vihmane pühapäev

Seda sadu ei saanud nimetada suvevihmaks, see oli selleks liiga külm. Kolisime maneeži.
Tegime sammus ja traavis sääre eest astumist. Esialgu kukkus see välja rohkem küljendamisena. Ma jäin ka liiga palju ratsmesse kinni ja Zillion kaotas vahepeal liikumise ning teda tuli jälle julgustada edasi liikuma.
Jalavahetused läbi traavi pole ju midagi uut, aga me pidime tegema neid 2/3 maneeži ulatuses ja nii, et peale uut tõstet liigume kuni otsaseinani otse ja sirgelt edasi ning siis sellele järgneb volt, enne kui uuele diagonaalile tuleb keerata. Vahepeal tuli jälle Zillioni julgustada rohkem liikuma.

Tore, et Zillioni suust tilgub viimastel trennidel ohtramalt vahtu.

Tunnen jälle puudust "muusika-hetkedest". Nendest, kus hobune hakkab liikuma mõnusalt kergelt ja kaardus, seljas läheb olemine mugavaks nagu lendaval vaibal. Hetkel näib, et kõike oleks nagu liiga vähe - liiga vähe "all", liiga vähe lõdvestust, liiga vähe puristamist, liiga vähe muusikat ja see teeb rahutuks. Ma püüan mitte alla vaadata, aga hetkel, kui hobuse kael on kirvekujuga, torkab see ka ilma vaatamata silma. Seda on tunda. Esimene impulss on siis lasta ratse pikaks, suruda säärtega rohkem ja alustada kogu protsessi uuesti, ent iga kord ei saa nii teha ja tihtipeale juhtub siis hoopis nii, et saad märkuse, et pressin hobuse rütmist välja, hakkan liiga palju jalaga toksima või viskan ratsme ära. No kuidas ma vahest aru ei saa?!

Babysteps. Babysteps, remember? 

Z

* tuleb leida üles tunne "naba vastu selgroogu", mis tõlkes tähendab, et peab rohkem istuma sirgelt, kõhu- ja seljalihaste toonuse peal.
* sõitsime natuke latte, sammus ja galopis, vasakule ei vänderdanud eriti, paremale korralikult. Ma lähen hea meelega enne hobust liikvele, rohkem pean ootama hobust ära.

kodus ja võõrsil

Tänane masterplan oli viia Zillion Niitväljale hüppetrenni, et teada saada, kuidas me võõral platsil üldse käitume. Hurraa. Zillion käitus küll väga adekvaatselt, ta oli igati nõus, et plats on plats ja pulgad on pulgad. Ma ei saanud kordagi aru, et tal oleks olnud mingit stressi või ärevust.
Esialgu oli pigem minul mure, et kuidas ma selle nii ladna vennikese piisavalt liikuma ja ärkvele saan, aga see mure hajus. Täna proovisime, mis tunne on sõita kannustega. Zillioni jaoks ei midagi uut, minu jaoks ikka vähe võõras asi. Ei taha nendega eriti hobuse vastu minna, vähemalt mitte valel ajal. Jube kiiresti kolisid kannad alla, aga Zillion selle eest oli kõike muud kui unine.
Takistuse ees püüdsin küll säärega diskreetselt pigistada, aga sellist asja pole olemas. Kui on säär, siis peab olema S Ä Ä R. Nii juhtuski, et ratsanik kartis esialgu kannuseid rohkem kui hobune.
Kui läheneme takistusele ja ma olen hädas hobuse otseks saamisega, siis hakkan jälle üritama ratsmega teda otsestada. Ja siis on see välimine ratse kuidagi keerdus ümber ta kaela ja käsi teisel pool kaela, nagu ma tahaks teda üles puua või midagi. Raskus sisemisele jalusele peab olema palju selgemini mõistetav sõnum. Ei oleks ju paha, kui ma istuks seljas ka sellise tasakaalu ja istakuga, et hobusel üldse on võimalik mingeid vihjeid mõista, et kuhupoole ma minna tahaks.
Esimene rada oli madalamat sorti ja seal tuli igasugu käkerdamist ette. Marit küsis, kas ma tahan tulla meetrise raja ka ja ei olnud seda pakkudes just kõige innustunum treener platsil. Mina mõtlesin, et kui me Ruilas meetrit sõitma ei jõua, siis kodus me seda niikuinii eriti tihti ei tee ja siis võiksime juba täna siin seda teha. Pioneeri ausõna, ma võtan ennast kokku.
Üle ega ümber ei pääsenud sellest, kuidas tempost sõltub minu valmisolek. Trennis sõidame pigem viksilt ja viisakalt ilma kiirust ületamata, seal ei ole kunagi tuli takus (ega kannuseid ribide vahel) ja takistusele lähenedes jääb sul aega miljon mõtet mõelda.
Parkuuritempos jooksevad pöörded ja takistused hoopis teise kiirusega vastu ja olgugi, et pöörded tuleb ikka korralikult läbi sõita ja jõuda hobune otseks panna enne takistust, siis tasakaalu saavutamine ja hoidmine selles tempos on minu lihaste ja kogu keha jaoks samm keerulisem. Mis viga rulaga aeglaselt mööda asfalti tuterdada, aga lükake hoog sisse ja vaadake, mis juhtub?
Halb lugu on see, et hüppetrenni situatsioone ei saa kuidagi taasluua. Ma püüan maksimiseerida igas trennis saadud kogemusi, ma tuhnin netis ja loen artikleid ja olen nõus kellele iganes selga ronima (me räägime endiselt hobustest, eks?), aga lõppude lõpuks lähevad arvesse ikka ainult sadulas veedetud parkuuriminutid, mida tuleb nädala peale kokku ikka sama arv.
Platsil sattus olema ka Heiki, kes juhendas natuke ja ütles, et kui hobune takistuse peale ei "tõmba", siis ei ole teda kuidagi millestki tagasi võtta. Hobust peab niipalju edasi sõitma, et oleks põhjust tagasi võtta. Seda ma olen ju ennegi kuulnud.
Zillionist oli armas anda mulle andeks meeletu maha- ja suu peale jäämine süsteemi okseri peal ja ikkagi teisel ja kolmandal korral minuga sealt üle minna.
Ei olnud nii halb, et oleks jooma ajanud, ma võin isegi end lohutada, et ma polnud kindlasti suurim tõrkuja täna sel õuel, aga polnud ka nii hea, et Ruilasse nädalavahetuseks asju pakkima hakata :( 

