nagu merelaine

Jep, tunnistan, et mõned mu blogi sissekanded on nii üldsõnalised, et need võiks sama hästi ka olemata olla ja üks põhjustest on see, et tunne, mis seljas tekib või treeneri märkused vajavad vahel läbinärimist. Võib vabalt juhtuda, et mu postitusest võib valesti aru saada ja keegi saab facepalmidest peavalu.
Käisime jälle mõned head ringid pika ratsmega ja siis hakkasin ratset küsima, nii, et ma ise jummala pärast ei muudaks midagi oma istumises, ennekõike alaseljas. Noh, ratsaniku lõdvestatuse seos hobusega ja muu selline värk.
Ja siis tekkis juba sammus vahepeal selline fiiling, et sinu istumise all liigub kõik pehmelt, nagu merelaine. Voogab. See on see sõna. Wiiii!
Galopi pakkumisi on vähemaks jäänud, aga ilmselt pole põhjuseks paranenud istak. Viimased trennid olen ma rohkem improviseerinud selle trenni agendaga. Ei ole alati traav-paus-traav-paus-galopp. Mõnikord on traav-paus-traav-galopp-paus ja täna tegin rohkem pisikesi pause. Mul hakkab pauside ajal igav ja siis ma hakkan igasugu muudele asjadele mõtlema. Zillion saab küll sirutada, aga ta näib ka tüdivat. Pigem siis teeme natuke rohkem asju ja pausid on lühemad, aga tihedamalt?
Tunne oli jälle hea, Zillion näis väga kergelt reageerivat, swear to God, mitu korda näis, et ta luges mu mõtteid. See tunne oli ka, et pigem peab teda natuke tagasi hoidma, kui edasi sõitma.
Vaeva näen ikkagi sellega, et mu käed ei nätserdaks neid ratsmeid kordamööda. Ja et nurkades või üleminekutel ei annaks ma käsi ratsmetega nii palju ette, et ta kukub esiotsale. Ja see jutt, mis treener eelmine nädal rääkis vasakule poole sõites platsi ääre vastu rihtimisest, kehtib ikka veel, vasakule sõites pean rohkem sisemise jaluse peale saama ja välimist ratset samuti hoidma. Üleüldse, see vasak pool, dammit...
Kohtusime ka ühe punase-kollasetriibulise kavaletiga, pisikese ristikesega. Galopis rihtisime seal üle ja see, kui hobune jälle kuulab ja teeb kõike, mida ma oskan talt küsida, on nii nii mõnus tunne. Eks ma käkerdasin ka, aga kui kõik klappis, siis kõik klappis hästi.

P.S. Kui ma poleks hakanud hobuseomanikuks, siis ei saaks ma kunagi teada, mis rõõm on boksi astudes leida hobuse mõlemad tagajalad võrdselt siledad.

P.S. Vabandan Eurovisiooni-teemalise pealkirja pärast. Keskkonna mõjud :P

kavaletitrenn

Külalistreenerite hooaeg jätkub, tegime trenni Heiki Vatseli silma all. 

Zillionil polnud täna mingit kevadet südames. Seal oli puhas hirm, kui me jõudsime üle pika aja maneeži, mille seinad tuule käes ühele ja teisele poole kummi hüppasid. Ma plaanisin tal fliistekki pealt ära võtta, ta plaanis Springstormile sülle hüpata. Iga kord, kui pauk käis, värisesid tal jalad alla.
Ronisin ruttu selga ja pika ratsmega sammust polnud muidugi juttugi. Esimese hääle peale, mis selja tagant tuli, hüppas Zillion hooga edasi, tõmbas pea alla ja hüples pukkidega edasi, nagu pisike eeslike.

Oeh.

Siis saime galopist traavi ja jätkasime lühema ratsmega, kui mulle oleks meeldinud ja kindlasti hoopis teistsuguses meeleolus, kui see, mida kumbki meist oleks eelistanud.

Kui saime vähe hoogsamalt töisesse meeleollu, paranes pilt ja olek iga minutiga. Peagi ei olnud ka enam vahet, kui palju ja mis suunas seinad plagisesid. Nende kõrvalt sai varsti isegi ilma pingestumata mööda sõita.

Väga asjalik trenn oli, harjutused näisid jälle teistmoodi ja pingutust nõudvad. Palju põhjalikke tähelepanekuid, palju asju, mida meelde jätta ja kasutada.

Alustasime traavilattidega, mis olid esialgu maas ja siis tõsteti keskmine üht äärt pidi kõrgemale. Sealt oli vaja mõõdukas traavis üle tulla. Siis tuli peale traavilatte tõsta hobune paremasse jalga galoppi ja tulla sealt üle ristikese. See "paremasse jalga" osutus keeruliseks, nagu olin arvanud. Juba eelmistel kordadel oli paremasse jalga maandumisega probleeme ja täna pidin paremasse jalga tõstmise pärast hobust kogu aeg rohkem ja rohkem painutama.

Siis sama asi teistpidi - galopis üle ristikese ja siis hobune traavi ja üle traavilattide. Oiiii, kuidas mul jäi puudu tunnetusest ja ma ei osanud esialgu oma istakut, käsi ega sääri õigesti doseerida. Mõne katse pärast juba saime korralikku traavi, ilma, et ma oleks teda liialt pidurdanud või käega suu peale jäänud ja saime traavilattidest ka korralikult üle. Ikkagi peab kogu aeg mõtlema, et käsi peab olema pehmem, palju pehmem.

