CD with an opinion

Esimene traav oli tuttavalt pingutust nõudev, aga selle lõpus näis, et tegelikult võib tänasest trennist täitsa asja saada. Ja lõpuks saigi, viimased galopid olid väga mõnusad.
Lasin sammupausile minnes ratsme jälle aeglaselt lõdvemaks ja kõndisime paar ringi sammu. Kui ma hakkasin uuesti end Carpi seljas ennast tuletama, panin sääred vastu ja mõtlesin, et võtaks natuke-natuke ratset, tegi too mulle ... Markust... Pea seljas, kõikidele ettepanekutele vastu. Well, see on midagi uut ja mitte nii toredat.
Ei voldid ega üleminekud ei saanud teda leebuma ja mul hakkasid suunurgad alla vajuma. Millist poliitikat nüüd valida? Uuesti alustada jälle vabast ratsmest? Hoida lihtsalt käed paigal ja oodata, kuni hobune mõtleb ümber?
Noh, rütmi oli alguses raskem hoida, aga galopi ajaks läks samm-sammuhaaval paremaks. Selgelt aitas kaasa ka sääre eest astumine.
Midagi uut oli ka see, et pimeduse saabudes hakkas Carp ettevaatlikuks muutuma. Sõnnikukärudega takistus ei kaotanud trenni lõpuni Carpi jaoks oma hirmutavat mõju. Tagumises lühikeses seljas näisid elavat krokodillid ja sealt möödudes tahtis Carp hirmsasti kiirustada. Paremale pöörates vajusime välja ja ujusime valet trajektoori pidi. Ma olin nii ametis selle protestiga, mida ma tundsin, et jätsin tähelepanuta selle, et me vajusime välja. Õnneks saime selle pärast ära parandatud.
Tegime voldi peal galopp-traav üleminekuid, mis aitasid hobusel tema vastupanu unustada ja treener ütles, et ühte oli olnud täitsa ilus vaadata, wiii!

~ ~ ~

Facebookist leitud küsimus trennitüdimuse kohta jäi mind paariks päevaks vaevama. Mul on olnud hetki, kus tahaks lihtsalt pausi/restarti teha ja/või mõni päev puhata, ent õnneks veel mitte väga pikalt.

Nii et ma ei oskagi vastata :( Võib-olla on abi sellest, kui järele mõelda, et miks sa üldse seda teed, miks alustasid? Mis selle juures toob silmadesse sära? Või sellest, kui nö kaardistada, et kus oled, kuhu tahad jõuda, teha plaane ja seada eesmärke? Raamatud, ajakirjad ja videod võivad olla väga inspireerivad. Või teiste trennide ja võistluste külastamine, see mõjub mulle alati väga värskendavalt.
Ja kui muu ei aita, siis võib-olla aitab lihtsalt mõne toreda hobuse nuusutamine?

reede CD seltsis

Keel suurest pingutusest suunurgast väljas, püüdsin kogu aeg Carpi läbi selja tööle saada. Rahulikult, oma rütmis, mitte edasi uhada, saada tagumised jalad tööle ja alla. Paarist jalakaotusest me küll ei pääsenud, aga kui mul olid sääred korralikult toeks tema ümber, siis näis paremini minevat.

Tegin täna sirge peal, keskliinil katse. No mis mõttes see traav on vasakule alati alguses nii vigane? Kas küsimus on alati selles, et ma pöördel kaon kuskile ära? Mul hakkavad tekkima juba tõelised kompleksid selle suhtes. Siis ma sõitsin mööda keskliini, nii otse kui sain, aga vahetasin iga 3-4 sammu tagant jalga, millele kergendada, selle juures hoides muidugi keha, käed ja jalad võimalikult otse ja samamoodi. Noh ja tulemuseks oli ikka see, et ühele poole kergendades oli kõik ilus ja teisele poole näis ikka imelik. WTF?!
Mõne aja pärast läks paremaks, nagu ikka siis, kui me mõlemad soojaks saame.

Galopis oli samuti esialgu vaja pingutada, et Carp ei hakkaks kuskile uhama, aga õnneks ei jäänud ta selle peale, kui ma teda tagasi kutsusin, ka eriti traavile. Olgu-olgu, paar korda ikka jäi, aga see on ikka parem kui mõnikord varem. Töötasime põrke kallal, noh, et seda ikkagi oleks.

Siis tuli selline harjutus, kus pidi galopis võtma voldi peal teda tagasi ja siis jälle sõitma edasi. Esimesed korrad oli muutus tagasihoidlik, viimased olid päris kobedad ja tekkis jälle väike vau-tunne. Ainult, et vasakule sõites olin käed ilmatuma kõrgele tõstnud, ihii. 

P.S. Kellelt saaks Müseleri raamatut laenuks?

järeltulijaga trennis

Väike lapsevanemate välimääraja:
1. Need, kellel ei võiks olla vähem huvi selle vastu, millise neljajalgse selga nende laps trennis istub, peaasi, et too ennast õnnelikuna tunneb ja/või liiga ruttu koju tagasi ei jõua.
2. Need, kes de fakto käivad lapsega koos trennis - toovad koos hobust, puhastavad koos, aitavad sadulat selga tõsta ja platsi peal käivad lapsel ja hobusel järgi, et uurida, kas jalused on ikka enne galoppi endiselt parajad või kas äkki lapsel on vaja pikemat stekki.
3. Need, kes kogu aeg suruvad keelt hammaste taha, et mitte kogu aeg röökida lapsele, et see kannad alla paneks. Ja käsi üles ei tõstaks. Ja ringi ei vaataks. Ja miks ratsmed lontis on?

Vererõhk tõuseb, kui lapsega samal platsil olla. Tegelikult peaks see olema keelatud. Nii tahaks kogu aeg tänitada.

Domingo pakkus kohe alguses päris toredaid hetki, olgugi, et traavis oli tal natuke kiire. Kui sellele tähelepanu pöörati ja me tempot alla tõmbasime, loksus kõik kuidagi paika, Domingo rahunes, hakkas liikuma palju vabamalt, näis lõdvestunum ja palju pehmem.

Nii et oli tore. Mul ei õnnestunud küll korrata üht eelmist trennidest, kus ta oli ikka nii ratsmes ja rullis ja häppi, täna ei õnnestunud sama pehmet kontakti luua. Otseselt mingiks vaidluseks ka ei läinud.

Enne galoppi oli vaja ratsmed vaikselt kätte korjata ja siis sammu lühendada ja pikendada. Mul tuli oma järeltulija Täpi seljas sappa haakida ja harjutust nendega koos teha. Väike üleõlapilk taha, väike kontrollküsimus ja ma sain aru, et poiss ei olnud harjutusest üldse aru saanud. Küsisin, et kas Sa tead, kuidas hobuse sammu lühendada? Pearaputus. Aga pikendada? Samasugune pearaputus.

