Springstorm

Üle saja aasta tundsin põnevust jälle uue hobuse selga ronides. Nojah, ma olen ju temaga varem sõitnud, aga sellest on nii palju aega möödas. Seda, et ta füüsiliselt minult rohkem nõuab, mäletasin küll. Ei mingit armuandmist, kogu aeg pidi valvel olema ja kogu aeg pidi sõitma, sõitma ja sõitma.
Juba selga istudes oli õõvastav tunne, nagu me oleks ettepoole kaldu? kummargil? Ilmselt korrektne väljend oleks esiotsal, nii et ma tundsin, et ma pean kogu aeg ennast tahapoole hoidma nagu krossisõitjad, kes mäest alla sõidavad.
Püüdsin küll olla valvel, et ma ette ei vajuks, aga seda juhtus ikka mõned korrad. Näiteks siis, kui tegin esimesi galopitõsteid ja selle peale Springsu korraks tagumise otsa tarbetult kõrgele tõstis.
Ja siis veel - ma olin valmis, et paremale sõites pean ennast keerama kringliks nagu eelmistel kordadel, selleks, et teda õigetpidi paindesse saada, aga ei olnudki nii hull, palju vähem oli vaja vaeva näha. Mulle  tundus, et see pole tema lemmiksuund, aga mingeid põhimõttelisi vastuolusid ei tekkinud, kui ma ise kogu aeg valvelt olin.

täitsa tore oli.

poolistak ja poolistak ja poolistak

And we meet again, Springsu :)
Mära oli peale eilselt veidi leebunud ja näis mind paremini taluvat.
Saime juhised sammus rahulikult mööda maneezi ringi kõndida ja mina sain korraldused eest mitte midagi kiskuda. Nii me tiirutasime kaheksaid ja lobisesime Feyga. Ma püüdsin mitte lasta ratsmeid eriti lontima, pigem harjutasin seda, et kogu aeg oleks ühtlane kontakt ja ühel hetkel näis Springsu mulle kuidagi kahtlaselt ... ratsmes? Hirmus toredasti kõndis sammu ka.
Teises traavis pidin tegema poolistakut. Ainult poolistakut. Traavis on see minu meelest kordades keerulisem kui galopis ja nii ka täna. No nii keeruline on seal seljas nii olla, et sadula vastu ei puutu. Rääkimata sellest, et poolistakus hobuse juhtimine, sääre vastupanemine, et allüür (ja rütm) säiliks, õigel ajal diagonaalile keeramine ja nurkade läbi sõitmine näib veel raketiteadusena. Täna küll ei pidanud neile õnneks nii väga tähelepanu pöörama.
Springsu oli selle eest õnneks väga nõus mööda rada tiksuma. Kui püüdsin vahepeal rohkem säärt vastu panna, siis selle peale kukkusin jälle sadulasse. Ja mina arvasin, et täisistak on minu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Häh.
Kogu aeg kannad rohkem alla, kogu aeg sääred rohkem ümber hobuse. Mulle näib juba mitmendat korda, et kui ma üritan saada päriselt sääred ümber hobuse, keeravad mu varbad korralikult väljapoole.
Noh ja siis on tore see, et neid spontaanseid jalavahetusi galopis väga valedel kohtadel ei tulnud enam niipalju ette. 
Proovime edasi :)

palju põnevaid hetki Springstormiga

Kolmapäev on hüppepäev.
Tahvlil on mu nime taga SS.
Päriselt? :P

Enne ei saa hõisata, kui näen reaalselt meile takistust lähenemas.
Enne seda võib veel igasugust jama ette tulla.

Springstorm ei olnud täna minuga nii leplik kui eelmisel korral. Juba esimeses traavis visati mõnevõrra pead kergelt üles ja alla. Ma püüdsin vihjest aru saada ja rohkem teda säärega edasi sõita ja hoida käed nii all ja nii paigal, kui võimalik. Noh, seda muidugi ka, et ratsmekontakt peaks olema palju ühtlasem. Treener mainis selle ka ära, mitu korda käis ratse ikka lontimas ära.

Paremale näis täna lihtsam sõita. Umm.. What's up with that?!

Selle peaga vehkimise peale olin natuke norus küll, aga ma mõtlesin, et kui ma sellele tähelepanu ei pööra ja punnin edasi, ehk mära leebub. Samal ajal otsisin kogu aeg seda tunnet, kuidas jalgadega hobuse kõhu alt kinni võtta ja olla tal korralikult ümber. Iga kord, kui see õnnestus, siis vastas Springsu sellele kergendusohkega ja liikus stabiilsemalt ja sujuvamalt. See hetk, kui ta sääre taha jääb, viib minu sujuvuse kohe paigast ja mu tasakaal kaob ära, enne, kui ma taas ennast tahapoole sirutan, et sääred õigesse kohta tagasi saada ja siis uus märguanne anda. On, mida harjutada.

