latiharjutused vol 1

Uuesti sadulasse pealset üleeilset hüppetrenni. Otsisin hobusel post-traumaatilise stressi märke, aga isegi kui ta alguses näis natuke sapsu täis, siis läks see juba esimeses sammus kohe üle. Kõndisin natuke temaga pika ratsmega, enne kui hakkasin seda lühemaks võtma. Kõik näis nagu varem.
Kui tegime latiharjutusi, siis esimestel kordadel tundus, et jääme sinna ette toppama. Või siis selle peale, kui ma hakkan jalgadega suruma-toksima, koperdame sinna lati peale. Mul on sassis säär, mis ütleb "julgelt samamoodi edasi!" ja säär, mis ütleb "pikenda" :(
Pidime sõitma traavis nurga läbi ja siis diagonaali peale, kus kohtusime paari sammu pärast latiga. Sellest üle, siis teisele poole platsi ja sama asi.
Hiljem tegime sama asja galopis, koos jalavahetustega läbi traavi. Üks kord tegi ZIllion peale paremast jalast üle lati tulekut vasakule jalavahetuse ja ma ei hakanud talle vastu vaidlema ja jätkasin sealt edasi galopis. Jalavahetused on mulle nagu pisike porgand.

eputis kordel

Lootsin, et ehk läheb kergemaks, kui ma täna hobuse selga ka ronin, aga see käib taas pealkirja alla "Wishful Thinking". Me ei leidnud Minnie'ga eriti ühist keelt. Traavis juba vahepeal oli tunne, et liikumine on täitsa ok, üleminekud näisid kogu aeg sujuvamad, aga galopp oli kindlasti üks koledamaid, kandilisemaid ja võnkuvamaid, millega ma hakkama olen saanud.
Ei olnud hea.

Õnneks jooksis Zillion pärast kordel nii toredalt, et see tegi tuju pisut paremaks. Vähemalt korraks.
Plagisev maneež ja koplis hirnuv sõjaprintsess andsid oma panuse meeleolu loomisele ja mul oli korde otsas ilus must ruun, kes tõstis oma jalgu nii nii kõrgele ja jooksis mängleva kergusega ilma utsitamata edasi, hirnus ja poosetas.
Siiani on galopp paremale tundunud vaevaline, täna algas galopp vasakule veidi vaevaliselt ja korra vahetas risti ka, kui ma jälle suu ammuli teda vahtima jäin.

15 cm

Mul on alates eelmise aasta meistrikatest kogu aeg tiksunud kuklas pisike unistus (või siis alates märtsist eesmärk) sel aastal ka neile mingi valemiga jõuda. Lihtsalt mõne mustlaselt näpatud hobusega Ruilasse ilmumisest ei piisa, sel aastal on harrastajatele ka kvalifikatsiooninorm määratud: enne meistrikaid tuleb saada vähemalt kaks tulemust 100 cm või kõrgemast parkuurist tulemusega max 8kp.

Meetriseid parkuure on võistlustel olnud küll, 2 korda jaanuaris (Veska ja Niitvälja) ja 2 korda nüüd, märtsis-aprillis Niitväljal, aga siis olime me Zillioniga üksteist alles nädalakese boksis võõristavalt vahtinud ja võistlema minek oleks olnud ilmselgelt veel mütsiga löömine.

Järgmisel nädalavahetusel Perilas meetrit ei ole, aga on näiteks 90 cm ja kui eelmine hüppetrenn läks täitsa nitševoo, siis tärkas pisike lootus, et ehk Perilas saaks midagi sõita. Oleks huvitav teada saada, kuidas hobune üldse võõral platsil käitub, kuidas ta võistlusolukorras on.

Soojendushüppeid alustasime täna valiklattidega ristikesega. Pöörded olid huvitavad ja soodustasid "torutunde harjutamist", tasakaaluga juhtimist ja takistuse peale keeramist. Nii mõnigi kord olen hädas sellega, et püüan viia hobust rütmis kenasti takistuse poole, aga kui tunnen, et ta kahtleb või aeglustab, siis minu tugevama pigistuse peale ta hoopis pikendab sammu ja samm enam ei klapi nii hästi.

Ikkagi läks tunne iga hüppega paremaks ja algus näis olevat lubav. Kõik muidugi alati ei tulnud hästi välja, aga iga õnnestunud pööre või heas rütmis tuldud ja klappiv takistus näis mõnus.

Siis jõudsime okserini, mille peale sattus paar väga kauget ja paha hüpet, jäin maha ja üks kord talle suu peale ja paar korda püüdis ta kohe peale maandumist punuma pista. Tulime uuesti ja püüdsime vigu parandada (loe: ratsanik püüdis enda vigu parandada). Tänasin iga ületatud takistuse eest.

Parkuuris jõudsime teise-kolmanda takistuseni, mis olid rida lattaiast ja okserist ja need osutusid tänaseks dealbreakeriks. Me ei jäänud sinna ette seisma, vaid sõitsime neist lihtsalt paremalt poolt mööda ja nii umbes ... 50 korda.
Kuni selleni, et Zillion ei tahtnud enam isegi mitte sinnapoole keerata ja tegi keskliini poolt rajale lähenedes mulle Lakit, üritas lihtsalt teisele poole ära keerata. Marit tõstis lattaeda väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks tulime traavis kohtuma 15 cm-se ristikesega ... ja sõitsime sellest mööda.

Nuta või naera. Ma tundsin selgelt, kuidas mõned sammud enne takistust hobune pingestub, kiirendab, keerab end viltu ja põikleb mööda. Mu tasakaal läheb sel hetkel paigast, ma üritan kuidagi seda vinossa olekut õlgadega või puusadega kompenseerida ja kuskilt jääbki nii auk, kust hobune välja pääseb. Parem säär või stekk ei avaldanud hobusele mingit muljet.

Mulle avaldas omakorda väga muljet üks tema möödasõit, mis oli traavis tulles tehtud üks pisike fulee enne takistust ja sellisest kohast, kust ma ei uskunud, et on enam võimalik takistust vältida. Isegi postid ei kõikunud, kui Zillion vingerdas neist mööda angerja osavusega. Villu oleks plaksutanud ja konspekteerinud. 

Arvake ära, kas ajas nutma?

Nii palju siis sellest.
Tulin koju, korkisin siidri lahti ja vaatasin läbi kõik minu ja Zillioni hüppetrennide videod.
Veel rohkem ajab nutma.

Lontu pardigetos

Mul ei tulnud esimeses traavis jälle Z normaalsest äratamisest ja edasisõitmisest midagi välja. Näib nii keeruline, sõita edasi, nõuda impulssi, aga mitte lükata hobust rütmist välja. Tahaks hoida ratsmeid nii, et hobune saaks sirutada ja lõdvestada, aga mitte nii, et me kergelt vajuks esiotsale ja hakkaks kööberdama. Vasakule ei olnudki nii hull, aga suunavahetusel läks kohe natuke pahaks ja hobune näis täitsa Lontu olevat. 