Oukeiii.. Otsisime vaiksema hetke ja kiiresti püüdsin midagi talle kiiresti seitsmeaastaste keeles seletada, rääkisin pesupulkadest ja muust sellisest. Siis poiss hakkas proovima, võttis natuke ratset kätte, proovis põlvede ja säärtega midagi teha. Esialgu näis, et Täpi teeb seda meie järel lihtsalt imiteerides - kui Domingo pikema sammuga hakkab kõndima, siis Täpi teeb sama. Siis jätsin pikema vahe ja ei teinud korraks Domingo seljas midagi ja poiss proovis uuesti. Voila, selge muutus sammus oli näha. Wiiiii! Harva, kui ma näen teda trenni ajal naermas või naeratamas, aga see oli see hetk. Teel koju ütles ta, et see oli parim osa tema päevast.

Domingo galopp tundus esialgu kuidagi kandiline. Selge see, et kui pole ümarat ja toredat traavi, siis pole mõtet ka imesid oodata.

Lõpetasime ilma jalusteta kergendamisega. Selles oli poiss minust palju vastupidavam.

kollihüppamistrenn

Kas täna hüppame?
Kõik kehitavad õlgu, keegi pole kindel. Keegi pole tegelikult kunagi kindel enne, kui tahvlil on nime järgi kirjutatud H-täht. Mõnikord selgub platsil. Nii et alati väike üllatusmoment :)
Anne teadis öelda, et ei hüppa, aga teeme latiharjutusi.


Peale soojendust tuli tegelikult sõita üht rea moodi asja - üks pisike ristike keskliinil ja siis peale seda traavi ja siis kahe traavilati pealt üle. Carp tegi natuke nägusid, justnagu ta poleks kunagi midagi sellist näinud. Õhtu ja valgus lõid liiva peale igasugu varje ja ta oli seda nägu, et sinna ta oma jalga ei pista. Kui kord üle saadud, siis ei olnud enam mingit küsimust.
Punane kast tekitas rohkem küsimusi (ei, pole mõtet veel rõõmustada, see polnud see päris-päris punane kast, vaid selle pojane, mis oli ehitatud ühest reast ja maksimaalselt 15 cm kõrge). Kolliks kõlbas see suurepäraselt, sest ta oli a) kole, b) läikiv ja peegeldav ja c) väga kahtlaselt uus.
Alguses pidime tulema traavis ja jääma selle ette seisma. Carp ei tahtnud eriti seista, tatsus ringi ja ma pidin projekti uuesti ette võtma. Mitu korda jändasime ja siis saime Domingo tuules ikkagi üle. Püüdsin varakult saada mingit osa lakast käte vahele, sest ma arvasin, et küllap ta lõpuks kohapealt mingi imeliku hüppe teeb, aga ei teinudki. See lakast kinnivõtmine aga rikkus natuke asja ära, sest ma vajusin liiga palju ette.
Otse loomulikult hakkas sama asi algusest peale siis, kui tulime teiselt poolt sama asja. Kasti peale sadanud vihm helkis isegi minule korralikult silma ja Carp oli endiselt seda meelt, et tema elu on talle kallis ja see kast siin ei ole tegelikult üleminemist väärt. Pusisime mitu-mitu korda ja paar korda olin ma juba veendunud, et hobune läheb, kui ta ikka viimasel sammul seisma jäi ja ma ... ette vajusin.
Noh, lõpuks saime ka sedapidi kastist üle ja läksime diagonaali pidi teise platsi otsa, kus pidime tagasisuunas hüppama sini-must-valge lattaia ning siis uuesti kasti. Viimasel korral oli CD juba seda nägu, et ta sööb selliseid kaste hommikusöögiks. Kihvt loom. Ausalt.

Pärast hüppasime veel üht okserit ja siis tegime natuke lõdvestustraavi. 

batuuthobune

Täna Domingoga ja batuutsadulaga.

Esimene traav oli jahmatavalt palju parem kui ma ootasin. Ma olin valmis selleks, et me vajume õlaga välja, aga tuleb välja, et see käte all hoidmine ja konkreetsus mõjub isegi domingodega, sest esimese traavi lõpuks oli mul juba selline tunne, et Domingo ise on huvitatud allapoole tulema ja ta tundus olevat rohkem kui varem säärte ja ratsme vahel (ma ei julge selliseid väljendeid eriti tihti oma blogis kasutada, nii et see oli tõesti seda väärt tunne)

Siis hakkas vihmasadu tugevnema ja Domingo hakkas viltu liikuma, püüdis keerata tagumikku vihma poole ja varjuda, mis nägi välja vahepeal nii, nagu me teeks raja ääres traversit, ihii. 
Kolisime väiksele platsile, sest vihm ei tundunud üle jäävat. Teises traavis tegime kaheksaid ja ma püüdsin iga hinna eest vältida seda välja vajumist. Ma võtsin isegi steki vasakusse kätte ja ka sellel näis mõju olevat. Vahepeal küll tekkis hetki, kus siis, kui see, mis mu sääred tegid, polnud piisavalt tugev selle jaoks, mida mu käed tegid ja siis kadus paar korda tempo ja rütm ära. Samas oli ka selliseid hetki, kus tõesti Domingo jooksis minu tagasihoidlikul hinnangul väga väga toredasti, eest all, seljast pehmelt, ei vänderdanud, me ei vajunud vasakule välja (võtsin steki vasakusse kätte) ja need näisid väga helged hetked.

Story of my life - galopitõsted algasid vaidlusega. Vähemalt esimesed 6-7, kui ma enda arvates tegin selge tõste ja Domingo arvates ei teinud. Lõpuks saime galoppi, mis oli suht laiali ja imelik, aga kui ma seda püüdsin hakata kokku võtma, siis minu suureks rõõmuks Dmingo ei jäänudki traavi, vaid oli nõus tagasi ka tulema.

