Saturday, August 31, 2013
Rollyga väikesel platsil
Eile sain veel toreda Rollyga trenni teha.
Esimesed traavid tegime ise, üksi väikesel platsil. Tegin palju üleminekuid, volte, serpentiine, kõike sellist, millega vältida automaatpiloodi peale lülitumist ja hoida endal ja Rollyl vaim värske. Platsi äärde oli kõnnitud paras kraav, nii et pidime olema loomingulised ja tegime platsi tiba väiksemaks. Seda enam, et ühes otsas oli sissetallatud kraavist saanud keskmise suurusega lombike ja vihma tibas juurde.
Kui treener tuli, tegime volte ja galopitõsteid, ta seletas väga detailselt ja põhjalikult, mida ma tegema pean. Sain oma jalad paremini fikseeritud galopi ajal, need ei vänderdanud enam nii palju ja kogu töö tulemusena tundus galopp lõpuks juba väga mõnus.
Marit kiitis, et üle mitme aasta hakkas Rolly kergelt suust tööle ja suulisi mäluma (ei ole teada, kas see oli üldse kuidagi minuga seotud :) ). Samas viskas Rolly tihti pead alla (eest tühjaks? ratsme taha?) ja see tekitas minus segadust. Selline tunne, et viska või ratsmed täitsa ära. Ühtepidi hea, sest siis ei saa hetkekski jääda kuidagi ratsme peale. Teistpidi jama, sest kommunikatsioonist läheks osa justkui kaduma? Õnneks Rolly reageerib säärele ja ratsaniku keha liikumisele nii hästi, et ka ilma ratsmeteta oli usaldus alles.
Küsisin, et mida sellisel puhul teha, kui hobune eest ära kaob, aga Marit arvas, et see on praegu minu jaoks veel tuumafüüsika.
Ta soovitas vahepeal käia ka Taive trennis (et ise tööd teha? ma ei saanud tegelikult 100% aru, mida ta sellega mõtles).
Täna käisin veel Veskas võistlusi vaatamas, et mitte päris võõrutusnähtude kätte jääda :)
Thursday, August 29, 2013
Pisike põrkepall Laki
Tulime koplist, ümber lõua keritud kett, mille Birgit lahkelt laenas. Marit hoiatas, et Laki oli tõmmanud laste käest ühed päitsed katki, nii et panin ta hoopis boksi ja hakkasin puhastama. Enne platsile minekut oli olukord rahulik, aga peale trenni üritas ta ikkagi Merikesest üle sõita, kui see talle kaerakäru juures vastu seisis. Jäin korraks Laki ja seina vahele, kui ta lõpuks otsustas kaeraruumist põgeneda, aga kõik lahenes hästi.
Platsile minnes proovis ta esialgu jänest mängida ja piilus iga nurka. Esimesed traavid tegime ära (sain märkuse, et liiga pikalt ei tohi teha, muidu hüpeteni ei jõuagi) ja siis (ülla-ülla) tõusis Laki minu esimesest tõstest täitsa mõistlikku galoppi. Elagu!
Saime mõlemat pidi soojendusgalopid tehtud, paremasse jalga ei tulnud need nii kenad, kui vasakusse. Treener vihjas, et ma võtaks juhitavuse luubi alla ja ma püüdsin iga nurga ja voldi maksimaalselt kontrolli alla saada. Mõnikord pidin stekiga õla peale koputama, sest Laki ei pannud mu säärt tähelegi, ükskõik, kas pigistasin või tonksasin. Ideaalsest trajektoorist oli asi ikka väga väga kaugel. Tundub, et treener pigistas silma kinni, ta vähemalt ei maininud selle kohta midagi.
Esialgu hüppasime traavis üht roosat ristikest. Laki emotsioonid olid nullilähedased. Hea, et ta takistust ära ei tapnud, üle me sellest igal juhul saime, olgugi, et see polnud hüppamise moodi.
Vaikselt hakkas iga hüppega hoog sisse tulema, aga kahjuks lülitus sisse ka Laki automaatpiloot - "ära sina seal seljas muretse - I know a shortcut!" Ja nii üritas ta "ökonoomselt" sõita kõik kaared sirgeks, jättis nurkade läbisõitmised aeglasematele ja võttis eesmärgiks takistuselt takistusele jõuda rekordajaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga enne takistust mõistlikult talle ka hüppamist võimaldada. Keeruline ülesanne. Küll sõitis ta nurkades, nagu buldooser, ei mingeid paindeid, peaasi, et ruttu jõuaks järgmise hüppeni, vahet pole, mis jalga lähme või kuhupoole painet tahetakse.
Aus oleks ära märkida, et paar korda käisin kaela peal ära, tasakaal kadus takistusel täiesti ja saatsin ratsmed Lakile ette. Üks kord rohelise peale sõites tekkis meil jälle segadus (galopp? traav? galopp?) ja jõudsime ette valmistamata takistusele. Laki tegi küll hüppe (millal ta ei teeks? :) ), aga ma ei jõudnud tasakaalu ja jäin räigelt-räigelt ratsmesse...
Siis tulime kaks okserit järjest ja pärast hüppasime viit takistust. Korralikku läbisõidetud parkuuri ei meenutanud see kuskilt otsast, aga oli väga lõbus.
Kui oli vaja punaselt sõita valgele okserile, siis tekkis meil pisut segadus nii rütmi kui suunaga ja Laki võttis suuna okserile paraja itsiga, hüpe oli vapper ja maha maandus ta korraliku mütakaga.
Ta peab ennast ilmselt ise püssiks takistussõiduponiks ja püüab kõigest jõust ignoreerida fakti, et on sündinud sumomaadleja kehasse.
Platsile minnes proovis ta esialgu jänest mängida ja piilus iga nurka. Esimesed traavid tegime ära (sain märkuse, et liiga pikalt ei tohi teha, muidu hüpeteni ei jõuagi) ja siis (ülla-ülla) tõusis Laki minu esimesest tõstest täitsa mõistlikku galoppi. Elagu!
Saime mõlemat pidi soojendusgalopid tehtud, paremasse jalga ei tulnud need nii kenad, kui vasakusse. Treener vihjas, et ma võtaks juhitavuse luubi alla ja ma püüdsin iga nurga ja voldi maksimaalselt kontrolli alla saada. Mõnikord pidin stekiga õla peale koputama, sest Laki ei pannud mu säärt tähelegi, ükskõik, kas pigistasin või tonksasin. Ideaalsest trajektoorist oli asi ikka väga väga kaugel. Tundub, et treener pigistas silma kinni, ta vähemalt ei maininud selle kohta midagi.
Esialgu hüppasime traavis üht roosat ristikest. Laki emotsioonid olid nullilähedased. Hea, et ta takistust ära ei tapnud, üle me sellest igal juhul saime, olgugi, et see polnud hüppamise moodi.
Vaikselt hakkas iga hüppega hoog sisse tulema, aga kahjuks lülitus sisse ka Laki automaatpiloot - "ära sina seal seljas muretse - I know a shortcut!" Ja nii üritas ta "ökonoomselt" sõita kõik kaared sirgeks, jättis nurkade läbisõitmised aeglasematele ja võttis eesmärgiks takistuselt takistusele jõuda rekordajaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga enne takistust mõistlikult talle ka hüppamist võimaldada. Keeruline ülesanne. Küll sõitis ta nurkades, nagu buldooser, ei mingeid paindeid, peaasi, et ruttu jõuaks järgmise hüppeni, vahet pole, mis jalga lähme või kuhupoole painet tahetakse.
