motiveeriv bacardi

Zillion jooksis täna kordel.
Küsisin kedagi sõita ja lubati Bacardi suurele platsile viia. Jenny juhendas ja vaatas meid.
Sain kohe päris päris higiseks, sest esialgu näis kõik nii raske, eriti edasi sõitmine. Näis, et talle ei sobi minu rütm, minu tempo ega minu kohalviibimine üleüldse. Kui ma andsin enda arvates säärtega märguande, et edasi nüüd, siis oli ta seda meelt, et ta jääb pigem seisma. Uhh.
Sõitsin esimeses traavis nii nagu Minniega - lihtsalt edasi ja rütmi, edasi ja rütmi. Vahet pole, kus ta oma peaga otsustab vehkida, käed hoian lihtsalt all ja paigal. Igal üleminekul sammu tõmbas ta peaga jõnksti ette, et äkki saab ratsmed pikaks tõmmata ja ma püüdsin kõigest jõust mitte ta peale järgneda ja kaela peale kukkuda.
Teises traavis oli vaidlusi juba palju vähem ja ta hakkas palju mõnusamalt jooksma, rütmi saime kuidagi paremini korda ja eest näis ka ta vahepeal leebuvat. Mõned kaared ja voldid olid natuke nagu päris. Üleminekutel pomisesin endale pidevalt, et pehmed käed, pehmed käed, ainult kõhulihaste ja istakuga tagasi. Esimestel üleminekutel jõnksatas ta lihtsalt pea ja kaela kohe krampi ja vahel püüdis veel ratsmeid ka käest tõmmata. Mulle tundus seljas, et pärast läks paremaks. Võrreldes päris trenni algusega, siis kohe päris palju paremaks.
Enne kui hakkasime galoppi tegema, tegin veel mõned üleminekud, sest Bacardi püüdis mind ennetada ja pakkus hüppega galoppi sobivates ja sobimatutes kohtades, armas ninatark selline :)
Ka galopis oli vaja hirmsasti ettepoole mõelda ja samas mitte eest ratsmeid väga ära anda. Viimane hüppetrenn tuli meelde ja treeneri märkused selle kohta, kui lubamatult palju mu tasakaal on sõltuvuses mu kätest. Kui sõidan hobusega, kellega ma stabiilset kontakti ei oska hoida, siis järgnevad mu kätele peale iga sellist ettetõmbamist õlad, siis ülakeha, siis on sääred jumal teab kus ja kogu pilt laguneb ära.
Aga meeldiv üllatus oli see, et kui esialgu tundus see galopp kõige raskem allüür tema seljas, siis kui me olime "soojaks" saanud, näis selles olevat kõige rohkem stabiilsust - ma mõtlen, et ta jättis eest peaga jõnksutamise ja muud ratsmemängud ära, venitas pead ja kaela ettevaatlikult kogu aeg allapoole ja näis täitsa toredasti jooksvat. Vasakule tegin enne, sest mälu mööda oli see talle kergem pool. Paremale poole jooksis ta Jenny sõnul ka väga toredasti ja viimane kaar oli olnud päris super, nii et tegime veel lõputraavi ja lõpetasime ära. Sellised trennid, mis nii silmnähtavalt ja tuntavalt lähevad iga minutiga paremaks, mõjuvad hullult motiveerivalt ;)

Markus, the schoolmaster.

Täna jälle kuulsuse seljas - Karini trennis Markusega sõitmas. Sellist vau-trenni, nagu temaga eelmine kord, ei juhtunud. Markus tegi mulle enamuse ajast puust ja punaseks selgeks, et temasuguse GP hobuse jaoks on minusuguste algajatega koostöö tegemine lihtsalt vastuvõetamatu.

Peatuses tuli ta kenasti alla, isegi ülipüüdlikult ja pisut üle pakkudes (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Seda traavis säilitada oli aga keeruline. Püüdsin manada silme ette mõnd väga hea tasakaaluga sõitjat, hoida keha otse, sääred peal ja mitte mingil juhul ette vajuda või käsi sirgeid hoida. Sügav istak, sügav istak... Mõnikord õnnestus ja see kajastus paaril helgel hetkel ka Markuses. Mõned korrad ta komistas ja koperdas. See viib ikka tasakaalust välja, eriti kui oled just-just saavutanud mingi rütmi ja stabiilsuse. Back to square one.

Käed on eraldi teema. Esialgu sain pragada iga kord, kui Markus kangekaelselt (võibolla on see just õige sõnade valik) pea välja või sisse keeras. Vasakule sõites keeras ta selle platsilt välja. Paremale sõites tahtis pigem sisse keerata. Pragada sain sellepärast, et ei tohi ratset käest ära anda ja käed peavad olema sadula suhtes samal joonel. 

Püüdsin olla oma kätega hell ja vaikne ja lihtsalt õrnalt Markust nurkades sääre ja käega sissepoole kutsuda, aga mõnikord polnud selleks vaja isegi ratset katsuda, et ta viuhti pea teisele poole viskaks ja ma pragada saaks, et haaran liiga kõvasti ratset.

Vahepeal võttis Karin meid käekõrvale, ratsme ja steki enda kätte ja juhendas niimoodi. Markus hakkas suurest entusiasmist pakkuma talle kõrgema klassi liikumisi/astumisi, vastik väike pugeja! :)

Esimene galopitõste õnnestus kenasti (sammust), saime kiita ja tegime mõned voldid. Peale seda me mõnda aega enam galoppi ei tõusnud, lihtsalt ei õnnestunud kuidagi. Grrr.
Siis tegime paremasse jalga ja see õnnestus paremini. Tegime mõned tõsted, mõned ringid ümber platsi ja siis proovisime jälle vasakusse. Nope.

Karin ütles lõpuks, et kui veel ühe korra saate vasakusse jalga galoppi, siis lõpetame tänaseks ära ja Markus sai perfektselt temast aru, sest sekundi pärast saime tõste tehtud ja Karin hakkas laginal naerma.

Üks hea lause, mille leidsin ühest teisest hobuseblogist:

"It's the difficult horses that have the most to give you." - Lendon Gray.