***

Rääkides sadulas veedetud minutitest, siis õnnestus täna neid suurendada, sain õhtul Heinzuga sõita, seekord minu sadulaga. Lootsin samasugust teraapiatrenni, nagu viimane kord, kui peale esimese traavi jorramist pilved hajusid ja hakkas kõlama mõnus muusika ja Heinz muudkui lõdvestus ja jooksis, lõdvestus ja jooksis.
Anyways. Täna polnud see päev.
Eelmisel korral mõjunud taktika ei toonud täna tulemust (ja miks ma üldse imestan, harva, kui kaks päeva on sarnased?). Galopi ajaks olid kandilisest võnkumisest kõik kohad valusad ja süda kergelt paha. Täisistaku peale ei julgenud isegi mõelda. Heinz pole selles muidugi süüdi, sest jumalauta, kui mugav ja pehme see hobune on, kui ta jookseb ratsmes ja "all"!
Vahepeal isegi tundus, et hakkame selleni jõudma, aga siis hakkas Heinz minuga kärkima mu käte pärast. Siis jälle lubas ja isegi tuli korraks allapoole, aga siis hakkas taas riidlema, et ma ette vajun ja põlvedega sadula külge klammerdun. Treeneri sõnul oleksin pidanud rohkem teda meelitama ja vähem "korraldama". Heinz oli mu peale urr.
Lõputraavi ajal pidin tegema poolistakut ja see pole mingi lapsemäng. Ma tundsin, et enne, kui leian koha, kus stabiilselt poolistakusse jääda, jään merehaigeks :)
No täna lihtsalt ei olnud see päev. 
Homme Zillion kordel ja mina motivatsioonijahil.
Ülehomme muljetame jälle ;)

Väike ehmatus CD poolt

Täna pidi Zillion sõitma Feyga ja mina jõudsin enne Carpe Diemi selga. Jõudsin on overstatement, tegelikult läks linnas kauem kui pidi ja ma jõudsin talli 20 min enne sadulasse istumise aega. Õnneks olid Natali ja Liisbeth nõus aitama ja CD koplist ära tooma, kuni ma riideid vahetan, aga peagi oli Natali tagasi ja ütles, et Carp ei tõuse püsti.
Koplis selgus, et ei taha tõusta jah, silmis unine pilk ja tegi veel kähisevat häält kah. Igal juhul oli vaja ta talli saada, nii et kamba peale saime ta püsti, aga talli jõudes oli ta juba seda nägu, et oi, näe, keegi on siia boksi täiesti söömiskõlbliku heina jätnud ja ka vaikne kõht, mida me Katerinaga enne olime kuulanud, hakkas hääli tegema. Simulant selline.
Well, esimene asi, mida seal sadulas teha tuli, oli saada ennast püsti. Ma kipun seal päris selili vajuma. Carp samas ärkas kiiremini kui eelmisel korral ja ma ei saanudki pingutustest läbimärjaks. Vasakule poole sõites oli küll alguses raske ja keeruline, aga see läks vaikselt paremaks. Hirmsasti pean kogu aeg jälgima, et ma pööretel ja nurkades ikka püsti jääks. Ainuke variant on vaadata kuskile kaugemale või voldi keskele.
Galoppi alustades püüdsin mõelda rohkem seda enda alla, aga olin ikkagi vasakule mingil hetkel ta laiali lükanud. Ma ei ole vasakule sõites üldse seal seljas hobusega sünkroonis. Ma tunnen ise ka, et mul tuleb meelevaldselt sundida oma puusad teistpidi, kui ma muidu istuda sooviks. Õlad ka. Raskus õnnestub sisemisel jalusel hoida siis, kui tõstan välimise jala jaluselt peaaegu ära.
Treeneri sõnul on mitmed mu mured ka Zillioni seljas tingitud sellest, et ma ei ole piisavalt jaluste peal. Kui ma veel Carpiga tihedamalt sõitsin, siis oli sellest peaaegu iga trenn juttu.
Fey sõitis pärast Zillioniga ja mul oli huvitav kõrvalt jälgida, mida nad tegid. Sisseväänduvat paremat tagumist jalga oli ka valus vaadata, aga ise ju seljast ei näe, kui hull asi tegelikult on. Noh, igal juhul tegid nad seal sisutihedat tööd ja ma hoidsin kõrvad-silmad lahti.
Homme jälle päev.

Zillion

Sõitsin Zillioniga.
Eile käis tal füsioterapeut.

Bacardi

Sellise hobusega on kuldaväärt hetk, kui juhtub nii, et hobune hakkab teievahelist ratsmekontakti "kandma" ja viib justnagu sind edasi, muutumata raskeks või kadumata esiotsale. Käed muutuvad kuidagi väga sõltumatuteks ja hoiavad seda kontakti, nagu see oleks kõige püham asi maailmas. Külmavärinad tulevad peale. Mõnna.
Veel üks hea asi oli, et sääred surisesid terve õhtu nähtud vaevast.