Aus oleks ära märkida, et paar korda käisin kaela peal ära, tasakaal kadus takistusel täiesti ja saatsin ratsmed Lakile ette. Üks kord rohelise peale sõites tekkis meil jälle segadus (galopp? traav? galopp?) ja jõudsime ette valmistamata takistusele. Laki tegi küll hüppe (millal ta ei teeks? :) ), aga ma ei jõudnud tasakaalu ja jäin räigelt-räigelt ratsmesse...
Siis tulime kaks okserit järjest ja pärast hüppasime viit takistust. Korralikku läbisõidetud parkuuri ei meenutanud see kuskilt otsast, aga oli väga lõbus.
Kui oli vaja punaselt sõita valgele okserile, siis tekkis meil pisut segadus nii rütmi kui suunaga ja Laki võttis suuna okserile paraja itsiga, hüpe oli vapper ja maha maandus ta korraliku mütakaga.
Ta peab ennast ilmselt ise püssiks takistussõiduponiks ja püüab kõigest jõust ignoreerida fakti, et on sündinud sumomaadleja kehasse.
Wednesday, August 28, 2013
Sääre eest astumine (Rolly)
Jeerum, kui hästi meil täna sääre eest astumine paremale poole välja tuli! Nii sammus kui traavis. Hurraa! Esialgu tegi meile Liisi trenni ja tema meelest oli täitsa tore. Teisele poole oli esialgu ka tore, pärast aga vajus kuidagi ära.
* kõik tuleb heast traavirütmist.
See oli vist üks harvadest kordadest, kui ma Rolly seljas täisistakut teinud olen. Oli alguses väga harjumatu.
Siis tegime soojendusgalopid ära, mõlemasse jalga. Peale seda läks aga jälle pusimiseks. Rolly ei saanud vist minust aru, mina ei saanud temast aru (miks ta viskab seda pead nii alla, ja mida paganat ma siis oma käte-jalgadega tegema pean, hmm). Lõpuks tegime lõdvestustraavis mööda keskliini kaheksate sõitmist.
* kõik tuleb heast traavirütmist.
See oli vist üks harvadest kordadest, kui ma Rolly seljas täisistakut teinud olen. Oli alguses väga harjumatu.
Siis tegime soojendusgalopid ära, mõlemasse jalga. Peale seda läks aga jälle pusimiseks. Rolly ei saanud vist minust aru, mina ei saanud temast aru (miks ta viskab seda pead nii alla, ja mida paganat ma siis oma käte-jalgadega tegema pean, hmm). Lõpuks tegime lõdvestustraavis mööda keskliini kaheksate sõitmist.
Tuesday, August 27, 2013
Ilma sadulata. First time for everything.
Diamond tuli minuga hea meelega koplist kaasa. Vaatas küll kõõrdi, kui ma temaga rääkima läksin, aga ei taganenud, lasi paela ümber kaela panna ja lonkis minuga koos talli.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene.
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene.
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.
Monday, August 26, 2013
Lusija ja vasaku jala päev
Peaaegu oleks täna saanud proovida ilma sadulata Diamondiga platsil sõita, aga tal oli täna õhtuks kohtumine kokku lepitud ja nii sain täna Lusijaga sõita.
Lusija nautis üksi suurt koplit, kuna teised olid sel ajal mere ääres. Esimesed mõnikümmend meetrit tuli ta minuga lihtsalt kutsumise peale, aga poole kopli peal pani ta pidurid peale ja ei nõustunud isegi siis edasi tulema, kui ma nööri ta päitsete külge kinni panin. Meelitasin, kutsusin ja pika mangumise peale saime talli.
Platsi peal oli ta väga tore, juba esimeses sammus. Liisi tuletas meelde, et ma ei tohi kanda kasutada ja säärt ei tohi devalveerida, juba esimese puudutuse peale peab loom liikuma. Tegime volte ja pisut kaheksaid ja tegelikult läks juba päris kenasti. Teine traavi oli samuti mõnus, laupäevast olid takistuste postid maas ja latid olid seatud rööbasteks nende vahele. Sõitsime traavis neist läbi.
Galopp paremasse jalga tuli kenasti välja ja olgugi, et alguses ta tahtis kiirustada, tuli ta ikkagi kenasti ka tagasi. Traavile üleminekud galopist lonkasid täna täiega, kogu aeg tahtsin pooleks murduda ja ei olnud mingit kõhulihastega traavi jäämist. Vähemalt sain poolistakut harjutada, sest galopis Lusija püsis kenasti, kerge säär juba mõikas. Ainult juhtimine poolistakus on veel suht hägune, minu tasakaal ei ole vist veel päris see..
Vasakusse jalga galoppi saada oli paras peavalu. Tõstsin välimise säärega, aga küll kadus tasakaal või polnud mu istak paigas või polnud painet ja nii me tiirutasime peaaegu nõrkemiseni. Galoppi saime, aga valesse jalga. Vahepeal ei õnnestunud enam seegi.
Ma ei oska veel ristluuga tõsta või "kaasa minna" nagu treener paar tundi tagasi ette näitas. Küll vajun külge pidi maha, küll olen viltu hobuse seljas. Lõpuks õnnestus üks tõste ja Lusija läks vasakusse jalga galoppi. Peale seda tegin pisut lõdvestustraavi, kõndisime mõned ringid ja läksime talli.
Lusija nautis üksi suurt koplit, kuna teised olid sel ajal mere ääres. Esimesed mõnikümmend meetrit tuli ta minuga lihtsalt kutsumise peale, aga poole kopli peal pani ta pidurid peale ja ei nõustunud isegi siis edasi tulema, kui ma nööri ta päitsete külge kinni panin. Meelitasin, kutsusin ja pika mangumise peale saime talli.
Platsi peal oli ta väga tore, juba esimeses sammus. Liisi tuletas meelde, et ma ei tohi kanda kasutada ja säärt ei tohi devalveerida, juba esimese puudutuse peale peab loom liikuma. Tegime volte ja pisut kaheksaid ja tegelikult läks juba päris kenasti. Teine traavi oli samuti mõnus, laupäevast olid takistuste postid maas ja latid olid seatud rööbasteks nende vahele. Sõitsime traavis neist läbi.
Galopp paremasse jalga tuli kenasti välja ja olgugi, et alguses ta tahtis kiirustada, tuli ta ikkagi kenasti ka tagasi. Traavile üleminekud galopist lonkasid täna täiega, kogu aeg tahtsin pooleks murduda ja ei olnud mingit kõhulihastega traavi jäämist. Vähemalt sain poolistakut harjutada, sest galopis Lusija püsis kenasti, kerge säär juba mõikas. Ainult juhtimine poolistakus on veel suht hägune, minu tasakaal ei ole vist veel päris see..
Vasakusse jalga galoppi saada oli paras peavalu. Tõstsin välimise säärega, aga küll kadus tasakaal või polnud mu istak paigas või polnud painet ja nii me tiirutasime peaaegu nõrkemiseni. Galoppi saime, aga valesse jalga. Vahepeal ei õnnestunud enam seegi.
Ma ei oska veel ristluuga tõsta või "kaasa minna" nagu treener paar tundi tagasi ette näitas. Küll vajun külge pidi maha, küll olen viltu hobuse seljas. Lõpuks õnnestus üks tõste ja Lusija läks vasakusse jalga galoppi. Peale seda tegin pisut lõdvestustraavi, kõndisime mõned ringid ja läksime talli.
