vahva vanapoiss Markus

Ma ei kujuta ette, milliseid trikke Kertu eile Markusega tegi, aga täna oli härraga nii mõnus sõita...
Alustasime suurel platsil uhkes üksinduses ja kõndisime ohtralt sammu. Reipalt, aga suht lõdvestunult. Markus tundus üksindust nautivat.

Esimene traav möödus ilma igasuguste peakõigutamisteta, rütm oli täitsa olemas, säärega lükkasin, käega vaikselt korjasin, härra ei pannud tähelegi või siis tegi nägu, et ei pane tähele.
Täisistakut tegin ka täna palju-palju. Täitsa lubav oli, säär tundus palju paremini fikseeritud, asend sadulas tundus ka parem ja õigem. Markus oli üle ootuste rahulik ja rõõsa, pakkus ise aeg-ajalt ennast alla ja puristas vahepeal südamest ja rahulolevalt rütmi kaasa. Midagi uut?

Lõdvestumine toimub läbi rütmi, tuletas Karin ka meelde ja muidugi see toimis. Nii traavis kui galopis. Viimane oli täna eriti lubav ja mõnus, paremale poole sõites Markus tõesti lõdvestus  ja galopis oli rütm, see oli selline muinasjutugalopp - pehme, mõnusa hüppega, seljas oli tunne nagu karusellil - nagu ei näeks ise üldse mingit vaeva.
Selliselt galopilt saatis Karin meid diagonaalile jalavahetust tegema. See oli iluuuus! Tegime teistpidi ka voldi peal galoppi ja püüdsime saavutada samasugust lõdvestatust.

Lõdvestustraav ei olnud minu meelest ka üldse paha.

Trenni lõpus jäi mulle võimalus vaadata, kuidas mu 6-aastane tegi Zazmini seljas galoppi. Tubli oli, tõsted õnnestusid ja suutis säärtega ka kogu aeg hobust galopis hoida. Olgugi, et need veel ei ulatu eriti kaugele hobuse külgedel :)

Ahjaa - püüdsime, mis me püüdsime Karini juhendamisel traavist Markust galopile tõsta, see mul ei õnnestunud. Kui sain ta tagasi peaaegu sammu ja tabasin õige hetke ära, tõusis ta sellest küll väga kenasti. Päris traavist veel mitte. 

Pikas perspektiivis näib ratsutamine olevat harrastus vaid kannatlikele ja mõistvatele inimestele, kellel on taluvust aktsepteerida selle teiste sportlase (kelle seljas sa istud) tujusid, kapriise, tema tänast meeleseisundit. Taluda seda, et ühel päeval tehakse sulle selgeks, kui mõttetu koostööpartner sa oled ja järgmisel päeval antakse maitsta jälle kaifi koostööst, omavahelisest klappimisest ja õnnestunud sooritustest. Või siis ratsutamine muudab sind selliseks?

Koera meeleseisundit näib olevat kergem muuta ja lõppkokkuvõttes - harva istuvad võistlejad oma koeral seljas, olles haavatavas olukorras, kus nende elu sõltub sellest loomast.

Kes mängivad tennist või suusatavad, ei kujutaks ettegi, et reket ühel päeval hakkab kontrollimatult oma geimi mängima või suusad eest ära jooksma. Ainult üks aju, emotsioon ja närvisüsteem kontrollida. Ja seegi on suur teadus.

Esimesed jalavahetused galopis!