Siis oli vaja tulla teiselt poolt kahene peneroll (esialgu oli seal ristike ja sinine plank) ja peale seda kavalett. Ühtepidi ja teistpidi.
Mäletate seda elu esimest hüppetrenni Zillioniga, kui kurtsin, et hobune näis eest tühi ja ainult jalgadega "toru suunamisega" sain ta takistuse peale keskele ja otseks? No kus kurat see tunne siis nüüd on? Täna püüdsin liiga palju teda kätega suunata ja juhtida ja Heiki ütles samuti, et pean rohkem hobust jalgadega takistuse peale juhtima.

Penerolli peal kuulsin "keha tahapoole!" Lisaks ei ole vaja sellise suht väikese penerolli pärast liiga palju sealt sadulast püsti tõusta.

Vasakusse pöördesse vajusime mõned korrad liiga palju sisse ja treener julgustas mind rohkem kasutama välimist ratset. Peale takistusi punnisime ennast otseks hoida.

Kohaliku tava järgi nimetataks seda ilmselt hüppetrenniks, aga kokkuleppeliselt oli see ikkagi kavaletitrenn, sest kõrguseid polnud ja neljapäeval pidi Heiki tulema päris hüppetrenni andma. Ma palvetan siin, et me teeks seda suurel platsil. Või et oleks haruldaselt tuulevaikne õhtu.

a gentleman will walk but never run...

Ratsutamine on fun ja põnev ja ohtlik ka.
Eriti ohtlik on see, et see läheb iga päevaga funnimaks ja põnevamaks.
Zillion andis täna sellele taas oma panuse :) Jenny aitas teda kinni hoida, kui läksin selga, aga sealt edasi oli tunda neid rõõmsaid hüpped, millega Zillion oma platsile jõudmist plaanis tähistada :)

Hoolimata sellest, et meid oli enne trenni, riietusruumis, ähvardatud igasugu asjadega, kui me peaks eilset showd kordama, ei saanud me täna ilma pukkideta, vahet ei olegi, mida selles nüüd siis süüdistada, päikest, tuult, kevadilma või Zillioni mänguplatsi. Tõsi küll, täna olin mina natuke resoluutsem ja pull lõppes kiiremini ära. Mitu korda tuli ette ka seda, et hobune ütles "äkki nüüd?" ja kui ma siis kohe reageerisin, vastas ta "ähh, unusta ära siis, mood spoiler..."

Selle jutu, et alustage ikka lõdva ratsmega ja pika kaelaga sammu, pidi ka ära unustama. Kui pukkidega ega galopis edasi liikuda ei saanud, siis kõige lähedamal kontrollitud liikumisviisile näis traav. Nii me alustasimegi. Püüdsin hoida ennast vähem seal kummargil ja tuletasin kogu aeg meelde, et kus mu õlad asuvad. Heast istakust oli asi muidugi kaugel (aitäh, Kertu, piltide eest!). Jalused panin ühe augu võrra pikemaks (ettenägelikult juba tallis) ja voila! see tundus olevat nüüd see koht, kus mu sääred haakusid hobuse vastu ja püsisid seal. Kui nad ikkagi ette ronivad, vajun ka kehaga ette, aga sellega peab lihtsalt tööd tegema ja ennast õigesse kohta harjutama.

Sain täna jälle meeldetuletuse alla vaatamise kohta... Kui tulime kavaleti poole, galopis ja mööda volti, siis vaatasin korraks maas jälgi ja tundsin, kuidas mootor sureb välja ja hobune on hetkega sääre taga. Paha-paha. Mitte ühekski sekundiks ei saa ennast lõdvaks lasta :)

See pisike kavalett, millest CD-ga olime üle tulnud, oli samas kohas ja trenni lõpus tulime mõlemast jalast galopis sellest mõned korrad üle. Paremast jalast esialgu samm ei tundunud klappivat ja hüpe näis pikem, aga seni, kuni ma vaatasin otse ette, ei tundunudki seljast suurt vahet olevat. See otse ette vaatamine päästab igasugu segadustest.

Kui me tulime vasakust jalast, laius meie ees peale kavaletti suur avar plats ja kas siis selle või millegi muu pärast hakkas Zillion peale hüpet hoogu juurde küsima. Ma püüdsin jälle jääda oma valitud rütmi ja tempo juurde ja õnnestuski :)

WIIII! 

Ja pärast sai Rolly jalutama! 10 minutit selleks, et veenduda, et väljas on kevad ja linnud laulavad ja päike paistab. Rolly tegi kõik see aeg rohelise draakoni häält, aga kõndis viisakalt ikkagi kõrval.
A gentleman will walk but never run ;)

K Ü L M

Suurel platsil on oma võlud, aga tuule käes on ikka külm. Kui ma õhtul autosse istusin, näitas kraad 0. Great. Mina soojenesin täna aeglasemini üles kui hobune. Kui seda üldse sai soojenemiseks nimetada.

CD oli nii naksakas ja peale galoppi muudkui pakkus ja pakkus, et lähme veel.
Samm oli reibas ja meil oli õnneks aega pika ratsmega ringi ujuda. Traavis püüdsin hoida rütmi ja mina palvetasin samal ajal, et me eriti ei koperdaks. Plats oli suures osas sõidetav, aga tagumine nurk oli jääs ja mida pimedamaks-külmemaks läks, seda krõbedam tundus ka keskmine osa platsist. Eriti sinna ei meelitanud.
Peale soojenemist pidime tulema üle madala kavaleti ja võimalikult kaua peale seda otse. Traavis ja galopis. Carp võttis seda kui lapsemängu, isegi kõrv ei näinud liikuvat. Otse olemine pärast seda ei tulnud iga kord välja, mõnikord tuli ette väikest vänderdamist. Carp hakkas mõnikord ääre lähenedes eeldama, et me pöörame kuskile ära.

