võlukepike

Liisi tegi tähelepaneku, et ma küsin ühte asja lubamatult mitu korda ja julgustas mind stekiga väikest meeldetuletust andma, kui minu märguande peale Carp mitte kuidagi ei reageeri. Mõju oli sellel rohkem kui rubla eest ja ma võisin täna kiidelda, et kui esimese traavi lõpuks oli hobune juba "ärganud", siis teises traavis enam ärasuremist ei toimunud ja galopist traavi (või sammu) vajumist oli juba oluliselt vähem kui eelmistes trennides.

Voldi peal tegime korralikult üleminekuid, traavist sammu (treener rõhutas, et samme ei tohi olla liiga palju, 5 sammu on juba liiga palju) ning ka see mõjus Carpile väga värskendavalt.
Natuke liiga palju tahan hobuse kaela painutada :(

Maneež oli täna popp koht, pisikeste laste vahel kohta leida oli keeruline ning nii me Eliise ja Silvesteriga tiirutasime voldil Liisi ümber ja lõpetasime suht kiiresti ka trenni ära, et mitte kellelegi ette jääda.

kättesaamatu väike venku

Tänane päev läks korda juba sellega, et ma sain Imperija peale läbirääkimisi koplist kätte. Ta positsioneeris ennast täpselt paremale poole karja, pisut eraldi teistest ja kui ma lähenesin, siis juba 100 meetri kaugusel hakkas nihelema ja kaugenema. Tükk aega mängisime ja siis, mitu minutit ja mitu kommi hiljem sain talle päitsed pähe ja nööri neile külge. Sellest veel ei piisanud, sest ka siis seisis ja vaatas ta mind sellise ilmega, et ta on absoluutselt teadlik, et kui ta kõvasti tõmbab ja lärmi teeb, jään ma talle kaugelt järele lehvitama.
Saime väravani ja Kertu aitas meil ka väravast välja saada.
Trennis läks täna rabedamalt kui eelmine kord. Eelmisel korral oli Imperija vaid esialgu pabinas (ja noh, galopitõstete ajal ka ei olnud kõik väga sujuv), ent hiljem väga rahumeelne ja keskendunud. Täna oli neid hetki, mil ta ütles, et talle aitab, kuradi amatöörid. Seisma jäi ka kaks korda ja ei tahtnud enam edasi liikuda. Ma läksin nii metsikuks kätte, et võtsin lausa steki kätte ja ühe korra kasutasin seda ka (loe: panin õrnalt selle otsa Imperijale vastu külge). Seismajäämised kadusid ära ja ma viskasin mõne aja pärast steki ka ära.
Tegime Milla juhendamise peale jälle üleminekuid, volte, töötasime selle kallal, et ta jookseks kenasti ja pehmelt, läbi selja ja ratsmes, aga see oli palju keerulisem kui oodata võis. Täna tõstis Imperija rohkem ja rohkem pead ja kurtis elu üle. Mu käed peaks olema palju pehmemad ja osavõtlikumad.
Milla jälle kurtis, et ma teen õigeid asju ainult siis, kui mulle neid ette öelda ja ma peaks rohkem tegema seda kõike siis, kui ma sõidan üksi. Rohkem hobuselt nõudma.
No igal juhul õnnestus saavutada päris mitmeid väga toredaid hetki ka, kus jooksime väga mõnusasti, väga pehmelt ja all ning igasugu painutused õnnestusid, voldid nägid voltide moodi välja, rütm oli minu ja kõik näis hästi olevat.
Galopitõstete eel hakkas Imperija ennetama ja mul tuli mõelda mitte galopi vältimise, vaid traavi väljasõitmise peale. Täisistak ei olnud midagi toredat ja ma läksin suht ruttu poolistaku peale, mis Imperijale sobis samuti palju paremini. Ahjaa, traavis püüdsin ka Milla käsul mõni aeg täisistakut teha, aga jälle näis see palju raskem kui muidu.
Pärast tegin veel traavi ja venitusi.
Keiju ütles pärast, et täitsa hea oli välja näinud. Mul kohe parem tunne.