Peaaegu kogu teise traavi tegime ilma jalusteta ja üleminekud töötasid jälle hästi. Samm-peatus, traav-peatus, jne. Minu tagasihoidlikul hinnangul oli meil teises traavis mõned väga toredad hetked, mõned mõnusad meetrid, kus kõik näis toimivat.

Mõnus on, kui mingid reaktsioonid juba näivad tuttavad. Mina olen tema jaoks ka ilmselt juba natuke ettearvatav ja ta on läbi hammustanud, et mis hetkedel saab vähemaga läbi. Tunne on kindlam, kui treener vahepeal meenutab, et mõnikord peab hobuselt ikkagi päriselt midagi nõudma või et mõnikord on vaja stekiga vastu külge teha meeldetuletuskoputus. Või paneb perspektiivi paika, et mille kallal töötamine on praegu prioriteet ja mille arvelt võib järeleandmisi lubada. Või et kui me veel täkule külje alla satume, siis murrab ta meie jalaluud. Täkk siis. Või mine sa treenerit ka tea... 

Vasakule galopp oli nagu ... vasakule galopp. 

Paremale galopp tekitab minus muremõtteid ka siis, kui ma teda kordetan.

Esialgu kasutas Zillion ära iga vabandust, et traavi jääda. Kui ma olen väga ametis endaga ("parem õlg tahapoole, pea püsti, ei vaju ette, raskus rangelt sisemisel jalusel, säär rohkem ettepoole ja no mis mõttes see käsi tuli nüüd üle hobuse kaela, dziisus kraist!"), siis võib juhtuda, et ma ei saa hobuse vihjetest enne aru, kui me juba oleme juba traavi jäänud.

Paremale tegime niisiis täna natuke kauem galoppi, kuni see hakkas meenutama juba sellist galoppi, milles sai midagi teha ka - edasi sõita, kokku võtta, Zillion tuli parema sääre ette. Ja siis oli mul küll hea meel. 

Puhkepauside ajal hakkas Zillionil korduvalt igav. Püüdsin 4 sammu kaupa saada sammu lühemaks ja pikemaks. Kui Z oli aru saanud, et mida ma ta käest tahan, siis oleksin võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte, ta oleks sealt ise jätkanud. On lihtsalt liigutav, kuidas ta vahel üritab meeldida. 

Ma olen temast täitsa sisse võetud :)

Tegime lõpuks veel ilma jalusteta galoppi, eesmärgiga saada ta lõdvestuma, rohkem alla. Vasakule näis taaskord lihtsam, paremale tegime natuke kauem.

Sellest kõigest Zillionile ilmselgelt tänaseks veel ei piisanud. Käisin kopsikuga mööda platsi ja hobune sügas mind oodates tagajalaga lõuga, kloun selline.

Pesuboksis tõstis ta asjalikult kraanikausist harjad välja ja jõi voolikust vett. Pesime jalad, vahetasime teki ning läksime õue muru näksima. Kõndisime alguses Täpi ja Agne kopli pool, aga seal ei olnud eriti head võilillevalikut. Läksime teisele platsi poole, aga platsi ääre tagant (loe: killerpartide getost mööda). Zillion küll vaatas vähe ettevaatlikult lombi ja Picanto kopli poole ja oli natuke keerdus, aga samm ei aeglustunud hetkekski. 

Marsruudivalik tasus end ära, sest teisel pool platsi olid palju suuremad ja magusamad võililled.

säärendamine

Ei ole mingi uudis, et hobuseid tuleb üles äratada ja neilt midagi küsida, enne kui mingite tulemusteni saab jõuda, ega ju? :P
Võiks ju arvata, et CD tegi selle mulle selgeks :)
Tegime traavis säärendamist ühele ja teisele poole, pärast sama asja galopis. Kui see ebaõnnestunud kord Domingoga välja arvata, siis suhteliselt eksootiline harjutus minu jaoks. Paremale poole ei saanud ei korralikult liikuma ega sääre eest astuma. Jupp aega nägime vaeva.

reedene pärastlõuna Heinzuga

Väga magus on vahepeal teiste hobustega sõita, taaskohtumine Heinzuga oli täna eriti tore.

Trenni algus meenutas viimaseid trenne Minniega - Heinz näis samamoodi selle vastu olevat, et ma neid ratsmeid üldse kätte võtaksin. Ma püüdsin siis samamoodi, nagu Minniega - keskendun rohkem edasi sõitmisele ja käed on seal, kus nad on. Säärtega pigistan nii korralikult, kui torust tuleb. Esimene traav ei olnud veel midagi eriti toredat, kogu aeg oleks tahtnud vähem neid kõrvu näha (allavaatamine ei ole abiks), aga teise traavi ajal juba tundus, et hakkab looma. Hirmus kergesti käis see ümberlülitumine - mingi hetkeni pidin veel ratsmeid suht jonnakalt käes hoidma ja siis - voila! - oli see kontakt väga vabatahtlik, liin näis mõlemat pidi toimivat ja üldse on väga hea tunne, kui loom lõdvestub ja mulle näib seljast, et ta ei panegi enam ümbrust tähele, vaid keskendub täiesti 100%. Mmm.
Niipea, kui loom liigub kenasti, rütm näis iseenesest tulevat ja eest näib kõik nii tore, siis hetkega muutub ka mu istak. Tasakaalu hoidmine või säärte peal hoidmine tundub lapsemäng. Püsti püsimine pole ka enam nii keeruline ja kaob ära ka alateadlik hirm, et loom tõmbab mu ratsmete abil tasakaalust välja. Täna oli ka trenni alguses palju jändamist sellega, kuidas püüdes olla lubava ja pehme käega, lähevad mu õlad ette ära ja kogu ülakeha vajub ette. Varjude pealt maast on seda eriti lihtne märgata. Kui hobune juba näib seal allpool olevat, siis ei ole üldse seda tunnet. Kõik näib kordades lihtsam olevat. Kogu ratsutamine.
M-U-U-S-I-K-A.
Galopp oli kindlasti kõige parem osa trennist. Heinz natuke muretses enne esimest tõstet, aga kui olime mõned ringid ära sõitnud, näis ta rohkem lõdvestunud ja taaskord väga tore. Vahepeal näis, et ta hakkab juba liiga alla ära kaduma. Paremale poole pidin rohkem sisemise säärega töötama, vasakule olin seda jällegi kordades vähem teinud ja seda oli näha.
Kindlasti oli midagi olulist veel, aga ma olen juba unine.
Ahjaa - Zillion käis täna kordel.
Ja siis veel, et reede on mu lemmikpäev.
Ja homme saab kaua magada.
Wiii. 

the spell is broken?

