kand ja varvas

Arons hakkas juba teises traavis hirmsasti kiirustama ja ma ei saanudki muud teha, kui kogu aeg püüda rütmi hoida. Samal ajal juhendas Taive, kus peavad olema sääred, kui palju pean jalustele toetuma ja kui ma midagi jälle oma istakus muutsin, vastas Arons kohe kiirendamisega. Midagi hullu või ohtlikku ei juhtunud (me olime platsi peal poisiga kahekesi), aga lihtsalt käsi-ei-jätku-tunne oli. Loodetavasti ei nullinud ma nüüd Kiki ja Georgi tehtud tööd ära...
Ma tundsin tegelikult rõõmu hoopis ühest pisikesest asjast, mida ei julgenud treenerile isegi tunnistada ja ta ilmselt ei oleks mu rõõmust aru ka saanud, sest pole mind selle hobusega varem näinud. Aga ma olen vahepeal vaadanud seda, kuidas Kiki Aronsiga viimane kord võistlustel sõitis ja kuidas Milla temaga sõidab ja täna istusin selle hobuse seljas täisistakus ja ei läinudki tünnisõiduks, hurraa.
See oli küll piinlik, et nii mõnegi tõste peale (ok, üks neist oli pisut järsk jah) viskas Arons ikkagi tagumist otsa üles. Taive ütles, et ma teeks ainult ristluuga, aga see ristluuga tõste tegemine on selline ilmutis, mis ilmub ainult siis, kui tähtede seis, tunne ja hetk on õige, muul ajal ma seda teadlikult teha ei oska. Püüdsin Aronsit "mõtte jõul" galoppi saada, aga tagantjärele on raske öelda, kas see oli minu "mõtte jõud" või ta lihtsalt ise pakkus ja läks galoppi.
Poolistakut, poolistakut, poolistakut. Rohkem püsti. Kui ma olin Aronsi seljas "peaaegu" asendis, siis näis, et kogu mu keha on tema kaela peal ja kui ta pidurdab, siis potsatan, pea ees, tema esijalgade ette nagu küpse ubin.
Taive vaatas mu ponnistusi mitmed pikad voldid, käskis vahepeal ennast tikksirgelt püsti ajada, siis täiesti lönti lasta, nagu mul poleks ühtegi lihast-luud kehas ja ütles lõpuks, et ma olen kannast liiga jäik ja põlvedest-puusadest liiga pehme. Rohkem pean vetruma kannaliigese peal ja kand on selgelt liiga vähe all. Viimased voldid oli, tõsi küll, olnud juba ok.
Uhhhh, this is so confusing!! Ma olen viimased kuu-paar püüdnud toetuda rohkem jalustele ja vähem mõelda kogu aeg sellele kramplikult kanna alla surumisele, sest selle peale vajun millegipärast rohkem tagumikuga hobuse selja peale, aga nüüd pean jälle midagi ümber programmeerima.
Poiss müttas Silvesteriga suure osa ajast omaette ja pärast hooples, et oli teinud oma rekordi galoppi, nii palju volte ja nii palju poolistakus polevat ta varem mitte kellegagi teinud.