duubel 2 Rollyga

Täna jälle Rollyga.
Sammus tekivad meil vahel rütmis mingid lüngad ja täna lohisesid kaitsmed vahel üksteise vastu. Siis olen püüdnud sammu kokku võtta või teha volte ümber takistuste vms. Täna tundus Rolly esialgu pisut väsinud või laisk, aga sellest saime üle. Ainult, et iga kord peale sammupausi läks tavalisest tiba rohkem aega, et jälle töömeeleollu saada.
Eest oli ka alguses väga raske, aga ma lohutasin ennast, et küllap tuleb ka see hetk, millal läheb kergeks ja mõnusaks. Ja tuli, teise traavi ajal tundsin, kuidas enam ei kisu käsi ettepoole ja Rolly liikus ka teistmoodi. Wiii.
See vasakule keerates välimise käe ette lubamine näib olevat asi, mida nii lihtsalt ümber ei harjuta. Tegelen asjaga. 
Marit kommenteeris, et Rolly näib täna parem kui eile. Ja mulle tundus ka nii. Ühel hetkel küll tekkis mingi kommunikatsioonierror ja Rollyl oli pea püsti, ees selline nägu, et talle aitab. Jäi isegi platsi keskel kord seisma, vabandust, kas maha ei taha minna, see on teie peatus? Aga õnneks see hetk möödus kiiresti.
Ahjaa, üks galopitõste oli kohutav, mul ei olnud vist veel piisavalt ratset käest ja üleüldse laperdasime mingis imelikus traavis, nii et peale mõnda galopisammu läksime jälle traavi peale, et ennast kuidagi korda saada ja kohendada.
Rollyt näis täna raskem sõita, aga see võib olla ka sellepärast, et eilsest olid minu lihased veel väsinud. Jaksasin küll ja midagi tegemata ei jäänud, aga ma olen paremas vormis olnud. Ja samamoodi näib, et kui Rolly vajub oma mõtetesse (peale sammupausi), siis unustab ta korraks kõik ja on hajameelne, aga kui ta jälle on keskendunud, siis vastab ta kõigele ülikiiresti. Lihtsalt ei tohi pikalt ühte ja sama asja teha või jääda pikalt samale trajektoorile, kogu aeg peab olema harjutustel mingi üllatusmoment sees, muidu jääb vanake jälle rööbaste peale tööle ja lülitab raadiosaatja välja.
Galopis tuli veel sõita poolistakus ja täisistakus kordamööda. Rollyga näib see kuidagi lihtne, eriti kui ta sääre peale nii kergelt edasi liigub ja traavi jäämine ei mõlgu isegi unisemates mõtetes. Nii et seda me siis tegime. Kord küll tundus, et ta hakkab jääma nurgas traavi ja kui ma panin sääred vastu, siis ei muutunud midagi. Kui siis aga stekk läks talle õrnalt vastu, siis selle peale tormas ta väga lõbusalt edasi. Ja tegi seda ka siis, kui stekk kogemata talle õrnalt vastu läks. No ma tunnistan üles, et tegelikult on ikka mõnus tunne ka, kui putukaid ja kuumust täis platsil saad niimoodi vastu tuult kihutada, aga siis pidime ikka ennast kokku võtma ja galopi ka.

dude, kus su jalused on?

Kuskil keset galopitõsteid vihastasin ennast rohelisetäpiliseks, sest trenn nägi välja nii, nagu ma tahaks kõigest jõust jalustest vabaneda või siis Grafsi graatsiliste tagant üles viskamiste peale neisse rippuma jääda. Suure osa ajast oli mu jalg kas jalusest peaaegu põlvini läbi või siis polnud jaluseid üldse. Galopis pole hullu, kui neid pole, aga kui jäime traavi, oleks olnud meeldiv vaheldus vahepeal kergendada, mitte ootamatult ühe või teise külje peale vajuda. 
Poole trenni pealt jõudsin järeldusele, et see peab olema kombinatsioon Grafs + Rolly sadul, sest teiste hobustega ei ole sellist nalja, et 100 korda kaovad jalused ära. Pärast tallis aga tuli meelde, et tegelikult oli sama jama ka tol korral, kui hüppasime suurel platsil Grafsiga, Carpi sadulaga. Nii et ilmselt ma olen lihtsalt allergiline Grafsi seljale, irw.
Selle hobuse otsaette peaks olema kirjutatud "kannatlikkuse õppetund", sest ma ei mäletagi, kas viimasel ajal on üldse olnud tundi, kus ma vähemalt korra ei vihastaks tema peale. Tema minu peale ka. Näiteks kui ma peaks stekki kasutama. Korralik takkalöömine käib asja juurde ja karastab iseloomu, ütleb selle peale suur valge räpane lätlane. Minu iseloom ei tunne ennast karastatuna, aga jalad on maha tulles nagu makaronid, sest nad püüdsid kogu trenni olla "kiired ja vihased".
Tegelikult päris naljakas... Vaatad hobust eestpoolt ja nii nummi on. Vaatad seljast ja kuuled iseennast urisemas. Tagant ei kannatanud täna teda vaadata.
Igal juhul saime läbi kokkupressitud hammaste tehtud kõik, mis programm ette nägi, olgugi, et mõne asjaga läks ropult palju aega. Õnneks oli platsil meist kahest kannatlikumaid, kes jaksasid juhendada.