Kuu pidi olema täna Zillionile soodsas seisus, tunne seljas erines oluliselt eilsest.
Sammu alustasin pika ratsmega, esimeses traavis lasin vahepeal samuti ratsmed pikemaks. Kogu aeg lasin check-listi mõttest läbi. Kannad all, õlad puusadest tagapool, käed all, ei keera randmeid (perkele!), ei vaata alla, paremale sõites raiun igal pool oma tahtmise läbi nurkade ja üleminekute suhtes.

Isegi kui olime vähe pikema ratsmega, siis püüdsin ikkagi kogu aeg peale sõita ja iga puristuse või sügavamate hingamiste peale oli väike jess-tunne. Zillionile vist meeldivad ka need Big Boy suulised väga väga. Ja talle näib meeldivat, kui sõidan ilma jalusteta. Ilmselt ka sellepärast, et siis ei satu mu kannad niipalju üles ja mu säär on õigema kohaga ümber tema. Minu istakule ei teeks ilmselt ka paha, kui ma iga kord vähemalt 10 minutit sõidaks ilma jalusteta.

Täna siis üritasin soojendushüpete ajal parandada eelmiste trennide vigu ja üks neist oli kätega tüürimine ja liiga lühike ratse. Esimestel hüpetel oli vaja head närvi, sest mulle tundus, et jääme sinna valiklattide ja ristikese vahele seisma. Raske pole hüpe, vaid raske on teda takistuseni otse, rütmis ja ilma vingerdamata tuua. Lähtusin sellest tundest, mis oli meie esimeses hüppetrennis - mul ei ole eest mitte midagi võtta ega küsida, kogu töö tuleb ära teha ainult istaku ja säärtega. Ok, ok, me kakerdasime esimesed korrad ja vingerdasime ikka, aga kui ma tulin kolmandat või neljandat korda, siis oli Zillion juba rohkem nõus takistuse poole minema ja näis ka mu kätt rohkem usaldavat.

Okserile esimesel korral lähenedes oli küll tunne, et kahtlane värk. Mõned sammud enne okserit keerdus Zillioni selg korraks nagu teistpidi, nagu ta tahaks käiku vahetada ja panna sisse tagurpidi käigu, aga saime kokkuleppele ja okserist üle. Järgmisel korral pidin tulema suurema hooga ja veenvama säärega. Mulle näis seljast, et iga hüppega oli Zillion rohkem ja rohkem kindel, et ainus tee on üle.

Esimeste hüpete ajal maandusime pidevalt valesse jalga ja üks kord peale okserit kappasime kontragalopis pöörde läbi, aga pärast enam ei pidanud selle peale väga palju mõtlema. Kuidagi hakkas sujuma.

Rada kui selline koosnes küll ainult 4-st takistusest, aga magus asi selle juures olid pöörded. Kõik olid natuke kiiksuga, nurgast välja, diagonaali pidi jne. Zillion näis hoogu täis ja isegi kui me peale okserit tagasi risti poole pöörates tegime veidi ebaortodokse pöörde, siis andis Zillion ka selle andeks ja läks sealt üle nagu nii olekski olnud plaanis.

Nii hea tunne oli! :)

täna me ei hüppa

Meie esimene traav oli midagi kahe variandi vahel - mitte lõdvestunult ja päris all, aga mitte ka sellises heas mõttes "rullis"-asendis. Tulemus oli ka seal kuskil vahel.
Poole trenni pealt ja treeneri väikese meeldetuletuse abil jõudis minuni arusaam, et hobuse võiks nüüd üles äratada. Rohkem üleminekuid, volte, olukordi, mis testivad meid mõlemaid.
Tegime kaheksaid üle traavilattide ja alustasime taas ujumismänguga "otsi kohta, kust sa saad".
Mul on endiselt raske harjuda, et parema sääre ette saamine võtab nii palju minupoolset tähelepanu. Viimased trennid asetan ennast justkui uuesti hobuse selga istuma. Allright, ma saan ju tegelikult aru, et nii see käibki, iga kord teguri (füüsiline vorm, hobune, varustus, uus meeleolu, uued pardid tiigil) muutumisel otsid uuesti hobuse seljas õiget ja efektiivset asetust, aga kui siiani on parem pool toiminud ilma, et sellele peaks nii pingsalt mõtlema, siis ma luban endale hetke imestamiseks.
Galopis paremale edasi sõites vajusime niimoodi sisse, et ma mõtlesin, et hakkan ulguma nagu klassiekskursioonilt maha jäetud laps. Päriselt?
Programmeerisin siis treeneri abil oma õlgade ja puusade ja säärte asendi jälle ümber ja teate mida? <- i="">notice the irony
;) Peale seda oli hobune kenasti pöördes paremas paindes, ei vajunud kuskile sisse ja mul vajus endalgi suu lahti. Vähe parem tunne kohe.
Sellega tuleb ilmselt tegeleda rohkem trenni alguses, mitte lõpus.

sõjahaavadega Z

Elu ei saa olla kerge, kui su GF on sõjaprintsess.
No tegelikult me kogu stoorit ei tea, aga neil oli seal tekkinud teatud kolmnurk Akvatari, Springstormi ja Zillioni vahel. Akvatar oli koplisse sisse kräshinud ja neil oli olnud nii mõndagi, millest rääkida. Zillionil on jalgade peal nüüd meenutused vestlusest. Ei midagi väga hirmsat õnneks.
Anne sõpsid pardid olid jalga lasknud selleks ajaks, kui me platsile jõudsime.
Võib-olla see oli päike, võib-olla päev peale puhkepäeva, aga alustasime uniselt.

* to be continued *

proua Minnie

Täna näis kõik natuke raskem kui laupäeval. Eks natuke loogiline ka, sest laupäeval tuli Minnie trennist üle ja täna tuli meil soojenemiseks rohkem aega võtta.
Esimeses traavis püüdsin proovida kõike seda, mida Fey mulle viimased trennid on pähe tagunud, välimine ratse, küsin painet, sisemisega võtan vastu... Raske oli ja kõhklusi oli ka palju, eriti kuna Minnie ei jätnud ühtegi arvamust mu käte või ettekõikumiste kohta enda teada :)
Õlgasid ja ülakeha tõmbas nii kõvasti ettepoole. Kui ma suudan ennast hoida ikkagi õiges kohas, siis on hobuse liikumine ja vastutulelikkus hoopis midagi muud, aga niipea, kui midagi muutub ratsmekontaktis, laguneb istak koost.
Meeldetuletusi oli veelgi - mära ei jäta ütlemata, kui kogemata on tema külje vastas sääre asemel kand. Siuh, käib saba peaaegu mu kiivri juures ära. Uuuups, vabandust, proua...
Püüdmata ninakas olla ütlesin tegelikult natuke vastu ka. Siis kui ma ei saanud teda liikuma, siis olin natuke kuri ja kui ma ükskord galopis tahtsin teda edasi sõita ja ta ei pannud mu märguandeid mitte millekski, siis kasutasin stekki. Sellest piisas täiesti.
Traavis muutus ta üleminekute peale oluliselt leplikumaks ja peatus-traav näis kõige paremini sobivat. Voldid ei toonud nii palju tulemusi ja tuletasid pigem mulle meelde, et põlvedega hobusest kinni ei hoita. Sest selle peale läheb Minnie ka segadusse ja on pisut pahur.
Natuke improviseerisin pärast jalavahetustega läbi traavi ja vasakule poole tõstet tehes olin olnud väga ettevaatlik ja liiga ettevaatlik. 

