeris kõigele, pane aga jalad torusse ja suuna teda takistuse poole, kõik toimis nii lihtsalt. Kui treener poleks lasknud meil uuesti proovida ja vigu parandada, oleksin ise hakanud manguma, et meid uuesti rajale lubataks, lihtsalt nii mõnus oli.

Teisel katsel saime raja ühes jutis lõpuni tehtud, aga hüpped ei olnud nii ilusad kui esimesel korral. Valgele latile keerasime pisut diagonaalis peale, ühe ristikese juures hüppasin enne hüpet välja ja Grafs ei jõudnud tagumisi jalgu üle korjata. Lisan, et alla vaatamine on endiselt treenerite silmis ebapopulaarne tegevus...
Viimane okser ei olnud ka nii hea kui enne, aga rada tundus rohkem "ühes tükis" olevat ja sujuvam.

Mis tuletab mulle meelde, et ma pole veel Horse Show mõtteid kirja pannud...

Mõte nr 1.
Asi läheb peaaegu alati jamaks, kui rütm kaob ära. Kõik need sõidud, mis mulle väga meeldisid, olid väga selgelt märgatavas rütmis. Oli neid sõite, mis tundusid närvilised, (parkuur näis olevat selline jookse - hüppa - jookse - hüppa - (mõnel juhul - JOOOOOKSEE, LOOM!!!) - HÜPPA!, aga sellisel juhul tundus, et kui parkuur lõpetatigi puhtalt, siis pigem sellepärast, et loomal oli oma jalgadest kahju ja ratsanikul vedas ja kumbki sealt hea tundega ei lahkunud.

Palju mõnusam oli vaadata sõite, kus tundus, et tegelikult on kogu parkuuri taustaks mingi muusika ja takistused lihtsalt jooksevad õigel hetkel ise ette. Kõik sujub, rütm jääb, sammud imeliselt klapivad ja ratsanik lihtsalt nagu istuks ja naudiks.

Noh ja siis olid need sõidud, mis algasid muusika ja rütmiga, ent siis midagi juhtus, rütm kadus ja ... latid hakkasid kukkuma. Peaaegu alati.

Mõte nr 2.
Kuidas saab väike naisterahvas jätta hobuse seljas nii raske mulje ja aerutada õlgadega sellisel moel, et hobusel näib olevat raske isegi galoppi joosta ja siis kõrval temast u 20-25 kg tugevam meesterahvas tunduda nii sulgkerge? Ka 180 cm ületades?

Mõte nr 3.
See oli esimene M-ga koos vaadatud võistlus, kus ei provotseeritud kedagi vaidlusele teemal "minu treener on änksam kui sinu treener ja tuleb annab sinu treenerile iga kell tuupi". Growing up, are we? :)

uus poiss

Uue hobusega sõitmine on nagu mänguasjapoodi äraeksimine. Jeee!
Täna oli uueks poisiks Grafs, valge lätlane.

Kui ma teda puhastasin, tuli meelde üks lugu, kuidas minu kunagine naabritüdruk istus kord öölubis ja tema vastu istus absoluutses umbjoobes võõras mees. Too püüdis oma häguste silmadega umbes 5 minutit saavutada mingit pilgukontakti ja alustas siis väääga pehmelt: "neiu, kas ma tohin teid suudelda?"
Tüdruk nähvas: "ei, kindlasti mitte!"
Mees jõllitas edasi ja küsis mõne minuti pärast manguva häälega: "aga kaelale?"


Nu vot, see hobune oli boksis sama pealetükkiv :) Esimesed viis minutit seletasin, et ei, kaelale ka mitte. Ta keerutas minu ümber, keel suust väljas, tatistas kõik varrukad täis ja oli nõus taskusolevate kommide nimel kasvõi kuu taevast alla tooma, nii et panin igaks juhuks taskulukud ka kinni :)

Platsil oli ta väga püüdlik, tahtis ise tööd teha, juba esimeses traavis hakkas kenasti painutama ja pead allapoole tooma. Pidin kogu aeg rütmi lugema, tahtis veidi kiirustada, aga reageeris kenasti sellele, kui aeglasemalt kergendasin või vaikselt kutsusin tagasi.

Teises traavis olid mu ootused ilmselt liiga suured. Ta oli treeneri sõnul küll vahepeal täitsa kenasti jooksnud, aga ma ei tundnud, et ma oleks saanud ta nii lõdvestunuks ja keskendunuks, kui lootsin. Ei olnud otseselt ka kuidagi pinges, aga muusikat kõrvus veel kõlama ei hakanud. Loodetavasti järgmine kord. See tunne, kui hobune on täiesti vaba, vuhiseb kergelt edasi, on eest nii pehme ja lõdvestunud, seljast mugav, on nii sõltuvust tekitav ja ootamist väärt.

Kui ma peaks praegu tegema mingi pakkumise, et milles asi oli, siis kahtlustaksin, et võib-olla mu kontakt oli liiga ebaühtlane selleks, et usaldust tekitada? Säärtega tegin enda arvates küll tööd, aga tundsin aeg-ajalt, et ta tõmbas ikka pisut eest ratset. Kui nii juhtub, siis mõtlen kohe sellele, et minu tasakaal ei kaoks kuskile (see aga tähendab, et mul ei ole tegelikult õlad ja selg pingevabad?).

Naljakas on see, et kui siis tasakaal, lõdvestatus ja rütm on saavutatud, tundub kõik nii lihtne ja ei pea sekunditki mõtlema selle peale, mida käed, sääred, selg või õlad teevad. Kogu pilt jookseb kuidagi ise kokku :)

Galopitõsted paremale? Palun väga, andke aga ette. Traavist, sammust, kuidas soovite. Galopp oli tal väga mõnus, imehea oli tasakaalu hoida, pikendada, koondada, mida aga soovite.
Vasakule? Esialgu tuli välja. Galopp vasakule ei olnud minu jaoks nii mugav kui paremale.
Ja siis ei õnnestunud enam tõsted. Vahepeal saime sammust mõne tehtud, aga hiljem ei tulnud isegi sammust enam välja. Mõtlesin üle?

Treener tuletas meelde Kamerona trenni ja tegin lõpuks peale pikka ettevalmistust "now or never"-tüüpi tõste. Pihtas põhjas ja sellega lõpetasimegi. Tegin veel paar ringi lõdvestustraavi ja siis jalutasime ja läksime talli.