Aaria oli eelmine kord tiba unine ja tal olid nädalavahetusel ees võistlused, seekord sõitsin hoopis Budapestiga. Ta oli mulle tuttav hobune, kord (see tundus nii ammu) olin sõitnud temaga Liisi Laaneti trennis. Mäletan, kuidas ma ei saanud ega saanud teda seal galoppi, vaid selle asemel ülikiiresse traavi, ükskõik kuidas ma ka ei madistanud. Aga tollal oli mul ka tõsiseid probleeme tasakaaluga, lootsin, et täna on teistmoodi.
Oligi. Budapest osutus tegelikult sama kergeks hobuseks kui Aaria. Tal oli ehk isegi rohkem huumorimeelt. Kui jõudsime maneezi ja ta avastas, et oleme seal üksi, hakkas ta kurvalt hirnuma. Kui koplist hiljem keegi trenni ajal hüüdis, hirnus ta vastu. Vaene väike karjast eemaleviidu :)
Pean muidugi mainima, et boksis teda valmis panemisel näitas ta välja sama palju huumorimeelt kui näiteks Laki. Kui  on aeg kapju puhastada, hakkab ta jalga käest ära kiskuma ja vastu maad taguma, kui valjaid panna, siis keerutab eest ära.
Hakkasin soojendust tegema. Kui erinev on tema seljas traav! Esialgu oli sama tunne, nagu Rolly seljas, et põrkan ja põntsun vastu selga. Kui harjusin ära, polnud enam hullu ja galopp oli tema seljas väga pehme ja mugav. Siis hakkasime Mariti juhendamisel kaheksaid tegema. Alguses lühikesed küljed traavi ja keskel sammule. Hiljem lühikesed küljed galopis ja diagonaalid traavis.
Esimest kahte tõstet ignoreeris Buda efektiivselt ja eeskujulikult. Kolmas tuli minu poolt karmimalt ja selle peale ta tõusis galoppi küll. Huh, üks mure vähem. Väga kenasti sai teda ristluuga edasi ajada ja tegelikult tegime ka rohkem säärega tööd ja päris esimest korda tundsin, kuidas hobune läks mingil hetkel ja mõneks sammuks diagonaalis minu all nii lühikesse galoppi, et ta peaaegu liikus edasi aegluubis, aga samm oli kena hüppega ja peaaegu koha peal. Ma ei saanud alguses arugi, mis juhtus. Oiii, kuidas oleks tahtnud seda väljaspoolt näha!
Jalavahetus ei olnud nii keeruline, kui ma olin oodanud, aga esimesed ringid ma küll sellele pihta ei saanud. Siis aga hakkas see paremasse jalga kergemini välja tulema, vasakusse jalga tuli ikka mõni traavisamm esialgu vahele. Pärast tuli mõlemat pidi välja ja ma olin üllatunud, et nii lihtne see siis oligi. No tegelikult ilmselt on see nii lihtne just selle konkreetse hobusega. Ma ei usu, et Jumbo mulle sama lihtsalt seda lõbu pakuks :D
Kuna pelgan jääda selga põntsuma, siis alguses kipun galopitõste või sammu jäämise ajal tulema sadulast välja ja tõusma ise kõrgemale. Sellepärast lasi Marit teha ohjeldamatult ilma jalusteta galopitõsteid ja sammujäämisi, et mind rohkem sadulasse saada. Tegin neid voldi peal ja iga kord erinevas kohas ning hakkas välja tulema küll, ka tõsted hakkasid juba korralikumaks muutuma.
Raske osa on ikka see ratsmete reguleerimine või hoidmine. Kui lähme galoppi, hakkab Buda tõmbama ja tõmbama neid pikemaks ja pikemaks. Kui hoian nad lühikesed, siis tundub, et kaotan kergemini tasakaalu. Samas, kuidas sa ikka hobust koondad, kui kontakt puudub ja ratse on piisavalt pikk, et ta võiks joosta nagu kaelkirjak, pea pikalt ees.
Kui jalusteta kergendatud traav tundub lihastele raske, siis jalusteta galopitõsted ja sammujäämine tunduvad selle kõrval enesetapp. Selja- ja reielihased olid kaks päeva valusad, aga vähemalt oli tunne, et olen ikka päriselt trenni teinud. Loobusin sel nädalal oma Arcticu klubikaardist. Viimase 12 kuu jooksul jõudsin sinna 3 korda :)
Märkuseid:

• hobusele märguanne ikkagi vaid säärepigistusega vastu hobust, mitte jalgu hobusest eemale lükates. Ma tean küll, kust see paha komme külge jäänud on, urr. 

P.S. Marit parandas mind - kõrgeimad hüpped, mida me oleme Aariaga teinud, ei olnud 50 cm-sed. Need olid olnud u 70 cm kõrged. See, mida tegime Lakiga, oli võibolla isegi 75 cm. Vau.

P.P.S. Myy hobune võistles Järvel laupäeval esimest korda. Käisime vaatamas ja Kukrumäe omad olid ka seal. Helis sõitis ühe tüdrukuga ja eriti hästi neil ei läinud. Juhtimisparkuuris jäi ta vist hämmingusse, et ta traavi võeti ja esimesele takistusele vaatamisega hiljaks. Siis avastas viimasel hetkel, et oh kurja, siit tuleb üle hüpata, aga oli ise juba peaaegu selle vastas. Ajas maha. Myy ja Raul panid panused 95 peale, teades, milline hull loom ta hüpetel on. Ma ei saanud vaatama jääda, kuna meil oli kogu rändtsirkus kaasas ja katsu sa lastega terve päev maneezi tribüünidel olla ilma, et nad hakkaks varsti ise hobuste vahel jooksma. As a matter of fact, ühe korra püüdsingi nad soojendusringi kõrvalt kinni ja kamandasin tagasi tribüünidele.
Aga 95 oli ka nässu läinud, nii et Myy pritsis veel õhtulgi facebookis tuld ja tõrva. Kahju.