Palju põnevam oli vaadata poissi, kui see Silvesteriga sama harjutust tegi. Üle kavaleti ta igal juhul tuli. Silvester siis. Poiss tuli ka, tema seljas. Poisi heast tujust saab aru selle järgi, et ta hakkab siis silma tegema. Täna tegi nurgas kaks korda. Naeratas ja pilgutas silma.

Lõputraavist ei tulnud meil CD-ga midagi eriti välja, sest lõdvestumisega ei olnud seal eriti midagi pistmist, CD muudkui puhkis ja pakkus iga nelja sammu tagant, et lähme galoppi. Me siis lonkisime niisama ringi.

mõnna Minnie

Tore tunne, kui hobuses on midagi tuttavat ja mõned reaktsioonid tulevad natuke automaatselt. No läbi valu õpib suhteliselt kiiresti, nii et see edasisõitmise värk tuleb juba enesekaitseks, hahahaa. Peaasi, et sellega üle ei pinguta :)
Mulle näis meie samm trenni alguses paljutõotav. Esimeses traavis ma endiselt eriti ratset lühemaks kerida ei julgenud, aga kui Minnie hakkas seda siiski mulle sentimeetrite kaupa pakkuma, siis tuli mul kontakti säilimise mõttes ikkagi see vastu võtta.
Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et sadul näib olevat viltu, kui pehmendus seal sõidu ajal ära vajub, sellega, kuidas ma ta seljas istun või millegi muuga, aga nuta või naera - paremale joostes on Minnie juba mitmendat trenni natuke esialgu mossis. Selleks, et ta oleks samamoodi pehme, ühtlase liikumisega ja püüaks ümaralt joosta, läheb mul nii nii nii nii palju rohkem aega kui suunaga vasakule sõites...
Marit pani meile pisikesed kavaletid maha ja pidime tulema traavis nendest üle. Esimestel kordadel tuli kohe mulle meelde meie üks ühine "hüppetrenn" suvel suurel platsil. Hiljem läks natuke paremaks, osaliselt sellest hetkest, kui ma püüdsin leppisin tõsiasjaga, et ta hakkabki iga kord seal lattide peal üles-alla võnkuma ja tegin lihtsalt kõik, mis võimalik, et mitte talle kaela peale kummarduda. Võib-olla viimased korrad oli natuke vähem võnkumist. Pilt tundus endale hirmus ebastabiilne, aga treener ütles, et läks paremaks ja viimased korrad olid olnud head.
Ma lootsin ilmselt saavutada midagi sellist, nagu Carpi või Aariaga, et mingeid ootamatuid üllatusi liikumisviisis enne latte ette ei tule. Vähemalt ei viska keegi mind õhku :)
Ohh, ja siis tegime galopp-samm üleminekuid! No esimesed korrad oli muidugi parasjagu segadust, jäime traavi või siis tegime ülipüüdlikult peatuse. Läks mõned tublid korrad, kui sain õrna tunde kätte, et kui palju midagi vaja doseerida. Minnie reaktsioonile ei saa küll midagi ette heita, kui oskad küsida, siis teeb ta kõike ja kohe.
Lõpuks tegime jalavahetusi läbi sammu (!). Selleks ajaks oli Minnie ka kõigeks valmis ja mingit peaga vehkimist ei olnud, ta ei vihastanud mu peale isegi siis, kui ma kogemata teda kannaga tõstsin. Vau.
Jälle - esimestel kordadel murdusin mina ühele või teisele poole, siis ei osanud õigel hetkel sääri peal hoida või viskasin ratsme ära, aga lõpuks saime hakkama ja teenisime lõputraavi ära.

jalusepikkus, kavalett ja uued harjumused

Soojenduse tegime maneežis ilma treenerita. Selles polnud midagi eriti uut - esimene traav lihtsalt püüdsin rütmi hoida, mitte kiirustada. Mõtlesin tagumiste jalgade peale ja teises traavis tegime põnevamate mõtete puudumisel üleminekuid, kokku- ja edasisõitmisi, volte, kaheksaid, jms. Esimeses galopis näis ta laiali ja tagasivõtmine oli paras ülesanne. Galopp vasakule oli raskem, vahetasin suuna, tegin paremale, see näis palju parem ja siis tegin uuesti vasakule. Ka see näis juba parem.
Nagu eile, tuli ka täna teemaks jaluste pikkus. Tegin soojenduse suht pika jalusega, lootes, et siis on mul hobuse vastas see kõige tähtsam koht säärest. Kui aga me pärast kavaletile hakkasime lähenema, pidin panema jaluse lühemaks ja siis näis kõik jälle nagu vanasti, palju mugavam istuda, vähem ujusin hobuse selja peal ja kergem oli sadula peal istuda.
Kui Marit tuli, siis pani ta meile ühe väikese kavaleti, millele tuli läheneda nurgast välja, lühikese diagonaali peale keerates. Ei tundunud kõige lihtsam pööre, eriti sel juhul, kui mul ei õnnestu Carpi korralikult enda alla jooksma saada.
Esimesel korral pidime jälle sõitma hobuse väga-väga kokku, teine kord tulema normaalse galopitempoga ja kolmandal korral korraliku hooga.
Mul on tekkinud uued harjumused. Niipea, kui hakkab tekkima mingi visioon sellest, kui täpselt meie sammud hüppeni klapivad, hakkavad silmad mööda liiva käima ja vahemaad kontrollima. Jalavahetus paremasse jalga peale kavaletti on sellises olukorras muidugi liiga palju tahetud.
Lisaks olen peale eelmisi hüppetrenne, kus CD tõrkus platsil igasugu värvilisi hambatikke, veendunud, et ma pean enne takistust andma säärtest kõik, mis annab anda. Täna poleks pidanud nii palju vehkima, rohkem oleks pidanud teda hoidma koos.
Kui sellega hakkama sain, lõpetasime tänaseks ära.

lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.