nagu merelaine

Jep, tunnistan, et mõned mu blogi sissekanded on nii üldsõnalised, et need võiks sama hästi ka olemata olla ja üks põhjustest on see, et tunne, mis seljas tekib või treeneri märkused vajavad vahel läbinärimist. Võib vabalt juhtuda, et mu postitusest võib valesti aru saada ja keegi saab facepalmidest peavalu.
Käisime jälle mõned head ringid pika ratsmega ja siis hakkasin ratset küsima, nii, et ma ise jummala pärast ei muudaks midagi oma istumises, ennekõike alaseljas. Noh, ratsaniku lõdvestatuse seos hobusega ja muu selline värk.
Ja siis tekkis juba sammus vahepeal selline fiiling, et sinu istumise all liigub kõik pehmelt, nagu merelaine. Voogab. See on see sõna. Wiiii!
Galopi pakkumisi on vähemaks jäänud, aga ilmselt pole põhjuseks paranenud istak. Viimased trennid olen ma rohkem improviseerinud selle trenni agendaga. Ei ole alati traav-paus-traav-paus-galopp. Mõnikord on traav-paus-traav-galopp-paus ja täna tegin rohkem pisikesi pause. Mul hakkab pauside ajal igav ja siis ma hakkan igasugu muudele asjadele mõtlema. Zillion saab küll sirutada, aga ta näib ka tüdivat. Pigem siis teeme natuke rohkem asju ja pausid on lühemad, aga tihedamalt?
Tunne oli jälle hea, Zillion näis väga kergelt reageerivat, swear to God, mitu korda näis, et ta luges mu mõtteid. See tunne oli ka, et pigem peab teda natuke tagasi hoidma, kui edasi sõitma.
Vaeva näen ikkagi sellega, et mu käed ei nätserdaks neid ratsmeid kordamööda. Ja et nurkades või üleminekutel ei annaks ma käsi ratsmetega nii palju ette, et ta kukub esiotsale. Ja see jutt, mis treener eelmine nädal rääkis vasakule poole sõites platsi ääre vastu rihtimisest, kehtib ikka veel, vasakule sõites pean rohkem sisemise jaluse peale saama ja välimist ratset samuti hoidma. Üleüldse, see vasak pool, dammit...
Kohtusime ka ühe punase-kollasetriibulise kavaletiga, pisikese ristikesega. Galopis rihtisime seal üle ja see, kui hobune jälle kuulab ja teeb kõike, mida ma oskan talt küsida, on nii nii mõnus tunne. Eks ma käkerdasin ka, aga kui kõik klappis, siis kõik klappis hästi.

P.S. Kui ma poleks hakanud hobuseomanikuks, siis ei saaks ma kunagi teada, mis rõõm on boksi astudes leida hobuse mõlemad tagajalad võrdselt siledad.

P.S. Vabandan Eurovisiooni-teemalise pealkirja pärast. Keskkonna mõjud :P

kellele neid jaluseid ikka vaja on

Natuke annab tunda, et pole jälle mitu head päeva ilma jalusteta sõitnud.
Ebameeldivam on see, et jalustega on täisistak nii ... ebameeldiv. Ilma jalusteta on täiesti talutav ja näib, et hobusele meeldib nii ka palju rohkem. Ma ei uskunud, et koidab päev, millal ma üleüldse täisistaku kohta midagi meeldivat võin kirjutada, aga nätsti, siin ta siis nüüd on.
Jonni pärast püüdsin ikka jalustega ka sõita, harjutamise mõttes. Peab ju olema võimalik õppida sõitma jalustega nii, et kannad ei süga kogu aeg hobust ja tasakaal on paigas. Ja ikkagi - ilma jalusteta olen ma palju rohkem orienteeritud sellele, kuidas ma istun ja kus täpselt on mu istmikuluud.
Hobune tundus täna kuidagi uutmoodi tore. Parema sääre ette ei olnud teda endiselt kerge saada ja üleüldse ehitan mõttes kogu aeg uuesti istakut üles sinnapoole sõites. Kus on õlad, kuhu on keeratud pea, kus on sääred, kas puusad on õigetpidi jne.
Galoppi tegime kohe teise traavi järel ja suunaga paremale. Vahepeal tegime traav-samm-üleminekuid ja siis lõppu galopis edasi sõitmist ja koondamist. See esitab meie puhul selgelt ratsaniku füüsilisele vormile  rohkem väljakutseid kui hobusele. Paremale poole sõites on tunne, nagu ma suruks oma sisemise jala täie jõuga hobuse nina poole ja istuks seega ka hobuse liikumisele diagonaalselt vastu. Kogu aeg peab puusasid kohendama, kogu aeg peab kontrollima, kus on õlad. Paremale tekkis ka see mure, et sisemist ratset ei saanud kuidagi lõdvestada, näis et hobune püüab hirmsasti väljapoole vaadata.

...

No ei ole praegu pealkirjade hooaeg, no can do, dudes.
Kõik kolm viimast korda alustame ratsmete omavahel sobitamisega :) Need on nimelt keerdus ja pandud kinni valetpidi. CD oli seda nägu, et talle seismine sobib. Nii võiks 60 minutit veeta. 
CD-ga sõita on peaaegu nostalgiline tunne. Oleksin pidanud kohe ennast paljaks koorima, kuskil kahe traavi vahel viskasin jaki seljast, sest kuumaks läks. Tädi CD läks kuumaks (pigem kuumemapoolseks?) alles kuskil 10 minutit enne trenni lõppu.
Ma püüan mitte minna kaasa selle jõuga, mis eestpoolt tirib ja kõhulihased saavad paraja koormuse. Lisaks luban endale iga kord peale CD-ga sõitmist, et hakkan rohkem võhmatrenni tegema, muidu teen varsti samasuguseid hääli nagu CD poole trenni pealt.
Kõik näis täna poolpidune, olgugi, et ma püüdsin kõigest jõust teda äratada ja teha programmi tema jaoks huvitavaks. Sellegipoolest ma ei tundnud, et ta oleks päriselt päriselt üles ärganud. Ok, võib-olla siis, kui me proovisime teha läbi traavi jalavahetusi. Siis tuli küll hobusesse natuke rohkem elu ja ta hakkas ise ka pakkuma, et lähme lähme.
Võib-olla oleks pidanud kauem trenni tegema?