Üks vähe rohkem pingutust nõudev harjutus oli diagonaalide peale pandud torbikute vahelt läbi tulemine, hobuse traavi võtmine ja teise jalga tõstmine. Jälle see õppetund, et ükskõik kui suur ja robustne hobune ka ei tunduks, kui ta on kenasti kokku võetud, siis on kõik nii lihtne. Kui ta on kasvõi natuke laiali, siis hakkavad tekkima viivitused, tasakaalukaotused (pigem ratsanikupoolsed) ja kätega rapsimine.

kontakti hoidmine

Ikka olen ma Milla sõnul liiga tagasihoidlik oma kätega, kontakti küsimise ja hoidmisega.
Mildora alla kutsumine ei tundunud üldse keeruline, eriti peale kõike seda, millega me esimese poole trennist tegelesime - harjutused sammus, peatused, üleminekud, üle lattide kõndimine, nelja-aasalised serpentiinid ja veelkord - peatused, üleminekud jms. Sammus ja peatustes piisas vaid sääred ümber pigistada ja kergelt näpud kokku suruda, kui hobune keeras kohe oma kaela krussi, pea alla, liikus kuidagi õhuliselt ja pehmelt. Hapuks läheb üleminekute ajal. Noh, ma püüdsin mõelda humaanselt, et kui ta on niimoodi vabatahtlikult kenasti all, siis püüan hoida kontakti ekstrakerge, justnagu mul polekski ratsmeid käes. Noh, nagu Rollyga.
Rolly on selle peale nõus ikka samas meeleolus edasi sõitma, aga Mildora pigem katsetab, et kuhu see kontakt nüüd siis kaduma hakkab ja tõmbab kõik, mis vähegi järele annab, tagasi.
Ooooooo, kui õudsed olid esimesed galopitõsted. Justnimelt sellepärast, et kogu aur läks vaidluse peale. Me mõlemad hingasime demonstratiivselt õhku sisse-välja ja viskasime pead lakke.
Siis tegime veel natuke tööd traavis. Milla aitas kontaktiga, näitas, kuidas seda hoida, kuidas kätt rohkem alla vajutada ja mis peamine, seal seda hoida. No kui siis peale mõnda ringi Milla käekõrval hakkas kõik kuidagi toimima ja toimis ka siis, kui meid lasti vabalt platsile volte ja suunamuutust tegema, siis ei tulnud eriti suure üllatusena ka see, et järgmine galopitõste oli nagu unelm.
Ratsutamine on põnev-põnev-põnev.

koolisõiduhobune Minnie

Jälle üks hobune, kellega pole nii kaua sõitnud, et ma enam ei mäleta, mis tunne oli. Ühest eelnevatest kordadest mäletan vaid seda, et sõitsime takistussõidusadulaga, tegime palju poolistakut ja Taive naeris, et koolisõiduhobusel on kuppel sassis.
Noh, seekord sõitsime koolisõidusadulaga ja poolistakut ei teinud peaaegu üldse. Peale Lakit näis Minnie portselanist hobune olevat.
Alustasime pika ratsmega ja Minnie marssis minema nagu eeskujulik timurlane, ma peaaegu ei jõudnud talle järele ja pidin mitu korda ütlema, et oota nüüd natuke. 
Aga ülejäänud algus oli hämmastavalt sarnane trennidele ... Markusega. Ühe kõrvad näisid kogu aeg mu silmade poole sihtivat ja ma sain kogu hobuse kehast aru, et ta on meeskonnavahetusest nördinud ja mitte üldse rahul. Üks asi, mille kohta laekus pidevalt kaebuseid, olid mu käed, mis ei olnud piisavalt paigal, piisavalt all ja piisavalt stabiilsed.
No ma õppisin küll täna jälle palju. Mitte ainult käte kohta. Sellised hobused, kes nii selgelt muutuvad, kui sina nende seljas muutud, on hindamatud. Minnie näib ühena neist.
Esimestes traavides mõtlesin, et ei hakka teda eest eriti torkima ja keskendun ainult säärtega sõitmisele. Tasakaalus püsimine oli veidi õrn värk, samal ajal pidin mõtlema palju sellele, et rütm ei muutuks. Nimelt tekkis mul vahepeal jälle selline tunne, et me võngume liiga palju üles ja liiga vähe liigume edasi. Kui siis rohkem säärega peale sõita, võib vahel juhtuda selline paha asi, et mõne järsema edasiliikumise peale ma kaotan tasakaalu.Peale mõnd nõuannet ja mõningaid volte hakkas asi paremuse poole muutuma. Oli hetki, kus ma sain aru, et asi oli otseselt mu kätes, need peavad olema palju-palju diskreetsemad. Samas kui ma eest üldse ei kutsunud, siis viskas Minnie pea lakke ja püüdis ninaga kärbseid. Kui ma ikka õrnalt mingit stressipalliliigutust tegin, siis ta tuli küll natuke allapoole.
Noh ja siis me tegime sellist asja nagu õlad sees. Uu, kui põnev. Näis, et me mõlemad loomaga punnitasime endast viimast välja. Esialgu näis küll lootusetu, eriti kui ma tegelikult ei teadnud, mida ma täpsemalt seal seljas tegema pean, aga lõpuks näisid mõned hetked täitsa õiged olevat.
Lateral work on vist selle nimi? Igal juhul tõi see selle tulemuse, et Minnie oli ühel hetkel peaaegu kõigega nõus ja liikus nii mõnusalt ja mugavalt edasi. Tegime traavis kaheksaid ja täitsa ratsutamise tunne tekkis. Ja kui palju lihtsam on siis olla tasakaalus, mõjutada hobust ja hoida käed iseseisvad ülejäänud kehast...
Ja veel, ma pole ainus, kes kahtlustab, et mul on vahetunud keha tugevam ja nõrgem pool.
Pidu lõppes ära esimeste galopitõstetega. Hetkega oli taas tunne, et sõidan suure kandilise kummutiga... kas mul polnud sama sadulaga ka Heinzu seljas sama tunne? Oli jah..
Noh, tegime mõlemale poole mõned tõsted ja ei kiusanud vaest looma sellega rohkem. Jätkasime traaviga, lõdvestustega ja Minnie rahunes ka varsti maha ja jooksis nagu miilenki.
Hurraa.

hüppetrenn Lakiga

Polegi kaua Lakiga kakelnud. Täna ei avanenud ka selleks eriti palju võimalusi, sest ta näis juba esimese traavi ajal nii rivistunud. No eks me jõudsime nende äravedamisüritusteni ka, aga natuke hiljem.
Aga kui ma tohin natuke õitseda, siis sain täna ta vasakusse jalga galoppi ja selleks ei läinudki väga väga palju aega või pusimist.
Ja siis hüpped. Soojendushüpete ajal tulid esimesed tõsisemad vaidlused ka, sest Laki proovis tõsteid ennetada, vedada mind oma tingimuste järgi galoppi või siis kihutada omas tempos platsi teise otsa.
Aga esimesed hüpped ei olnud vist kõige hullemad ja natukese aja pärast sobis Lakile juba see ka, kui ma pakkusin ennast rütmi hoidma ja tempot dikteerima.
Et mu päeva veel paremaks teha, siis vahetas Laki takistuste peal jalga. Ohoo.
Ja meil õnnestus isegi poolistakus takistusele sõita ja sellest üle saada.
Tulime pärast ühest jalast lattaeda ja teisest kohe järgi okserit. Mõned hüpped näisid seljast ja pärast isegi Jenny filmitud video pealt täitsa lahedad.

