 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Ootasin juba stardikate ilmumisest alates, et millal närv tuleb. Eelmisel õhtul puhastasin ja poleerisin saapaid. Närvi polnud.
Läksin magama, ikka polnud mingit adrenaliini, ei mingeid liblikaid kõhus, ei mingit vajadust vaadata öö läbi videoid jalavahetustest, galopitõstetest või Ben Maherist. Dammit.
Magasin nagu laps. Hommikul ärkasin, ärevust ikka polnud. Läksin Kukrumäele ja mõtlesin, et hiljemalt selleks ajaks, kui meie omad koolisõidus võistlema hakkavad, hakkab kõhus ikka mingi tunne tekkima. Nope. Oli selline tunne, nagu vaataks ennast ja võistlusi kolmandas isikus.
Hakkasin paarimeest Carpi valmis panema ja juba oligi aeg riideid vahetada ja platsile joosta. Rajaga tutvuda oli lihtsalt šeff tunne. Parkuur oli loogiline, lihtsalt sõida kaheksaid ja kümme takistust jooksevad numbrite järjekorras sulle ise vastu - nagu treener ütles - koolimatemaatika. Süsteemi ei olnud, kõik takistused tundusid nii madalad. Kaks pööret olid, mis nõudsid rohkem tähelepanu, aga treener seletas need ka lahti.
Kõva Kärbes Carp ilmus soojendusele kõrge sammuga ja kõigile ülevalt alla vaadates: "eest ära, ma viin praegu siin ühe rohelise hüppama!". Marit naeris, et Carp teab väga hästi, miks ta siin praegu on. Natuke rääkisime Carpiga juttu, tegime pisut traavi, volte, üleminekuid ja juba oligi täitsa tore. Ma arvan, et Jevgenia töö temaga koolisõidus, milles Carp hommikul startinud oli, oli tuhat korda abiks, sest ta oli väga koostöövalmis, reageeris kõigele. Samuti oli Anni temaga viimased nädalad sõitnud, nii et Carp oli kõigeks valmis.
Peale Mariti oli vahepeal ka Anni soojendusplatsi kõrval ja jagas juhtnööre sel ajal, kui Marit pidi teisi platsile viima. Anni küsis, et kus mu kannused on ja pakkus, et toob, aga ma ei oska ju nendega sõita ja ei julgenud riskida sellega, et meil platsil Carpiga mingi kommunikatsioonierror ette tuleb.
Viimaste soojendushüpete ajal tundsin, kuidas vägisi veab suunurgad kõrvuni. NO NII MÕNUS OLI HÜPATA! Võibolla see 10-päevane hüppepaus tuli kasuks.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Selle tegin kohe ära, kuulsime kella, tegime väikese voldi ja sõitsimegi stardijoonest läbi.
Esimene takistus oli Carpi meelest nii mõttetu, et ta vaevu-vaevu tegi üldse mingi hüppeliigutuse.
Kolmandaks takistuseks oli tal ilmselt juba mõte, et see 70 cm siin on tegijate mõnitamine ja ta tundus kogu aeg lootvat, et varsti lähevad takistused tema mõõtu.
Pöörded olid enam-vähem. Mõned korrad hüppasin sadulast ikka liiga-liiga välja, aga Carp päästab alati päeva. Video pealt oli näha, et mõni kord põntsusin seljas ja tasakaal on veel lapsekingades, aga tegelikult oli väga väga fun.
Jalavahetused käisid kuidagi nii lihtsalt, üht oli video peal eriti uhke vaadata.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Tegime puhta raja (olgugi, et üks takistus kolises kahtlaselt) ja tulemuseks II koht harrastajates. Aeg 65,22, 0 karistuspunkti, punkte 43 (esikohal oli 49).
Võistkondlikult saime samuti teise koha, mis polnud ka paha.
Eriliselt soe oli vaadata, kuidas kõik see Kukrumäe rahvas nii elas üksteisele kaasa, meeleolu oli pidulik ja rõõmus, lohutati, kiideti ja naerdi. True team spirit.
Muljeid oli palju, aga praegu ei jõua kõiki lisada, pärast kirjutan olulisena tunduva juurde.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
Närv ei tulnudki. Eufooria tuli küll.
Ja tõepoolest, piltide pealt, mis Kersti õhtul netti laadis, oli näha, et mul oli peaaegu kogu parkuuri ajal suu kõrvuni olnud.
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
 |
| foto: Kersti Sügis (aitäh!) |