võtan sõnad tagasi

Okei.
Võtan sõnad tagasi.
Saan küll olla galopis kogu aeg hobuse seljas poolistakus ja niimoodi takistustest üle minna. Põhimõtteliselt võimalik. Näiteks siis, kui teist varianti pole.
Iga kord, kui ma üritasin Aronsi seljas galopis tagumikku sadula vastu panna, vastas too kiirendamisega. Ma ei tahtnud seda tünnisõidutrenni enam korrata ja püüdsin siis poolistakus kõik ära teha. Kõhulihased ja põlv. Kõhulihased ja põlv.
Ja üllatus-üllatus, ma sain temaga hüpata! Esialgu võttis korraks tõsiseks, sest ma olen teda hüppamas korduvalt näinud ja iga kord tahaks Milla ees mütsi maha võtta. Näha on, kuidas Arons tahaks vahel lihtsalt silmad kinni, täie itsiga takistuse poole tormata.
Paremast jalast tulid hüpped välja üllatavalt tasakaalukad, Arons ei tormanud kuskile, meil oli rütm, oli omavaheline arusaamine ja ma tajusin enam-vähem isegi seda, et kui lähedale-kaugele me takistusele satume. Ise ka imestasin :)
Vasakule poole ei olnud seda kõike, pigem hakkas siis peale tormamine ja äravedamine.
"Ma tean, et seal teisel pool platsi on takistus, lähme, ma viin su kiiresti sinna!" ja Arons tormas kergelt kreenis, vasak õlg eespool, diagonaalselt takistuse poole ega väärtustanud mingeid sümmeetrilisi pöördekaari või minu katseid mingit rütmi hoida. Korra pidin ta seisma võtma ja taandama.
Ma õppisin, tõsi küll, palju oma tasakaalu kohta. Kui ma teda tagasi võtsin, et me takistustest läbi ei tormaks, siis kui ta reageeris sellele ootamatult, käis mu tagumik korraks taas teda sadula vastu ja hopssassaa, oli jälle turbo peal.
Ja siis see ka veel, et selliste hobustega nagu Arons tuleb peatused ka teha konkreetsed, treener ütles, et ma võin ka ratset julgemalt võtta. 
Katerina pärast tegi märkuse mu istaku ja jaluste kohta. Jep, oleks võinud jalused ju lühemaks panna, aga ma ei kurtnud, tegelikult sain nii sõidetud küll.
Suu jälle kõrvuni. Takistused olid pisikesed, aga rõõmu nii palju.

fast & furious

Alustasime sammus ja ma püüdsin hoida sammu pika ja võimalikult palju vaba ratset. Kahtlustasin, et Arons hakkab ennast hirmsasti rulli pakki(u)ma.
Traavis käisid mõned korrad jalad all kokku. Kergendasin aeglasemalt ja hoidsin eest ratset, et mitte teda uuesti laiali lasta. Loodan, et toimis, jalad all enam kokku ei käinud.
Siis tegime traavis poolpeatusi. Ma olin juba peaaegu sellised asjad ära unustanud, aga mõned meenutasid vist küll poolpeatusi, vähemalt treener ütles, et on ok.
Täpsust tahaks. No ma siin just ükspäev lugesin, et poolpeatus peaks kestma ühe sammu. Hahahaa. Me olime intervallidega väga palju loomingulisemad kui Hr Hester...

Kui oli aeg galopitõstete käes, siis valmistasin enda arvates korralikult need ette. Ootasin, millal traav näis täpselt paras, ei lubanud kiirustada, vajutasin enda arvates õrnalt hobuse galoppi ja ....................JIHAAAAA! Peale tagumise otsa üles põrkumist hakkas film suurel platsil kuidagi eriti kiiresti jooksma. Väga kiiresti. Arons punus, nagu sada kuradit üritaks ta jalgu näksata.

Ei ole tegelikult naljakas, sest kui kiirenduse või põntsud tagantpoolt elab üle, siis palju heidutavam on see, kui sa siis oma sprinterit kuidagi tagasi ei saa. Arons lasi nagu väike suslik mööda platsi ringi ja ma mõtlesin,
a) et kui me kellelegi (näiteks Oleronile) sappa satume, siis kui mitu meist jõuavad elusalt õhtul koju? Olin ülitänulik, et suur plats on, nagu nimi ütleb, suur.
b) kust kinni haarata, et selga jääda? Marit pärast ütles, et olin üle väga pika aja teinud jälle selle ettesukeldumise liigutuse.

Väikese voldi peale keeramine on jõle ohtlik värk hobusega, kes on ilmselt ka külili võimeline edasi vudima, aga sama ohtlik on ilmselt Silvesterist ja Hannast üle sõitmine?

Ok, mõne aja pärast sai patarei tühjaks, Arons oli nõus traavis jätkama ja me proovisime uuesti rahulikult galoppi saada.