P.S. Zillion jooksis täna kordel.

vaikselt tekib jälle hüppamise tunne

Kas ma olen maininud, et mulle väga väga meeldib mu hobune?
Soojendasime teiste hüppetrenni ajal ja see tähendas suures osas aheldatust raja äärde. Üleminekuid sai ikka teha ja kui parkuuri sõitmisel paus tuli, kasutasime voltideks ka nurkasid ära. Seljast näis, et Zillion nautis sajaga pika ratsmega sammu ja olgugi, et vahepeal ma pidin meelde tuletama, et ikka marsime veel, ikka marsime veel, siis samas hakkas ta üle selja mõnusalt õõtsuma. Traavis tekkis täna rohkem hetki, kus hobune tahtis allapoole minna, puristas ja näis otsivat kohta, kus lõdvestuda. Ma ei saanud kellegi käest küsida ja mõtlesin siis ise oma aruga, et proovime - ehk õnnestub lubada pikemat ratset ja teda allapoole nii, et liikumine säilib, impulss säilib ja üleüldse, kõik see hea tunne säilib. Mõneks hetkeks vist õnnestuski. Suunamuutusel muidugi pidi uuesti otsast peale alustama, aga mis siis ikka.
Soojendusgalopp paremale ei tundunud üldse hea. Ma punnitasin seda säärt tahapoole viia, pööretel ja voltides, aga selle peale kaotasin midagi istakus ja tulemuseks oli see, et hakkasime sisse vajuma. Vasakule poole sõites püüdsin küll olla rohkem sisemisel jalusel ja ennast õigetpidi keerata, aga ikka tekkis vastu platsi serva sõitmiseks soodsaid hetki. Väga oleks vaja ennast kõrvalt näha, ehk saan millalgi kellegi nõusse, et mind filmitaks. Just neis trennides, nagu eile, kus me tegeleme just selliste probleemidega. Ja ratsastusega.
Hüpata oli palju erinevaid asju, ei saa kurta igavuse üle. Seal oli võimlemisharjutus, siis suure toruga takistus, siis torbikuga takistus (selliste asjade peale Z silm ka ei pilgu) ja siis okser.
Madalatel takistustel ja madalatel kiirustel näib kõik nii tore ja muretu. Isegi selliste asjade peale jääb aega mõelda, et oot, püüaks nüüd ikkagi paremasse jalga maanduda?
Parempöördest lattaia poole sõites oli mitu korda tunne, et enne takistust otse saamiseks ei ole piisavalt aega, ma jään liiga palju sisemise jaluse peale lösutama?
Võimlemisrida on alati põnev, kui ma ainult ei roniks esimestel kordadel suurest entusiasmist liiga sadulast välja. See oli suht madal rida ja ei tundunud keeruline ka sääred peal hoida.
Okser oli ka täna nii madal, et ei tekitanud eriti mingeid ärevaid emotsioone. Ok, parkuuris me küll korra sõitsime sealt mööda, aga see oli suures osas seotud sellega, kuidas ma ei saanud ennast hobuse seljas peale pööret korda ja sääri vastu. Nii jäi talle arusaamatuks, miks me peaks selle okseri üldse ette võtma. Teisel korral võtsin steki valmis (vasakusse kätte, mitte hambusse) ja olin valmis suuremaks võitluseks, aga seda ei tulnud.
Poolistakus olen nõus olema ainult seni, kuni takistus veel ei paista, sest ma olen hobuse jaoks täisistakus veenvam. Tegelikult ongi käärid selle vahel, mismoodi sõidan täisistakus, rütmi hoides ja rahulikult silmadega vahemaad mõõtes trennis soojendushüppeid ja siis parkuuritempos - viimases näib kogu tasakaal aknast välja lendavat, sääred enam oma kohta elus ei leia ja kogu istak näib lagunevat.
Practice makes perfect?

(siia tuleb pealkiri)

Ma tean, ma tean, ma tean, mu blogiprojekt on viimasel ajal jäänud unarusse, lihtsalt kogu aeg on midagi toimunud ja arvuti taga istumine ei tundu üldse nii ahvatlev... Või siis on selleks ajaks, kui ma arvutiga tõtt vaatan, juba mitu trenni möödas, harjutused meelest ja mõtted mujal... Mul peaks olema trenni ajal diktofon kogu aeg hammaste vahel, siis jõuaks ehk kõik salvestada.
Tegime täna esimest sammu pikalt ja pika ratsmega, ootasin väga seda hetke, kus ta marsiks hea sammuga, aga lõdvestunult, pea all ja läbi selja. Traavis tuli muidugi ikkagi ratsmed kätte koguda ja endiselt igal juhul kogu aeg rütmi küsida.
Suunaga paremale galopi eest saime isegi natuke kiita, mis ei ole midagi, millega saaks iga kord hoobelda. Veel paar nädalat tagasi ruigasin kogu aeg valust ja vaevast, kui jutt sellele läks. Nüüd tundub küll, et hobune saab paremini aru minu taotlustest suuna suhtes, vähemalt ei ole enam seda muret, et me ei saaks galopis platsi ääri läbi sõidetud, ma pean lihtsalt kogu aeg jälgima, et ma ei vajuks ette, ei keeraks sisemist õlga ettepoole ja hoidma sääre õige koha peal (kui meil need sissevajumisprobleemid olid, siis pidin hoidma säärt pigem eespool). Nüüd on paremale sõites vaja säärt pigem tahapoole mõelda samal ajal mitte päris taha vajuda, vaid jääda püsti. Hobuse paremat tagumist jalga on vaja saada tema alla tööle, praegu kasutab ta seda parempööretel vales kohas ja valet pidi.
Vasakule sõites tahab vasak käsi (ehk sisemine käsi) ikkagi liialt pööretel osaleda ja ma pean mõtlema ennast rohkem püsti. Olgugi, et Zillion tunneb ennast sinna suunda palju stressivabamalt, ei saa ma kahjuks samaga vastata. Ma tunnen endiselt, et selles suunas olen kuidagi kreenis seljas ja pean palju rohkem teadlikult kogu aeg mõõtma, et kus mu õlg, käsi, ranne, puus, sääred ja kannad on. Väga tihti juhtub, et vasakule galoppi sõites mu tasakaal kaob paremale jalusele või tonksab parem säär ikkagi vastu sadulaäärt. Seda ei saa nii jätta...
Sõitsime diagonaale pidi, läbi traavi jalavahetusi.  Paremale poole sõites olin sadulast galopitõste peale kõrgemale ära kadunud ja Marit oleks pannud panused selle peale, et see on ka põhjus, miks Zillion pakub sinna suunda spontaanselt galoppi.
Igal juhul oli tänases trennis väikesi häid hetki ja peale trenni, kui jalad puhtad ja päitsed peas, tuiasime ringi ja käisime (finally) veeaugus jalgu sulistamas.

taaskohtumine sadulas

Olin kolm päeva ära (Uuemõisa, noh) ja Zillion käis neist kaks esimest kordel (aitäh, AB ja Eliise!) ja eile puhkas.