Springsu teeb kõik varem kuuldud õpetused suht otsekoheselt puust ja punaseks. Näiteks, et kui vaatad maha, siis jääb hobune kohe sääre taha. Ma kuulsin seda täna sellelt hobuselt vähemalt 10 korda. Iga kord kergelt tänitava häälega.

Ma ei mäleta, kas ma olen varem temaga stekki käes hoidnud, aga täna sain selle kuskil keset galopitõsteid sõrmede vahele. Noh, tõsted tõsteteks, aga vasakule poole võis väljaspoolt pilt välja näha nii, et Springsu otsustab lihtsalt teha ümberpöörde enne nurka jõudmist. Või sirge peal välja surra.
Ei ole tegelikult naljakas.

Kui ma siis otsustasin ühel hetkel, kui ma tundsin, et hobune sureb välja minu sääre pingutustest hoolimata, kasutada mu kätte usaldatud stekki, pidi mära solvumisest infarkti saama. Sealt tuli pukke ja mingeid hüppeid ja veel mõnda aega oli tunda, et Springsu plaanib kõikidele amatööridele, kes tema selga julgevad ronida (ja veel stekiga!), tule otsa panna.

Ok, ok, pai Springsu, proovime veel?

Saime galopid tehtud, olgugi, et mõned illegaalsed traavijäämised sattusid ka sekka. Ponid hakkasid maneeži keskele ilmunud takistust hüppama ja mina püüdsin Springsuga jälle sõbraks saada.

Ja siis ütles treener, et nüüd tulevad hobused! Kuna peale Anne ja Minnie, kes olid trenni lõpetanud, olid "hobuseid" esindamas vaid Springsu ja Ellips, siis ... wiii!

Vara rõõmustada, takistuse ees oli maas väike latt. Süütu väljanägemisega, aga mõjub mulle alati millegipärast väga segadusttekitavalt. Ma olin esialgu rohkem mures pöörete kui hüppe pärast, aga pärast tuli välja, et asjata. Seekord valmistasid hüpped palju rohkem hämmingut. No muidugi, mina hobusele uus ja tema mulle uus, aga ikkagi. Ma olin esialgu jube ettevaatlik tema kokkuvõtmisega. Ka Carpiga hüpates on vaja impulssi, mitte kiirust, aga see tunne, et kuidas seda just selle tänase hobusega teha, mille peale ta jääb traavi või kui kerge/raske on talle suu peale jääda, polnud veel kohale jõudnud.

Järgmine kord oli galopp takistusele lähenedes vist pisut parem. See valiklatt ikka häiris mind seal ees, aga see ühtlasi ka distsiplineeris. Tuli meelde üks 4-aastane mära, kes armastab üle loendamatute lattide 4-6-meetriseid kaugushüppeid teha. Kui see pole midagi, mis õpetab sind suure hirmuga galopp tihedana hoidma, siis ei tee seda enam miski, irw.

Kui ma õigesti mäletan, maandus Springsu iga kord vasakusse jalga ja ma juba hakkasin mõttes kergelt muretsema. Kui ma siis järgmisel korral püüdsin rohkem paremale toetuda, oli vasak säär täiesti mõttetu seal külje peal.

Sellest hoolimata, et hobune näis nii uus ja harjumatu, oli ikkagi väga hea tunne sealt latist üle tulla. Springsu võib must arvata, mida tahab, tema on minu meelest täitsa lahe tsikk.