Minnie vol 2

Loomulikult alustasime täna Minniega teistmoodi. Mis veel muutus, oli see, et mingeid vaidlusi ratsmepikkuse üle me ei pidanud ja üleüldse tundus ta palju lõdvestunum ja mõnusam. Vähemalt esimese traavi ajal. Jõudsin mõned hetked isegi siirast rõõmu tunda.
Teises traavis oli vaja tulla keskliinil asuvast kavaletist ja selle ette maha pandud latist üle. Ei tundu eriti keeruline, ega ju?
Guess again. 
Me vänderdasime ühele ja teisele poole (mhmh, traavis), olime kas laiali, ma vaatasin maha või lihtsalt kolistasime ja kolistasime jalgu vastu latte. See ei olnud üldse tore. Mu esimene kohtumine lattidega Jumbo seljas oli kümneid kordi toredam ja oskuslikum. Mõne aja pärast saime loa lõpetada. No ei läinud paremaks.
Kõik ettevalmistused enne galoppi näisid täna lihtsamad. Minnie oli kiiremini valmis kokku tulema, me ei olnud vasakule poole täna niipalju kreenis kui eile ja tõstedki tulid kiiremini ja lihtsamalt. Kätel oli kuidagi kerge, kohati tundsin, kuidas hobune justnagu oleks õigetpidi paindes ja nii vabatahtlikult teeb kõike kaasa, ei jää seisma, ei vaidlusta mingeid mu pooltooreid palveid. Natuke nagu hakkaks looma?
Tunnistan, et ikka läks mitu ringi enne aega, kui tekkis mingi harjumus ta seljas galopis istuda (ja ma muutsin ka jaluste pikkust, mille tagajärjel näis ka mugavam ja lihtsam tasakaalu jääda). Aga mingid hetked näisid juba palju paremad kui eile. Viimased ringid paremale enne pausi näiteks.
Siis pidime tegema kergendatud galoppi. Nali seisneb selles, et seda on palju lihtsam teha siis, kui sa seda ei pea tegema, aga kui see on eraldi ülesandeks, siis on rütmi jõudmine juba keeruline. Nagu siis, kui kirjutad automaatselt sõna "mehhanism" korrektselt ära, aga kui jääd mõtlema, mitu "h"-d sinna sisse käib, tunned ennast varsti nagu morfoloogiline imbetsill.
Paremale poole saime siiski natuke tehtud ja ma sain isegi mingi valemiga natuke kergendada. Vasakule poole oli juba ainuüksi tasakaalus galopi jooksmine ülesanne omaette. Enamuse ajast püüdsin mitte traavi jääda ja kergendamiseni me ei jõudnudki.
Sellest hoolimata oli mul tunne, et üldplaanis läks täna Minniega natuke paremini kui eile, sest neid häid hetki oli rohkem ja vaidlusi siiski vähem.
Treeneri arvamus oli vastupidine, tema meelest ei olnud eilne nii suur katastroof olnud...

lilla latt ja Aaria

Esimeses traavis oli Aaria kange ja puine ning et ma mitte endast liiga hästi ei arvaks, siis hoidis ta pead ja kaela sirgelt püsti ka.
Vahepealses sammus tegin kõike seda, mida Milla oma trennides on pannud tegema - edasi sõitmine, koondamine, peatused. Sekka mõned väiksemad voldid, paar serpentiini, noh, et igav ei hakkaks.
Teises traavis päris nii püsti Aaria lipp ei olnud ja vahepeal tundsin, et juba läheb ta natuke leplikumaks ja natuke rohkem "alla", natuke rohkem puristab ja hingab teistmoodi ka. Rohkem lõdvestatust?
Igasuguse käevõnkumise peale muidugi ei jätnud mära Aaria ütlemata, mida ta sellest arvab. Minu sääred pole ka piisavalt terasest ja istakust rääkimata. Aga me saime ikkagi igasugu asju tehtud. Galopis tahtis ta hirmsasti jääda traavi ja ma pidin suurema osa ajast kogu aeg valvel olema. Nothing new. 
Ja siis kui püüdsin teda galopis edasi sõita ja siis tagasi kutsuda, jäi ta samuti tihti traavi. Hmm. No ma vähemalt ei lasknud tal kordagi sammu jääda, püüdsin traavi kohe saada korda ja kohe uue tõste teha. See polnud eriti keeruline.
Pidime üle lilla madala lati ka tulema, esialgu traavis, pärast galopis. Ühest jalast ja siis teisest jalast. Olgugi, et mingit hüpet polnudki, siis ikkagi on raske lasta silmadel puhata ja hobusel otsustada. Õigemini -  kui tundub, et ei klapi kohe kuidagi ja kohe-kohe kolisevad jalad vastu latti, tekib kohe hirmus kiusatus sekkuda. Kas edasi sõita või sadulas püsti tõusta, et hobusel kergem oleks koivad üle saada, kui nad peaks lati alla jääma vms.
Kui siis pidime tiba erksama tempoga tulema, näis võimatu aru saada, kas üldse midagi klapib. Pilk metsa poole ja edasi. Ikka tuleb seljas kõik ära oodata ja mitte eriti ise sipelda. Ega ma tegelikult ju ei näe ära, kas midagi klapib või ei klapi, olgugi, et püüan võistlustel või trennis mõttes lugeda nii teiste kui enda hobuse samme. Aga mingi tunne enne takistust tekib, eriti kui ei klapi :)
Väike lõdvestustraav. Aaria haaras koplisse minnes veel kaasa suure ampsu tee peale kogunenud heinarullidest ja sillä siisti.