Nope. Sama stsenaarium. Ma olin poolistakus ta seljas, sest täisistakus põntsusin nii palju kaasa, et ta sai sellest ainult hoogu juurde. Kõhulihased, põlved, ratse ei toiminud. Kuni siis mingil hetkel (peale seda, kui olime jälle ühe hobuse ümber teinud megapisikese voldi, justnagu tahaks talle jalga ette panna) jäi Arons seisma.

Marit küsis, et mis ma tegin. Möhh? Noh, see liigutus, mida ma olin sel hetkel teinud, oli olnud ilmselgelt õige, sest Arons jäi hetkega seisma. Kui ma vaid teaksin... Kõik toimus nii kiiresti. Kui Arons pani plagama ja ma tundsin, kuidas ma seljas põntsun ja talle hoogu juurde annan, siis jäin kohe jaluste peale poolistakus, et jääda selga ja mitte talle hoogu juurde anda. See liigutus, millega ma tegelikult peaks teda tagasi võtma (käed ja puusad üksteisele lähemale) on aga vist võimalik ainult täisistakus?

No igal juhul jätkasime traavis ja tegin iga natukese aja pärast peatuseid. Arons reageeris kohe ja kiirelt, surprise surprise... Isegi lõdvestustraavi saime teha ilma üllatusteta.

Respect, Milla.You make it seem so easy.

Jihaaa ehk õuetund Aronsiga.

Suurel platsil on ikka hoopis teine tunne sõita, eriti kui päike paistab ja vaikselt hakkab tunduma, et kevad on kohe siin. Tõsi küll, pärast seda, kui me traavi alustasime, ei pannud ma enam tähele päikest ega kevadet, sest kogu energia läks Aronsi tagasihoidmisele.
Esimeses sammus ja traavis ei jõudnud ma ära imestada, kui kerge ja mõnus meie ratsmekontakt oli. Ma püüdsin aru saada, kuidas tema tagumised jalad minu all liiguvad ja kuidas ma peaksin ratset hoidma nii, et pikkus oleks täpselt paras (see oli ju see hobune, kes ise tahtis oma pea krussi keerata).
Siis aga hakkas Arons tempot tõstma ja ma pidin hullult punnitama, et mitte lasta tal kiirustada. Pehme ratsmekontakt? Nääh.
Tagantpoolt hakkas mingi aja pärast kõlksti ja kõlksti kostuma, hobune oli täitsa laiali. Siis pidin aeglasemalt kergendama, põlvega veel rohkem teda pidurdama ja ratset rohkem võtma. Kõlksumine kadus ära.
Teises traavis tulime üle kahe keskliinil maas lamava lati. Esimene kord tahtsid platsi ääres istuvad treenerid mulle alkomeetri kohale tuua, teine kord saime pisut sirgemini üle. Kui vaatan hobuse kõrvu, siis ei õnnestu kuidagi tunnetada, et ma oleks seal seljas igat pidi sümmeetriline. Kui vaatan otse ette, kuskile kaugemalt, siis on lihtsam.
Galopitõsted olid nuta või naera hetk tänases päevas. Hobune ütles "anna mulle ainult põhjus ja JIHAAAA!", aga tema parajas rütmis hoidmine või tagasikutsumine ei õnnestunud mul absoluutselt. Muudkui volditasime hirmus kiires tempos ja kuna ma ei suutnud istuda ta seljas ka piisavalt paigal ja muudkui andsin tagumikuga talle hoogu juurde, siis mõne aja pärast otsustasin poolistaku kasuks ja selles oli teda lihtsam ka tagasi saada.
Koomiline, aga mul jäi tunne, et tema tagumik hüppab galopis meeter maad ülespoole, voldib end ettepoole ja kohtub minu omaga. Tagant oleks justnagu kõik põrkekaga üles ja alla käinud. See on muidugi harjumuse küsimus, mul oli kunagi ju ka Budaga selline tunne, nagu tema traav oleks väga vetruv. Nüüd ei tundu see üldse nii.
Aga millele ma ikkagi pihta ei saanud, on see, kuidas ma ikkagi teda saaks efektiivselt ja kiirelt tagasi kutsuda, sest kui traavis kasutasin põlve ja kutsusin käega ka iga kolmanda sammu peal, siis galopis ei omanud see mingit efekti. Näis, et Arons on nõus aeglustama siis, kui ta tahab ise aeglustada. Mälu järgi toimis see, kui surusin põlved nagu pesupulga kokku, eelmistel kordadel palju kiiremini ja efektiivsemalt. Not this time.
Sellest neetud ratsmekontaktist veel. Mul on nii mitme hobusega sama teema - algab kõik õrnast kutsumisest esimestes traavides, kus ma kasutan oma säärt ilmselt tuhat korda efektiivsemalt ja see püsib paremini paigal. Ratse saadab vaikselt morsesignaali:       -    -    -    -   .
Galopis tunnen survet ettepoole läbi ratsme ja käed teevad midagi sellist: --------   -   -   ------"¤%/#&!?!!!-----   -   .
Paremale poole oli raskem ja ma lihtsalt tõmbasin ta mingil hetkel väikesele voldile, sest kartsin Annabeli ja Jürgeni hobustele ette jääda. Uhhhh, võttis ikka aega, enne kui saime normaalse rütmi traavis ja galopis kätte. Ma lugesin endamisi mantrat - ei sõida hobust katki, ei sõida hobust katki. Tõsteni läks mitu volti ja peale tõstet läks ka aega, enne kui galopis sain istuda. Poolistak tundub temaga iga kell lihtsam, ka tasakaalu hoidmise mõttes.
Anyway, elevust jätkus.