Sunday, August 25, 2013
Viivuke varastatud vabadust Aariale
Täna käisime kolmekesi maastikul, Hanna Rollyga, Katrin Käoga ja mina Aariaga.
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.
Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.
Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe.
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.
Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.
Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe.
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?
Saturday, August 24, 2013
See päev .. esimesed võistlused
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Ootasin juba stardikate ilmumisest alates, et millal närv tuleb. Eelmisel õhtul puhastasin ja poleerisin saapaid. Närvi polnud.
Läksin magama, ikka polnud mingit adrenaliini, ei mingeid liblikaid kõhus, ei mingit vajadust vaadata öö läbi videoid jalavahetustest, galopitõstetest või Ben Maherist. Dammit.
Magasin nagu laps. Hommikul ärkasin, ärevust ikka polnud. Läksin Kukrumäele ja mõtlesin, et hiljemalt selleks ajaks, kui meie omad koolisõidus võistlema hakkavad, hakkab kõhus ikka mingi tunne tekkima. Nope. Oli selline tunne, nagu vaataks ennast ja võistlusi kolmandas isikus.
Hakkasin paarimeest Carpi valmis panema ja juba oligi aeg riideid vahetada ja platsile joosta. Rajaga tutvuda oli lihtsalt šeff tunne. Parkuur oli loogiline, lihtsalt sõida kaheksaid ja kümme takistust jooksevad numbrite järjekorras sulle ise vastu - nagu treener ütles - koolimatemaatika. Süsteemi ei olnud, kõik takistused tundusid nii madalad. Kaks pööret olid, mis nõudsid rohkem tähelepanu, aga treener seletas need ka lahti.
Kõva Kärbes Carp ilmus soojendusele kõrge sammuga ja kõigile ülevalt alla vaadates: "eest ära, ma viin praegu siin ühe rohelise hüppama!". Marit naeris, et Carp teab väga hästi, miks ta siin praegu on. Natuke rääkisime Carpiga juttu, tegime pisut traavi, volte, üleminekuid ja juba oligi täitsa tore. Ma arvan, et Jevgenia töö temaga koolisõidus, milles Carp hommikul startinud oli, oli tuhat korda abiks, sest ta oli väga koostöövalmis, reageeris kõigele. Samuti oli Anni temaga viimased nädalad sõitnud, nii et Carp oli kõigeks valmis.
Peale Mariti oli vahepeal ka Anni soojendusplatsi kõrval ja jagas juhtnööre sel ajal, kui Marit pidi teisi platsile viima. Anni küsis, et kus mu kannused on ja pakkus, et toob, aga ma ei oska ju nendega sõita ja ei julgenud riskida sellega, et meil platsil Carpiga mingi kommunikatsioonierror ette tuleb.
Viimaste soojendushüpete ajal tundsin, kuidas vägisi veab suunurgad kõrvuni. NO NII MÕNUS OLI HÜPATA! Võibolla see 10-päevane hüppepaus tuli kasuks.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Selle tegin kohe ära, kuulsime kella, tegime väikese voldi ja sõitsimegi stardijoonest läbi.
Esimene takistus oli Carpi meelest nii mõttetu, et ta vaevu-vaevu tegi üldse mingi hüppeliigutuse.
Kolmandaks takistuseks oli tal ilmselt juba mõte, et see 70 cm siin on tegijate mõnitamine ja ta tundus kogu aeg lootvat, et varsti lähevad takistused tema mõõtu.
Pöörded olid enam-vähem. Mõned korrad hüppasin sadulast ikka liiga-liiga välja, aga Carp päästab alati päeva. Video pealt oli näha, et mõni kord põntsusin seljas ja tasakaal on veel lapsekingades, aga tegelikult oli väga väga fun.
Jalavahetused käisid kuidagi nii lihtsalt, üht oli video peal eriti uhke vaadata.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Tegime puhta raja (olgugi, et üks takistus kolises kahtlaselt) ja tulemuseks II koht harrastajates. Aeg 65,22, 0 karistuspunkti, punkte 43 (esikohal oli 49).
Võistkondlikult saime samuti teise koha, mis polnud ka paha.
Eriliselt soe oli vaadata, kuidas kõik see Kukrumäe rahvas nii elas üksteisele kaasa, meeleolu oli pidulik ja rõõmus, lohutati, kiideti ja naerdi. True team spirit.
Muljeid oli palju, aga praegu ei jõua kõiki lisada, pärast kirjutan olulisena tunduva juurde.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Närv ei tulnudki. Eufooria tuli küll.
Ja tõepoolest, piltide pealt, mis Kersti õhtul netti laadis, oli näha, et mul oli peaaegu kogu parkuuri ajal suu kõrvuni olnud.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Friday, August 23, 2013
Tubli Rolly
Oi, Rolly oli täna nii tubli!
Tegime suht kiire trenni, aga selle eest oli see ka väga mõnus trenn, Rolly tuli suht kiiresti ja kenasti ratsmesse ja oli jälle nii tundlik ja kiiresti reageeriv. Olin kätega konkreetsem, aga püüdsin mõelda kogu aeg selle Nuno Oliveira lause peale, mida Väike My oma blogis triteeris: “The hands have to be like cement when the horse resist and like butter when the horse yields.”
Kui hakkasime galoppi tegema, siis oli Rolly veel eriti püüdlik. Galopitõsted olid esialgu tiba järsud, see on minu nõrk külg, mille kallal tuleb veel vaeva näha, aga kui ta siis jooksis mõned ringid täiesti ratsmes, oli see trenni parim hetk. Pärast jalutasime ringikese koplite kõrval.
P.S. Täna tulid välja ratsakoolide meistrivõistluste stardikad ja mina olin ka Carpiga kirjas, wiii!
Tegime suht kiire trenni, aga selle eest oli see ka väga mõnus trenn, Rolly tuli suht kiiresti ja kenasti ratsmesse ja oli jälle nii tundlik ja kiiresti reageeriv. Olin kätega konkreetsem, aga püüdsin mõelda kogu aeg selle Nuno Oliveira lause peale, mida Väike My oma blogis triteeris: “The hands have to be like cement when the horse resist and like butter when the horse yields.”
Kui hakkasime galoppi tegema, siis oli Rolly veel eriti püüdlik. Galopitõsted olid esialgu tiba järsud, see on minu nõrk külg, mille kallal tuleb veel vaeva näha, aga kui ta siis jooksis mõned ringid täiesti ratsmes, oli see trenni parim hetk. Pärast jalutasime ringikese koplite kõrval.
P.S. Täna tulid välja ratsakoolide meistrivõistluste stardikad ja mina olin ka Carpiga kirjas, wiii!
Thursday, August 22, 2013
Lusija
Näib, et lätlased panevad kõikidele tüdrukhobustele nimed, mis lõpevad -ija-ga :)
Noh, igal juhul tegime täna jälle kõvasti ratsmesse kutsumise kallal tööd. Kena oleks mõelda, et muudkui vajuta säärt ja võta vastu, mis hobune annab, aga tegelikult ikka päris nii kergelt hakkama ei saanud. Tükk aega nägime vaeva, aga lõpuks saime ikka tunde kätte. Ja see tunne on alati imeline. Ratsutamisest saaks justnagu hoopis mingi kerge läbi õhu vuhisemine ja ühel hetkel on see hobune su all nagu jalgade pikendus - liigub pehmelt sinu südamelöökide rütmis. Noh, vähemalt mõnikümmend sekundit. Kuni mõne tasakaalukaotuseni, kui avastad, et hakkad kellelegi otsa sõitma.