Kui jõudsime Uuemõisast talli, viisin nad Springstormiga koplisse möllama.

(järgneb...)

back to the basics

Vahepeal käis Zillion kordel ja täna hüppasime.
Kavaletitrenni "heureka" hetk tegi täna endiselt rõõmu. No ikka see, et mida tähendab "rohkem säärt" enne takistust. CD puhul võib see tähendada nii ühte kui teist ja sellist kogenud mutti juba ninapidi ei vea ja kui ta on oma silmamõõduga ära kalkuleerinud, kuidas ja kust tuleb  lendu minna, siis sa võid säärega tonksata, suruda või silmamunad välja pressida, ta läheb sealt, kust talle kõige turvalisem. See must suksu on omakorda nii sõnakuulelik, et kui ma surun samal moel, nagu ma suruks siis, kui CD ähvardab tõrkega, siis läheb Mustu igaks juhuks mitu meetrit varem lendu, sest nii kästi. Oi, kurja küll.
Hüppasime sarnaseid asju kui kavaletitrennis, lihtsalt natuke kõrgemaid. Hobuse enesekindlus on selgelt paranenud. Minu oma hakkab ka toibuma.
Tõrgeteta ei saanud, aga igal juhul läks ikkagi kogu pilt paremaks ja ma sain muudkui proovida ja proovida, kuidas hobune tuua kenasti takistuse juurde stabiilses rütmis. Kui mu istak ära laguneb, siis pean oma "if I was"-teemalistesse trennidesse tooma uue teema - sõitma galoppi nii, nagu ootaks meid peale pööret okser ja vaatama, mis selle peale mu istak tegema hakkab. 
Back to the basics - vaja on rütmi ja rütmi, mina mõtlen ainult oma istaku peale (oi, ma saen need kannad varsti küljest ära, grrrr...) ja mis kõige tähtsam - igal juhul pulkade vahelt läbi.

kavaletitrenn

Alustasime galoppi paremale ja neid äkkjõnksatusi, kui hobune pakub galoppi, tuli traavis küll ette, ent vähem kui eile.
Kannad ronivad ikka üles.
Pärast saime pisut kavalette sõita.
Noormees nimega Zillion ei läinud selliste mõttetute pulkade pärast eriti itsi täis ja mul oli ka lihtsam seljas bluffida, et ma täpselt tean, kuidas seda mängu mängitakse. Tõsi küll, mõned asjad tekitasid mul küsimusi - kuidas hobune ei pannud kord paremast jalast tulles tähele lillasid latte hüpata? Kuidas on võimalik, et ma ka selliste pisikeste lattide peal nii väga tahan hüppes osaleda ja ronin ette?

Tulime rida ja peale seda pöördest veel ühe kavaleti ja ... (kuidas on eesti keeles dog leg?) tagasi. Ühtepidi ja teistpidi. Ma eksperimenteerin ikka säärega, et mispidi nii vajutada, et ta enne takistust ei pikendaks, aga me ei jõuaks ka "ladies first" žestini. Selliste pisikeste lattide peal hea katsetada.

Vänderdamine on nõme. Ma püüan mitte eest mitte midagi puutuda ja katsuda, et mitte teda veel rohkem driftima kutsuda, see omakorda loob olukordi, kus ratsmed (täna sattusid Aaria valjaste küljes olema mingid huippulibedad nahast ratsmed) venivad hirmus pikaks. 

Sisemisele jalusele ja välimise ratsmega. Kui õigel jalusel olla, siis õnnestuvad sellel kõrgusel isegi jalavahetused takistusel. Niipea, kui latid kõrgemale ronivad, hakkavad tasakaaluprobleemid ja panused lähevad kõrgemaks.

märksõnad

Märksõnad tuleb kirja panna enne, kui ma klaviatuuri peale magama jään.
* kannad hakkavad täisistaku ajal jälle üles ronima
* Tegime pika külje peal volte - kolm 10-12 meetrist volti pidi ära mahtuma. Paremale sõites kipub mu parem käsi, mis peaks ratsme avama, sinna külge kinni jääma.
* galopp paremale ei tundu enam nii raske, ma teadvustan endale rohkem, mispidi on mu õlad, kui palju ma sisemisele jalusele toetud, kui ees või taga on säär. Seljas istuda on lihtsam, juhtida on lihtsam, kokku võtta on lihtsam.
* Paar viimast trenni on ilmnenud uued mured - kui vasakusse jalga on galopp tehtud, pakub hobune paremasse galoppi igal sammul, nii et meie traav näeb välja, nagu me lonkaks kõiki jalgu. Tahaks lähtuda ikka loogikast, et traavi enne ei lähe, kui samm korras ja galoppi enne ei lähe, kui traavi korras, aga täna võttis kuradi kaua aega. Saime isegi mõneks ajaks traavi korda, aga nurka jõudes käisid jälle jõnksatused läbi. Püüdsin kõik galopitõsted ajastada pigem keskliinile või pika seina äärde. 

Over and out.

Lika trennis

Head emadepäeva!