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

Aaria ja pisikesed kavaletid

Zeppelin möllas Liisil korde otsas, Aaria suhtus sellesse väga rahulikult. Ma eriti lähedale ei tahtnud temaga ronida, aga paar korda pidime korderingist ikkagi mööduma. 
Hüppasime pisikesi kavalette, alguses eraldi, pärast 4 tükki järjest. Esimesele ajasin teda tiba liiga edasi. Ootasin kogu aeg, et ta mingi tõrke mõttega lagedale tuleks, aga tundub, et pisikesed kavaletid pole seda väärt. Mõnikord tundus, et samm ei klappinud kuidagi, püüdsin hirmus täpselt temaga kaasa minna, et ma liiga vara ei roniks kuskile ette. Vist tuli enam-vähem välja.
Temaga on alati olnud tore hüpata, tulin jälle trennist hea tujuga.

Hipoteraapia

Hea oli jälle tallis olla! Nädalavahetus möödus Soomes tuuletõmmet ja külma trotsides. Muud hullu pole midagi, aga "vana hea sõber" nohu haakis end külge. Põskkoopapõletiku suhtes ma pole veel otsustanud, kas ta lööb kampa või ei. Praegu olen plaaninud ta sel aastal vahele jätta. Lähtudes teooriast, et ratsutamine on lahendus kõikide hädade vastu, läksin täna trenni.
Esimeses traavis tundus Aaria väga tore, lubas juba head pehmet minekut, aga teises traavis hakkas järsku mingi vaidlus pihta. Kui kergendades saime nurgad läbi sõidetud ja püsisime suht otse, siis täisistakus ei suutnud ma enam nii korralikult kärupoolset nurka läbi sõita ja Aaria näis eest ka suht kange. Võib-olla olid mu käed liiga kanged ja säär liiga nõrk? Midagi oli igal juhul küll nihu, sest ma tundsin, kuidas Aaria ei teinud ei sammus, traavis ega peatuses eriti omapoolset üritust alla tulla. Täitsa mure sellega, sest see pole meil esimene selline tund, kus teises traavis omavaheline dialoog tiba negatiivse maigu omandab.
No olgu, võibolla polnudki pilt nii väga hull, üleminekuid saime tehtud, mõni oli täitsa kobe. Peatused ei olnud täna kõige helgem hetk tunnist, kui püüdsin teda "mõtte jõul" peatada, siis jäi ta üksikuid samme edasi astuma ja kui võtsin tiba rohkem ratset, siis tuli väga järsk peatus. Aga seljas olles jäi mulje, et ta ei usalda mind piisavalt palju, et lõdvestuda ja ennast alla pakkuda.
Ma ei teinud täna mitte ühtegi galopitõstet sammust ja kõik, mis tegin traavist, galopini meid ka viisid. Ma ei tea, kas sellega niiväga saabki kiidelda, sest tegemist on ikkagi Aariaga, kes niikuinii loeb su soove silmist, aga väike rõõmus tõdemine ikka. Püüdsin hoida galopi mõnusas rütmis ja mitte teda üle ajada. Ka galopis ei saavutanud ma sellist lõdvestust, nagu lootsin. 
Siis tulime pisikest kavalett ühelt poolt ja teiselt poolt. Vasakust jalast tulles (ehk siis maneezi uksest tahaseina poole) ei olnud mingi vaev hoida hobune peale takistust otse just nii kaua, kui plaanitud.
Püüdsin sõita nurgad läbi (vasakule keerulisem, kui teistpidi) ja kui suund oli takistuse poole, lugesin lihtsalt rütmi, sest näis, et Aaria ise mõõtis ära kõik, mis mõõta oli. Aega enne kavaletti oli maa ja ilm.
Kui tulime paremast jalast, ehk ukse poole, oli peale takistust otseks jäämine palju keerulisem. Marit käskis kiiremini keha tahapoole lükata ja siis sääred vastu panna. Mõjus kohe, päris ukseni ma Aariat ikkagi sõita ei suutnud, aga ikkagi parem, kui eelmine katse. Igal juhul tundus, et parandasin oma Grafsiga hüppamise tunni vea ära. Mariti arvates oli ok ja tegime lõdvestustraavi ära.
Nohu on vähemaks jäänud. Seis 1:0.

kavaletirada ja Grafs

Eilne trenn ülipüüdliku Rollyga näitas täna Grafsi ebasoodsast valgusest :)
Traavides olime samal lainel ja see oli kõige parem osa trennist. Mõtlesin kogu aeg sellele, et kui mu säär juba kord külge puudutab, siis peab Grafs selle peale ka edasi liikuma. Iga kord kui sain ta liikuma, siis sügasin ja kiitsin teda ohtralt. Tundus lubav ja Grafsi samm oli rütmi täis, mõlemad saime soojaks, ta oli õnneks nii palju rütmis ja hoos, et ma sain ainult enda õlgade ja käte ja kandade peale mõelda.