Pidime alustama paremast jalast galopitõsteid, ent seni, kuni sain ta jälle kenasti alla ja enda arvates rütmi õigeks, oli aeg juba suunda vahetada. Paremasse oleks need ilmselt paremini õnnestunud, aga nüüd jupsisin tükk aega vasakusse. No kurja, see ei tulnud üldse välja. Proovisin sisemise jalaga tõsta, nagu eelmine kord, aga sellest polnud suurt abi. Treener seletas, kuidas ristluuga lükata (istuda sadulasse ja kaasa minna), kõrvalt vaadates oli see nii pagana lihtne ja loogiline. Minul tuli veel pusserdada ja seda ristluuga kaasa minemise asja pean veel seedima ja läbi mõtlema. Kui ma seda proovisin teha, siis jäi Lusija ikkagi traavi, aga hakkas lihtsalt sammu pikendama. Lõpuks saime mõned tõsted mõlemasse suunda ikkagi tehtud, aga vasakule poole läks ta mitu korda valesse jalga.
Steki kasutuse kohta sain märkuse - õrn patsutus ei oma mingit mõju.
Mul tekkis veel üks idee leiutajatele, kes valmistavad ratsutamise jaoks abivahendeid - signaal, mis hakkab ratsaniku kõrvaklappides vinguma, kui ta vaatab maha. Samal moel, nagu autos hakkab piiksuma, kui oled unustanud turvavöö peale panna. Oleks ju geniaalne?
Noh, igal juhul tegime täna jälle kõvasti ratsmesse kutsumise kallal tööd. Kena oleks mõelda, et muudkui vajuta säärt ja võta vastu, mis hobune annab, aga tegelikult ikka päris nii kergelt hakkama ei saanud. Tükk aega nägime vaeva, aga lõpuks saime ikka tunde kätte. Ja see tunne on alati imeline. Ratsutamisest saaks justnagu hoopis mingi kerge läbi õhu vuhisemine ja ühel hetkel on see hobune su all nagu jalgade pikendus - liigub pehmelt sinu südamelöökide rütmis. Noh, vähemalt mõnikümmend sekundit. Kuni mõne tasakaalukaotuseni, kui avastad, et hakkad kellelegi otsa sõitma.
Pidime alustama paremast jalast galopitõsteid, ent seni, kuni sain ta jälle kenasti alla ja enda arvates rütmi õigeks, oli aeg juba suunda vahetada. Paremasse oleks need ilmselt paremini õnnestunud, aga nüüd jupsisin tükk aega vasakusse. No kurja, see ei tulnud üldse välja. Proovisin sisemise jalaga tõsta, nagu eelmine kord, aga sellest polnud suurt abi. Treener seletas, kuidas ristluuga lükata (istuda sadulasse ja kaasa minna), kõrvalt vaadates oli see nii pagana lihtne ja loogiline. Minul tuli veel pusserdada ja seda ristluuga kaasa minemise asja pean veel seedima ja läbi mõtlema. Kui ma seda proovisin teha, siis jäi Lusija ikkagi traavi, aga hakkas lihtsalt sammu pikendama. Lõpuks saime mõned tõsted mõlemasse suunda ikkagi tehtud, aga vasakule poole läks ta mitu korda valesse jalga.
Steki kasutuse kohta sain märkuse - õrn patsutus ei oma mingit mõju.
Mul tekkis veel üks idee leiutajatele, kes valmistavad ratsutamise jaoks abivahendeid - signaal, mis hakkab ratsaniku kõrvaklappides vinguma, kui ta vaatab maha. Samal moel, nagu autos hakkab piiksuma, kui oled unustanud turvavöö peale panna. Oleks ju geniaalne?
Wednesday, August 21, 2013
Laki ja sõimusõnad
Kui hakkasime Lakiga talli sisenema, meelitasin ta kommiga boksi, mille Leiu ja teised õnneks oli tema jaoks hoidnud. Peale kettidevahelist intsidenti oli lõdvestav vahelduseks teda boksis valmis panna.
Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.
Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.
Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!
Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.
2:0.
No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.
Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.
Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.
Kui palju lihtsam on ikka koertega...
Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.
Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.
Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.
Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!
Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.
2:0.
No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.
Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.
Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.
Kui palju lihtsam on ikka koertega...
Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.
Tuesday, August 20, 2013
Esimest korda Lusijaga
Lusija oli tallis ja ta oli hurmava näoga hobune, selja peal huvitav valge triip.
Jälle üks selline, kelle seljas tundsin ennast kohe hirmus julgelt, ei tekkinud seda "esimest-korda" krampi.
Rääkides esimestest kordadest, siis galopitõste tegin sisemise jalaga. Paremasse jalga tõusis ta nii nagu teisedki, aga vasakusse jamasin ja jamasin ja siis küsisin treenerilt nõu. Tema soovitas tõsta sisemise jalaga ja see õnnestuski. Huvitav värk.
Olin täna pisut kindlama käega ja Lusija ei pannud pahaks, vaid tuli kenasti allapoole. Kuidas see väljaspoolt välja nägi, ei tea, sest seekord polnud kedagi, kes filmiks. Tahtsin pärast treeneri käest tagasisidet küsida, aga ei avanenud võimalust.
Jäin tunniga palju rohkem rahule, kui paari eelmisega. Lusija tundus väga mõnus ja tubli tsikk.
P.S. Ma vist sain sellele selja nõgususe trikile pihta. Üks treener soovitas tõmmata "saba jalge vahele", aga mulle tundus, et ma pean lihtsalt selja pehmemaks ja tiba tahapoole lubama, ilma sadulas tahapoole liikumata. Igal juhul proovime.
Jälle üks selline, kelle seljas tundsin ennast kohe hirmus julgelt, ei tekkinud seda "esimest-korda" krampi.
Rääkides esimestest kordadest, siis galopitõste tegin sisemise jalaga. Paremasse jalga tõusis ta nii nagu teisedki, aga vasakusse jamasin ja jamasin ja siis küsisin treenerilt nõu. Tema soovitas tõsta sisemise jalaga ja see õnnestuski. Huvitav värk.
Olin täna pisut kindlama käega ja Lusija ei pannud pahaks, vaid tuli kenasti allapoole. Kuidas see väljaspoolt välja nägi, ei tea, sest seekord polnud kedagi, kes filmiks. Tahtsin pärast treeneri käest tagasisidet küsida, aga ei avanenud võimalust.
Jäin tunniga palju rohkem rahule, kui paari eelmisega. Lusija tundus väga mõnus ja tubli tsikk.
P.S. Ma vist sain sellele selja nõgususe trikile pihta. Üks treener soovitas tõmmata "saba jalge vahele", aga mulle tundus, et ma pean lihtsalt selja pehmemaks ja tiba tahapoole lubama, ilma sadulas tahapoole liikumata. Igal juhul proovime.
Monday, August 19, 2013
Hmmm. Rollyga madistamas.
Madistamine on õige sõna, sest iga korraga on mul läinud keerulisemaks Rollyt ratsmesse kutsuda. Ta selgelt kasutab ära minu vigu ja luuserdab platsil ka rohkem.
Esialgu ei olnud meil traavis õiget hoogu, teises traavis tegime juba rohkem üleminekuid ja pidin endale kogu aeg korrutama, et ma ei vajuks õlgadest ette. Rolly ei tundunud üldse enam nii keskendunud, vaid pigem just vastupidi, ma ei saanud ega saanud teda viisakalt alla.
Video hiljem.. juhul, kui seal on mõni lõik, mis kannatab kriitikat.