Tänahommikune üllatus - läksime platsile ja selgus, et trenni teeb Lika.
Püüdsin rivistuda nagu koolisõitja. Vahemärkus - ma olen aru saanud, et nende elu pole üldse lihtne. Nad ei tohi burgereid süüa ega valesti köhida. Isegi kui nende trennid kestavad sama kaua kui teiste trennid, siis nad peavad tegema seal pretty much 12-aasalisi serpentiine koos nelja poolpeatusega keskliinil ja muud raketiteadust. Mõnikord on nad peale trenni väga vaiksed ja silmapaistvalt väsinud.
Püüdsin ennast veenda, et kolm unetundi on täiesti normaalne seisund ja kui ma väga püüan, siis ehk ei paista see väljapoolt välja.
Sõitsime traavis 5-aasalist serpentiini. Esialgu pidime tegema keskliinile kolm sammu vahele ja siis uuesti traavi minema. Sain märkuse, et traavile minnes peavad mu randmed olema oluliselt pehmemad ja lubavamad. Tagasivõtmiseks on selle hobusega vaja ainult ja ainult kõhulihast, kätega pole mõtet mingeid žeste teha.
Siis tegime sama asja, ainult et kolme sammu asemel oli poolpeatus, niipea, kui hobune reageeris, pidi sõitma kohe jälle traavi edasi. Nii mõnigi kord tekkis sinna vahele ikkagi samm või paar, aga mõned korrad tundusid natuke nagu päris.
Siis natuke galopitõsteid mõlemasse jalga, nii et 6-7 sammu galoppi, siis üleminek traavile, 15 traavisammu ja jälle uus tõste. Peale seda pidime tulema galopis aasasid (nurgast välja, X poole, tagasi nurka, traavi, järgmises nurgas uus tõste ja siis sama asi teises seinas. Alustasime vasakusse jalga ja ma tundsin selle üle salaja suurt headmeelt.
Paremasse jalga pakkus Zillion galoppi igas nurgas ja olgugi, et saime hädavaevu harjutuse tehtud, siis jäimegi pärast natuke seda lihvima - et saada korralikku, rahulikku traavi, nii et Zillion ei jõnksuta iga sammu ajal galoppi pakkuda. Küll vajusin ma liiga selja peale, küll võtsin liiga palju ratset. Pärast võtsin kergendamise asemel täisistaku ja õnnestus paremini hobusele enda idee selgemaks teha, sõitsime mõne ringi rahulikku lõputraavi ja sillä siisti.

tsuhh tsuhh

Trenni alguses näib CD-l olevat täiesti oma agenda ja minu sääre peale ei liikunud isegi mitte ükski tema kulmukarvadest. Seda, et ratsmed peavad olema väga konkreetselt käes, mäletasin ka. Mitu korda üritas CD neid suure hooga pikaks mul käest tõmmata.
Aga kui kohe olla valmis selleks, et soojenemine võtab aega, siis ei tundugi nii nüri. Mööda rada sõitmine on muidugi väga nüristav tegevus. Õnneks me saime kohe harjutused - mööda keskliini, seal teha paar üleminekut ja siis nii kaheksaid sõita.
Püüdsin soojendusgalopis teda pika sirge peal edasi sõita, et ehk ärkab natuke, aga ta oli jälle olnud laiali ja jätkasime rahulikumalt.
Pärast sõitsin voldi peal galopis hobust edasi ja võtsin kokku. Ma pidin võimlema, et vasakule poole oleks ka säär õige koha peal ja et ma ennast kokku ei pakiks. Ma tunnen nurka sõites vahel ise selgelt, kuidas ma sisemise õla kuskile ette ja alla tahan pakkida. Reaktsioon justkui tekkis, aga selliseks Väga Tähtsaks Carpiks, nagu ta mõnikord peale trenni on, ta ei muutunud.

Kui ta soojaks saab, siis ta puhiseb tähtsalt nagu auruvedur. 

griinpiislus ei vii kuskile...

Platsil olid liblikad. Kõhus ka üle pika aja.
Seni, kuni tegime soojendust, ei olnud mingeid putukaid, hobune oli ekstratore ja isegi kui paremale sõites natuke vänderdasime, siis kuidagi saime selle korda. Mulle näib, et ta hakkab seda tegema siis, kui ta minust aru ei saa. Ja pigem ikka paremale poole.
Paar korda pakkus üliagaralt galoppi, kohe, kui natuke ratsmeid kätte võtsin. Ma püüan mitte väga patternitesse kinni jääda, et tal ei tekiks tunnihobuse agendat mällu.
Igal juhul oli ta täna ülituunitud olemusega, väga mõnus sõita, hobune, kes püüab su soove silmist lugeda. Ma unustasin vahepeal lausa ära, et hüppamine ees seisab, sõitsin pikkade "koolisõidujalustega".
Siis jalused kõrgemale ja hakkasime pulkasid jahtima. Liblikad kõhus pole mingi uus teema, see tunne on isegi nauditav, aga tavaliselt on ikka olnud natuke muretum tunne.
Ei olnud põhjust muretseda, sest Zillion mäletas kõike, eriti eilset päeva.
Ma pingutasin, et igale sammule ja pöördele keskenduda. Enne takistust püüdsin tabada seda tunnet, et säär viib iga sammu edasi, piisavalt tugevalt, et "ei"-vastuse jaoks ruumi poleks, aga samas, et rütm säiliks ja hobune liiguks ikkagi edasi. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte. Mul oli mitu korda tunne, et Zillion jääb takistuse ette toppama. Ei, tegelikult küll tunne, et ta plaanib toppama jääda. Midagi sellist ei juhtunud ja vaikselt hakkasime mõlemad ennast kindlamalt tundma. Kätega püüdsin hoogsalt (mõistlikkuse piires) võimelda, et Zillion saab vabalt takistuse peal liikuda.
Kui me tulime 4 takistust järjest, siis plangu ees tegin pahasti - surusin ja arvasin, et ta ikkagi teeb veel ühe sammu sinna ette, aga ta läks kuulekalt lendu ja ma ei olnud selleks valmis. Pahasti suu peal ja tasakaalutu ratsanik on kõik, mida on vaja selleks, et hobune selle peale kiiremini plagama paneks ja muretsema hakkaks.
See õnnestus enam-vähem parandada, aga kui me sealt üle saime, siis 5 fulee pärast lattaiale pihta saada ei õnnestunud. Oleksin pidanud kohe peale planku saama tagasi sadulasse, kiiresti end üles ja siis pöörama hobuse nii, et oleksime vähemalt samm enne lattada otse, aga ei õnnestunud. Mul on vaja kiiremaid reaktsioone, konkreetsemaid korraldusi ja otsuste täideviimist ning nende vahele vähem ebamäärast "ujumist". Ma liiga palju kardan teha hobusele kuidagi sellega haiget, aga pikas perspektiivis sedasorti griinpiislus sakib ja toodab ainult ebakindlaid hetki, mis on ohtlikud nii ratsanikule kui hobusele.
Easy to say, hard to get rid of?

test drive

Eelmine kord tuli juttu variandist, et Marit läheb ise Zillioni selga ja hüppab temaga. Ma olin valmis mitmeks variandiks:

1. Et hobune toimib nagu peab, hüppab nagu peab, aga mul on õnnestunud osavalt õpetada ta paari kuuga kenasti tõrkuma.
2. Et hobusel on midagi issue, mille tõttu ta ei suuda hüpata. Näiteks pole tal enam õigeid lihaseid ja ta jookseb valetpidi ja läheb üleüldse kohe katki.

