punane poolakas

Geez, päevad lähevad nii kiiresti, et ma jään oma blogipidamisega väga ajast maha.
Täna sõitsin (ilmselt esimest ja viimast korda) Punase Poolakaga ehk Ruslaniga. Väga vahva loom oli, mõnus sõita, tiba sapsu täis erinevate asjade peale, aga see vist täitsa loomulik, arvestades, et tema jaoks uus koht, uued inimesed ja uued hobused. Ja haamritega vastu raudu lööv Reimo paneb ka allakirjutanu vahel võpatama.
Isegi kui tahaks silmad kinni pigistada ja ette kujutada, et mu vasakule poole liikumisel pole nagu midagi väga hullu viga või et mu tasakaal hakkab looma, siis iga uus loom (Ruslan, Lamanšš, nimekiri on lõputu) kriipsutab puudujäägid juba esimese traavi keskel alla. Täna samamoodi - paremale liikudes olid voldid ja nurgad enam-vähem minu joonistatud, vasakule vajusime igal võimalusel sisse ja laperdasime ringi.
Te ei kujuta ette, millise kujuga kaheksaid me tegime, hahahaa!
Treener võttis asja kokku ja seletas ära, mida mu tasakaal, käed ja õlad olid vasaku poole liikudes teinud. Välimise ratsmega pole vaja tegelikult niimoodi võimelda.
Ja... rohkem jalustele. No tõesti peab rohkem tüürima läbi jaluste ja tasakaalu ja juhtima hobust tervikuna.
Galopp oli täitsa ok, olgugi, et päris head rütmi, lõdvestust ja harmooniat täna ei tulnudki. Iga hobusega hoian hinge kinni ja nii igatsen neid täielikke lõdvestumishetki, millal muusika kõlama hakkab. Ruslani rütmile ei saanud ma pihta, vahel näis, et rütm muutus ootamatult ja ma ei olnud tema selja suhtes just kõige hellatundelisem, paar korda põntsusin talle otse selja peale ja oma seljale pean ilmselt ka mingeid painutusi pärast tegema. 
Ja kui nüüd veelkord rütmi mainida, siis see ei tulnud täna kergelt. Ta reageeris küll ilusasti, kui ma aeglasemalt kergendasin, ent iga kord uut hobust silmates tahtis väga talle ruttu järele jõuda. Mõttes tuli kogu aeg takti lüüa.
Zeppelin viskas vahepeal ratsaniku maha ja tuli meie kõrvale seisma ja teatas, et ta ei ole veel otsustanud, kas uus poiss talle meeldib või ei meeldi. Midagi ei juhtunud, Zeppelin saadeti uuesti ratsaniku alla ja Georg sai ta tänaseks taltsutatud ja seljas püsitud nagu näts juustes. That boy is a hero. 
Meie läksime Ruslaniga sokke pesema ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.