the Day after Fey

Esimeses traavis me päris "pea kaitsmete juurde" ei sõitnud, suund oli küll lõdvestumise poole, aga Fey hoidis ikka kogu aeg silma peal, et asend oleks õige ja hobune jookseks korralikult peale. Väga palju tegime painutamisi ja mul oli jälle üks heureka-hetk, siis kui mul hakkas tekkima see tunne, et mismoodi ikkagi välimine ja sisemine käsi koostööd teevad selle allakutsumise ajal. Ma olen juba liiga palju ja liiga tihti saanud riielda "solgutamise" pärast ka ja see, kui hobuse pea käib ühele poole ja teisele poole, on muidugi paha-paha. Täna seletas Fey kannatlikult ja pikalt, et kuidas ja millal töötavad käed ja mismoodi see asi tegelikult peab välja nägema.
Zillion oli ka kannatlikkus ise ja ausalt öeldes oli jube hea tunne, kui ta vastas ja oli nõus koostööd tegema. Ta küll ütles ühe korra, et wooow, neiu, teie käsi oli praegu tarbetult resoluutne, aga kui ma siis ennast korrigeerisin, oli ta jälle nõus mängu kaasa tegema.
Rõõmustasin selle üle ka, et täna näis, et hobune hea meelega on kontaktis, ei kadunud kuskile alla, ei olnud eest tühi ja meil ei tekkinud hetki, kus ta oleks olnud krampis või teinud "krabisamme". Või siis selle üle, et traavis ta näis jälle nii lõdvestunud, puristas ja hingas kuidagi mõnusalt sügavalt läbi keha.
Galopis muidugi olen ma ikka natuke jänes, kui on vaja väljapoole painet küsida või hoida ratset lühemana, aga kui ma ise oma hirmust üle saan, siis tegelikult kõik toimib samamoodi nagu traavis või sammus. Ei olnud ka mingit vahet, kas sõita paremale või vasakule, mõlemale poole saime pööratud-keeratud, võetud kokku ja edasi sõidetud.
Lõppu tegime jalavahetusi diagonaalil läbi traavi ja selles suunas oli küll vahe, kui tulime vasakust ja jäime traavi, siis oli üleminek pisut ligadi-logadi ja kohe ka korraliku tõste tõenäosus väiksem, aga näis, et viimane oli OK.
Lõputraavi ajal otsisime jälle ninaga kaitsmeid, Zillion puristas mõnusasti ja see tundus seljast väga hea.
Ahjaa, sõitsime Aaria valjaste-suulistega.

lepitatud Minnie

Eile oli mustal hurmuril kordepäev ja seekord kordetasin libisevaga. Kui eelmisel korral ta veel paremale joostes tõusis ühe korra valesse jalga, siis seekord õnnestus seda vältida ja kõik tõsted olid õigesse jalga, mitte kordagi ei vahetanud risti. Wii!
Täna oli Zillionil siis ekstra treat, Fey sõitis temaga. Natuke tuunis, paar korda korrigeeris, kiitis, et peatused on paremaks läinud, kurtis, et suulised pole ilmselt ikka õiged Z jaoks.
Mina sain sõita Minniega, kes tuli eelmisest trennist üle. Alguses oli harjumatu see, kui palju Minnie tahtis ise otsustada nii suuna kui tempo üle, juba jaluseid pikemaks panna oli keeruline, sest ta ei tahtnud üldse paigal seista. Ja siis need kõrvad minu ninas... Vähemalt esimesed ringid. Pärast jäi mulle mitu korda mulje, et Minnie'l on oma evakuatsiooniplaan alati ebamugavas olukorras olemas - näiteks võnkumine :)
Seda tuli täna vaid korra ette ja siis ütles Fey ka kohe kiirelt kõrvalt, et ei lase lollitada, jalad vastu ja minek.
Ja siis läks kõik kuidagi paika, loom leebus, hakkas mõnusalt liikuma. Väga palju tegime taas painutamist sisse ja välja ja jeebus-jeebus, kui lihtsaks see tegi hiljem diagonaalide peal jalavahetused läbi traavi. No galopis ma pole julgenud eriti väljapoole painutada, aga Fey nentis, et ma peaks ka Zillioniga seda tegema.
Minnie lõpetas igal juhul väga toredas meeleolus, ta näis taas nii leplik ja jooksis nii kenasti, saime viimase traavi eest Feylt kõrged hinded. Jalutasime Zillioni ja Minniega veel natuke koplite vahel teed pidi ja siis koju ja jalapessu.

Heiki Vatseli trenn vol 3

Oi oi oi.
Ma ei tahaks sellest tegelikult üldse kirjutada, aga aususe huvides pandagu kirja, et niisugust vingerdamist, hobusest ettehüppamist ja juhitamatust pole ikka tükk aega olnud. Pöörded olid ühtlaselt keerulised nii vasakule kui ka paremale poole, hobune näis eest tühi, mina kasutasin ikka liiga palju kätt, sain riielda, et ma ikka kogun teda alla liiga rulli ja rohkem pean edasi sõitma, edasi sõitma ja edasi sõitma. Tunne oli, nagu esimest korda elus hüppaks.
Mõned hüpped näisid veel toredad, aga kui me ridade vahel üritasime teha mingit vigurvõimlemist ja leida pikimat marsruuti järgmise takistuseni, siis oli see natuke liiga ... bulls***.
Hüpata tuli samas jälle huvitavaid asju, näiteks "võimlemisrida", kus oli süsteemi vahel latt maas.
Oi.
Oi.

videotreening

Eile kirjutasin juba blogisse viimaseks lauseks, et keegi võiks nüüd "ratsastamise" trenni filmida, nii tahaks näha, kuidas kõik väljaspoolt välja näeb ja kustutasin siis ikkagi ära, mis ma ikka halan. Täna pakkus Anne, et ta võib meid filmida. Tõeline mõtetelugeja ja ingel!

Nüüd vaatan tänase trenni videot ja taas oigan omaette :)

Esimene traav - käed-õlad krampis, pilk suunatud otse alla, hobuse pea käib küljelt küljele. Iuuuu. 
Kes siin rääkis, et video mahendab pilti?