P.S. Tegelikult oli Rollyst armas, et mind koplis nähes hakkas ta juba teist korda mulle reipalt vastu jalutama. Väga vastutulelik temast.
Esialgu ei olnud meil traavis õiget hoogu, teises traavis tegime juba rohkem üleminekuid ja pidin endale kogu aeg korrutama, et ma ei vajuks õlgadest ette. Rolly ei tundunud üldse enam nii keskendunud, vaid pigem just vastupidi, ma ei saanud ega saanud teda viisakalt alla.
Video hiljem.. juhul, kui seal on mõni lõik, mis kannatab kriitikat.
P.S. Tegelikult oli Rollyst armas, et mind koplis nähes hakkas ta juba teist korda mulle reipalt vastu jalutama. Väga vastutulelik temast.
Sunday, August 18, 2013
Duubel 4 Rollyga
Rolly selg ei tundugi enam nii õõtsuv, hakkan vist harjuma :)
Tegelesime täna pisut nurkade kenaks sujuvaks lihvimisega. Pisut liiga vara hakkan sisemise jala ja ratsmega sudima. Tegime palju volte ja diagonaalidel traavi-sammu-traavi üleminekuid. Kipun käsi ette sirutama, selle peale vajub Rolly ka muidugi laiali. Rohkem konkreetsust käega.
Ratsme pikkus oli ka minu jaoks raske mõiste, tahaks pehmelt kutsuda, aga ilmselt on see Rolly jaoks võimalus läbirääkimisi pidada ja meil kujuneb see köieveovõistluseks. Mitu korda on treener(id) ütelnud, et ma ei tohi ratset pikaks lasta ja ma ei hoia kontakti.
Ja kui seljas olles tundubki, et noh, peaaegu, siis video pealt vaadates on pilt hoopis teistsugune ja hobune pika kaelaga uljalt nagu jaanalind lehvimas.
Esimene galopp oli meil liiga pikk ja lai, peale seda tuli meil teha jälle mitmeid üleminekuid läbi sammu ja väikseid volte, et jälle hobune korda saada.
Galopis koondamist on Rolly seljas hea õppida.
* Mul on selg kogu aeg liiga nõgus.
* Kui hoian pingsalt ratset, kukun õlgadest pidevalt ette :(
* Pööretes ei tohi ette kummardada.
* Ei ole vaja alla vaadata, et kontrollida, mis jalg esimesena läheb.
Video lisan kunagi hiljem ... seda vaadates tundub kõik nii elementaarne - selgelt näha, mida valesti teen. Seljas olles oleks nagu silmad kinni seotud, ennast kõrvalt küll ei näe.
P.S. Tuulise ilmaga pole teisele poole platsi muhvigi kuulda, mida treener ütleb. Videot vaadates sain teada, et näiteks pidin vahepeal ühe galopitõste tegema :(
P.P.S. Rebekka sai täna ka kaks tiiru poniga ümber platsi teha. Sellest räägiti veel enne magamaminekut pikalt.
Tegelesime täna pisut nurkade kenaks sujuvaks lihvimisega. Pisut liiga vara hakkan sisemise jala ja ratsmega sudima. Tegime palju volte ja diagonaalidel traavi-sammu-traavi üleminekuid. Kipun käsi ette sirutama, selle peale vajub Rolly ka muidugi laiali. Rohkem konkreetsust käega.
Ratsme pikkus oli ka minu jaoks raske mõiste, tahaks pehmelt kutsuda, aga ilmselt on see Rolly jaoks võimalus läbirääkimisi pidada ja meil kujuneb see köieveovõistluseks. Mitu korda on treener(id) ütelnud, et ma ei tohi ratset pikaks lasta ja ma ei hoia kontakti.
Ja kui seljas olles tundubki, et noh, peaaegu, siis video pealt vaadates on pilt hoopis teistsugune ja hobune pika kaelaga uljalt nagu jaanalind lehvimas.
Esimene galopp oli meil liiga pikk ja lai, peale seda tuli meil teha jälle mitmeid üleminekuid läbi sammu ja väikseid volte, et jälle hobune korda saada.
Galopis koondamist on Rolly seljas hea õppida.
* Mul on selg kogu aeg liiga nõgus.
* Kui hoian pingsalt ratset, kukun õlgadest pidevalt ette :(
* Pööretes ei tohi ette kummardada.
* Ei ole vaja alla vaadata, et kontrollida, mis jalg esimesena läheb.
Video lisan kunagi hiljem ... seda vaadates tundub kõik nii elementaarne - selgelt näha, mida valesti teen. Seljas olles oleks nagu silmad kinni seotud, ennast kõrvalt küll ei näe.
P.S. Tuulise ilmaga pole teisele poole platsi muhvigi kuulda, mida treener ütleb. Videot vaadates sain teada, et näiteks pidin vahepeal ühe galopitõste tegema :(
P.P.S. Rebekka sai täna ka kaks tiiru poniga ümber platsi teha. Sellest räägiti veel enne magamaminekut pikalt.
Thursday, August 15, 2013
Rolly comes to the rescue
Rolly on esimene
hobune, kelle puhul ma tunnen, et ta kuulab mu säärt igas allüüris ja
tõepoolest püüab nii väga lugeda mõtteid ja teha kõike nii nii õigesti. Vähese
vaevaga saab teda õigele poole paindesse ja täpselt selle sentimeetri peale,
kuhu planeerin. Ta tuleb ka nii kergelt ratsmesse ja tõuseb galopile kohe, ilma
mingite läbirääkimisteta.
Võib-olla sellepärast
ei tundunudki tänane trenn üldse trenni moodi. Pisut naha märjaks sain, aga
rohkem küll nautisin ja mõtlesin, et kust sellised hobused küll tulevad. Mõnus on sõita, kui harjutused tulevad välja.
Kõik sammupausid
liikusime mööda latte, et hoida meel kogu aeg värske.
Üleminekud
olid vahel rabedad, ei tohi olla mingit vänderdamist, töö sünkroonselt mõlema
käe ja mõlema säärega.
Kord võtsin
seistes liiga palju ratset ja ehmatasin vaese Rolly nii ära, et ta hakkas
taganema. Marit hoiatas, et nii võib hobuse ka tagajalgadele saada või üle
selja maha.
Taandamise
kohta unustasin ikka küsida.
Esimese
galopitõste peale hakkas ta vuhinal minema ja treener ütles, et ma lasen ta
liialt laiaks. Pärast soojendusgaloppi tegime tagasivõtmist ja edasisaatmist
voldi peal, nii et avatud küljel pidin teda edasi sõitma. Rolly jätab mulje, et
see on nii lihtne :)
Wednesday, August 14, 2013
Urr päev toredate hüpetega
Tundus, et
täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast
käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)
Lõpuks
läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige
kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.
Kui tegin
soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma
temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki
nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei
saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg
pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku,
aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega
taguma…
Nagu ikka,
esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele
liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas
funktsioneerima.
Siis hakkas
juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi.
Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii
palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud
päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.
Teised
korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas
liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma
igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.
Ühe hüppe
ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole
küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu
seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot
nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.
Ja siis parkuur.
See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga
ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse
kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.
Alustame
sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus.
Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral
oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale
seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja
esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin
seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi,
aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.
Sõitsin
parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin
uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine
ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et
lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud,
jäigi hüppamata.
Treener
hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga
külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi
seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja
nii oligi kokkupõrge vältimatu.
Olgugi, et
ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.