SS

Üle pika aja jälle selline trenn, kus tundus natuke midagi ka välja tulevat. Kui nii külm poleks olnud, oleksin ilmselt taas autos kõva häälega laulda röökinud, aga sellel temperatuuril on see kohatu. Meil on minu kergesti kaduva häälega vanast ajast kokkulepe. 
Nukker tõsiasi on see, et alati ei sõltu kõik su punnitustest. Mõni päev püüad niiväga teha kõike õigesti ja ei tule ikkagi midagi välja. Nagu see kord, kui tahtsin kahe jalaga sisemisel jalusel hüppama hakata, et õigetpidi painet välja sõita. Tee või tina, ei õnnestu.
Ja siis on sellised päevad, kus enda arvates ei pingutagi eriti ja ometigi kõik justnagu toimib.
No kõik ei toimi muidugi ligilähedaseltki perfektselt, ent täna tundsin palju rõõmu sellest, kui Springstorm ei olnud paremale sõites nina väljapoole, vaid isegi kohati näis õigetpidi kaardus olevat. Või kui ta liikus. Või kui meie galopitõsted õnnestusid. Peaaegu kõik. Piduuuuu!
Ja kui me läksime galoppi, noogutasin mõttes Jevgenia sõnade peale - nii nii mugav.
Me tegime läbi traavi jalavahetusi ja ta jagas peale esimest kohe ära, et ahaa, ma tean, kuidas see käib ja püüdis kõigest jõust minust ette jõuda. Esialgu piisas sellest, et traavile mõeldes ma surusin vähe rohkem jalustele, selle peale tuli elegantne jalavahetus.
Ma sain siis aru küll, et pole vaja kuskile teisele korrusele ronima hakata ja siis proovisin istuda sadulas samal moel edasi, nagu enne, lihtsalt võtta traavi ainult kõhulihastega. Mitte jaluste peale püsti tõustes.
Ja toimis. Vasakule poole saime lausa kiita. Jeee.
Hahaa, teises traavis olin ma olnud väga tahapoole vajunud ja mu puusad olid hakanud oma elu elama. Midagi oli teistmoodi, ma püüdsin saavutada mingit tuge selle vastu, kui hobune eest hetketi raskemaks muutus, sest ma sain ikka mitu korda märkuse selle eest, et ma lasen igal võimalikul hetkel talle ratset järele.
Ja siis teise äärmusse - kuskil galopitõstete vahepeal jälle sain märkuse Springstormilt selle eest, et ma olin liiga kadedalt ratsmeid enda poole tõmmanud. What a bitch. 
Lõpetasime väga sõbralikult ja mul oli kohe väga väga hea tunne.

Springstorm

Sain täna hobust valida. Oli valida igasuguste toredate mömmide seast, aga Springstormiga näis ikka midagi pooleli olevat ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. CD oleks muidugi ka südantsoojendav olnud, aga tal on üks raud ära ja ta ootab homset kohtumist sepaga.
Ma lubasin endale, et täna töötan oma parema säärega nii püüdlikult kui saan, ka siis, kui ma peaks peale trenni otse traumapunkti sõitma.
Aga ei pidanudki.

Mulle näis üldpilt palju parem eelmistest kordadest, kus me olime ikka vahel täitsa diagonaalis ja 
valepidi paindes. Seekord sain taas märkusi selle kohta, et pean Springsut pikemalt säärega suruma.

Iga kord, kui uue(ma) hobusega hakkab lähenema galopitõstete aeg, tunnen, kuidas väike närv tuleb sisse. Springsu vastas mu tõstete peale esialgu "ei!" ja Marit ütles, et ma jään liiga kauaks mõtlema ja traavima, liiga vähe sportlikku viha. Nii ütleb hobune ka varsti, et nuh, täna me siis ilmselt galoppi ei teegi...

Peale soojendust tuli äratada hobused üles, nii et pika seina ääres tuli sõita neid edasi nii palju kui torust tuleb, lühikese seina ääres lihtsalt jätkata galopis (mitte ka väga tagasi võtta) ja siis uuesti edasi kihutada.
Kihvt.

Vasakule läks aega, enne kui hoo sisse saime, paremale poole sõites reageeris hobune kohe. Hobuse kohta, kes tundub füüsiliselt natuke rohkem nõudvat, kiirendab ta väga hästi. Ja saime galopi eest muidu ka paar korda kiita.
Paremale oleks hobune samas jälle justnagu kreenis olnud, pisut kõhe on, kui paremal pool näib maa õlale liiga lähedal. Nagu kunagi Vivaldiga ja Aronsiga. Kohe tekib vajadusparema säärega agressiivsemalt tööd teha, justnagu kartes, et muidu panen kurvis põlve maha.

Ja siis sellest tundest, et sääred on lukus hobuse ümber ja täpselt õige koha peal - mul on seda ju tulnud ette küll, mitme hobusega. Enamasti siis, kui natuke olen hobustega juba harjunud ja natuke ekperimenteerinud jaluste pikkusega.

Magamine on nõrkadele. Tegijad vaatavad öösiti Helsinki Horse Show GP-d :D

Wii & vau.

Kordetund Springstormi seljas. Hurraa on veel vähe öeldud.

Alustasime ja lõpetasime ilma kordeta. Otsustasime minna esialgu paremale poole ja peale esimest kahte nurka juba kahetsesin seda otsust, sest mul tuli meelde, et selle hobusega oli mul vasakule lihtsam liikuda. Oh, well, kuna mul läks niikuinii aega kohanemisega, enda sadulasse paigutamisega, siis las ta praegu jääb, mõtlesin ma. 