Millist varianti te eelistaks?  :) 

Kui siis Zillion hakkas üle takistuste lendama ja näis kuulavat oma seljas istuvat nii, et kõrvad longus peas,  oli mul ülimalt kergendunud tunne. 

He can do it. 

Asi on ainult minus. 

Ja kui asi on minus, siis on see parandatav.

Jõudsime taas kord selle back to basicu juurde. Vähem mõtlemist, vähem ülemõtlemist, rohkem vaja veendumust, et just siit, kahe puki vahelt, on vaja läbi minna. Kommentaaridest veel niipalju, et Mariti sõnul on Zillion eelmise suvega, kui ta Hollandist tuli, paremas vormis ja paremas lihasvormis ja lähenemine takistusele on rahulikum. Mida Zillion tahab, on, et ta toodaks kenasti ja enesekindlalt takistuseni, veendumusega, et lendu me ka lähme.

nagu polekski trenni teinud

Tuunitud Zillion oli ülipüüdlik, aga kuna ma ei oska kõike nii lõpuni küsida, nagu Fey seda teeb, siis jäi tunne, nagu päriselt trenni justnagu poleks teinudki. Veidi poolik tunne.
Vasakule sõites on nii kerge säärega üle töötada ja kätega rohkem tüürida. Tegin ühe tõste sirges seinas vasakule ja jäin pärast seda sõitma väga ülepaindes loomaga. Paremale galopi kohta ütles treener, et oli parem, wii!
Rohkem on vaja ennast sirgu ajada, vajun tihtipeale ta seljas kuidagi kössi.
Ahjaa, paremale sõites tekkis korraks paanikahetk ka. Hobune hakkas mööda pikka seina sisse trügima ja ma püüdsin kõigest jõust teda seinale lähemale lükata ja ta läks selle peale nii krampi ja hakkas vänderdama ühele ja teisele poole. Iuuuu! Ma võtsin ta korraks seisma, panin ennast korda, rahustasin teda ja alustasin otsast peale.
Tegime traavis taaskord üleminekuid, ma tegin enda füüsilise vormi mõttes jälle natuke jalusteta traavi ja paar volti jalusteta galoppi ka. Teised hakkasid hüppama, nii et tegelikult oleks olnud ilmselt õigem platsilt varem ära minna, aga ma tahtsin ühe silmaga ikkagi hüppetrenni ka piiluda ja püüdsin mitte neile ette jääda.
Püüdsin mitte isiklikult võtta, et eile korralikult vahutanud Zillion oli täna suust suht kuiv.

tuunimispäev

Mõnus on vaadata, kuidas Zillion Feyga sõidab. Täna oli tal niisiis "tuunimispäev", mil Fey võtab ta oma šefluse alla ja annab ohtralt tagasisidet, et mis on läinud paremaks, mis halvemaks, kas on tulnud juurde mingeid halbu kombeid, millele tähelepanu pöörata. 
Oli asju, mille eest sai kiita ja siis asju, mille eest sai sugeda ka.
Paremale oli Zillionil selgelt raskem joosta, siis hakkas ta esialgu "keksima" ja vasakule ei lasknud ennast eriti painutada :( Tihtipeale reageeris ta ka üle, kannuse peale keeras ennast täiesti tagurpidi paindesse. Nad tegid sääre eest astumist, traversit, küljendamist ja jalavahetusi.
Galopist traavile üleminekud pidid olema väga palju paremaks läinud ja Fey näis olevat ülirahul, et jalavahetused õnnestusid mõlemasse suund. Zillioni suu vahutas korralikult.

Siis võttis Feyku täku ja mina Minnie ja läksime uuesti platsile.
Minnie ei jätnud ka täna ütlemata, mis kõik valesti läks. Mu põlved, kontaktisuutmatud käed ja hoidku jumal, kui mu kannad hakkasid jälle üles ronima. Vahepeal näis professoriproua pea sihtivat minu ninaluud.
Isver kui piinlik.
Häid hetki oli ka, neid hetki, kus Minnie muudkui sirutus allapoole ja allapoole ja igasugune võnkumine ja hüppamine kadus ära. 
Esimeste galopiringide ajal hoidsin jälle hambaid risti, et mitte ruigama hakata. Kordasin endale, et mida rohkem ma pingutan, seda kiiremini see valus kandilisus ja võnkumine ära kaob.

Fey ütles juba eelmisel korral, kui ta meid Minniega vaatas, et ta tahaks Minniet kunagi proovida ja läks täna korraks talle selga. Tegi mõlemale poole galoppi ja kui ma pärast uuesti Minnie sadulasse läksin, andis nõu, et kuidas ja mida küsida. Viimane galopp näis mõlemale poole minu meelest juba väga väga hea. Fey noris, et võiks mära veel allapoole saada ja me pingutasime veel viimased voldid agaralt. Kui ma lõpuks looma sammu võtsin ja ratsmed pikaks lubasin, oli Minnie seda nägu ja tegu, et talle tänaseks definitely aitab.

Ma pean olema oma käega nii nii palju selgem ja stabiilsem... Minnie on selleks (ja ka muudeks otstarveteks) kak ras õige hobune, sest kui ta viskab pead üles-alla või kõigutab seda, siis on käte asend ja sujuvus eriliselt luubi all. Galopis ütles Fey mitu korda, et ma pean laskma rohkem teda läbi käe joosta, olema palju pehmema käega. Ma tunnen, et lisaks säärtele, mis ei suuda ennast selles galopis õigesse kohta haakuda, tuleb osa sellest galopi valusast kandilisusest ka mu käest, mis kaotab igasuguse stabiilse kontakti ja sujuvuse, kui galopp käib mu all edasi tõka-tõka-tõka, nagu neljakandiliste ratastega traktor.

