Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.