Tuesday, August 13, 2013
Rollyga teisel katsel
Ennast korrates ütlen, et võrratu on sõita hobusega, kes igas allüüris hea meelega läheb edasi ja reageerib säärele kohe. Kui mõne hobusega tuleb säärega vastu külge tonksata, et sind jutule võetaks, siis Rolly puhul pigistad kergelt ja pajehali!
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal? Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal? Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.
Monday, August 12, 2013
Rolly with a Z
Uuendasime tutvust Rollyga.
No kes need hobused nii püüdlikuks ja hästi reageerivaks sõidab? Juba esimestel minutitel saad aru, et mingit nihelemist või valele poole kaldu olemist olla ei tohi, kõigel on tagajärg.
Piki platsi olid maalatid, mis poolitasid kogu liivaväljaku koolisõidusplatsi mõõtmetele sobivaks. Meie käisime nendest lattidest sammus üle.
Niipea, kui säärega pisut surusin, läks Rolly traavi. Ülipüüdlikult pakkus mulle hiljem ka galoppi. Mul aga läks ikka pisut aeg temaga harjuda. Hoopis teistmoodi liikumine, traavis ei saanud ma esialgu aru, miks me niimoodi võngume? Kuidagi nii vetruv ja pehme?
Sain pragada selle eest, et ma ikka galopist traavi jäädes tahan püsti tõusta.
Galopis ei saanud ma alguses normaalselt istumagi jääda, tundsin, et ükskõik kuidas ma ei proovi, libisen sadulas edasi-tagasi, täisnahaga püksid oma olemasolu ei õigustanud.
Tegime galopis harjutust, kus pidin platsi keskel ta traavi võtma ja siis tõstma teise jalga. Tema galoppi tõusmisele ei saanud ma esialgu üldse pihta - küll vajusin selga selili, küll läksime liiga järsku. Viimased katsed sobisid kõigile paremini.
Rolly jala peal oli mingi pisike haavake, lasin sellele lillat vahendit peale ja viisin koplisse, kus ta kepsutas hirnudes oma karja poole.
Tallis tähistati Picanto ja Mariti võitu, jäime ka Riiaga korraks klaasi tõstma. Mõnus õhtu oli, õhk oli peale äikest nii klaar.
No kes need hobused nii püüdlikuks ja hästi reageerivaks sõidab? Juba esimestel minutitel saad aru, et mingit nihelemist või valele poole kaldu olemist olla ei tohi, kõigel on tagajärg.
Piki platsi olid maalatid, mis poolitasid kogu liivaväljaku koolisõidusplatsi mõõtmetele sobivaks. Meie käisime nendest lattidest sammus üle.
Niipea, kui säärega pisut surusin, läks Rolly traavi. Ülipüüdlikult pakkus mulle hiljem ka galoppi. Mul aga läks ikka pisut aeg temaga harjuda. Hoopis teistmoodi liikumine, traavis ei saanud ma esialgu aru, miks me niimoodi võngume? Kuidagi nii vetruv ja pehme?
Sain pragada selle eest, et ma ikka galopist traavi jäädes tahan püsti tõusta.
Galopis ei saanud ma alguses normaalselt istumagi jääda, tundsin, et ükskõik kuidas ma ei proovi, libisen sadulas edasi-tagasi, täisnahaga püksid oma olemasolu ei õigustanud.
Tegime galopis harjutust, kus pidin platsi keskel ta traavi võtma ja siis tõstma teise jalga. Tema galoppi tõusmisele ei saanud ma esialgu üldse pihta - küll vajusin selga selili, küll läksime liiga järsku. Viimased katsed sobisid kõigile paremini.
Rolly jala peal oli mingi pisike haavake, lasin sellele lillat vahendit peale ja viisin koplisse, kus ta kepsutas hirnudes oma karja poole.
Tallis tähistati Picanto ja Mariti võitu, jäime ka Riiaga korraks klaasi tõstma. Mõnus õhtu oli, õhk oli peale äikest nii klaar.
Friday, August 9, 2013
Laki, kaerasõltlane
Ongi aastake täis, täpselt aasta tagasi hakkasin Ruilas ratsutamas käima. Väike sünnipäev :)
Täna läksin Taive trenni, sain au härra Laki ära tuua. Võtsin igaks juhuks päitsed koplisse kaasa, puhuks kui tal pole midagi peas. Tal tuleb nimelt vahel mõte talli sisenedes toore jõuga end kaerakäru juurde vedada, hoolimata sellest, kes ette jääb.
Lakil olid päitsed peas ja minul olid igaks juhuks kommid taskus, et strateegilise kurvi peal diversiooni teha ja Laki teisele poole meelitada. Nagu kiuste polnud ühtegi vaba boksi, aga plaanisin panna Laki kettide vahele, seal ta ju ikka seisab?
Isegi leivaämbrist saime kenasti mööda, aga kui tuli aeg kettide vahele seisma jääda, tõmbas Laki rapsti peaga ja karabiin läks päitste küljest lahti ja voila - tormas üks paksuke Laki kaerakäru poole. Ta ei hoolinud isegi Rebasest, kes talle koridoris vastu tuli. Peale seda, kui ta oli ampsu kaera ja Rebase käest pragada saanud, tormas Laki õue, välibokside juurde mõtteid koguma. Sealt siis saadi ta kätte.
Grrr.
Trenn polnud sugugi rohkem innustav.. Samm-traav olid tegelikult täitsa ok, olgugi, et ma teda eriti pehmeks ei saanud. Samuti ei teinud ta mulle eriti mingeid kõrvalehüppeid, ainult korra ehmatas Villi peale. Aga kui oli aeg galoppi teha ... siis tundus mulle jälle, et olen tagasi alguses, nullis. Püüdsin ja püüdsin ja püüdsin, aga mõistus sai otsa ja Laki energia samuti.
Grrr.
Pärast arutasime, et kõigil tundus täna olevat raske hobusega üht meelt saavutada. Oli see siis öise äikesetormi või tähtede seisu süü, aga enese lohutamiseks oletame, et asi oli lihtsalt pahas päevas.
Grrr.
Täna läksin Taive trenni, sain au härra Laki ära tuua. Võtsin igaks juhuks päitsed koplisse kaasa, puhuks kui tal pole midagi peas. Tal tuleb nimelt vahel mõte talli sisenedes toore jõuga end kaerakäru juurde vedada, hoolimata sellest, kes ette jääb.
Lakil olid päitsed peas ja minul olid igaks juhuks kommid taskus, et strateegilise kurvi peal diversiooni teha ja Laki teisele poole meelitada. Nagu kiuste polnud ühtegi vaba boksi, aga plaanisin panna Laki kettide vahele, seal ta ju ikka seisab?
Isegi leivaämbrist saime kenasti mööda, aga kui tuli aeg kettide vahele seisma jääda, tõmbas Laki rapsti peaga ja karabiin läks päitste küljest lahti ja voila - tormas üks paksuke Laki kaerakäru poole. Ta ei hoolinud isegi Rebasest, kes talle koridoris vastu tuli. Peale seda, kui ta oli ampsu kaera ja Rebase käest pragada saanud, tormas Laki õue, välibokside juurde mõtteid koguma. Sealt siis saadi ta kätte.
Grrr.
Trenn polnud sugugi rohkem innustav.. Samm-traav olid tegelikult täitsa ok, olgugi, et ma teda eriti pehmeks ei saanud. Samuti ei teinud ta mulle eriti mingeid kõrvalehüppeid, ainult korra ehmatas Villi peale. Aga kui oli aeg galoppi teha ... siis tundus mulle jälle, et olen tagasi alguses, nullis. Püüdsin ja püüdsin ja püüdsin, aga mõistus sai otsa ja Laki energia samuti.