armas uhke rong

Zillion oli täna hambaarsti juures käinud ja mina sain sõita Carpe Diemiga.
Tore oli. Esialgu oli vaja pingutada, et seal seljas enam-vähem otse istuma jääda. Sadul näib mind tahapoole tirivat ja lisaks kasutab CD ära minu nõrku hetki, et mu käed ja õlad ettepoole meelitada. Rääkimata nendest äkktõmmetest, millega ta üritas sammu jäädes ratset ettepoole saada.
Kõige ülejäänu suhtes oli ta ikka samasugune nagu enne. Puhises ja korises samamoodi, nagu varem, kui hakkas allapoole tulema. Läks hirmus itsi täis ja hakkas tähtsalt käppasid üles tõstma, kui soojaks sai. Peatuste ajal pandi mõned korrad käpaga vastu maad ka. Auruvedureid ei peatata!
Mina tundsin ennast paremale poole taas sõiduvees, hirmsasti ajas muigama. Nii tore, nii tore, nii tore.
Traavi alustasime küll vasakule, aga vahetasime suuna nii ruttu kui võimalik ära, sest vahe oli tuntav. Kui me olime soojaks saanud ja tegime traavis kaheksaid, siis ei olnud enam sellist erinevust kahel suunal (ma pean päriselt päriselt selle välimise ratsmega õppima opereerima) ja ka galopis ei olnud Mariti sõnul vahe nii hullult suur olnud.
Pärast oli meile väike treat meie suur sõber plank. Täna oli ta küll pigem väike sõber, sisuliselt oli ta vastu maad ja sealt pidime tulema voldi peal ühte- ja teistpidi üle. Käkitegu, ütles CD ja tal õnnestus sellest allpool arvestust plangust üle minnes säilitada väärikas olek, justnagu see oleks päriselt mingi takistus. Võib-olla ootas, et see hakkab kasvama.
Ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Ma nautisin sajaga. Mulle on see mutt alati meeldinud.

kui Zillion peaks jaluserihmad läbi närima, siis kindlasti ei juhtu see kogemata

Paha tunne hobusele otsa vaadata, kui teed express-puhastust. Hobusel ilmselt erilist vahet ei ole, kaua sa teda kraabid, aga endal sees südametunnistus vaevab.
Platsile jõudsime teistest 15 minutit hiljem, ent jõudsime teise traavi lõpuks ikkagi neile järele. Ei saa öelda, et peale eilset puhkepäeva oleks Zillion kuidagi laisem olnud kui tavaliselt. Samamoodi nagu iga kord tuli natuke särtsu sisse puhuda.
Kogu teise traavi tegin ilma jalusteta ja oi oi oi oi oi, kuidas see näib hobusele meeldivat, kogu tema keha näib olevat palju lõdvestunum ja tema hingamine muutub. Niipea, kui ma vaikselt jalad jalustesse panen, siis kerkib kukal - mida nüüd?! Täiesti loogiline, sest tunnen ise ka, kuidas jalustel olles mu kand kogu aeg ülespoole pürgib. Täna oli tegelikult juba alguses tunne, et ma kas sõidan ebanormaalselt lühikeste jalustega või siis lihtsalt jalused segavad mind. Noh ja kui hobune ütleb, et talle ka sobib nii paremini, siis miks mitte :)
Vahepeal küll püüdis ta liiga madalale kaevuda ja siis ma juhiste järgi püüdsin teda jälle ettevaatlikult ülespoole tagasi kutsuda. 
Galoppi olime sunnitud alustama paremale ja tegime sedapidi ka natuke kauem. Kui traavis püüdsin vältida raja peal sõitmist (rada polnud selle liikluse puhul üldse tore koht), siis paremale sõites püüdsin just parema jalaga teda väljapoole saada ja suruda. Ma ei tea, kas see lihtsalt tundub mulle, aga minu meelest läheb viimastes trennides galopp paremale natuke toredamaks?
Väljas oli suurepärane ilm ja ma olin enda peale kuri, et ma kummikud koju viisin. Täna oleks olnud hea päev minna kuskile veeauku proovima, kas saan hobuse jalad vette või hakkab ta ka seal mitmemeetriseid hüppeid harrastama. Ah ma pole maininudki, et Zillion lompe ei harrasta? :)
Õhk oli just nii soe, et kui ma oleks sinna sisse kukkunud (või lükatud), siis poleks päris kohe nutma hakanud.
Next time then.

latiharjutused vol 2

Alustasime jälle pika ratsmega, kõndisime julgelt mitu mitu minutit. Pärast neid kunagisi pukiminuteid on mul ikka kõhus liblikad, kui ma Zillioni selga ronin, aga see on isegi natuke põnev. Mulle meeldib mõelda, et valmistab trenniks paremini ette :P
Traavi alustasime paremale ja galoppi vist samuti. Paremale tegime üldse proportsionaalselt rohkem tööd.
Eilsed latid tuli nüüd teistpidi tulla -diagonaali pidi sõita üle lati ja siis kohe hobune nurka korralikult sõita. Esimesel korral enne latti (paremale) oli jälle tunne, et enne latti tuleb anda märguanne, et jajah, just selles tempos ja sellest latist me üle jooksma peale.
Selle kohta, et kuidas saada siis, kui hobune aeglustab või kahtleb, tugevama pigistamise peale teda edasi, aga mitte pikemaks, ütles treener, et see on tunnetuse küsimus. Ma pean nüüd selle teadmisega lihtsalt edasi katsetama.
Vasakule poole sõites tekib kohe tunne, et ma ei tea, kuhu oma käsi panna. Paremale poole sõites ei teki isegi mingit kahtlust, et ma peaks nendega midagi erilist peale hakkama. Vasakule sõites olen pikka aega saanud treenerite käest, et mu välimine käsi tõuseb üles ja ilmselt sellepärast ongi juba harjumus sees, et hakkan vasakule poole sõites kohe käte peale mõtlema.
Siis tulime sama harjutust galopis. Paremale ei pidanud nii palju vaeva nägema, et harjutus rahuldavalt sooritada, vasakule tuli palju rohkem seda korrata. Ma püüdsin pingsalt kogu aeg vaadata metsa ja ikkagi tabati mind mingil hetkel maha vaatamast. Grrr. Aga vingerdamine ja kõveralt, näiteks õlg ees lati peale jõudmine oli veel aktuaalsem teema.