jalavahetused läbi traavi

Sõitsin täna traavis vahepeal ilma jalusteta, lihtsalt, et kontrollida, kuidas puusad selle peale reageerivad. Ei olnud üldse väga hull, aga võtsin siis igaks juhuks jalused jälle tagasi ja need tundusid nii lühikesed.
Ignoreerisin libisevat ratset, see rippus suurema osa ajast lõdvalt. Carp ei hoolinud sellest sugugi ja jooksis vahepeal täitsa kenasti ja sammupauside ajal sirutas kaela korraliku purina saatel allapoole.

Siis proovisin jälle läbi traavi jalavahetusi, lihtsalt, et saaks jälle galopis selle ühelt poolt teisele poole asetumise tunde kätte. Vahepeale mõned traavisammud. Treener ütles, et see oli välja näinud, nagu CD oleks ise galoppi tõusnud, mina olin keskendunud rohkem tõstetele ja seetõttu oli vahepealne traav olnud paha, siis pidin tegema rohkem traavisamme vahele, nii umbes vähemalt 5 ja alles peale seda uuesti teisele poole galoppi hobuse tõstma.

Esimene kord tekitas see kerge segaduse, just selle vahepealse traavi kordasaamine. See traav oligi kõige raskem osa, sest see 5 sammu nõudis kõhulihaste, säärte, käte, pea koordineerimist rohkem, kui järgmine tõste. Noh, et hobune ei vajuks laiali, et mina ei vajuks lössi ega jääks selja peale põntsuma, see osutus raskemaks ülesandeks just siis, kui pidin tulema galopi poolistakus ja siis võtma hobuse tagasi, tegema ülemineku traavi, kus ma olin täisistakus ja siis jälle tõstma galoppi.

Lõpuks oli olnud täitsa hea, saime kiita ja tegime lõdvestustraavi ära.

sääre eest astumise trenn

Esimene traav Carpiga oli nii raske... puine ja aeglane. Teine oli ehk tiba parem, aga ikkagi tundsin kogu trenni, et ma ei saanud kuidagi hobust ärkvele. Mitte üheski allüüris. Ta ei kinkinud mulle mitte ühtegi sammu kergelt.
Tegime üle saja aasta sääre eest astumist. Ma ei mäletanud sellest suurt midagi, aga peale väikest juhendamist hakkas midagi juba looma. Seljas otseks jääda oli keeruline, aga õlad sain vist lõpuks paika. Lõpuks hakkas meie liikumine juba sääre eest astumist pisut meenutama.
Galopitõsted - GRRRRRR! Mõtlen üle ja seda ütles ka treener. Liiga palju ootan seda täiuslikku hetke tõste tegemiseks. Tuleks vähem mõelda detailide peale ja kiiremini nõuda reaktsiooni.
Pisut maadlesin jälle libisevaga. No kuidas on võimalik stekki anda, kui Sul on kõik sõrmevahed juhtmeid täis?!
Lõpus pidime tegema poolistakut, aga niipea, kui ma hakkasin seda sisse võtma ja vähegi sääred pealt kadusid, jäi Carp traavi. Dammit. Vot täna oleks filmimisest väga palju kasu olnud, oleksin väga tahtnud ennast kõrvalt näha.
Jälle sain märkuse alla vaatamise kohta, urr. Ja selle kohta, et kõhulihas nõrk.
No ei olnud kõige produktiivsem trenn, aga homme uuele katsele. 

Libiseva seiklused

Täna alustasime Carpe Diemiga samuti nätsu venitamisest ja esimene traav läks kirja ratsanikust higi välja pigistamisena. Mõlemad olime alguses kanged. Ja väljas oli temperatuuri ligi 30 kraadi. Tõõtamine ekstreemtingimustes, Carp tundus esialgu nagu surnt kronu, mille ümber tiirlevad tuhanded kärbsed muljet süvendasid. Samas, minu ümber tiirles neid vist samavõrra...
Kui hakkasime üleminekuid tegema, tuli elu natuke sisse ja tulid välja igasugused vead, näiteks kuidas ma sammust traavi minekul teda liiga palju lükkan. Vähem hüppamist sadula peal ja rohkem säärt.
Tegime kolmeosalisi serpentiine, vahepeal sammule jäämisega.
Pärast tegime volte üle pisikese kavaleti. R filmis meid (lisan video hiljem) ja ka filmi pealt on näha, kui vähe ma eluvaimu suutsin hobusesse puhuda. Vasakusse jalga galoppi tehes ta lihtsalt magas. Paremasse tõusid jalad ehk pisut kõrgemale.
Lõdvestustraav ei olnud see, mis parimatel päevadel.
Libiseva saaga algas sellest, et sidusin ta sõlme ja lootsin, et sellega asi ants. Kogu trenni pidin seda siis allpoole tirima, sest korduvalt oli see Carpe Diemil peapaelaks ja peaaegu silmade ees. Kahetsesin, et ma seda näppude vahele ei võtnud.
Kui platsilt ära läksime, siis ühel hetkel käis hele laks, minu väike sõrm oli tagurpidi ja Carp jäi seisma nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd see siis juhtus, meil oli õnnestunud see libisev Carpi jala alla saada. Õmblustest lahti ja mõneks ajaks tööst maas. Minu väike sõrm ka mõnda aega stressipalli liigutustes ei osale.

Esimene trenn õues sel aastal - Carpe Diemiga

Sain esimest korda suurele platsile, kus oli juba täitsa kuiv liivapinnas. Ehh, ma ise olen nagu hobune - uus keskkond ja mul neerupealsed adrenaliini täis.
Võibolla sellepärast ei tulnud kõik päris nii hästi välja, aga väga kurta ka ei saanud. Platsi peal liiklemine teiste vahel ja ümber nõuab suht palju teadlikku tähelepanu, ei tule kõik veel automaatselt ja ma kahtlen ka hobuses veel. Ikkagi uus suhe.
Libiseva lubas treener seekord sõlme siduda, et see mind ei segaks.
Tegime kaheksaid, pöördeid, latti galopis (Carp vajus ikka pidevalt ja pidevalt enne latti unele ja ma oleksin ilmselgelt pidanud kasutama rohkem stekki).
Lõdvestus ei olnud kõige hullem, aga samasugust sirutust ei olnud, nagu eelmine kord.
Carp on mõnus loom.