Schoolmaster Grafs

Mõni hobune tekitab tunde, et sul tulevad mingid asjad juba natuke välja.
Mitte Grafs. Nope.
Täna kulutasin liiga palju aega sellele, et teda enda arvates edasi sõita (loe: säärt devalveerida) ja alla kutsuda (loe: säärt devalveerida). Esimese traavi ajal oli kõik veel lubav, aga teises traavis hakkas jälle peale see jama, et peatuses või sammus tuleb ta kenasti allapoole, aga siis jälle on jube keeruline teha üleminekut traavile, sest mu säär on juba teise tähendusega (või juba ilma tähenduseta). Kui hobust korralikult liikuma ei saa, siis on seljas nii raske olla.
See erinevate hobustega erinevalt sõitmine on tundmatu maa minu jaoks. Täna mõtlesin esimestes traavides selle peale, kuidas Taive Zeppelini sõitis või kuidas Milla mind juhendas, aga poleks pidanud seda kõike üldse Grafsi konteksti tõstma, sest kui Marit Grafsi selga istus, siis tegi ta kõike teistmoodi ja Grafs oli ka hoopis teistsugune hobune. See hobune, muide, mitte ainult ei tõuse imekergelt galoppi, vaid vahetab selles ka jalga nagu miilenki. Goddammit!
Olen ennast hoidnud Grafsi puhul stekiga tagasi, sest lisaks sellele, et pelgan olla ilalõua vastu pisut negatiivselt meelestatud, on selge see, et ma teen seal sadulas igasugu pornot - vajun ette, kõlgun ühele-teisele poole ja hoolitsen selle eest, et Grafsil ikka kulm kortsus oleks. Kummaline siis hobust karistada selle eest, kui ta selle peale galoppi ei tõuse.
Aga steki andmine selle eest, kui ta säärt ei kuula, kui ma teda alla kutsun? Õhuke jää, millele ma ei julge astuda. Kuniks ma juurdlen selle üle, kas tegin kõik õigesti ja ega mu õlad-selg-käed-küünarnukid-ristluu-sääred jms jms polnud valesti, on õige sekund juba steki kasutamiseks läinud. Rääkimata sellest, et ma ei saa ise tihtipeale arugi, et mu õlad vajusid ette!
Kui ma ütlen, et lähme traavi ja selle peale pole reaktsiooni, siis jõuan küll reageerida. See on palju lihtsam loogiline jada.
Kui palju teda siis tohib alla kutsuda, kui palju kasutada säärt? Millal ma peaks teda püüdma lõdvestada, millal ratsmesse kutsuda?
Pärast tegime voldi peal veel galopitõsteid. Mõned õnnestusid, mõned mitte üldse. Oleksin pidanud olema oma välimise säärega konkreetsem ja tugevam. Nätsa, nüüd peab olema ettevaatlik, kui järgmine kord peaksin Heinzu selga istuma, sest see plahvatab sellise tõste peale ennast vastu maneezi seina laiaks...
Detsember on olnud ka jaluste kaotamise kuu. Ma olen pannud juba mõnda aega meelega väga pikad jalused, et ma ei kipuks eriti kannaga kedagi togima, vaid säär läheks automaatselt esimesena vastu hobuse külge. Täna kaotasin jalused oma 20 korda. Mõistlik alternatiiv, onju?

Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.

natuke maagiat

Täna lehvisin terve päeva jälle olude sunnil superwomani kostüümis ringi (piltlikult muidugi) ja selleks ajaks, kui jõudsin talli, oli tunne, et silmad vajuvad iseeenesest kinni. Kui Grafs hakkas oma keelega lähenema, tekkis mul kahtlus, et see ei ole hea mõte. Ta meenutas mulle seda alasti soomlast, kes eile laeva peal oli kajutist voodilina endale niudevööks sidunud, et baarist konjakit tuua. Keel samamoodi ripakil ja pilk vilav. Jumal tänatud, et Grafs on hobune. Talle tervislikum.