veelkord jalavahetustest

Carp oli esimese traavi ajal harukordselt vässa ilmega. Kaotas pisut taas jalgu ja ma tegin kõik, et mitte talle selja peale vajuda, püüdsin väga väga olla jaluste peal ja tasakaalus.
Teises traavis vältisime rada, et mitte vastu seina toetuda. Kui välja arvata see, et Carp oli endiselt  seda meelt, et sinine pink takistustekäru juures hammustab ja püüdis sealt minema imbuda, siis tegelikult ei olnudki nii keeruline harjutus. Nurgast välja sõites oli vaja rohkem mõelda sellele, mida käed-jalad teevad.
Üleminekutel traavist sammu ei tohi ma nii palju ka seljast murduda ja taha vajuda. Sääred peavad tööle jääma.
Ahjaa, seekord tegime kuidagi eriti vähe vasakule poole tööd. Nii traavides kui galopis, Carp oli selgelt vasakule poole raskem sõita ka. Painutused ja voldid paremale? Nõrkemiseni. Vasakule? Eiiiiii...
Ja siis pidime tulema galopis paremast jalast, sõitma risti üle platsi ja keskel pidin mõtlema vaid sellele, et koondan-koondan ja koondan hobust ja kui tekib see hetk, et kas nüüd paremale või vasakule, siis pidin püüdma jalga vahetada.
To my big surprise - see polnud üldse keeruline! Vasakusse näis see veel eriti kerge. Kui niimoodi teda hoida koondatud galopis, siis kõik näib loogiline. 
Ainuke jama on, et see, millise hobusega mida vaja on, pole üldse loogiline... Mõnd on vaja rohkem edasi sõita, et tekiks impulss ja saaks midagi temalt küsida, teisega on vaja jälle risti vastupidi.
Ühe hobusega oli vaja kiire säär kiirelt vastu panna ja mitte devalveerida selle mõtet, teisega oli vaja  "pigistada säärega pikemalt". Mõlemal juhul taotlesime justnagu sama asja hobuselt.
A tiny bit confusing.

Rolly & ristikesed

Huh, kui raske on platsile mahtuda koolisõiduskeemisõitjate (no mis sõna ...) sekka.
Esimestes traavides oli üks vana tuttav jama - kui küsin vaikselt, siis pole see Rolly jaoks mingi säär ja kui küsin kõvemini, siis tormab ta edasi: "appi, tapetakse!?" Lisaks oli tal mingi oma programm täita ja minu improvisatsioon ärritas teda. Ta oleks eelistanud ikka joosta mööda rada ja omas tempos. Küliskäiku oli ka korduvalt tunda.
Positiivset võib ka leida. Näiteks on suht tore see, et hobused ei pea blogi. Või ei kirjuta loomakaitsesse kirju.
Mõnikord on juba esimese traavi lõpuks tunne, et hakkame tööd tegema, aga täna ei olnud seda veel teise traavi lõpuski. Seda enam olin üllatunud, kui kuskil keset galopitõsteid hakkas äkki tekkima mingi teineteisemõistmine. Kas aeg tiksus niikaugele? See ei saanud ju olla selle haleda soojendusega seotud?
Pärast läks toredaks ka, me pidime tulema ühest ja teisest jalast väikseid riste. Ma mäletasin küll, et Rolly oli see hobune, kes jätab sammude sättimise ratsaniku hooleks ja nii juhtus ka mõnikord, et meie sammud ei klappinud kohe üldse. Ta tahtis esimestel katsetel pisut enne takistust hakata selle poole tõmbama ja galoppi tuli hoida rohkem koos. Noh ja ainult nii oli võimalik ka enam-vähem näha, kust ja kuhu peaks hüppama. Mis alati ei õnnestu.
Paar korda keskendusin hullult sellele, et takistusel hoida rohkem raskust sisemisel jalusel (kuhu jalga võiks maanduda) ja üks kord tähendas see seda, et ma ei suutnud korralikult teda ristini viia ja me maandusime seal kuskil lattide vahel. See on natuke hirmus.
Kui eesmärgiks oli maanduda õigesse jalga, siis see õnnestus ühel korral ka. Ülejäänud aja tuli teha traavis jalavahetus ja iga korraga oli vaja selleks kiiremini ja kiiremini saada ennast seljas püsti, korda ja kiiresti hobune traavi võtta ja uude jalga tõsta.

galopp-samm üleminekud

Oi kurja, mis ometi toimub selle vasakule poole galopiga?
Tegime galopp-samm üleminekuid. Esialgu tuli traavisamme vahele, hiljem juba muutus kõik kiiremaks ja ka sujuvamaks. Vasakule on valus ja paha ja raske. Jääme traavi, ma ei tunne mingit mugavust seal seljas ja kogu aeg tuleb pingutada, et olla õiget pidi hobuse seljas. Juba see on imelik, et selleks, et saada raskust sisemisele jalusele, on vaja nii palju teadlikult seda sinna suruda. Teistpidi ehk paremale on kõik palju lihtsam. Tõstan vahel enda jaoks stekki ühest käest teise, et see meenutaks, et ära jää mugavama poole peale sõitma, vaid tööta teise poolega vähemalt sama palju kui mitte rohkem. 
Kui ma vajun mõttesse või püüan "tunnetada", siis liigub mu pilk kohe hobuse lakka. Või liiva sisse. Noh, et mingi visuaalne pilt samal ajal ei segaks. No äkki keegi hakkab platsi ääres õhupalle lendu laskma või tiritamme kasvatama.

second chance

Eile pakkus Liisi, et kui ma tahan kellegagi sõita, siis oleks pakkuda Veron. Pakkumine oli ahvatlev, aga päris uue hobusega mööda platsi tuiata ilma instruktsioonideta tundus liiga suur vastutus ja minu füüsiline vorm ei olnud just nädala parim.

Täna kirjutas Liisi tahvlile mu nime taha Veron ja põnevusest hakkasid mu suunurgad jälle kõrvade poole venima.

