Võitlesin kiusatusega küsida teistelt, kuidas ta on. Alati, kui keegi soovitab millelegi ühe või teise hobuse puhul tähelepanu pöörata, siis läheb täpselt vastupidi ja tekivad hoopis teistsugused mured.
Küsisin selle asemel hoopis treenerilt, et kas tal on mingeid erilisi juhiseid selle hobuse kohta. Ei, hobune nagu iga teine.
Esimeses traavis tundsin, et kas tuul puhub väga kõvasti, maapind on viltu või ma olen hobuse seljas diagonaalselt. No ei saa mitte mingit painet paremale (tean üht trennikaaslast, kes praegu mõistvalt noogutab). Ma nägin ta vasakut silma ja ripsmeid, aga paremat mitte eriti. Ka mitte suunaga paremale volte sõites. Või kaheksaid sõites. Suunaga paremale vaatas hobune kogu aeg natuke välja ja keeras tagumikku sisse. Ma püüdsin leida mingit viisi istuda ja hoida sääred õige koha peal, tasakaalu jalustel ja käed paigal, samal ajal siiski sisemise säärega natuke rohkem teda sissepoole paindesse lükata. Nope, no can do. Nurkades jälle olin välimise ratsmega liialdanud ja sain teada, et kui hobune pole sisemise sääre ees, siis pole mõtet üldse välimise ratsmega midagi püüdma hakata.
Mis kõige nukram, ka sirge peal sõites pidin ma selleks, et meid otseks saada, sõitma samas asendis, nagu ma pingutaks hirmsasti nurka läbi sõita.
Peast käisid kiiresti läbi esimesed katsetused Heinzuga, kui sama probleem oli vasakule poole sõites.
Ei, noh, päriselt, Springsu, ole nüüd palun natuke andestavam?
Ma püüdsin olla rohkem ja rohkem sisemisel jalusel. Kogu aeg kontrolli mõttes tõstsin välimise jala kergelt jaluse pealt korraks ära, et veenduda, et raskus ikka on sisemisel. Ei olnud abiks.
Kui käsi hakkab mingi tekkiva pingega enda olemasolu meelde tuletama (tallikaaslase noogutuse koht), siis on see paha märk. Nüüd tuli Rolly meelde, neil päevadel, kui ta vihkas kõigest jõust vasakut ratset ja püüdis minu positsiooni sadulas vasaku ratsme tirimisega kõigutada. Välimist ratset natuke järele, sisemine säär rohkem vastu ja kutsun sisemisega käega... Nope. Nada.
Õlad, mida mu õlad teevad? Ohh, olid jah, risti vastupidi liikumise suunale. Püüdsin neid väga rõhutatult õigeks keerata. Muutust ei tundnud. Ohhh... Can it get any worse?
Galopitõstete ajaks esitlesime kohati juba täiesti arvestavat traversit. Säärte enesehinnang sai pöördumatult kahjustada ja ma hindasin mõttes plaani mõlema jala varbad sisemise jaluse peale toetada ja selle peal hüppama hakata. Sest mitte midagi mu senistest püüetest hoolimata paremaks ei muutnud.. Või kui, siis sekundiks.
Galopi ajaks tulid Zillion ja Sudrabs meelde. Sest esimesed tõsted teen uute hobuste seljas pigem ettevaatlikult. Liiga ettevaatlikult. Nii ettevaatlikult, et hobune igaks juhuks galoppi ei tõuse. Springstorm vähemalt mitte. Noh ja kui ma siis vähe tugevamalt püüdsin oma sõnumi edastada, vastas Springstorm mulle väga stiilsete tagumiku üles viskamistega (ühe teise tallikaaslase noogutuste koht). Mitte eriti ettevaatlikult.
Siinkohal sooviks tervitada Grafsi.
Treener nentis, et minu oskustest täna selle hobuse jaoks ei piisa. Mulle tuli jälle silmade ette üks flash-back trennist Zeppeliniga. Ja esimene tund Imperijaga.
Tagasi tallis küsisin siis oma küsimused teistelt, kes temaga sõitnud, ikkagi tagantjärele ära. Õnneks nad jagasid sarnaseid kogemusi ja noogutasid mõistvalt. Natuke lohutust.
~ ~ ~
A: "emme, ma tegin täna galoppi!"
mina: "kuidas see juhtus?"
A: "no sa ju tead, et mõni treener lihtsalt ütleb, mida sa pead tegema ja siis sa teedki? Täna oli meil Birgit treeneriks ja ta ei küsinud, et kas ma tahan galoppi teha. Ta ütles, et nüüd ma pean galoppi tegema ja ma siis Tarsoniga tegingi. Mõlemale poole."