Sain märkuse ka selle eest, et olen liiga palju tonksinud hobust jalaga ja vastamine pole enam see, mis ta peaks olema. Tabasin video pealt enda kannad usinalt ülespoole ronimast.

Täisistak ei näinud video pealt nii hull välja, kui ta seljast tundus, aga see võib-olla on see õnnis hetk, kus video mahendas pilti :) 

Selle vastu, kuidas ma üleminekutel alla vaatan, on vist ainult elektrikaelarihm abiks?

Seljas on viimased trennid olnud kogu aeg tunne, et nii tahaks Zillioni allapoole lasta, et ta saaks joosta nagu kunagi Feyga, kael täitsa all ja madalal, aga selle hirmuga, et ta kaob kuskile ära ja laiali, ei ole seda väga proovinud. Video pealt vaadates on sama tunne, peaks teda saama ikkagi kuidagi allapoole? Rohkem tahaks lõdvestumist näha. Ja tunda. Ta ei tööta suust enam samamoodi nagu veel nädal tagasi, kui kogu aeg midagi tilkus ja nirises ja asi pole suulistes.

Lõpuks tegin midagi, mida juba mõnda aega olen tahtnud teha - traavi ja glaoppi ilma jalusteta. Just siis hakkas tunduma, et Zillion liigub vabamalt ja lõdvemalt, pisut isegi paneb rohkem pead ja kaela alla. Mõlemale poole natuke ja lõpetasimegi ära.

Mõtlesin, et läheks veel seljas King Kongiga tüli norima, aga piirdusime Tuutu ja Vivaldi kopliväravaga.

lennujaama tipptund

Suure platsi taga on veeauk.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.

Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.

Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.

Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.

Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.

Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse. 

_________________________________

Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.

Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.

another dream horse

Ma saan nüüd väga hästi aru, miks kõik, kelle käest Akvatari kohta küsid, naeratavad õndsa näoga ja ütlevad, et nii nii tore hobune on...
On jah.
Ma olen näinud teda Feyga sõitmas ja vist paar korda kellegi teisega veel. 
Hirmus tore oli küll, isegi kui ta pakkus samuti vahepeal koolsõiduvõnkumist, mille peale mu puusad kriuksuma tahtsid hakata. Püüdsin edasi sõita, täisistak osutus valusamaks kui arvasin.
Nagu uue hobusega ikka, ei tundnud ma end päris ülesannete kõrgusel ja esimesed galopitõsted ebaõnnestusid. Galopp, kui see lõpuks teostus, osutus siiski toredaks ja väga mugavaks.

testing... testing...

Uuuu, täna Zillioniga esimest korda maastikule.. Let the adventure begin :)
Kui ma läksin talli juures selga, tehti selle peale väike värisemine ära: "mis mõttes, nii ei käi ju?!" See hetk läks mööda ja kahe kopli vahelt teed mööda kõndis ta juba nagu julge jänes. Traavi minnes ei läinud ka eriti põnevaks. Esimesest kraavipojast saime ka kenasti üle, aga kui me jõudsime selle languseni, millele järgnes väikese basseini suurune lomp, siis sai Zillioni julgus otsa. Ei aidanud see, et Benjamin oli nii šeff poiss, et püüdis teha plärtsuga hüpet - Zillion ütles, et talle nii ei sobi ja ta läheb nüüd üleüldse koju.
Kojuminekust ei tulnud ka midagi välja, sest seljas oleval kahejalgsel õnnestus oma eriarvamused läbi suruda, aga tagasi languse poole pööramine ei olnud ka Zillinile lihtne. Nii me seal steppisime. Õnneks ei suutnud ta tegelikult ära otsustada, et kas rohkem peaks tõusma esimene ots või tagumine ots.
Mitu korda läksime tagasi languse juurde ja üritasime uuesti. Vapper Benjamin näitas teed, aga täna ei tundunud Zillionile vist eneseületuste jaoks sobiv päev ja lomp näis liiga sügav (ja märg?), et mind oleks ratsasaabastega sinna sisse sumpama kutsunud. Veidi maad tagasi tulles näis, et saaks ka vähe madalama kraavi kaudu üle, aga ka selle peale ütles Zillion, et tema ei tule. Benjamin omakorda liitus seekord skeptikute klubiga ja ütles oma arvamuse, tehes Zorro hobust. High five, people.
No siis ei jäänud muud üle, kui käisime teisel pool, notsude platsi juures ja läksime pärast tankla juurde galoppi tegema. Kui esimeste sammude ajal oli väikseid nõksatusi tunda, et noh, äkki läheks vähe kiiremini, siis hetke pärast oli ta jälle chill. Küll aga läks kuidagi väga väga mugavaks seljas. Ta näis olevat üleni kummist, igalt poolt elastne, näis kuidagi eriliselt pehme ja mugav.
We'll meet again, kole kole lomp ;)

Via Skyga peale Ruilat

Via Sky polnud täna üldse samasugune nagu eelmine kord, kui temaga sõitsin (justnagu mõni hobune oleks, irw). Alustasime ikka täitsa nutuste nootidega (loe: pea taevas ja tuju mullas). Positiivne oli see, et enamasti ta ikkagi sääre peale jooksis kenasti edasi. Kontakti hoidmine nii õrna hobusega ei ole minu jaoks ka kerge, samuti nagu selle vastuvõtmine nendel hetkedel, kui ta enda pead allapoole pakkus. Esialgu näis see võimatu, aga õnneks läks jupikaupa paremaks, tal polnud enam nina laes ja ta ei olnud üldse enam urr väljanägemisega.
Fey seletas jälle seda, et millal kasutada välimist ratset, mida teha sisemisega jne. 
Aga kõige positiivsem asja juures oli see, et ta taastas mu usu mu paremasse säärde. Mitte üks gramm me paremale sisse ei vajunud, sinnapoole oli nurkadest läbi sõitmine käkitegu ja see tunne, kui korralikult saab mu parem säär vajadusel vastu hobust olla, oli vahelduseks nii nii tore.
Kuna parem pool tundus nii palju lihtsam, alustasin ka sinnapoole galoppi. Ikka paar korda kaotasin tasakaalu, andsin käed ette ja sellest kujunes galoppi ajamine. Grrr. Õnneks tuli korralikke tõsteid ka. Vasakule oli keerulisem.
Tallis avastasin, et vaesel väiksel loomakesel oli sadul selja peale märgi hõõrunud. Ime siis, et ta mu peale urr oli. Niuks.

Pooluste vahetus?