Teises traavis hakkasin teda veel rohkem allapoole kutsuma ja proovisin nii, nagu Zeppelini ja Millaga tegime - sammus kutsun ühele ja teisele poole, istun sügavalt sadulasse ja sääred kogu aeg töötavad. Grafsiga oli see palju produktiivsem kui Zeppeliniga. Palju üleminekuid, mõned peatused ja täisistakut. Karin küsis, kas Grafs kavalettidest üle tuleb. Mul tuli meelde meie suvine lahe hüppetrenni ja kiitsin valget lätlast, et kui tal hoog sees on, siis tuleb väga ilusasti (famous last words, hahahaa, oleksin pidanud hoopis meenutama seda trenni, kus Anne temaga hüppas ja tuli seljast maha tigedana kui herilane). Siis pani Karin platsil olnud takistused imemadalaks ja ütles, et võime galopis neist üle tulla (rõõmutantsu koht).

Tegime esimesed hüpped, kui tuli ikkagi välja, et kui Rolly või Buda või Carpe Diemi puhul (Laki ei jäänud siit nimekirjast mitte juhuslikult välja) piisab heas galopis pöördeks see, kui hoian jalad torus tema ümber ning keeran pea, õlad ja käed takistuse suunas, siis Grafsiga nii vähesega hakkama ei saa. Ma pean ikka välimise jalaga vägivaldselt tonksama, et ta üldse pööraks. Karin ütles, et ma pean rohkem välimise ratsmega pöörama, aga mul ei tulnud ka see eriti välja ning sellest hetkest, kui pidime hakkama viit takistust järjest tulema, hakkasid kogunema meie kahe kohale murepilved. 

Kui pöörded ei ole täpsed (viide eelmisele lõigule), siis ei klapi miski. Grafs tegi selliseid kaugeid ja hooletuid hüppeid, et mul käis luust ja lihast läbi, kui ma kuulasin seljas olles, kuhu ta tagumised jalad koliseda kavatsevad, lattide peale või vahele. Oleksin pidanud teda tagasi kutsuma või edasi sõitma, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ta hakkab kilomeeter enne hüppele minema. Mulle näis, et ta oleks saanud veel ühe sammu teha, ei osanud oodatagi, et ta nii kaugelt läheb lendu. Nüüd guugeldan märksõnu "how to see the stride" ja "seeing the stride".

Peale mõnda ebaõnnestunud pööret torbiku ja ukse vahel jäi ta juba automaatselt traavi ja ma ei saanud teda enam takistuste vahel galoppi. Sammust? Anytime. Traavist? Nope. Kavaletid jätsid teda nii ükskõikseks, et ka traavis neist üle minnes oli ta suht hooletu. Mul hakkas kergelt sees keerama ja ma võitlesin tahtmisega tema seljast kohe maha ronida.
Karin lasi meil teha mitmeid korduskatseid, ent korralikult me ei suutnud seda rada kordagi läbida, ikka vajusime traavi, puudusid normaalsed pöörded ja trajektoor. Stekki ei oska ma õigesti kasutada, käsi käib liialt kaasa ja tirib hobust suust. Mitte, et Grafs oleks tundnud end mingilgi määral sellest puudutatuna... Karin jäi olukorda arvestades ülirahulikuks. Mina mitte niiväga, aga lõdvestustraavi ajal jõudsin mõelda, et lõppkokkuvõttes oli see ainult üks natuke nässu läinud tund, hobune jäi terveks, mina ka ja kindlasti läheb järgmine kord paremini.

Grafs sai pärast pisut solaariumis mõnuleda ja siis naases oma lõunasöögi juurde boksi. Mina võtsin märgade silmade ja külmunud jalgadega lapse, kes oli peale oma trenni otsustanud minna istuma sooja riietusruumi asemel külma autosse, viisime Georgi ära ja tulime koju end soojendama. Laps jäi oma trenniga väga rahule, oli saanud Karinilt kiita oma istaku eest. Poiss ise oli ka väga uhke, kui rääkis oma galopist "emme, ma hoidsin täna Zasminit üks ring ja veel pool ringi galopis!"

Mõnus trenn Carpe Diemiga

Jälle üks väga hea trenn. Kui Carp just ei uinunud, oli temaga väga mõnus sõita, täna kuidagi pehmemgi kui muidu. Tegime nii traavis kui galopis latiharjutusi, pärast pidime tüürima diagonaalis lati pealt platsi teises otsas olevale kavaletile.

Mul oli hea Marge ja Ellipsi pealt spikerdada, nemad tegid seda esimesena ja ma jõudsin nende sammud enne kavaletile pööramist ära lugeda. Aga peale kavaletti otseks jäämine nõudis minult küll natuke vaeva.
Carp oli tubli, nagu ikka, isegi kui vahel sammus tükkis uni peale, siis tegelikult ei olnud tema äratamine täna küll eriti raske.

Vaatasin eile oma eesmärke, mis olin aasta alguses kirja pannud. Kui veel paar kuud tagasi tundus peaaegu võimatu, et ma suudaks rada aasta lõpuks kenasti läbida ja vahepeal läks kõik üle kivide ja kändude, siis viimaste trennidega on kuidagi usk taastunud. Ma kahtlustan, et selles on ikka süüdi Carpe Diem. 

Väga väga mõnus trenn.