Kui uus hobune on istumise all, siis tavaliselt ma mingit viisi ... ryhdistäydyn (sorry, sellisel kellaajal ma ei tea seda sõna eesti keeles). Noh, püüan rohkem mõelda oma istaku peale ja vähem teha asju lihtsalt harjumusest. Täna mõtlesin, et säär ja säär ja säär ja sõida kogu aeg hobust edasi, aga siis sain selle eest, et miks ma kogu aeg sügan ja sügan ja sügan seda hobust. Ja säär ei tohi liikuda üles-alla. Lihtsalt vajadusel pigistab. Ja kui hobune ei reageeri, siis tuleb kohe kasutada stekki.
"Veron näitas täna selgelt, kuidas sa säärt üle kasutad", ütles treener pärast tallis.

Veroni kommentaare ma kahjuks ei kuulnud, aga ta tundus mulle igatpidi tore hobune. Ma sain niipalju aru küll, et ta oli natuke laisake ja ma ei julgenud teda eriti utsitada. Selge see, et ma seal seljas ju kaotasin ka vahel tasakaalu, vajusin ette, vaatasin maha ja tegin muud sellist, mis kõik keelatud. Ohh, täisistak näis tema seljas nii mugav...

Nii, Veron, proovime uuesti. Teeks ühe voldi? Ma saan aru küll, et sa oled praegu kaheksate reziimis, aga improviseerimine värskendab? Ei? Miks sa nüüd niipalju seda pead ja kaela alla lükkad? Kas see on hea märk, kui sa suulisi nätsutad? Raja peal on kartulivagu, püüaks mitte sinna sisse vajuda? Oi, terve plats on risti-rästi täis maalatte, nendest peaks ka ohutust kaugusest mööduma. Dziisus, kas Fey tuleb selle pukitava noore loomaga meiega samale platsile? Appi, kuidas me siia kraavi sattusime? Ma ei saa sellest kartulivaost hobust välja... siia me jäämegi... Ei, ma parem ei vaata praegu värava poole, on parem, kui ma ei näe, millise näoga hobuse omanik meid vaatab. Oot, kus ma seda varem tundnud olen... ahjaa, kunagi Cartiniga sõites. Ei, Veron, ärme jää sammu...

Galopitõsted.
Veron oli valmis tõusma, aga ma hingasin sel hetkel, kui ma tema valmisolekut tundsin, välja ja nii juhtus kaks korda, et tõstele järgnes kiire traavi jäämine. Veidi rohkem hobusest säärtega kinnivõtmist ja saime ka natuke galoppi sõidetud. Kui ma kogu aeg enda istaku peale ei mõelnud, siis vajusin vahel ette, vaatasin alla ja vajusin ka õlgadest ette, aga vahel jäime traavi ka siis, kui ma püüdsin pingsalt teha kõike, et neid vigu vältida. Oeh.

Edasi läks täpselt nii, nagu treener peale trenni tagasisidet andes kirjeldas  - sellest hetkest, kui ma tegin valiku, et püüan ükskõik, mis hinnaga teha terve ringi galopis ära, läks asi käest, me kihutasime hullu itsiga mööda platsi ringi (sellise itsiga, et ma ei saanud vahepeal isegi normaalselt voldile keerata). Õnneks hakkas hämarduma ja jääb lootus, et kõik seda pealt ei näinud.

Oh, well...

Liisi ei loopinudki mind pärast tallis õuntega ja ütles isegi, et ta oli hullemaks valmis olnud. Selle üle võib ka natuke rõõmu tunda, I guess.

enda all

Ülesandeks oli igas allüüris mõelda kogu aeg "enda all". Traavis, galopis, sammus ka. Tagumised jalad tööle, loom seljast liikuma.
Näis, et midagi tuli välja ka, aga endiselt vajun ette ja vaatan alla.
Täisistakut ei andnud täna veel teha, aga selg/puusad on paremas korras kui eile.

***

Kuna ma ei saa ilma ennast taas kordamata sellest trennist kirjutada, siis täidan vaba pinna paari G. Morrise tsitaadiga.

“Love means attention, which means looking after the things we love. We call this stable management.”

 

markusja

Kahtlustasin trenni alguses, et sellest tuleb viu-viu trenn, sest Markus alustas kohe oma leivanumbrist - üles-alla võnkumisest, mille peale mu puusad ütlesid, et nii ei saa rallit sõita. Õnneks oli mul nii palju oidu olnud, et võtsin enne trenni ühe diklofenaki tableti sisse ja see jõudis poole trenni ajaks mõjuma hakata. Ma poleks julgenud täna uuesti Tiinale teatada, et kuule, oli tore, et sa eile erakorraliselt välja tulid ja mu korda väänasid (et ma saaks muidugi jälle trenni minna), aga ma tuleks nüüd täna jälle. Ta oleks mind ilmselt jalaga löönud.

Markus jalaga ei löö, pole tema stiil. Ta kisub eest. Vasak käsi oli krampis ja lõi õlast saati tuld välja, kuni hetkeni, mil ma tundsin, kuidas see lihtsalt nõrkeb ja ma ei suuda selle haaret enam kontrollida. Iga kord, kui püüdsin pigistada ratset käes ja siis kätt lõdvemaks lasta, vastas Markus kohe selle käest ära kiskumisega, mida jälle ei tohtinud mitte mingil juhul lubada. Treener käskis hoida käed ühe koha peal ja mida iganes Markus peaga teeb, mina ratset pikemaks ei luba. Sammus oli alguses Markus vehkinud lehvivate ratsmetega endale tuult nagu tahtis, aga traavis alustasime siis selle poliitikaga ja olgugi, et Markus katsetas terve trenni, et kui palju ta ikkagi saab ratset ära kiskuda, siis oli efekti näha küll varsti.

Esimene traav oli laiali ja kujunes mingiks lehvimise-võnkumise vahepealseks. Ma tegelesin rohkem kohanemisega - kuidas istuda nii, et sääred oleks vastu hobust, aga kannused ei läheks vastu, et puusast niiväga ei rebestaks ja et ei vajuks ette kah. See oli see sadul, mis näis mul põlvi tahapoole lükkavat. Pusle.
Pärastpoole hakkasime rohkem tegelema ka sellega, et traav oleks rohkem koos (see näis ka Markusele paremini sobivat) ja ma tegin sammus mõned peatused, siis jälle püüdsin teda pikemasse ja lühemasse sammu saada.

See pea lehvitamine oli läbiv teema, aga Markus leebus mõneks hetkeks ja oli ka ilusaid volte, kus ta pea oli kergelt sissepoole ja täitsa loogiliselt liikumissuuna suhtes. Mulle näis ta vahepeal ülepaindes, aga treener rahustas mu maha ja tegime neid otseks sõitmisi ka. Isegi häid ja kiitmistväärt hetki oli. Vahepeal püüdis vanake jälle piffi-paffi pakkuda.

