Domingo

Domingo oli täna ikka endine Domingo.
Niipea, kui sain jala üle sadula, pistis jube kiiresti edasi sammuma, nii et ma lühendasin jalusepikkust lõpuks hoo pealt.
Mõne aja pärast tuli treener, kes käskis hoogu maha võtta ja siis saime ka traavi minna.
Endiselt olin suht tihti hädas sellega, et ta vajus õlaga välja. Eriti just paremale sõites. Tegin üht volti jonnakalt kolm korda, kuni lõpuks sain oma välimise jala ja ratsme kenasti nii hoitud, et ta enam välja ei vajunud.
Rohkem oli vaja jalgu ümber hoida. Iga kord, kui mul see vähe pikemat aega õnnestus, näis, et hobune hakkab allapoole tulema, aga päris sellist tunnet, nagu ükskord, kui me tegime galopitööd, pikendusi ja koondamist, ei tekkinud.
Välimine käsi tahab voldi peal üles kerkida.

Galopis oli ka esialgu kapi tunne, aga ma püüdsin seda võtta kui tänast väljakutset.
Väga hull vist ei olnud, kuulsin väljendeid nagu "nichevoo" ja "täitsa ok" :)

vigade parandus

Ma lootsin, et ma saan selle trenni Domingoga uuesti ümber kirjutada ja täna nii juhtuski.
Juba boksis oli teisiti kui eelmine kord. Valjastega sisenedes kordasin endale mõttes, et kui meil läheb jälle vaidluseks, siis ma lihtsalt ümisen endale "ommmmmm..." ja loen numbreid sajani.
Domingo võttis suulised kenasti hammaste vahele koos imelikult haisva kommiga ja oli seda nägu, et ta pole mitte kunagi pead lakke visanud ja suulistest keeldunud. Ooooookeiii..
Platsi peal oli ta ka leplikum, aga need õlaga välja vajumised ilmusid ikka välja ja mul oli kohe deja vu. Õigemini oli see tunne mu kehal. Nii palju on lihastel mingit arusaamist ilmselt tekkinud, et sellisel hetkel tekib ebamugavustunne, nagu gravitatsioon mõjuks valelt poolt. Mõnikord ja mõne hobusega ei saa arugi, kui juba ta on kuskile vajunud, aga Domingoga näib see mulle eriti rõhutatud. Sammus eriti. Tahad teha sümmeetrilist volti ja tunned, kuidas muudkui vajute ja vajute ja vajute...
Well. 
Paremale oli ta nõus keerama pea ja kaela krõnksu (mis muidugi polnud see, mida ma oleks tahtnud), vasakult poolt oma ripsmeid näitama ta aga ei soostunud. Püüdsin säärtega teha niipalju tööd, et hingata oli raske, kutsusin ühelt poolt, lasin ratset lõdvemaks teiselt poolt, tegin mõlemale poole kontrolli mõttes volte. Ja samal ajal püüdsin saavutada seda, et Domingo ei pakuks mulle enam, et "keerame siit vasakule, eksjuonju?" Esimesed keskliini pidi kõndimised-traavimised olid päris päris naljakad.
Kui ma tahan keerata paremale ja vasakult poolt hakkab ta välja vajuma, siis lisaks sellele, mida sisemine säär tegi, püüdsin hoida sealt vähe tugevamalt säärt vastas ja ratset kergelt vastu kaela. Ühesõnaga, improviseerisin meelevaldselt, katsetasin, kas on midagi, mis asja muudaks. Alla vaatasin liiga palju.
Tegime traavis mööda keskliini ka kaheksaid, kord paremale ja kord vasakule keerates. Siis ei tundunud see välja vajumine enam kohutav. Paar korda saime isegi kiita.
Kui eile tundus Rolly seljas galopp kõige mõnusam allüür ja seda hiljem just vasakule poole, siis täna Domingo seljas oli tunne, nagu teeks elu esimesi tõsteid. No ei tõuse hobune galoppi, tee mis tahad. Äkki oli see neljas kord, mis õnnestus? Või viies?
Ja mingit "istu ja naudi" tunnet polnud ollagi, iga sammu nimel tuli väga vaeva näha. Ma isegi ei julge kasutada igasugu fancy väljendeid, nagu galopi kvaliteeti, alustaks sellest, et kogu aeg jäime traavi. Ma vajusin pööretel ette, vaatasin alla, vajusin õlgadest ka ette, ent me vajusime traavi vahel ka siis, kui ma põhjust ei leidnud.
Paremale oli palju lihtsam, minu meelest tõusis ta kohe ja ei jäänud ka nii kergelt traavi. Olid küll mõned korrad, kus ma tundsin, et ta lihtsalt ei taha mu säärtest välja teha, ent mida rohkem edasi, seda paremini meie kommunikatsioon toimima hakkas.
Ja siis tegime vahepeal jälle sammus igasugu improvisatsiooniharjutusi - püüdsin sammu saada kokku, siis edasi, siis mõned peatused sekka ja märkamatult oli ühel hetkel Domingo kahtlaselt pehme, kahtlaselt kaardus kaelaga, kahtlaselt mugav ja ratsmed olid käes justnagu muuseas, mingit survet kumbki pool üksteisele ei avaldanud. Ohh. Wii.
Treener pakkus, et me teeksime veel sellisel moel mõned ringid ja see oli teistmoodi galopp küll. Üleüldse, kui hobune on nii mõnusalt pehme, siis on kogu juhtimine ja seljas istumine kordades lihtsam. Ok, võib-olla ma nüüd fantaseerin ja tegelikult olen ma lihtsalt selleks ajaks ise soojaks saanud :)
Natuke siis lihtsalt kruisisime mööda platsi ja nautisime ilma. Paar korda jäime ikka vasakule poole sõites traavi, aga siis püüdsin mitte traavi kaotada ja teha niipea kui võimalik, uus tõste.
Much better. Much much better.