Viivuke varastatud vabadust Aariale

Täna käisime kolmekesi maastikul, Hanna Rollyga, Katrin Käoga ja mina Aariaga.
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.

Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.

Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe. 
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?