Ja siis - voila! - oli kohal see hoopis teistsugune loom, see muhe vanake Markus, kes teeb kõike, mida küsitakse (kui just ratset väga järsult ei küsita), ise uhkelt puhisedes ja pingutades. Mul oli raske mitte jõllitada tema kaela ja turja. Ma ei mäleta, et ma oleks sellist Markusel kunagi varem näinud. Kindlasti mitte ülevalt poolt vaadates.

See kõik, mida me galopis pärast tegime, oli puhas nauding. Sellest hetkest, kui hobune on nõus, lähevad hetkega kõik krambid, valud ja pinged meelest ära.

lootusetud jalavahetused

Viimati sõitsin Budaga vist ... mais.
Nii pikk paus võiks tähendada juba sama, kui uue hobusega sõitmine, eks?
Esialgu oli keeruline aru saada, mismoodi ta liigub, aga ma meenutasin optimistlikult meie ühist parimat trenni, kui ma kord sõitsin temaga enne võistlusi ja kõik õnnestus - Buda tegi kõike, mida küsiti, oli ülikergelt reageeriv, pikendas, tuli tagasi, ühesõnaga, unelm.
If I can do it once, I can do it twice, right? 
Nope, think again. 
Ma ei saanud teda tükk aega galoppi. Ok, me alustasime vasakule, aga ikkagi. No ei ole võimalik... Lõpuks tuli ikkagi võtta appi stekk ja siis saime mõned kiiremad ringid ka tehtud, aga endiselt tuli mul looma rohkem edasi sõita ja üles äratada. Selle valguses oli meie pidev traavijäämine lihtsalt hale.
Ka see, kuidas ma enda arvates töötasin säärtega nii palju kui võimalik, ei paistnud kuskile välja.
Plaanis olid jalavahetused (hurraa!), ma olin juba positiivselt meelestatud, ent hõiskasin liiga vara.
Jalavahetuste asemel keskendusime igasugustele muudele asjadele (loe: mitte traavi jäämisele) ja kui kogu trenni olin püüdnud Budat üles äratada, et tema liikumises oleks hoogu, siis nüüd oli vaja "lasta hobusel end lihtsalt takistuseni viia". Oli vaja tulla üle pisikese ristikese ja  siis teisest jalast teine sarnane.
Esimesed korrad ei saanudki õnnestuda, sest olin ametis sellega, et hoida mingit rütmi ja mitte traavi jääda. Siis saime riielda, et kihutame nagu segased takistusele peale. Kui ma püüdsin hobusel lasta omas tempos rahulikult takistuse poole joosta, siis jäime traavi ja komberdasime nii kriminaalsel viisil sellest neetud takistusest üle, et hea, et me seda kaasa ei võtnud.
Raske juhtum. Niipalju siis jalavahetuste harjutamisest.
Mul on iga korraga üha raskem uskuda, et asi on ainult minu peas.

carpe diem

Väga palju tuli sõita "enda alt", nii traavis kui galopis.
Allavaatamine on endiselt probleem.
Poolistakut galopis püüdsin ka teha, aga täna ei olnud nii soodne päev selle jaoks, sest me jäime jälle pidevalt traavi. Galopp iseenesest ei olnud väga paha IMHO.
Jalavahetused pole mu tugevaim külg ja ma olin igatpidi olnud tema seljas viltu, sisemise jalaga vastu töötanud ja nii ei tulnud loomal muidugi midagi jalavahetustest välja.
Urr.

vigade parandus

Ma lootsin, et ma saan selle trenni Domingoga uuesti ümber kirjutada ja täna nii juhtuski.
Juba boksis oli teisiti kui eelmine kord. Valjastega sisenedes kordasin endale mõttes, et kui meil läheb jälle vaidluseks, siis ma lihtsalt ümisen endale "ommmmmm..." ja loen numbreid sajani.
Domingo võttis suulised kenasti hammaste vahele koos imelikult haisva kommiga ja oli seda nägu, et ta pole mitte kunagi pead lakke visanud ja suulistest keeldunud. Ooooookeiii..
Platsi peal oli ta ka leplikum, aga need õlaga välja vajumised ilmusid ikka välja ja mul oli kohe deja vu. Õigemini oli see tunne mu kehal. Nii palju on lihastel mingit arusaamist ilmselt tekkinud, et sellisel hetkel tekib ebamugavustunne, nagu gravitatsioon mõjuks valelt poolt. Mõnikord ja mõne hobusega ei saa arugi, kui juba ta on kuskile vajunud, aga Domingoga näib see mulle eriti rõhutatud. Sammus eriti. Tahad teha sümmeetrilist volti ja tunned, kuidas muudkui vajute ja vajute ja vajute...
Well. 
Paremale oli ta nõus keerama pea ja kaela krõnksu (mis muidugi polnud see, mida ma oleks tahtnud), vasakult poolt oma ripsmeid näitama ta aga ei soostunud. Püüdsin säärtega teha niipalju tööd, et hingata oli raske, kutsusin ühelt poolt, lasin ratset lõdvemaks teiselt poolt, tegin mõlemale poole kontrolli mõttes volte. Ja samal ajal püüdsin saavutada seda, et Domingo ei pakuks mulle enam, et "keerame siit vasakule, eksjuonju?" Esimesed keskliini pidi kõndimised-traavimised olid päris päris naljakad.
Kui ma tahan keerata paremale ja vasakult poolt hakkab ta välja vajuma, siis lisaks sellele, mida sisemine säär tegi, püüdsin hoida sealt vähe tugevamalt säärt vastas ja ratset kergelt vastu kaela. Ühesõnaga, improviseerisin meelevaldselt, katsetasin, kas on midagi, mis asja muudaks. Alla vaatasin liiga palju.
Tegime traavis mööda keskliini ka kaheksaid, kord paremale ja kord vasakule keerates. Siis ei tundunud see välja vajumine enam kohutav. Paar korda saime isegi kiita.
Kui eile tundus Rolly seljas galopp kõige mõnusam allüür ja seda hiljem just vasakule poole, siis täna Domingo seljas oli tunne, nagu teeks elu esimesi tõsteid. No ei tõuse hobune galoppi, tee mis tahad. Äkki oli see neljas kord, mis õnnestus? Või viies?
Ja mingit "istu ja naudi" tunnet polnud ollagi, iga sammu nimel tuli väga vaeva näha. Ma isegi ei julge kasutada igasugu fancy väljendeid, nagu galopi kvaliteeti, alustaks sellest, et kogu aeg jäime traavi. Ma vajusin pööretel ette, vaatasin alla, vajusin õlgadest ka ette, ent me vajusime traavi vahel ka siis, kui ma põhjust ei leidnud.
Paremale oli palju lihtsam, minu meelest tõusis ta kohe ja ei jäänud ka nii kergelt traavi. Olid küll mõned korrad, kus ma tundsin, et ta lihtsalt ei taha mu säärtest välja teha, ent mida rohkem edasi, seda paremini meie kommunikatsioon toimima hakkas.
Ja siis tegime vahepeal jälle sammus igasugu improvisatsiooniharjutusi - püüdsin sammu saada kokku, siis edasi, siis mõned peatused sekka ja märkamatult oli ühel hetkel Domingo kahtlaselt pehme, kahtlaselt kaardus kaelaga, kahtlaselt mugav ja ratsmed olid käes justnagu muuseas, mingit survet kumbki pool üksteisele ei avaldanud. Ohh. Wii.
Treener pakkus, et me teeksime veel sellisel moel mõned ringid ja see oli teistmoodi galopp küll. Üleüldse, kui hobune on nii mõnusalt pehme, siis on kogu juhtimine ja seljas istumine kordades lihtsam. Ok, võib-olla ma nüüd fantaseerin ja tegelikult olen ma lihtsalt selleks ajaks ise soojaks saanud :)
Natuke siis lihtsalt kruisisime mööda platsi ja nautisime ilma. Paar korda jäime ikka vasakule poole sõites traavi, aga siis püüdsin mitte traavi kaotada ja teha niipea kui võimalik, uus tõste.
Much better. Much much better.