poolistakut taasavastamas

Arons tundus pisut rahulikum kui eile.
Tegelesime sellega, et kuidas nurkades jääda seljas otseks (mitte vajuda külje peale) ja püsida samas tempos. Tööd välimisele ratsmele ja tasakaalule. Sõitsime diagonaale ja sekka volte, rääkisime kõhulihastest.
See nimekiri asjadest, mida kogu aeg checkima peab, pikeneb iga korraga, kui kuulen jälle midagi uut, aga õnneks midagi muutub juba automaatseks ka.
Galopitõsteid püüdsin jälle teha mõtte jõul. Ei olnud kõige hullem, aga kohe, kui liikuma hakkasime, tundsin, et kõik, mis minust tahapoole jäi, põrkas üles ja alla. Auts, ütles selg.
Ma ei ole pidanud poolistakut enda kõige nõrgemaks küljeks ja loomulikult näib selles kergem seljas olla, kui hobune all kergelt põrkab, aga kui täna Marit ütles, et teeks nüüd mõned ringid galoppi poolistakus, siis ei tundunud see eriti ahvatlev ettepanek. Esiteks, kuidas ma reguleerin sealt seda, kui tugevasti mu sääred hobuse ümber on, kui mõnevõrra ikkagi hobusega koos kõigun?
Ei ole tegelikult naljakas. Mitte sellise looma seljas, kes kiirendab 0-st 100ni kuue sekundiga, kui juhtud kogemata sääred pealt ära võtma. Ühe korra proovisime. Endiselt kiirendab.
Teiseks - ikka käib tagumik vahel vastu sadulat ja lükkab hoogu juurde. Kuna selleks ajaks oli hakanud ka "ratsmed mulle"-kampaania, siis maadlesin samal ajal tasakaalu hoidmisega, et mitte ette vajuda. 
Vahepeal oli galopp sekka ka päris tore, aga niipea, kui minu kehahoiaku valemis midagi muutus, oli oht tormama hakata. Poolistakut sain mõnevõrra hoida, ent see ei tundunud üldse samasugune poolistak, kui see, mida me Tõnu või Taive silma all harjutasime. Võibolla ongi vahe selles, et nendega tegime seda traavis, kus liikumine kahetaktiline. Kõik tundub siis lihtsam.
Aga mööda platsi tormata galopis on muidugi poolistakus kihvtim tunne. Kui ainult suudaks siis veel hobust täpselt sinna tüürida, kuhu vaja. Ja hoida samal ajal ka normaalset rütmi.
Siis tuli välja, et sääre eest astumist saab ka kergendades teha, ihii. Pidime seda mõlemat pidi tegema ja ma veendusin, et täitsa võimalik.
See hobune mõjub vist  mu mälule, ma olen viimased kaks päeva eriliselt hajameelne olnud. Eile unustasin talle teki selga panna, täna unustasin kummi keset talli sadulapuule. Urr.