Wii. 

Tegin ilma ratsmeteta traavi ja galoppi. Päris ilma ratsmeteta, nii et need olid seotud sõlme ja olid Springstormi kaela peal. Mäletate, see oli see hobune, kes eelmine kord mu galopitõstete peale mind ennast tahtis diskreetselt oma tagumise otsaga sadulast välja tõsta? Ei saa öelda, et mul poleks kõhus kõditanud, kui ma need käed lahti lasin, aga sellele järgnes jälle wii-tunne. Eriti galopis, kui Springsu võttis korraliku hoo üles. Hirmsasti oleks tahtnud käed laiali ajada ja lennukit mängida. 

Need planeerimata jalavahetused, mis vastu tulid, tõmbasid wii-tunde kohe maha ja kõhus läheb õõnsaks, kui hobune voldi peal jookseb muretult valest jalast galoppi. Seljas on veidike viltune tunne olla ka. Huvitav, kas see tähendab, et vaikselt hakkab tekkima mingi "õige jala" ja "vale jala" tunne? Sain õnneks täpsed juhised ja need jalavahetused jäid õnneks harvemaks ja suutsime juba mitu ringi ilma nendeta sõita. 

Ja siis tuli niimoodi, ilma ratsmeteta traavis ja galopis pikendada ja lühendada, teha peatusi, kõike vaid kõhulihaste ja põlvede abil. Natuke nagu päris ratsutamine. 

Peatuste ja tagasivõtmiste ajal olid mu kannad jälle mulle märkamatult üles roninud. Üleüldse võib teha kuskile märkuse, et kannad võiksid olla kogu aeg rohkem allpool - nii traavis, galopis, täisistakus ja poolistakus. Ja jalga peab pikemaks venitama. Ma olen viimastes trennides vaikselt kuskil nurgas võtnud jalad jalustest välja, et reie siselihast pikemaks venitada, lootuses, et siis ehk kuidagi paraneb ka asend seljas. 

Täisistaku ajal jalustele toetumine on ka veel hägune projekt. Mõnikord õnnestub paremini, mõnikord ei õnnestu üldse ja avastan ennast ikka mugavalt hobuse seljal põntsumast. 

Vau. 

Kui ma sain kannad allapoole ja sääreosa jäi ka seetõttu tiba allapoole, nii et ma tundsin, et võtan säärtega korralikult kinni palju rohkem altpoolt Springsu külgi, siis nõksatas hobune sellepeale kohe leplikult valvesse, kui nii saab öelda - see kõlas nagu "vremja rabotat". Vau! Selles asi siis ongi? 

Teisele poole (paremale) oli raskem seda sama asendit saavutada, sest ma kõikusin ise kuidagi rohkem seal seljas, oli natuke diagonaali tunne ja mind häiris ka visuaal sellest, kuidas hobuse pea & kael on voldi suhtes valepidi paindes. Püüdsin hoida raskust sisemisel jalusel, rangelt hoida oma õlgu õigetpidi ja tonksata teda säärega õigetpidi, aga see ei osutunud täna kõige lihtsamaks ülesandeks. Oli muidugi helgemaid hetki. 

Säärte erinevast kasutusest sai pilt ka täna selgemaks, vähemalt proovisin täna seda "äratavat" säärt rohkem ja "alla kutsuvat" ka. Kui hobune on nööri otsas, jääb mul rohkem aega neid asju katsetada. Kõige põnevam oli ikkagi see, kuidas selle korraliku alt-üles liigutuse peale Springsu reageeris kohe ja kiirelt. 

Peale trenne punaste märadega püüan hoida sääri rohkem tagapool. Ka CD ja Domingo tunduvad võtvat mu sääri tõsisemalt, kui ma viin need rohkem taha. Aga täna olid nad liiga taha roninud ja pidin mitu korda nad tagasi enda alla tooma. See kompass, mis peaks mulle endale ütlema, et õlad-puusad-kannad on nüüd ühel joonel, ei toimi veel.  

Alla vaatamine = hobuse sääre taha jäämine. Ma tean, ma tean, et see on juba sajas kord, kui ma seda teen... See lihtsalt tuleb ilma mõtlemata, automaatselt. Järgmine kord peaks klammerdama hobuse laka külge mingeid jubedaid pilte, mida vaadata ei kannata? 

Springstorm & kõik need teised esimesed

Dumm, dumm, dudumm, natuke adrenaliini on ka uue hobuse puhul veres. Nämma.