Rolly moodi loom

Kõik jälle tuttav ja turvaline. Rolly oli täitsa enda moodi, kui välja arvata, et vasakule poole ta eriti ennast ümaraks keerata ei tahtnud, läks lausa nii murelikuks, et ma tundsin, kuidas mul tiritakse vasakut ratset käest ja käsi läheb pingesse. Hmm.
Voldi peal üritasin siis natuke paremat järgi anda ja vasakuga leplikumalt kutsuda. Läks paremaks küll.
Ikkagi on alati temaga tore. Võib-olla just selle pärast, et ta on tuttav. Ma julgesin jälle natuke täisistakut harjutada, aga see oskus lõdvestada alaselga ja hoida õlad ja käed paigal on ikkagi veel päriselt puudu ja ka treener nentis, et Rolly läheb pingesse mu täisistaku peale. Catch 22?
Rolly ei ütle ilmselt ka kunagi ratsanikule pahasti. Ta võib tunduda küll murelik või püüda kiirustada (näiteks eile, peale seda, kui muutsime suuna galopis vasakule), ent mitte kunagi ei lähe vaidluseks või kakluseks. Armas temast.

Poolistakus pidime tulema üle lati. Selle sadulaga ei näi olevat keeruline hoida sääri vastas, paremale näis eriti lihtne, aga vasakule poole suunda vahetades oli Rolly ärev ja latile lähenedes tahtis kiirustada. Juba pööre vasakule nõudis palju rohkem vaeva ja ma pidin rohkem rütmile mõtlema. Paremale näis kõik iseenesest toimivat. Sellised harjutused on minu meelt mööda.

Võistlustelt tagasi sõites rääkisime Maritiga sellest, et peaks rohkem tegema galopis täisistak-poolistak üleminekuid ja nõrkemiseni poolistakut, aga täna tuli jälle tunnistada, et niisama poolistakus sõitmine ei ärata neid probleeme, mis mul tegelikult parkuuris tekivad. See rütmikaotus, tasakaalu otsimine ja põntsumine selja peal. Need on ikkagi asjad, mis tekivad siis, kui ma ei ole kõigeks valmis ja kui midagi muutub. Ka Carpe Diemi seljas ei ole poolistakus ringiratast mööda platsi sõitmine enam eriliselt pingutusi valmistav. Probleemid tekivad jalavahetustel, tagasivõtmistel ehk alati siis, kui midagi rütmis ja hoos muutub ja ma ei oska hobusega kaasa minna või kaotan tasakaalu.

Huumorinurk: 7-aastane ükspäev kurtis, et tema ei julge hobustele enne trenni süüa anda, kui kedagi täiskasvanut pole ligidal. Ma ei saanud probleemist aru ja ta täpsustas: "ma ei tea, mida "võisegu" tähendab".
(Sellest naljast saavad aru ainult need trennikaaslased, kes mäletavad, mis väikesel mustal tahvlil stekihoidja kohal varem kirjas oli)

ratsakoolide meistrivõistlused

Sõitsime puhta sõidu ja jõudsime mingile kohale ka.
Carp sai igal juhul punase roseti, oleks aus, kui ma sellele vaprale loomale tema kannatlikkuse eest terve kastitäie neid tooksin.
Sõidu ajal ei olnud mingeid ülevaid hetki, rohkem nagu igasugu põntsumist ja tasakaalukaotusi ja muud sellist, aga paar okserihüpet soojendusel tekitasid küll ülevoolavat rõõmu ja elevust.

 

 

Foto eest tänud Kersti Sügisele!

erilised rekordid

Ähhh... No ei oska mina ratsutada...
Tegime täna kindlasti uusi rekordeid, nagu näiteks õlaga väljalangemise rekordid ja platsi peal tuiamise rekordid - püüdsin, mis ma püüdsin, aga nii mõnigi volt kujunes ovaaliks. Taive oli esimese osa ajast oma hobusega platsil ja vahepeal õnneks vihjas mulle, et ma Domingot rohkem edasi sõidaks.
Galopp näis ka nii teistmoodi, liiga laiali, liiga lohva-lohva?
No polnud päris araablasepiinamise moodi, aga ratsutamise moodi ka mitte.

venelanna

Algus oli lubav, tegin kõik mis suutsin, et hoida sääred a) õige koha peal b) kogu aeg kenasti töös, et Imperija allapoole tuleks. Rütmi oli raskem hoida, kui tavaliselt, venelanna näis täna ka rohkem ärevuses olevat, kui viimastel kordadel. Ta on teinud viimastel kordadel pidevalt mulle selgeks, et  ratset pole vaja näppida, ta ise hakkab seda mulle andma, kui ta on selleks valmis. Täna näis alguses ta seda 10 cm kaupa pakkuvat, kuniks jõudsime teise traavi ja seal hakkasid tekkima esimesed errorid.
Üleminekud sammust traavi läksid muudkui hullemaks, ta viskas iga kord pea lakke ja pööritas silmi "nii ei saa rallit sõita"-näoga. Enne galopitõsteid tuli meil tükk aega näha vaeva traavi korda saamisega. Galopis oli endiselt palju mugavam olla poolistakus.
Püüdes mitte vaese väikese turris Pätu või takistuste teele sattuda, jäid meile omakorda ette üleminekud, mis olid kõike muud kui sujuvad. Nagu mul niigi ei väriseks hing kogu aeg sees õrna venelanna pärast...
Võib-olla õrn, aga hingelt vägev Imperija oli mu peale päris pahane ja endiselt üleminekutel kuri, isegi kui ma andsin endast tänase hetke parima, et mitte jääda talle kuidagi käega suu peale, et olla seljas sujuv ja võimalikult õrn.
Nii et tänaseks lõpetasime ära.