Aga trenni vahelejätmine tundus veel halvem mõte. Kolmandat päeva järjest? Enne võistlusi? Nope, very bad idea.

Kui esimene traav satub olema hea ja paljulubav, on suur kiusatus teha seda natuke kauem. Õnneks oli täna platsil Jenny, kelle traavide järgi oli hea aega jälgida.
Teise traavi ajal nautisin juba kena koostööd. Ma ei mäletagi, millal meil Grafsiga niimoodi sujus. No paar korda pani kulmu kortsutama, kui ta jäi sammu, aga see oli vaid minu ebastabiilsete säärte ja ettevajumise süü. Esimeste peatuste ajal olime ka järsud (Marit ütles tabavalt, et nagu sein oleks maast ootamatult üles tõusnud), aga kui natuke rohkem aru saime, mida me üksteiselt tahame, siis hakkasid peatused ka paremini välja tulema. Üleminekud ka.

Maagiline õnnestunud galopitõste hetk. Või kaks. 
Galopitõstete ajal käis mu käsi jälle ette. Vahel tundsin ise ka, kuidas ma liigun tõste ajal ülakehaga tahapoole ja käed lähevad ette. Vahel ei saanud ise aru, aga treener kinnitas fakti. Grafs midagi tasuta ei kinkinud ja galoppi minna ei tahtnud. Mul hakkas tekkima paranoia, et ka mitte siis, kui ma tegin õigesti. Igal juhul hakkas kogunema mingi error. Oleksin ilmselt kasutanud stekki, sest Grafs ei läinud galoppi ka siis, kui treener teda utsitama hakkas, aga Marit ütles, et ta peab ikka normaalse galopitõste peale minema, mitte steki peale. Ebaõnnestunud tõsteid oli selleks ajaks kogunenud umbes 20? 30? Mingist nurgast õnnestus ta siiski kahepeale galoppi saada (elegantse takka üles viskamisega) ja siis sai hobune soojaks. Stekki tohtisin alles siis kasutada, kui ta uuesti hakkas galopitõsteid ignoreerima.

Ise ka ei usu, aga galopitõsted olidki täna kõige mõnusam osa trennist. Peale seda, kui sain tehtud paar tõstet nii, et käed mitte ainult polnud paigal, vaid pigem haarasin pisut kadedalt ratset. Müstiline, kuidas miski, mis õnnestub, näib reaalajas toimuvat nagu aeg-luubis ja tekib see tunne. Ma nägin, et esialgu liikus minu poole Grafsi kael, siis tundsin, kuidas ta tagantpoolt kaardub ja lükkab end galoppi ja voila! Kui siis seda tõstet õnnestus korrata, huilgasin nagu oleks loterii võitnud. Vauu!

Case-by-case-faktor.
Ühes tunnis lubatakse hoida käsi õlgade laiuselt. Teises tuleb hoida nad suuliste laiuselt ja mitte laiemalt. Ühe hobuse puhul surun teda traavis säärega edasi, et teda alla kutsuda, teise hobuse puhul käsib treener sääre devalveerimise kohe lõpetada ja lasta säärtel lõdvalt mööda hobuse külgi lebada.
Kord saan riielda, et ratse on kogu aeg liiga pikk ja hobune jookseb nagu kaelkirjak. Teine kord takistan ma ratsmega hobuse liikumist.
Ühel päeval saan riielda, et kogu aeg ahistan hobust liiga lühikese libisevaga, teisel päeval selle eest, et see ripub.

Aga millal ma hakkan ise aru saama, mida mingi hobune parajasti vajab? Uhh, kui keeruline.

hobune vasaku sääre treenimiseks

Ratsutamise lihased on võtnud nädala puhkust, nii et täna "päris hobuse" seljas oli hetki, mil näis, et nüüd küll enam ei jaksa. Ignoreerisin seda tunnet, hambad ristis ja andis pisut järele. Ma ei olnud päris oma võimete tasemel ja mu lihased ei suutnud anda 100%, aga Heinz näis mu nõrkused andeks andvat ja treener oli ka mõistev, nii et lõppkokkuvõttes oli ikkagi pingutust väärt tund.