Grrr.
Pärast arutasime, et kõigil tundus täna olevat raske hobusega üht meelt saavutada. Oli see siis öise äikesetormi või tähtede seisu süü, aga enese lohutamiseks oletame, et asi oli lihtsalt pahas päevas.
Grrr.
Wednesday, August 7, 2013
Gonitwa - uus kogemus
Täna mul polnudki uue hobuse krampi. Võibolla sisendas Rolly sadul kindlust, sest see fikseeris mu suht kindlalt ära. Võibolla sellepärast, et Gonitwa tundus juba boksis nii mõistlik ja mõnus. Igal juhul ei olnud mul grammigi hirmu kõhus.
Pisut teistmoodi tunne oli küll. Näiteks kui ta esialgu pead vehkis, aga samas väga kiiresti ja kohe ratsmesse end pakkus. Ta on nii püüdlik ja tubli ja kuidagi nii pehme sõita. Samm oli kohe alguses rütmis, traavis oli kohe paras tempo, ei olnud kiire ega aeglane ja kui me galoppi tegema hakkasime, mõtlesin, et ma tahan jäädagi temaga siia mööda platsi tiirutama. Nii mugav ja mõnus.
Tundub, et mul ei läinud kõige hullemini, sest treener ütles ka vahepeal, et on väga hea. Täisistakus traavis natuke pusserdasime, ma ei ole veel täisistakus nii stabiilse säärega, kui peaks. Üleminekud olid keerulised, õigemini ta vastas kohe ja kenasti, aga kui näiteks peatusest hakkasime taas liikuma, siis pidi hullult vaeva nägema, et ta uuesti ei hakkaks pead üles viskama ja tuleks pehmelt alla. Käed hoidsin piinlikult täpselt kogu trenni ajal all, aga kontakti ja sääre kohta sain paar märkust. Pärast oli kontakt juba stabiilsem ja ühtlasem.
Galoppi tõusis ta päris esimesest õrnast tõstest ja püsis selles kaks ringi, kuni ma ise palusin ta traavi. Pidu minu õuel...
Pisut piilusin sammupauside ajal ka teisi, kes hüppasid hirmsaid kombinatsioone mööda diagonaali. Süsteem (ühe sammu vahega), siis maalatid ja siis kõrgem ristike. Raketiteadus, ma ütlen...
Pisut teistmoodi tunne oli küll. Näiteks kui ta esialgu pead vehkis, aga samas väga kiiresti ja kohe ratsmesse end pakkus. Ta on nii püüdlik ja tubli ja kuidagi nii pehme sõita. Samm oli kohe alguses rütmis, traavis oli kohe paras tempo, ei olnud kiire ega aeglane ja kui me galoppi tegema hakkasime, mõtlesin, et ma tahan jäädagi temaga siia mööda platsi tiirutama. Nii mugav ja mõnus.
Tundub, et mul ei läinud kõige hullemini, sest treener ütles ka vahepeal, et on väga hea. Täisistakus traavis natuke pusserdasime, ma ei ole veel täisistakus nii stabiilse säärega, kui peaks. Üleminekud olid keerulised, õigemini ta vastas kohe ja kenasti, aga kui näiteks peatusest hakkasime taas liikuma, siis pidi hullult vaeva nägema, et ta uuesti ei hakkaks pead üles viskama ja tuleks pehmelt alla. Käed hoidsin piinlikult täpselt kogu trenni ajal all, aga kontakti ja sääre kohta sain paar märkust. Pärast oli kontakt juba stabiilsem ja ühtlasem.
Galoppi tõusis ta päris esimesest õrnast tõstest ja püsis selles kaks ringi, kuni ma ise palusin ta traavi. Pidu minu õuel...
Pisut piilusin sammupauside ajal ka teisi, kes hüppasid hirmsaid kombinatsioone mööda diagonaali. Süsteem (ühe sammu vahega), siis maalatid ja siis kõrgem ristike. Raketiteadus, ma ütlen...
Tuesday, August 6, 2013
Vigade parandus ja jalavahetused
Täna sain valida, kellega trenni teha ja valisin uuesti Carpe Diemi, lihtsalt sellepärast, et saaks eilsed vead parandada. Muidugi oleks imeline olnud Aariaga sõita ja ette kujutada, et tema kuulekus ja reaktsioonid on minu märguannete tagajärg või hüpata Lakiga, tuul kõrvades vilisemas. Aga mul oli tunne, et meil jäi Carpiga midagi nagu pooleli.
Esimese traavi ajal jõudsin neli korda oma valikut kahetseda. Venisime nagu tatt mööda platsi.
Õnneks läks iga ringiga paremaks ja teise traavi lõpuks hakkas tekkima ratsutamise tunne, juba tekkis vajadus Carpi tagasi hoida. Tegime iseseisvalt üleminekuid, peatusi, volte, ehk nagu Taive ütleb - traavitöö.
Eilsest jala eest astumisest olid mul kõhulihased küll pisut hellad, aga õnneks on nendega nii, et kui neid edasi kasutada ja trenni peale teha, siis nad enam ei valuta.
Galopitõstete alguses pidasin endamisi plaani, mida selle libiseva ja stekiga peale hakata. Esimese tõste peale ei liigutanud Carp kulmugi. Siis võtsin ratsmed ja libiseva ühte kätte ja välimisse jätsin vaid steki. Tegin tõste ja Carp läks! Läks ka järgmised korrad ja kui esialgu vajus ta ikka iseseisvalt paar korda traavi, siis pärast enam mitte. Nii palju parem kui eile! Eile pidin kogu aeg, pidevalt ja lakkamatult säärtega talle märku andma, et ära sure, Carp, ära veel sure. Ja kui siis oli aeg poolistak võtta, vajus ta loomulikult traavi. Täna seda muret ei olnud.
Lõpuks üle mitme aja sain proovida jalavahetust. Treener seletas kõik lahti ja hakkasime diagonaale sõitma. Pusisin esialgu oma istakuga ja olin täiesti valele poole kaldu. Ei õnnestunud kuidagi. Küll vaatasin maha, küll olin liiga sadulas... Carp oli seda nägu, et appi, mida sa minust tahad?
Marit läks ise talle selga ja näitas mõned korrad ette. Carp püüdis esialgu viilida, aga kuhu ta ikka pääses, lõpuks vahetas jalga nagu miilenki. Ja siis tuli meil ka välja! :) Esimene võttis mu korralikult sadulas kõikuma, teiste puhul olin sellega paremini arvestanud. See, kuidas seljas olles tuntakse, et kas tagumised said vahetatud või mitte, on mulle veel müstika. Alustuseks oleks ju tore, kui ma alla vaatamata tunneks ära sellegi, kas hobune läks õigest jalast või mitte.
Muidugi ei ole selle ühe tunni põhjal mu märguanne veel automaatne ja selgroos, aga vähemalt ma sain mõned korrad selle tehtud!
Jälle nii häppi.
Esimese traavi ajal jõudsin neli korda oma valikut kahetseda. Venisime nagu tatt mööda platsi.
Õnneks läks iga ringiga paremaks ja teise traavi lõpuks hakkas tekkima ratsutamise tunne, juba tekkis vajadus Carpi tagasi hoida. Tegime iseseisvalt üleminekuid, peatusi, volte, ehk nagu Taive ütleb - traavitöö.
Eilsest jala eest astumisest olid mul kõhulihased küll pisut hellad, aga õnneks on nendega nii, et kui neid edasi kasutada ja trenni peale teha, siis nad enam ei valuta.