Workaholic & me.

Tegime vaiksetviisi Carpe Diemiga täna ise platsi peal trenni.
Püüdsin mõelda nendele tagajalgade peale, mida ta trenni alguses paar korda kaotas, hoida õlad tagapool ja mitte olla selles kreeka E asendis, millesse hirmsasti tema seljas tõmbab - proovin toetuda jalustele, ent kui hoian keha lõdvestununa, meelitab see sadula tagakaare peale istuma ja siis oleks selleks, et seal püsti olla ja mitte kogu keharaskusega istuda sadulas nagu tugitoolis, vaja end hoida kuidagi kunstlikult eespool. Siis jälle ei oska jaluste peale toetuda. Seekord on jälle erinevad lihased pärast trenni aktiviseerunud.
Carp oli oma parimas töömeeleolus, nagu oleks mingite ainete all ja pakkus mulle suht kohe, et tema võtab nüüd asendi sisse ja olgu mina valmis kaasa tegema. Pea alla, puhises ja puristas, ma muudkui üritasin tagumisi jalgu töösse kutsuda, mitte teda laiali lasta ja mitte lasta tekkida mingil igavusel. Mööda rada sõitmine on boooooring, nii mulle kui talle. Nii et, jälle volte, üleminekuid, peatusi, pikendusi, tagasivõtmisi, poolistakus galoppi, koondatud galoppi (mis ei olnud üldse lihtne ülesanne, esialgu jäi ta iga katse peale lihtsalt traavi). Esimeses pooles meie trennist sain mina naha märjaks, teises selle eest tema.
Fair deal.

Rolly / Carpe Diem

Eilne trenn oli ilmselt midagi mu kehale ikka meelde tuletanud ja täna oli ikka märgatavalt mõnusam ja mõjusam hobuse seljas istuda. Rolly kaotas vähem jalgu, oli rohkem koos, reageeris palju kiiremini ja ei vajunud nii palju letargiasse.
Trenni lõpus vahetasime Sandoriga hobuseid ja sain parkuuri hüpata Carpe Diemiga. Kõlas nagu kohanemisülesanne, sest selle loomaga ma olen sõitnud küll ja küll, aga kui soojendust ise ei teinud, on veidi kõhe ja võõras tunne. Noh, et äkki on nupud ära vahetatud vahepeal.

Üheks märksõnaks olid pöördekaared. Noh, enne süsteemi kindlasti, ja siis see tagumine nurk, kus ma plaanisin raudselt korralikult mööda rada selle kaare välja sõita, sest distants rajalt valgele latile näis niigi lühike olevat ja kui pärast seda on vaja lattaiale ligineda, võiks võimalikult vara olla nina õigele poole, et järgmine pööre tuleks ka sujuv.

No ei... Kõike ei saa.
Hoogu oli ja Carp endale omaselt oli valmis peale esimese parkuuri sõitmist sooritust kordama ka minuga. Ent esimesel korral kaotasin enne valget plangu jaluse. 
Teisel katsel jäin vaatama peale sini-must-valget, et oi kurja, ma ei mahu raja peale sõitma ja kuidas ma enne valget latti hobuse otseks saan? Ei ole mingit varianti, et me saame sellele keskele peale... Ja lisaks muule kihutame praegu valge lati poole valest jalast ja ma ometi mäletan, mida meile on räägitud sellest üle õla valest jalast keeramise kohta... Sõitsin mööda, tegin veel ühe voldi ja teenisin trenni lõpuks ära tiitli "volditamise maailmameister".

Peale neid volte oli Carp hämmingus: "oot, me ei sõidagi parkuuri või?"

Noh, pärast oli ikkagi selge, et valides nende kahe halva asja vahel, siis tuleb valida ikkagi see, mis suurema tõenäosusega üle tõkke viib. Muidugi olen trennis ja koduplatsil vähe ladnam ja ei taha suuri riske võtta, aga hobust pole minu kahtluste pärast ka mingit pointi tõrkuma õpetada.

konditsiooni küsimus

Mul on olnud tihti vaja seletada tuttavatele, miks ma ei taha trennide vahele eriti pikka pausi teha. Mismõttes ma kaotan mõnepäevase pausi peale mingi konditsiooni või tunde? See pole võimalik. Nõrk oled või? Mis kuradi spordiala see selline on?
Kui ma seda araablasepiinamist arvesse ei võta (ja ma ei võta, sest see oli võimalikult lühike, võimalikult kohutav ja võimalikult piinlik), siis ma ei ole vist eelmisest kolmapäevast alates ratsutanud?
It shows. 
Täitsa pingutav oli täna Rolly seljas olla. Füüsiliselt ja vaimselt. Mu tasakaal polnud enam nii palju jalustel, mu keha kõikus erinevates suundades ja kui ma ise püüdsin sellest üle olla, siis ülla-ülla, see ei jäänud treenerile märkamata. Võib-olla tõesti mõjutasid natuke teised saapad, aga ma olen nendega korduvalt ka enne sõitnud ja ei mäleta, et nii palju oleks olnud mingeid tasakaalukaotusi, jalusekaotusi või kõikumisi. Ei, pigem on asi ikka minu füüsilises vormis ja augusti viimase nädala tähtpäevades-üritustes.
Rolly kaotas jalgu, jälle. Siis me vänderdasime tihtipeale liiga pikas sammus või traavis mööda platsi ringi. Üleminekud olid rabedad, esiotsale vajumise moega või siis jälle liiga järsud. Not nice. 
Enda kogumiseks oli vaja rohkem vaeva näha. Jalad on vahepeal mitu head sentimeetrit lühemaks tõmbunud. Mis puudutab täisistakut, siis tuleb programmiga otsast peale alustada. Püüdsin mängu juures head nägu teha ja punnitasime ikka väärika lõpuni välja. Väärika tähendas seda, et tegime galopp-traav üleminekuid ja saime mõne eest kiita.

Aaaaaga üks asi veel - Rolly täna jälle nätsutas ettevaatlikult suulisi ja treener ütles, et tema puhul on see alati hea märk. Hurraa!