Milla, Rolly ja serpentiinid

Täna andis Milla tundi ja ei olnud erinevate harjutustega kitsi.
Alustasime millegi lihtsamaga - nelja-aasalise serpentiiniga :) Milla pakkus, et teeks ikka 5-aasalise, ma püüdsin kõigest jõust oma entusiasmi varjata. Et asi igav ei tunduks, tuli teha keskliinile jõudes kordamööda kas peatus või siis üleminek sammule (ja 3 sammu pärast taas traavile).
Siis jätkasime kolmeaasalisega, mille iga keskmise sirge peal tuli teha kahele poole väikesed 10-meetrised voldid (pisike 8). Piece of cake, hah?
Siis soojendusgalopp ja peale seda edasisõitmised ja tagasivõtmised.
Ratsmesse kutsumisega on mul nüüd segadus. Esialgu sain asjast ikka aru nii, et alguses kutsun säärega alla ja kui hobune allapoole tuleb, siis võtan käega kõik selle vastu. Nüüd aga olen pidanud vahel alustama sellest, et võtan ratsme kohe lühemaks (ja tunnen vastupanu) ning nö töötan hobuse sellele järele.
Galopis sõitsime voldi peal avatud küljel edasi ja enne nurka jõudmist oli vaja tagasi võtta. Edasi sõitmine polnud kordagi probleem, tagasi võtmine oli küll. Mõnikord kippusime traavi jääma. Sääre doseerimise küsimus ja hiljem hakkas Rolly juba mu soovi ennetama. Viimase üleminekuga jäime rahule ja tegime mõnuga lõdvestustraavi (mis oli täitsa tore) ja siis jalutasime uhkes üksinduses veel pikalt mööda platsi.
Rolly sai igal juhul vatti täie raha eest. Ta oli trenni lõpuks üleni läbimärg ja nautis pärast mõnuga solaariumit ja porgandeid. Mina olin endale üllatuseks rõõmus ja rõõsa, oleksin võinud veel ühe tunni otsa teha.

Hobust koplisse viies sain uue lambi ära katsetada. Võimas, sobib ideaalselt hobustele gestaapo tegemiseks. Jõuluvana tunneb asja.

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(

pisut protestine Markus

Täna tegid suure kopli omad meile tünga. Kertu palus, et tooksin talle Diamondi ära. Läksime Annega koplisse, aga see tundus tühi. Jalutasime päris lõppu, tuiasime puude vahel ringi, kõndisime mööda karjuse äärt ja no keda pole, on suksud. Mitte ühtegi, mitte kuskil. Hakkasin juba murelikuks muutuma, kui nad tormasid kõik korraga puude vahelt välja ja kihutasid kopli värava poole. Mõni lõi takka ka üles.
Väga naljakas. 

Kui tallis vastasin küsimustele, et kellega sõidan, sain jälle väga kaastundlike pilkude ja lohutuste osaliseks. Tahtsin "puulõuga" ja "kanget" lausa kaitsma hakata,  pole ta midagi nii hull. Võibolla natuke, aga keegi pole täiuslik. Igal juhul oskab Markus käekõrval sama miilu olla kui iga teine hobune ja kui ta lõpuks pehmeks ja ratsmesse saada, on võidurõõm suurem, kui mõne teisega.

Tegime Leenu käe all trenni ja kuna meid oli päris mitu (vist 8?), siis tähendas see seda, et sain teha soojenduse just nii nagu tahtsin. Alustasin rahulikult, samm oli esimene ring veidi rütmist väljas ja tuim, aga teise ringi peal tuli pisut vunki sisse. Ratset ei hakanud enne kokku voltima, kui Markus oli maha rahunenud ja ei väljendanud peaga enam oma suhtumist ratsasporti. Kael hakkas vaikselt pehmemaks minema, Markus tundus lõdvestunud ja iga kord kui säärt pigistasin, liikus allapoole ja allapoole ja juba lubas ...

Tegin traavile ülemineku ja Markus vastas sellele hetkegi mõtlemata: "ah, käige te ka kõik kukele" ja tuhises pea püsti minema :)

Leenu lohutas mitu korda trenni ajal, et ta ongi selline, tegelikult on juba väga hea. Üleminekud ei tundunud omavat nii head efekti, pigem tundus, et õnnestus paremini siis, kui meil oli hoog sees ja Markusel läks meelest, et ta kergelt kätte ei anna.

Tegime neljaosalist (!) serpentiini, kus pidi keskliiniga ristumisel võtma hobuse neljaks sammuks sammule. Kui ratsmesse tuleku muresid mitte arvesse võtta, siis oli Markusega seda teha väga hea, sest ta tõesti reageerib säärele nüüd ja kohe.
Aga seda harjutust on jube raske teha 8-kesi platsil, nii et lõpuks tegime kõik seda paar korda ja siis hoidsime lihtsalt raja vaba teistele ja improviseerisin Markusega ise edasi.

Galopitõsted paremasse jalga ei õnnestunud, aga vasakusse läks ta küll kenasti. Esialgu Leenu hoiatas, et proovi traavist, aga olgu ma valmis selleks, et Markus ei pruugi seda tõsiselt võtta. Kui nii juhtub, siis tõstku ma sammust. Nii läkski. Peale seda õnnestusid tõsted ka paremale ja esimesest korrast.  Püüdlikult hoidsin sääri ühe koha peal, mis tundus nagu sadulavöö peal. Igal juhul oli galopis Markus palju rohkem ratsmes ja liikumine tundus seljast ka mugav. 

Tegime pärast veel traavi ja traav-samm-traav üleminekuid. Nagu Leenu ennustas, hakkas Markus alles tunni lõpus pehmemaks minema. Üks suur volt oli juba nii ilus, et jõudsin mõelda, et suurt vahet polegi, kas Rollyga või Markusega. Poleks pidanud mõtlema, sest hetke pärast Markus koperdas suursuguselt ja käis peaaegu põlvili nii, et oleks pea vastu platsi äärt ära löönud.