Buda ja valesti läinud ristike

Kuna pidime jälle nädalaks sõitu minema, tahtsin reedel kindlasti veel trenni jõuda. Trenn algas paljulubavalt, kui sain Buda valmis panna ja platsile minna. Seal lootsin teha soojenduse enne treeneri tulekut ära, aga Budal olid teised plaanid, sest põõsad olid hirmsaid olendeid täis ja ühel hetkel keeras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole punuma. Nii ajas naerma. Vaene väike Buda.
Soojendusgalopp Budaga on oma nime väärt. Olen peale seda läbimärg ja kuumem kui Buda.
Kui siis hakkasime tegema kitsast kavaletti (nizzat?), pidin pisut stekki meelde tuletama. Treener juhendas, et mis hetkel ja kuidas seda teha. Unustasin küsida, et kas ja mis juhul seda tohib teha enne takistust või hüpet.
Ja siis see juhtuski. Pidin tulema ristikest ja esimesel katsel sõitsime sellele sisse ja Buda hakkas lonkama... Ma jäin talle ratsme peale ja ta muidugi võttis selle peale hoo maha. Nagu treener ütles, ta on kahjuks või õnneks õpetatud ratsanikku usaldama. Täna siis kahjuks. Viisin ta talli, lasin jalale vett peale, Marit pani talle veel midagi jalale. Hirmus. Lihtsalt hirmus.

Galopp erinevatesse jalgadesse Aariaga

Peale soojendust alustasime keskliini harjutustega - otse, pöörded õigel hetkel, pöörde ajal keha otse. Siis pani treener kaks kitsast kavaletti keskliini peale nii, et mööda keskliini galopis tulles tuli ületada esimene, siis panna end ruttu korda ja jääda traavi ning kohe tõsta hobune teise jalga galoppi, ületada teine kavalett ja jätkata teise suunda.
Pusisin, mis ma pusisin, esimesed uuesti galoppi tõsted läksid nihu. Ma püüdsin kohe traavi jõudes ilmselt Aariat liiga tugevasse paindesse saada ja galopitõsted ebaõnnestusid. Siis seletas Marit, et praegu piisab ka sellest, kui teen ühe käe ja ratsmega vaid stressipalliliigutust ja voila! peale seda, kui ma ei üritanud Aariat enam sääre ja kehaga hullult paindesse saada, läks palju paremini.
Pikalt aga jändasin sellega, et ukse poole liikudes Aaria ei keeraks varem ära, rajale. Viimased paar korda läks paremini.

Kauboimängud Budaga

Budapesti oli täna imestusväärselt lihtne valmis seada, võrreldes varasemaga. Mäletan, kuidas kunagi jamasin kapsliga, sest Buda ei lasknud seda mingil juhul kinni panna, vaid ajas lõugu laiali ja keerutas mööda boksi ringi... Või kuidas sadulat pannes tuli olla ettevaatlik, et ta mind tagumikust ei näksaks.
Täna oli ta nagu lambuke. Pane kapslit kinni või viska sadul selga, Buda ei liiguta kulmugi.
Kui ma aga kummiga Buda ligi läksin, langes mu reiting kolinal alla. Buda tegi kõik selleks, et mulle kõrvade ja hammastega selgeks teha, kui madalale ma tema silmis olin langenud.

Peale soojendust tegime kavaleti peal jalavahetuse harjutusi. Just see, mida mul vaja.
Budale hoo sisse saamine tekitab peavalu. Surun säärt, aga see alati ei mõju. Stekki julgen küll kasutada seina ääres või alles takistuse peale keerates, aga see ka vahel mõjub vaid mõneks sammuks. Liiga palju ratset? Mõnikord enne takistust tunnen, et steki jaoks ma ei julge enam oma tasakaaluga hakata riskima.

No ja kui me siis tegime järjest ja järjest seda kavaletti, ühelt poole ja teiselt poolt, siis vajus Buda vahepeal täitsa unne. Säär? Ei mõju. Pigistan rohkem. Ei mingit abi. Tonksan kannaga. Nope. Siis tõmbasin sääred korraks eemale ja tonksasin teda niiviisi enne takistust. Põhimõtteliselt nagu ajaks jalgadega. Nii mõnigi kord. Nagu kauboid vanades ja kaheldava väärtusega filmides. Puudus veel, et oleksin ise "ihaaa" seljas karjunud. Buda läks küll selle peale rohkem liikvele, ent ma kujutasin ette kui solvunud ta mu peale võis olla. Treeneri nägu õnneks ei näinud ja olin tänulik, et keegi polnud samal ajal mind filmimas.
Kindlasti oleks see pealtvaatajate jaoks meelt lahutav, aga ausalt, ma olen takistussõidu videoid näinud ja paaril võistlusel käinud, keegi tegelikult nii ei tee ... :(

Ausad hüpped ausa Budaga

Buda oli boksis täna kõva kärbes ise. Rahulik, enesekindel, lasi end ilma igasuguste mängudeta puhastada. Ainuke, mis meenutas teda ennast, oli viis, mismoodi ta pea uksest välja ja pisut viltu lükkab ja siis koerasilmadega jõllitab seda lae sees olevat toru, justnagu ootaks, et keegi sealt välja roniks. Seda teeb ta peaaegu iga kord, kui ta satub riietusruumi poolsetesse boksidesse seisma.

Ta lasi end nii rahulikult puhastada, et ma juba mõtlesin, et oot, midagi on pildil valesti. Kui siis aga maneezi läksime, oli ta nagu vaene eksinud lambuke.

a) ta oli ihuüksi maneezis.
b) sealsamas selle alati nii tontliku seina ääres oli üks äärelt mahaveerenud torbik, mis nägi välja just selline, et see ootab mööduvaid budasid, kellele hambad säärde lüüa.