Arons

Au tööle, iitsatas Arons, kui selga läksin ja võttis suuna raja poole traavis. Ma olin nii tänulik endale, et sättisin jalused juba enne parajaks.
Juba esimestes traavides oli tunda, et kui ma ei hoia oma jalgu mõnusalt tal ümber, siis hakkame jooksma ellipseid ja vihmausse. Selge, sain vihjest aru.
Kui ma suutsin enda istumise paigal hoida ja ei läinud ka provokatsioonidega kaasa, kui mul üritati ratsmeid vahepeal käest ära tõmmata, siis oli tegelikult ülimõnus sõita. Rütmi pärast pidi muretsema, sest me vahel kiirustasime, eriti nurkades. Vahepeal ta pakkus mulle isegi minu vänderdamise peale nurgast abivalmilt galopitõsteid.
Esimeses traavis avastasin, et hobuse pea kadus ära ja ma nägin ainult kaardus kaela. Arons pakkus ise, et talle meeldibki oma varbaid vaadates sõita. Eee, oota, ära nii tee, ma saan muidu süüdistuse hobuse väärkohtlemises?
Kõige põnevam osa oli galopp. Meid kutsuti voldi peale (loe: piirati ruumi, kus me saaks laperdades minema tormata) ja pidime esialgu tegema traavi-samm-traav üleminekuid (loe: kontrollima pidureid).
Esimese tõste peale sain tagantpoolt rea ühemõttelisi sõnumeid, mida Arons arvab sellest, kui tõste ajal väljapoole kalduda, liiga resoluutne tõste teha või säär liiga taha tõste ajaks viia. Uuuups, kullake.
Galopp oli nii .. ponilik.. Traavile üleminekul tundsin, kuidas selg koputab õlale ja kutsub pigem jalustele toetuma.
Tühja sellest! Keel oli juba põnevusest suunurgast väljas ja Arons ei jõudnud järgmisi tõsteid ära oodata, minu asi oli lihtsalt korraks uuesti normaalsesse traavirütmi saada. Ma nii väga püüdsin teha tõsteid ainult ristluuga, aga ei saanud rütmile päris hästi kunagi pihta ja pidin ikkagi välimise sääre appi võtma. Ühel korral puudutasin enda arvates nii hellalt ja õrnalt välimise säärega ta külge, et keegi teine poleks selle peale silmagi pilgutanud, aga Arons viskas jälle tagumise otsa õhku.
Siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi diagonaalil.
Tuli välja, et Aronsil oli sellist asja varemgi oma elus ette tulnud ja mitu korda ei suutnud ma teda traavile saada, ent selle eest jalavahetusi tuli nagu Vändrast saelaudu... :D
Tegin vahele paar volti ja siis püüdsin Aronsit ära petta, teesklesin, et läheme voldile, aga keskliinil võtsin traavi ja siis alles sain teha ise tõste teisele poole. 
Pärast lubati meil Kerstiga kaht poni maneezis jooksutada. Ponid grupeerusid ja jooksid harmooniliselt vahepeal paarisrakendina rütmis traavi. Oleks tahtnud filmida.
Fun fun fun.
Ja mis kõige parem - homme jälle! 


*** 


:P @ prl K, kes noomis mind, et kesse siis nii harva trennis käib.