Võitlesin kiusatusega küsida teistelt, kuidas ta on. Alati, kui keegi soovitab millelegi ühe või teise hobuse puhul tähelepanu pöörata, siis läheb täpselt vastupidi ja tekivad hoopis teistsugused mured.

Küsisin selle asemel hoopis treenerilt, et kas tal on mingeid erilisi juhiseid selle hobuse kohta. Ei, hobune nagu iga teine.

Esimeses traavis tundsin, et kas tuul puhub väga kõvasti, maapind on viltu või ma olen hobuse seljas diagonaalselt. No ei saa mitte mingit painet paremale (tean üht trennikaaslast, kes praegu mõistvalt noogutab). Ma nägin ta vasakut silma ja ripsmeid, aga paremat mitte eriti. Ka mitte suunaga paremale volte sõites. Või kaheksaid sõites. Suunaga paremale vaatas hobune kogu aeg natuke välja ja keeras tagumikku sisse. Ma püüdsin leida mingit viisi istuda ja hoida sääred õige koha peal, tasakaalu jalustel ja käed paigal, samal ajal siiski sisemise säärega natuke rohkem teda sissepoole paindesse lükata. Nope, no can do. Nurkades jälle olin välimise ratsmega liialdanud ja sain teada, et kui hobune pole sisemise sääre ees, siis pole mõtet üldse välimise ratsmega midagi püüdma hakata.

Mis kõige nukram, ka sirge peal sõites pidin ma selleks, et meid otseks saada, sõitma samas asendis, nagu ma pingutaks hirmsasti nurka läbi sõita.


Peast käisid kiiresti läbi esimesed katsetused Heinzuga, kui sama probleem oli vasakule poole sõites.

Ei, noh, päriselt, Springsu, ole nüüd palun natuke andestavam?
Ma püüdsin olla rohkem ja rohkem sisemisel jalusel. Kogu aeg kontrolli mõttes tõstsin välimise jala kergelt jaluse pealt korraks ära, et veenduda, et raskus ikka on sisemisel. Ei olnud abiks.
Kui käsi hakkab mingi tekkiva pingega enda olemasolu meelde tuletama (tallikaaslase noogutuse koht), siis on see paha märk. Nüüd tuli Rolly meelde, neil päevadel, kui ta vihkas kõigest jõust vasakut ratset ja püüdis minu positsiooni sadulas vasaku ratsme tirimisega kõigutada. Välimist ratset natuke järele, sisemine säär rohkem vastu ja kutsun sisemisega käega... Nope. Nada.
Õlad, mida mu õlad teevad? Ohh, olid jah, risti vastupidi liikumise suunale. Püüdsin neid väga rõhutatult õigeks keerata. Muutust ei tundnud. Ohhh... Can it get any worse?

Galopitõstete ajaks esitlesime kohati juba täiesti arvestavat traversit. Säärte enesehinnang sai pöördumatult kahjustada ja ma hindasin mõttes plaani mõlema jala varbad sisemise jaluse peale toetada ja selle peal hüppama hakata. Sest mitte midagi mu senistest püüetest hoolimata paremaks ei muutnud.. Või kui, siis sekundiks.

Galopi ajaks tulid Zillion ja Sudrabs meelde. Sest esimesed tõsted teen uute hobuste seljas pigem ettevaatlikult. Liiga ettevaatlikult. Nii ettevaatlikult, et hobune igaks juhuks galoppi ei tõuse. Springstorm vähemalt mitte. Noh ja kui ma siis vähe tugevamalt püüdsin oma sõnumi edastada, vastas Springstorm mulle väga stiilsete tagumiku üles viskamistega (ühe teise tallikaaslase noogutuste koht). Mitte eriti ettevaatlikult.

Siinkohal sooviks tervitada Grafsi.

Treener nentis, et minu oskustest täna selle hobuse jaoks ei piisa. Mulle tuli jälle silmade ette üks flash-back trennist Zeppeliniga. Ja esimene tund Imperijaga.

Tagasi tallis küsisin siis oma küsimused teistelt, kes temaga sõitnud, ikkagi tagantjärele ära. Õnneks nad jagasid sarnaseid kogemusi ja noogutasid mõistvalt. Natuke lohutust.

~  ~  ~

A: "emme, ma tegin täna galoppi!"
mina: "kuidas see juhtus?"
A: "no sa ju tead, et mõni treener lihtsalt ütleb, mida sa pead tegema ja siis sa teedki? Täna oli meil Birgit treeneriks ja ta ei küsinud, et kas ma tahan galoppi teha. Ta ütles, et nüüd ma pean galoppi tegema ja ma siis Tarsoniga tegingi. Mõlemale poole."

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***