Algus oli raske, aga vahepeal tekkis hetki, mis näisid toredad ja hobune näis õiget pidi olevat? Marit näitas mingeid hobuseid, aga Fey sõitis meiega samal ajal platsil ja juhendas mind natuke ning andis ta pidevat tagasisidet. Ma sain vist aru ka sellest liigutusest, millega ta hobuse alla kutsub. Zillion näis ka sellest aru saavad ja kohati juba tekkis tunne, et vaikselt hakkab paremaks minema ja hobune tunneb ka ennast juba lõdvestunumalt, ka seda suuliste närimist ei olnud enam nii palju, kui ma lõpetasin oma jaapanikeelse morse säärtega ära :)
Kuidas on võimalik, et kui kogu aeg on tundunud parem pool mu tugevaim pool, siis nüüd näib, et ma ei suuda isegi nurkasid läbi sõita, vajume sisse, paremast säärest on sama palju kasu, kui oli enne vasakust? :D
Nagu oleks säär absoluutselt vale koha peal või istuks ma sadulas kõvasti kõvasti kreenis? Üleüldse ei teki seda tunnet, et parem säär oleks vastu hobust... Vasakule pole mingit probleemi, paremale on täitsa jama. Pooluste vahetus?
Pärast Marit vabanes ja tegime natuke pikendusi ja koondamist galopis. Sama lugu - vasakule iisipiisi, paremale täiesti võimatu. Sama raske, kui mõned nädalad tagasi CD-ga vasakule sõita. Ok, näib, et parem pool on ka Zillioni jaoks raskem, aga siis peaks ju olema meie puhul teatud korrelatsioon?

muusikat tahaks

See on nagu miljoni tükiga sajakihiline puslepall, iga kihi all uus ja teist värvi pilt :)
Tegelikult ei ajanud täna üldse naerma.

Sellist lõdvestunud esimest traavi teha ei õnnestunud ja endiselt saan peaaegu iga trenn selle eest, et mul on ratsmed liiga pikad ja see on muidugi kurb tõsiasi. Ka käte asend on veel suur pusle.

Iga hinna eest käed all? See, kuidas mu sisemine (eriti vasak) käsi pööretel reie peal puhkab, on varemgi inimesi endast välja viinud. Tuleb välja, et on hetki, kus tuleb käsi just pisut kõrgemale tõsta. Allright.

Siis on mingist vanast ajast meelde jäänud, et küünarnukid peaks olema täisnurga all ja vastu külge, aga see on ju võimatu, kui ratse on lühike ja käed on eespool sadulat?

Muide, avastan viimaste trennidega, keel põnevusest suust väljas, välimise ratsme kasutamise imelisi omadusi.

Ja siis on mulle uus see hobuse asetamine õigesse kohta. Ma kipun hakkama ühe või teise säärega teda suruma ja lõpetame sellega, et murelik hobune kõnnib nagu puuhobune. Ma saan anda säärtega ainult ühemõttelisi signaale ja ainult siis, kui on vaja saata hobust edasi ja ainult siis, kui ma ei pingesta kuidagi alaselga või puusasid. Actually -been there, done that with Rolly.

Zillion hakkas murelikult suulisi närima. Midagi uut...

Loodan, et mõni päev saab Marit või Fey mulle anda step-by-step instruktsioone selle sammus hobuse õigetpidi asetamise kohta. Täna oli meid platsi peal nii palju, et see ei olnud võimalik. Harjutused, mis me tegime, olid natuke abiks, aga ma tundsin, et mu käsi on ikka väga ebastabiilne ja ZIllion ei saanud eriti lõdvestuda. Rääkimata sellest, et väga ametis olles jään alla vaatama.

Pärast pidime tegema galopis tagasipöördeid nurgast, sõitma natuke kontragaloppi, siis tegema ülemienku traavi ja tõstma õigesse jalga. Sama asi tagasi. Kuna ma ei kuulnud harjutuse kirjeldust, siis oli esimestel kordadel pisut pimeduses kobamise tunne, aga pärast läks paremaks.

Hmm, imelikul kombel on vasakule sõita palju kergem?

Kui kaua võtab aega selle muusikatunde tekkimine?

Kurtna koolisõiduvõistluselt tagasi sõites küsisin Liisilt, et kui palju tema kogemuste põhjal võtab aega koostöötunde saavutamine hobusega ja ta rääkis paaridest, kelle puhul oli läinud aega pool aastat või aasta või kauemgi. Küsisin sama mõned päevad hiljem Georgilt, kes hakkas naerma ja ütles, et ta pole oma hobusega seni seda veel saavutanud. Ja muigas, et kui Dolluga hakkas ta sõitma sügisel enne meistrikaid, siis esimene koostöö tunne tekkis kaks nädalat enne meistrikaid.

Sellistel päevadel nagu täna pakuvad need lood mõnevõrra lohutust.

a millal ma viimati kukkusin?

Ma mäletan üht Zeppelini seljast kukkumist. See oli 2013 detsembris. Kas ma ei olegi peale seda kukkunud? Äkki Carpi seljast nende osavate tõrgete ajal? Aaria seljast?

Kukkumine polnudki nii valus. Kui küünarnukk sai šokist üle ja jälle liikuma, ronisin selga ja sõitsin (oluliselt pehmema vasaku käega, irw) edasi. Valus oli pärast kodus käe külge kuivanud pluusi küünarnuki küljest lahti rebida.

Oi kurja, kuidas ma täna olin hädas selle müstilise silmamõõduga ja seda juba soojendushüpete ajal! Esimese valiklatiga ristikese puhul vaatasin jonnakalt üle takistuse, aga siis pidin hoopis valiklatti vaatama hakkama. Ja kui ristike arenes edasi lattaiaks ja siis kõrgemaks lattaiaks, siis mulle tundus valiklati ja lati vahe nii kitsas ja pisike, et ajas mu igatpidi segadusse. Sisenda siis hobusele, et olukord on kontrolli alla ja ära muretse, I know a shortcut :P

Paremasse jalga peale takistust saada ei olnud lihtne. Noh ja siis pakkus ta esimestel kordadel mulle peale takistust jalavahetust, mis oleks võib-olla mõnikord isegi kenasti õnnestunud, aga ma suurest hirmust võtsin enne pööret ta ikkagi traavi. Kolmandal korral ta enam jalavahetust ei pakkunud :(
Õnneks järgmine kord õnnestus peale takistust õigesse jalga maanduda.
Selliseid kogemata vahetusi ja risti vahetusi tuli ka ette, urr.

Edasi ei läinud eriti paremaks, sest ka okserile ei saanud me kuidagi õigesse kohta pihta. Ma olin valmis, et ta teeb sammu alla, tema oli valmis minema kaugemalt lendu või vastupidi. Känguru oleks ilmselt olnud stabiilsem piloot.

Olgu, võib-olla ei olnud nii väga paha, mõned hüpped tundusid ok. Kui samm juhtus vähe rohkem klappima. Püüdsin rohkem teda tuua lähemale, mõtlesin väljenditele nagu tihe galopp ja alla toomine, samas - ühes hüppetrennis paar nädalat tagasi tuli jälle rohkem hobust edasi sõita ja ma olen pigem alati olnud hädas sellega, et ma pidurdan liiga palju hoogu maha. Kui läks parkuuriks, siis kommenteeris treener, et olime ikkagi liiga murelikult liiga palju ringi tuisanud. Välja arvatud esimene takistus. See oli olnud hästi tuldud.

