milla istakutrenn

Kõik laupäevased lastetrennid olid maneežist kadunud, kui Milla meid mustaga kordele võttis.

Ja siis võttis ta mult ratsmed ära. Ja jalused ka.
Seinad plagisesid ja must ei olnud kõige lõdvestunum hobune, kui me võimlema hakkasime.
Venitused, ülakeha pöörded, painutused, jalgade tõstmised, ette-taha kõikumine, poksimine, silmad kinni sõitmine (oplaa, kuidas enam ei kergenda pilvedeni!) ja kõike, mis siin blogipostituses põhjalikult kirjas on.

Esialgu oli Zillion taas murelik, et mis eratrenn siin üldse käib? Maneez on tühi, tema karjumise peale kedagi kohale ei ilmu ja seinad plaksuvad tuule käes õudusttekitavalt. Ma ei tundnud ennast just kõige kõvema kärbsena, kui ma seal seljas tiritamme pidin viskama. Samas ei oleks olnud mõtet seda ka kellegi teise seljas teha. Lõppude lõpuks peab mul musta suhtes usaldus tekkima ja tema liikumiste suhtes pean ennast kohandama.

Isegi kui must Landboy möllamise peale vähe võnksatas, siis midagi erilist ta korda ei saatnud ja trenni lõpuks olin nõus temaga maailma lõppu minema. No eeldades, et tänavavalgustus on olemas, loomulikult.

Long time no seen, Budakoll

Oi, ma sõidan täna Budaga? 

Koplis on soppa rohkem kui rubla eest... Tänan mõttes, et oli meeles kummikud jalga panna. Hakkan taskulampi seadistama, et see näitaks küüni, see läheb pooleks ja patareid kukuvad mutta. Susannal on nii hea nägemine, et ta leiab 66,6% nendest üles. Viimane jääbki kadunuks.
Käsikaudu kobades leiame hobused ja ruttu talli.
Budal on vaja veel maniküür teha, enne kui me trenni saame.

Wiiii, maneežis on peegel seina pandud! Budat ei näi see eriti häirivat, küll aga ei taha ta esialgu eriti lähedale minna peeglitele, mis seisavad nurgas. Iga ringiga natuke rohkem ja rohkem õnnestub teda sinna lükata ja pärast ei ole tal neist ka enam sooja ega külma.

Jep, ma mäletan, et tal oli selline eriliselt võnkuv traav. Alguses ajab nii naerma... Ikka üles ja alla, üles ja alla. Püüan leida kiiresti säärtele õige koht (alati tundub, et nad peaks olema natuke tagapool kui nad on siis, kui lihtsalt lasen jalad jaluste peale vajuda) ja siis, noh, tööle hakata, ilma maa ja taeva vahele kerkimata.

Buda reageerib mu sääreharjutustele küll. Mõnikord läheb rütmist välja ja ma tunnen, et vajun liiga palju taha või ette. Kontrollin jalusepikkust. On jah, lühikesed. Kui ma nad pikemaks saan, siis tundub mugavam ja lihtsam tasakaalu hoida.

Samm-traav-üleminekud. Olin kõhust murdunud ja vajunud seljale. Rohkem püsti. Buda ei vaata enam peeglite poole.

Siis võtab treener meid Budaga kordele jooksma. Ma jään ilma ratsmetest ja pean käed puusa panema. Ja siis edasi kergendama, ilma mõtlemata, et kuidas Buda jookseb, sellega tegeleb treener. Jalad püüavad ikka automaatselt Budat edasi sõita, aga kui ma pean hakkama oma sääre- ja reielihaseid rohkem venitama, kanda all hoidma ja kogu aeg mõtlema selle peale, et kui palju ma õieti kergendan ja kui palju tegelikult peaks kergendama, siis läheb tähelepanu hoopis sellele. Käed ei taha puusas seista, sest siis peaks ju õlad tagapool olema ja need on pigem harjunud olema enesekaitseasendis - ees. Iga rütmimuutuse peale püüavad käed tasakaalu hoidmiseks kuidagi ette minna. Rütmimuutused pole juhuslikud, need on päris tahtlikud, treeneril on pikk stekk käes. Minu asi on neile reageerida, vastavalt siis kas aeglasemalt kergendada või põlvedega hobusest tuge otsida, jaluste peale jääda ja mitte hobuse selja peale vajuda, kui ta kiirendab. Kui ma olen jaluste peal, siis kahtlustan, et säär on liiga ees, aga peab tunnistama, et nii on küll väga mugav seal olla. Eriti kui see säär ei pea seal midagi väga erilist tegema, vaid treener hoiab hobuse liikumas. Käed peavad nüüd olema kiivri peal.

Taivel näib olevat nalja nabani, veel hullem, ta räägib midagi silmade kinnisidumisest.

Galopis pean võtma poolistaku ja suht ees olema - täitsa nagu dzoki. Kogu ülakeha näib olevat täitsa hobuse kaela peal, aga sama ajal kannad all, säär paigal, korralikult ümber hobuse. Buda vuhiseb ja natuke tekib lendamise tunne. Dziisus, kui kihvt! Saan alla vaatamise eest korduvalt märkuse. Reielihased annavad märku, et nad tunnevad ennast puudutatuna.

Kui tempo aeglustub, ei lähe kergemaks, järgneb mõlemale poole paar ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest ka jalustega kergendamine Buda seljas võtab harjumist, aga ka need mõned ringid saavad lõpuks läbi.

Pärast jalutan peeglite juurde Budale näitama, et maailmas on veel üks temasugune. Buda nägu ütleb, et ma sõidaks seenele oma peeglitega.