Galopitõstete alguses pidasin endamisi plaani, mida selle libiseva ja stekiga peale hakata. Esimese tõste peale ei liigutanud Carp kulmugi. Siis võtsin ratsmed ja libiseva ühte kätte ja välimisse jätsin vaid steki. Tegin tõste ja Carp läks! Läks ka järgmised korrad ja kui esialgu vajus ta ikka iseseisvalt paar korda traavi, siis pärast enam mitte. Nii palju parem kui eile! Eile pidin kogu aeg, pidevalt ja lakkamatult säärtega talle märku andma, et ära sure, Carp, ära veel sure. Ja kui siis oli aeg poolistak võtta, vajus ta loomulikult traavi. Täna seda muret ei olnud.
Lõpuks üle mitme aja sain proovida jalavahetust. Treener seletas kõik lahti ja hakkasime diagonaale sõitma. Pusisin esialgu oma istakuga ja olin täiesti valele poole kaldu. Ei õnnestunud kuidagi. Küll vaatasin maha, küll olin liiga sadulas... Carp oli seda nägu, et appi, mida sa minust tahad?
Marit läks ise talle selga ja näitas mõned korrad ette. Carp püüdis esialgu viilida, aga kuhu ta ikka pääses, lõpuks vahetas jalga nagu miilenki. Ja siis tuli meil ka välja! :) Esimene võttis mu korralikult sadulas kõikuma, teiste puhul olin sellega paremini arvestanud. See, kuidas seljas olles tuntakse, et kas tagumised said vahetatud või mitte, on mulle veel müstika. Alustuseks oleks ju tore, kui ma alla vaatamata tunneks ära sellegi, kas hobune läks õigest jalast või mitte.
Muidugi ei ole selle ühe tunni põhjal mu märguanne veel automaatne ja selgroos, aga vähemalt ma sain mõned korrad selle tehtud!
Jälle nii häppi.
Monday, August 5, 2013
sääre eest astumise trenn
Esimene traav Carpiga oli nii raske... puine ja aeglane. Teine oli ehk tiba parem, aga ikkagi tundsin kogu trenni, et ma ei saanud kuidagi hobust ärkvele. Mitte üheski allüüris. Ta ei kinkinud mulle mitte ühtegi sammu kergelt.
Tegime üle saja aasta sääre eest astumist. Ma ei mäletanud sellest suurt midagi, aga peale väikest juhendamist hakkas midagi juba looma. Seljas otseks jääda oli keeruline, aga õlad sain vist lõpuks paika. Lõpuks hakkas meie liikumine juba sääre eest astumist pisut meenutama.
Galopitõsted - GRRRRRR! Mõtlen üle ja seda ütles ka treener. Liiga palju ootan seda täiuslikku hetke tõste tegemiseks. Tuleks vähem mõelda detailide peale ja kiiremini nõuda reaktsiooni.
Pisut maadlesin jälle libisevaga. No kuidas on võimalik stekki anda, kui Sul on kõik sõrmevahed juhtmeid täis?!
Lõpus pidime tegema poolistakut, aga niipea, kui ma hakkasin seda sisse võtma ja vähegi sääred pealt kadusid, jäi Carp traavi. Dammit. Vot täna oleks filmimisest väga palju kasu olnud, oleksin väga tahtnud ennast kõrvalt näha.
Jälle sain märkuse alla vaatamise kohta, urr. Ja selle kohta, et kõhulihas nõrk.
No ei olnud kõige produktiivsem trenn, aga homme uuele katsele.
Tegime üle saja aasta sääre eest astumist. Ma ei mäletanud sellest suurt midagi, aga peale väikest juhendamist hakkas midagi juba looma. Seljas otseks jääda oli keeruline, aga õlad sain vist lõpuks paika. Lõpuks hakkas meie liikumine juba sääre eest astumist pisut meenutama.
Galopitõsted - GRRRRRR! Mõtlen üle ja seda ütles ka treener. Liiga palju ootan seda täiuslikku hetke tõste tegemiseks. Tuleks vähem mõelda detailide peale ja kiiremini nõuda reaktsiooni.
Pisut maadlesin jälle libisevaga. No kuidas on võimalik stekki anda, kui Sul on kõik sõrmevahed juhtmeid täis?!
Lõpus pidime tegema poolistakut, aga niipea, kui ma hakkasin seda sisse võtma ja vähegi sääred pealt kadusid, jäi Carp traavi. Dammit. Vot täna oleks filmimisest väga palju kasu olnud, oleksin väga tahtnud ennast kõrvalt näha.
Jälle sain märkuse alla vaatamise kohta, urr. Ja selle kohta, et kõhulihas nõrk.
No ei olnud kõige produktiivsem trenn, aga homme uuele katsele.
Friday, August 2, 2013
Head tordiretsepti, anybody?
Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.
Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.
Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.
Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.
Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.
Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.
Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.
No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)
Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.
Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.
Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!
Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.
See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...
No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!
Hurraa ja appi! :)
Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.
Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.
Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.
Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.
Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.
Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.
No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)
Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.
Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.
Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!
Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.
See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...
No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!
Hurraa ja appi! :)
Thursday, August 1, 2013
Matkale mere äärde
Täna käisime hobustega matkal mere ääres. Samas rannas, kus ma paar nädalat tagasi kaika rattakodaratesse sõitsin ja käntsa käisin. Kõrgelt Diamondi kõrvade tagant ei tundunudki randa viiv tee nii rööbastesse sõidetud ja oli palju mugavam, kui rattaga :)
Diamond oli muidugi oma ülesannete vääriline ja terve tee andis kõigile head eeskuju. Hobune, kelle traav on kõige mugavam maailmas ja kelle galopp paneb kirsid puudelt kukkuma. Sõitsime kogu karavaniga (meid oli kokku 15) Riina ja Aso majast mööda, nende rada pidi mere äärde.
Diamond oli vette minnes ettevaatlik, pärast püüdis jalaga kive põhjas taguda. Pipi tegi seda non-stop. Laki plaanis liivas püherdada... Sellest kurvist, kus ma kunagi C2-ga lume sisse kinni jäin, ei soostunud ta ühel hetkel sammukestki edasi alla minema.
Kui tagasi talli jõudsime, olin happy nagu miki, naeratus kõrvuni nagu õnnelikul mootorratturil - hambad putukaid ja kuuseokkaid täis.
Kuuseokkaid leidsin tegelikult hoopis Diamondi seljalt, sadula vahele. Ja oma saabaste vahelt.
Diamond oli muidugi oma ülesannete vääriline ja terve tee andis kõigile head eeskuju. Hobune, kelle traav on kõige mugavam maailmas ja kelle galopp paneb kirsid puudelt kukkuma. Sõitsime kogu karavaniga (meid oli kokku 15) Riina ja Aso majast mööda, nende rada pidi mere äärde.
Diamond oli vette minnes ettevaatlik, pärast püüdis jalaga kive põhjas taguda. Pipi tegi seda non-stop. Laki plaanis liivas püherdada... Sellest kurvist, kus ma kunagi C2-ga lume sisse kinni jäin, ei soostunud ta ühel hetkel sammukestki edasi alla minema.
Kui tagasi talli jõudsime, olin happy nagu miki, naeratus kõrvuni nagu õnnelikul mootorratturil - hambad putukaid ja kuuseokkaid täis.
Kuuseokkaid leidsin tegelikult hoopis Diamondi seljalt, sadula vahele. Ja oma saabaste vahelt.
Subscribe to:
Posts (Atom)