kodus ja võõrsil

Tänane masterplan oli viia Zillion Niitväljale hüppetrenni, et teada saada, kuidas me võõral platsil üldse käitume. Hurraa. Zillion käitus küll väga adekvaatselt, ta oli igati nõus, et plats on plats ja pulgad on pulgad. Ma ei saanud kordagi aru, et tal oleks olnud mingit stressi või ärevust.
Esialgu oli pigem minul mure, et kuidas ma selle nii ladna vennikese piisavalt liikuma ja ärkvele saan, aga see mure hajus. Täna proovisime, mis tunne on sõita kannustega. Zillioni jaoks ei midagi uut, minu jaoks ikka vähe võõras asi. Ei taha nendega eriti hobuse vastu minna, vähemalt mitte valel ajal. Jube kiiresti kolisid kannad alla, aga Zillion selle eest oli kõike muud kui unine.
Takistuse ees püüdsin küll säärega diskreetselt pigistada, aga sellist asja pole olemas. Kui on säär, siis peab olema S Ä Ä R. Nii juhtuski, et ratsanik kartis esialgu kannuseid rohkem kui hobune.
Kui läheneme takistusele ja ma olen hädas hobuse otseks saamisega, siis hakkan jälle üritama ratsmega teda otsestada. Ja siis on see välimine ratse kuidagi keerdus ümber ta kaela ja käsi teisel pool kaela, nagu ma tahaks teda üles puua või midagi. Raskus sisemisele jalusele peab olema palju selgemini mõistetav sõnum. Ei oleks ju paha, kui ma istuks seljas ka sellise tasakaalu ja istakuga, et hobusel üldse on võimalik mingeid vihjeid mõista, et kuhupoole ma minna tahaks.
Esimene rada oli madalamat sorti ja seal tuli igasugu käkerdamist ette. Marit küsis, kas ma tahan tulla meetrise raja ka ja ei olnud seda pakkudes just kõige innustunum treener platsil. Mina mõtlesin, et kui me Ruilas meetrit sõitma ei jõua, siis kodus me seda niikuinii eriti tihti ei tee ja siis võiksime juba täna siin seda teha. Pioneeri ausõna, ma võtan ennast kokku.
Üle ega ümber ei pääsenud sellest, kuidas tempost sõltub minu valmisolek. Trennis sõidame pigem viksilt ja viisakalt ilma kiirust ületamata, seal ei ole kunagi tuli takus (ega kannuseid ribide vahel) ja takistusele lähenedes jääb sul aega miljon mõtet mõelda.
Parkuuritempos jooksevad pöörded ja takistused hoopis teise kiirusega vastu ja olgugi, et pöörded tuleb ikka korralikult läbi sõita ja jõuda hobune otseks panna enne takistust, siis tasakaalu saavutamine ja hoidmine selles tempos on minu lihaste ja kogu keha jaoks samm keerulisem. Mis viga rulaga aeglaselt mööda asfalti tuterdada, aga lükake hoog sisse ja vaadake, mis juhtub?
Halb lugu on see, et hüppetrenni situatsioone ei saa kuidagi taasluua. Ma püüan maksimiseerida igas trennis saadud kogemusi, ma tuhnin netis ja loen artikleid ja olen nõus kellele iganes selga ronima (me räägime endiselt hobustest, eks?), aga lõppude lõpuks lähevad arvesse ikka ainult sadulas veedetud parkuuriminutid, mida tuleb nädala peale kokku ikka sama arv.
Platsil sattus olema ka Heiki, kes juhendas natuke ja ütles, et kui hobune takistuse peale ei "tõmba", siis ei ole teda kuidagi millestki tagasi võtta. Hobust peab niipalju edasi sõitma, et oleks põhjust tagasi võtta. Seda ma olen ju ennegi kuulnud.
Zillionist oli armas anda mulle andeks meeletu maha- ja suu peale jäämine süsteemi okseri peal ja ikkagi teisel ja kolmandal korral minuga sealt üle minna.
Ei olnud nii halb, et oleks jooma ajanud, ma võin isegi end lohutada, et ma polnud kindlasti suurim tõrkuja täna sel õuel, aga polnud ka nii hea, et Ruilasse nädalavahetuseks asju pakkima hakata :( 

***

Rääkides sadulas veedetud minutitest, siis õnnestus täna neid suurendada, sain õhtul Heinzuga sõita, seekord minu sadulaga. Lootsin samasugust teraapiatrenni, nagu viimane kord, kui peale esimese traavi jorramist pilved hajusid ja hakkas kõlama mõnus muusika ja Heinz muudkui lõdvestus ja jooksis, lõdvestus ja jooksis.
Anyways. Täna polnud see päev.
Eelmisel korral mõjunud taktika ei toonud täna tulemust (ja miks ma üldse imestan, harva, kui kaks päeva on sarnased?). Galopi ajaks olid kandilisest võnkumisest kõik kohad valusad ja süda kergelt paha. Täisistaku peale ei julgenud isegi mõelda. Heinz pole selles muidugi süüdi, sest jumalauta, kui mugav ja pehme see hobune on, kui ta jookseb ratsmes ja "all"!
Vahepeal isegi tundus, et hakkame selleni jõudma, aga siis hakkas Heinz minuga kärkima mu käte pärast. Siis jälle lubas ja isegi tuli korraks allapoole, aga siis hakkas taas riidlema, et ma ette vajun ja põlvedega sadula külge klammerdun. Treeneri sõnul oleksin pidanud rohkem teda meelitama ja vähem "korraldama". Heinz oli mu peale urr.
Lõputraavi ajal pidin tegema poolistakut ja see pole mingi lapsemäng. Ma tundsin, et enne, kui leian koha, kus stabiilselt poolistakusse jääda, jään merehaigeks :)
No täna lihtsalt ei olnud see päev. 
Homme Zillion kordel ja mina motivatsioonijahil.
Ülehomme muljetame jälle ;)