Ühe korra jäime okseri ette seisma. Ja siis ma vudisin järgmisel korral suure entusiasmiga sellest ilma hobuseta üle. Tere talv... Kedagi süüdistada ka pole. Nagu ma poleks CD seljas kunagi sellise olukorraga silmitsi seisnud, heh.

Jätkasin natuke murelikuma hobusega (ilmselt unistas kängurust) ja sõitsime oma raja ära. See oli muide täitsa tore rada, peaks selle mõnikord päevavalges siia joonistama.



Nüüd peab saama ta rohkem turjast ja seljast tööle, täna saime selle eest ka märkuse. Ta painutas kaela, aga ei töötanud niimoodi läbi selja nagu võiks. Sellest trennist, kus terve trenni ajal oli turi kõige kõrgem punkt topline'l, on juba natuke möödas.

Enne oli tunne, et selle ratsutama õppimisega on kiire, aga nüüd oleks nagu veel kiirem hakanud.

P.S. Ja ma ei mõtle, et nende okseritega on mingi issue. Kategooriliselt keeldun nii mõtlemast. Kui ma hakkan mõtlema, et nendega on mingi issue, siis saabki neist issue.
Nope.
Ei mõtle.

ujumistrenn

Esimene traav näis väheke rohkem elu ja hoogu täis, kui eile. Mul on ikka kogu aeg kahtlused ja kõhklused selle suhtes, et kui alla tohib teda küsida ja kas ta liigub "õigetpidi". Mis puudutab justnimelt pead ja kaela, siis olen püüdnud lihtsalt saada teda sellisesse asendisse, et turi oleks kõige kõrgem koht, aga nii mõnigi kord liigume ikkagi "murtud kaelaga".
Täna juhtus ka sekka "krabisamme" ja küliskõndi ja muud sellist jama. See säärtega külgede vastu klammerdumine viib kogu alaselja krampi ja siis on sealt raske hobuselt edasi pehmelt ja vabalt liikuda. Väga meenutab Rollyt.
Teises traavis tegin treeneri julgustusel natuke täisistakut. Mitte, et ma kardaks, et on valus või ebamugav, aga see tunne, kui hobune jõnksatab ehmunult all ja jääb krampi, on midagi, mida sajaga väldiks. Nii proovisingi teha ettevaatlikult, kui tundus, et praegu on kõik nii hea ja rütmis, et ma ei jää hobust segama.
Galopis oli ka rohkem hoogu ja särtsu, aga ma tundsin mitu korda, et parema sääre ette on hobust raske saada. Asi paranes siis, kui sain juhised vasakut ratset lõdvemaks lasta ja siis uuesti proovida. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?
Grand finale harjutus oli galopis tulla nurgast läbi, keerata maas lamavate traavilattide poole, võtta hobune traavi ja peale latte tõsta jälle galoppi. Ei ole ju väga raske? :)
Paremale poole ei olnudki, aga vasakule poole sõites näis iga osa ülesandest eraldi väljakutsena. No näiteks traavi jäämine. Siis sellisesse traavi jäämine, et üle lattide ka mahuks. Peale latte otse edasi liikumine (!!!). See oli just eriti raske koht. Tundsin, kuidas hobune ühele või teisele poole vajub ja kõik liigutused, millega püüdsin asja parandada, näisid omavat ülemäära tugevat efekti, mille tulemusena ujusime ühelt poole teisele poole. Zillion hakkas peale latte ka natuke kiirustama ja pakkuma, et lähme ruttu ruttu galoppi. Nii et kogu selle ansambli kokkusaamine näis mulle paras pusle. Ma ei ole veel harjunud sellega, kui vähesest tasakaalu muutusest või sääre puudutusest selle hobuse puhul piisab.

vasak pool ja arütmia

Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma ei olnud selga istudes vähe põnevil, et kas seekordne esmaspäev (loe: päev peale Zillioni puhkepäeva) toob ka mõne lõbusa edasihüppe. Me olime platsil täitsa üksi. Või noh, kahekesi.
Aga ei midagi sellist, alustasime rahulikult sammu ja kui Milla ja Via Sky laekusid, siis hakkasime vaikselt traavi tegema.
Blue Monday näis sellegipoolest käes olevat, sest olgugi, et mina olin peale oma isiklikku puhkepäeva enda arvates valmis suurteks tegudeks, siis näis, et hobune on veel puhkereziimil. Esimene traav näis väheke vaevaline ja laisavõitu.
Marit lasi meil teha samm-peatus üleminekuid ja asi paranes iga minutiga natuke. Vähemalt reaktsioon hakkas muutuma kiiremaks. Mu välimine käsi on ikka tagurlik element. Peale kõiki neid trenne ja kõiki neid artikleid ta ikka läheb pööretel (ja üleminekutel) lahkelt ratsmega ettepoole. Ja ma tegelikult ju tajun ja tunnen erinevust pööretes ja saan mõistusega aru, kui vale see on, aga old habits die hard.
Teine old habit, millega ma iga trenn kaklen, on see, kuidas mu sääred tahavad hirmsasti kogu aeg hobust tonksida ka siis, kui seda tegelikult vaja pole.
Üldiselt läks küll paremaks. Galopi ajal tekkis vasakusse jalga jälle pisike arütmia tunne. Noh, et ma ei oska hobuse rütmis kaasa liikuda ja jään nagu teda segama. Paremale polnud mitte midagi sellist ja treener märkis ka ära, et vasakule hobune ei taha niimoodi lõdvestuda nagu paremale poole. Homme proovin seda silmad-kinni-varianti. Või siis äkki mingit tuimestavat süsti puusadesse? Ok, nali naljaks, aga see on midagi, millele peab saama jälile ja mille peab ära lahendama. Mõnikord on vasakusse mugavam ja mõnusam sõita ja teinekord jälle ei saa ma biidile pihta. Hmm.
Tegime läbi traavi jalavahetusi.
Täisistakut ma täna eriti ei teinudki.

