kellele emotsionaalsed hüüatused ei meeldi, jätavad selle postituse vahele.

Trenn algas jälle kostüümidraamadega - saime esimese traavi juba peaaegu tehtud ja Markus tundus nii nii tore, kui Aaria sadulalt hakkas üks jalus minema kõndima. Lõpuks juba iga kord, kui traavile läksime :) Marit ja Milla nokkisid, et tuleb ilma jalusteta trenn ja milleks mulle üldse neid jaluseid vaja on, aga siis saime Jürka sadula ja kõik läks plaanikohaselt edasi.
Markus ei olnud enam plaanikohaselt pehme, ilmselt see seismine vahepeal oli ta mõtted mujale viinud. Aga oi kui ilusti ta reageeris sellele, kui võtsin säärtega ta ümbert kinni. Ikka mitu-mitu korda ulatati mulle viisakalt jälle ratset, et ma selle kokku keriks või midagi sellega teeks.
Domingo mägiselt seljalt saadud haavad ei ole veel paranenud ja ma isegi ei julgenud täisistaku peale mõelda, esialgu oli isegi sammus veel valus :)
Aga tühja sellest, täna oli jälle nende esimeste kordade päev. Näiteks kiljusin mõttes wiiiiiiiiiii! juba siis, kui sain Markuse traavist esimest korda elus galoppi! Ilma Mariti nõuanneteta oleksin muidugi juba peale paari ebaõnnestunud korda loobunud... Kui teisest jalast õnnestus samuti traavist tõsta, olin juba more than happy, aga siis tegime üleminekuid traavi, treener seletas, millal tagasi võtta, kuidas üleminekul jalustele vajutada ja Markus tegi kõike küsitut nii, nagu kellelgi oleks eesriide taga olnud pult käes. Mõnna.
Siis proovisime ... (trummipõrin) ...  passage... Wiiiiiiiiii!!! Ja ... (veelkord trummipõrinat, palun) ... natuke piaffed! Nii mõnus oli seal seljas olla, Markuse väärikus kiirgas tema kõrvadest välja ja ma ei julgenud sõnakestki piuksuda, et muusika ei lõpeks.

Ühesõnaga .... wiiiiiiiiiiii!