Ausõna, ma ei liialda,  Buda jalad tudisesid all ja ta oli nii abitu-haleda olemisega, et mind ajas ühtaegu naerma ja nutma. Mis siis üle jäi, võtsin ta nööripidi kõrvale ja jalutasime mitu head tiiru mööda maneezi käe otsas, kuni saime selle torbiku kõrvalt ilma kõõritamat mööda. Siis läksime tagasi ukse poole ja ma tõusin sadulasse.

Buda on vasakule poole kangem ja ma hakkasin mõtlema, et äkki olen mina ka viltu ja ühele poole kangem? 

Tegime kavaletiga harjutusi, kus tuleb peale takistust nii ühele kui teisele poole pöörata (loe: ka jalga vahetada galopis). Mul on tunne, et mis puudutab jalavahetust, siis Buda ei tee seda minu märguannete tõttu, vaid neist hoolimata :)

Mida automaatsemaks lähevad liigutused hobuse seljas, seda rohkem vabaneb peas ruumi sammude lugemisele ja planeerimisele.

Kui Buda soojaks saab, siis on ta valmis kogu aeg galoppi tõusma ja ma olin jännis tema lõdvestamisega sammus. Kogu aeg pakkus Buda traavi või ka galoppi, hoolimata sellest, et ratse rippus lõdvalt. Treener siis käskis end täiesti ära lõdvestada ta seljas ja lihtsalt kaasa loksuda ja voila! Lihtsad lahendused keerulistele probleemidele.

Treener nentis, et eilsest kordetrennist on olnud kasu ja see kajastub mu tänases istakus. Jesss!

Domingo ja pisike kavalett

Täna tuli välja kuidagi eksprompt trenn, sain õhtul peale Andre trenni minna Mariti trenni.

Esialgu räägin Andre trennist ka. Jäime muidugi hiljaks, sest sain ta täna koolist hiljem kätte ja ta pidi riideid vahetama autos, sõidu ajal. See ei olnud päeva kõige teravam mõte, sest loomulikult hakkas ta vinguma, kui ei saanud ise sääriseid peale ja hakkas neid sõidu ajal mööda autot laiali loopima ja jorrama. Kui siis lõpuks kohale jõudsime, oli Karin saatnud juba Tarsoni kellegagi trenni, aga palus tüdrukutel Winstoni valmis panna ja Andre sai ikka teha vahetuse ja Tarsoniga sõita.

Kuna minu trennini oli pisut aega, olin 20 minutit Andre trenni lõpust maneezis ja vaatasin. Täna sõitis Andre esimest korda latte. Ta ise ei saanud küll muhvigi aru, et see kuidagi eriline võimalus oli, aga mul oli küll uhke tunne oma Viplalat Tarsonit lattide peale juhtimas vaadata.

Peale trenni, teel Tarsoniga talli poole kurtis Andre, et "ma ei jäänud trenniga täna rahule, sest Tarson ei läinud kohe traavi kui ma tahtsin. Läks teise hobuse järgi, aga ma tahtsin, et ta läheks ise!".
Hoidsin naeru tagasi, teisel nii tõsine mure, aga ma lohutasin südamest, et usu mind, mul on vahel täpselt sama tunne!

Õhtul, enne magama minekut, peale issiga rääkimist jutustas Andre mulle veel oma trenni uhkest hetkest: "Emme, mina läksin lati peale Tarsoniga otse, aga El Beg ei läinud! Ta läks vaata nii..." ja ta joonistas raamatu peale näpuga lati ja suuna. Ei saanud muiet tagasi hoida, ennäe last!

Kiirelt minu trennist, sest ma täna üle pika aja tõesti väsinud. Sõitsin Domingoga, keda oli kerge koplist tuua ja sain ta 30 minutiga kenasti sadulasse ja valmis. Väga sümpaatne olend.
Tegime kõike, nagu ikka. Jändasin mõnikord rajal olemise ja püsimisega, ma ikka lähen vana rada pidi ja haaran valest ratsmest. Mõned pöörded ja painded tulid küll välja. Proovisin ratsmesse kutsuda, paremale tuli kergemini, vasakule poole mitte nii väga. Galopis oli mulle uus tunne (ma vist polegi eriti varem Domingoga galoppi teinud?), aga ta läks küll kenasti esimestest tõstetest.

Kui ta hoo sisse saab, siis läheb nagu Jumbo - piltlikult viie tõmbega teise maneezi otsa. Lihtsalt võrratu! Mõlemal Jumboga on ka väga ilmekas nägu.

Ja siis saime pisikesi hüppeid teha! Väike kavalett, millest tuli üle tulla. Tuli välja enam-vähem, ma ei jäänud rahul sellega, mis peale hüpet toimub. Treener ütles ka tabavalt, et maailm lõpeks justkui takistuse peal ära. Hilisemad katsed olid juba paremad, siis sain kiiremini selga tagasi ja sääre peale. Enne takistust olin säärega kindlam ja endale tundus, et maha ka enam nii palju ei vaadanud. Meeles mõlkus see uurimus silma liikumisest ja Stockdale silmade uurimisest. Youtubest on ikka pisut kasu ka :)

Nii et see oli üks neist jess-trennidest, mille lõpetasin märja ja härmas hobuse ning üleüldise väsimusega. Täna tundsin, et trenn läks asja ette, nii et nüüd, kui lapsed voodis ja koerad talitatud, on silmad juba poolkinni ja hirmsasti ajab haigutama.

Mis kõige parem - homme jälle!