rasked pöörded

Täna püüdsin mängida mängu, et kui-ma-oleksin-koolisõitja,-kuidas-ma-siis-istuksin. Pigem ikka tagapool, hoiaksin keha ja ka sääri rohkem tagapool?
Zillion oli taaskord imeline. Ta nagu poleks päris hobune, vaid täitsa väljamõeldud. Ta pole vist oma elus isegi seda ütlust kuulnud, et inimesel (või hobusel) peab vähemalt üks pahe olema.
Pöörded ei ole mu tugevaim külg, mulle tundub, et liiga palju püüan kätega pöörata ja ei suuda niipalju kui vaja, mõjutada säärtega ja istakuga. Pidime tulema traavis keskliini pidi üle kahe maaslamava latija siis keerama teises suunas, kust tulime. Ehk kaheksaid.
Hiljem tegime sama asja galopis, ainult et üleminekuga traavi enne latte. Igasugu porri sattus vahele, küll keerasime üle, küll vingerdasime, küll tõusime valesse jalga galoppi või ei jõudnud traavi jääda.
Siis jalutasin natuke Rollyga, kes käitus nagu ta oleks natuke meeleheitel. Küll ajas ta nina mulle taskusse, küll müksas mind kergelt peaga selja tagant, kui ma peaks umbropsu mingi diagnoosi panema, siis ma ütleks, et tal oli täna suur suhtlusvajadus. 
Pärast viisime Zillioni ja Springstormi maneeži müttama. Koppel oli hullult mudane ja ilm läks vahepeal hirmus vihmaseks. Maneež näis sobiva treffpunktina ja nii nad seal siis seisid ja tegid oma peadega ennastunustavalt südamekujundeid. 

soojenev CD

See oli esialgu kõike muud kui tuttav. Carp oli hoopis teistsugune. Ma ei mäleta, et ta oleks juba esimeses traavis olnud nii urr ja nii turtsakalt kõigele vastu olnud. Lisaks oli meil mitmeid misunderstandinguid - ta oli väga kindel, et ta teab, et mis nüüd tuleb ja pakkus mulle kõige peale oma versiooni asjast. Noh, et kui panen sääre vastu, siis tähendab see ainult ja ainult kiirendamist. Või kui traavid tehtud, siis ongi vaja hüpata nurgast galoppi, vahet pole, kuidas parasjagu meil jalad sõlmes on.
Õnneks läks tasapisi paremaks. Ma ei osanud ka ju esialgu oma sääri kuskile paigutada selles uues sadulas. Selleks ajaks, kui jõudsime galopini, pakkus Carp taas suure õhinaga iga paari sammu tagant, et ta võib galoppi joosta ja üleüldse, pange talle nüüd rada üles. See, milline kõva mutt ta tegelikult on, ei ole küll grammigi muutunud.

Fey sõitis Zillioniga ja andis lisaks näpunäidete (seda võib suht otseselt võtta) ka tagasisidet hobuse kohta.
Mul oli nii hea meel, kui ta ütles, et hobune pole kuidagi läinud laisemaks ja toimib ikka pehmelt ja mõnusalt. Ja et paremale poole on ka galopitõsted ja üleminekud oluliselt paranenud. Vasakule poole küll mitte. Ma tean, ma tean...

Ja ikkagi - seda, mida ma üritan teha esimeses sammus mitu volti, teeb tema kolme sammuga. Oi, kuidas mul on vaja need nõksud ja tunne kätte saada...

kipa

Iga korraga läheb hüppamine selle musta poisiga tuttavamaks ja tuttavamaks ja täna tundsin, kuidas sääred olid kogu aeg külgede peal "kinni", ei olnud enam seda tunnet, et hobune on kitsas kui paberileht.
Ja palju toredam on see ka, et ma tunnen, kuidas ta eest ei ole enam nii tühi või olematu kontaktiga. Ma tunnen, kuidas hobune viib mind kergelt edasi.
Enne trenni tundsin pisikesi liblikaid kõhus, aga need kadusid peaaegu kohe peale selga ronimist ära. Jah, Zillion oli seda nägu, et please, keep me occupied, siis pole kõhe olla. Üks kord, kui Tiku meie kõrval oma lindikava  (või oli see plangukava?) esitas, hakkas Zillionil hirmus ja ta näis valmis kiirendama, aga kui ma võtsin korraks välimist ratset ja surusin sääred vastu, siis ei juhtunudki midagi.
Soojenduse ajal oli küll see ratsmepikkuse küsimus jälle aktuaalne. Ma võtsin esialgu poliitika, et pigem natuke lühem kui pikem ja niipea, kui ma seda olin teinud, siis tundsin, et õlad vajuvad ette. Kui ma õlad saan paika, siis lasevad näpud ratsmed pikemaks. Nuta või naera, mu ülakehal oleks nagu vandenõu - ratsmed igal juhul pikemaks, et oleks laisalt mugav ja ei peaks hobuselt midagi nõudma.
Katrin sõitis Bacardiga vahepeal mööda ja naeris, et kandades võiksid olla tinaplönnid, siis püsiks need paremini all. Noogutasin ja mõtlesin, et küünarnukkides peaks ka olema. Kui küünarnukid oleks kõige raskem osa käest, siis ei läheks õlad ja randmed nii kergelt paigast ära.
Kokkupakkimine on veel üks minu pisikestest vigadest, mis hiilib kergelt ja märkamatult ligi.
Kui muidu tundub mulle Zillion vasakule lihtsam sõita, siis näiteks vasakpöörded kipun hirmsasti üle sõitma. Soojendushüpete ajal ei olnud seda niiväga tunda, aga kui tegime suure platsi peal kaheksaid ja jalavahetusi läbi traavi, siis ma pidin korduvalt mõtlema, et tahan platsi jagada mitte pooleks, vaid kolmeks, siis sain normaalse kaare keskliinile tehtud.
Soojendushüpped läksid enam-vähem, ma püüdsin kogu aeg hoida galoppi elavana. Eelmisest korrast olid meeles need kauged-kõrged hüpped ja mul oli kogu aeg kulm üleval, et noh, kas täna tuleb kordus, aga ei tulnud.
Rada koosnes ühest lattaiast, siis nurgast välja okser, siis teisest nurgast välja plank ja 5 fuleega lattaed järele. Lattaaia järel oli vaja otse saada, soojendushüpete ajal vajusime kohe peale seda takistust paremale ära.
Okserile oli küll ebaõnnestunud pööre, treener ütles, et ka volt oleks aktsepteeritav olnud, aga ma tundsin tükk maad enne takistust, et hobune näib hoolimata kõigest ikkagi sääre ees ja meil on aega atra seada ja läksime ikkagi okserist üle.
Ma pean tunnistama, et viimased hüppetrennid olen ma saanud naudingu vasakpööretest. Ma võiks neid lihtsalt mõnu pärast veel ja veel sõita. Tänagi, peale okserit tundsin, et võtaks galoppi veel kokku ja lihtsalt mõnuga joonistaks siia maha praegu perfektse kaare? Aga no ei saanud, sest plangule oli vaja läheneda. Suure nautimise tulemusena sain hobuse otseks alles samm-paar enne planku ja see näis olevat üks põhjustest, miks esimesel korral sealt lattaiale oli kuidagi väga imelik sõita. Teisel katsel õnnestus paremini ja minu suureks üllatuseks näis palju lihtsam läheneda sinna poolistakus.
Kipa.

* * *
Ma hoian ennast iga päev tagasi, et mitte teda vaadates kogu aeg kohtlaselt naeratada. Miski temas toidab midagi minus. Äkki see on oma hobu tunne?