Samm oli esialgu uimane ja ma juurdlesin kogu aeg selle üle, et kas mu sääred tõesti ei toimi üldse? Treener soovitas stekki mitte võtta, aga ma tundsin sellest pisut puudust. Võtsin platsi äärest ühe siiski kätte ja juba see tundus mõjuvat.

Esimese traavi ajal möllasime rütmi kallal ja lisaks hakkas Heinz liikuma nii madalal, pea maas, et mul oli tunne, nagu sõidaks peata hobusega. Selle saime korda, kui treener platsile tuli ja traavi lõpuks hakkas juba meelde tulema, mis tunne õige hobuse seljas olla on.

Teine traav oli ausas täisistakus ja tegime kolmeaasalist serpentiini. Paremale poole olid mõned pöörded lausa lust ja lillepidu, vasakule poole ujusime aeg-ajalt nagu vindised ahvenad keset platsi.
Heh, kui keegi mu vasakut säärt ja kehapoolt üldse treenib, siis on see kindlasti Heinz, sest niipea, kui ta hakkas mulle pakkuma diagonaalis liikumist (tagumik ees, õlad seespool jne), siis oli mul vaja hoida parem säär täiesti eemal ja vasakuga teha topelt tööd.

Traavis pidin sõitma edasi ja siis tagasi võtma. Vajusin mingitel hetkedel selili, puhtalt sellest, et kõhulihased vedasid alt. Paar korda ei suutnud ma sääri tagasi võttes ümber hobuse hoida ja vajusime sammu. Kuidas see oligi - vaim valmis, aga keha nõder?

Heinz näis olevat palju rohkem lõdvestunud ja ei muretsenud täna ka eriti galopitõstete pärast. Mis veel lahedam - meil ei tekkinud täna mingit köievedu, pigem vastupidi, ma tundsin vahepeal, kuidas ma oleks võinud galopis kenasti ratset kokku kerida ilma, et tema vorm oleks muutunud. Proovisin täna välimise ratsmega teda voltidel rohkem suunata, sisemist hoida lihtsalt pisut allpool ja vaikselt kutsuda. Kui me olime rütmis ja ma istusin enam-vähem tasakaalus, siis näis kõik ok. Kui ta hakkas sisse vajuma ja ma pidin hakkama oma vasaku säärega hakkama teda väljapoole lükkama, oli palju raskem hoida käsi ja õlgu õige koha peal. Ka pilk läks allapoole ja see ei teinud asja muidugi paremaks.

Kui ma saaks omistada hobusele mingeid kättemaksuemotsioone, siis võiks teha nalja, et Heinz maksis mulle täna kätte minu kunagise spiraalilaadse diversiooniharjutuse. Kui muutsime suunda ja hakkasime vasakule poole traavi ja galoppi tegema, siis tegi ta ringi kogu aeg kiiruga väiksemaks ja väiksemaks, nii et ma kartsin, et me lõpetame piruettidega teise hobuse korderingis. Tegelikult muidugi oli süüdlane hobuse otsas ja Heinzule saab vaid süüks panna vaid seda, et ta reageerib nii siiralt ratsaniku vigadele. See aga teebki temast võrratu õpetaja.

* järgmine kord tuleb küsida selle ratsme avamise kohta.

Que pasa, Grafs?

Olen mitu korda pööritanud silmi, et kust otsast Grafs on laisk või ei taha liikuda. Esimesed trennid näitasid teda hoopis teisest küljest, täitsa mõnusast küljest.
Täna aga hakkas kõik juba sammus peale. Mul oli tegelikult plaan ja mitu mõtet soojenduse ja esimeste harjutuste suhtes, aga kui ma hakkasin aru saama, et juba sammus oli rütmi saada nii pagana keeruline, siis viskasin oma suured plaanid aknast välja ja keskendusin lihtsalt, hambas ristis, sellele, et samm näeks välja nagu samm ja mitte samm haua poole ja hobuse traavi saamiseks või selles rütmi hoidmiseks.
Kui andsin esimese märguande, et kuule, Grafs, teeme nüüd traavi, siis ta isegi ei ohanud selle peale! Ma olin jahmunud. Traavi me siiski saime, tegime mõned ringid ja iga kord, kui hakkasime voldi peal keskliinile lähenema, tahtis ta sammu jääda. Esialgu ma ei oodanud seda ja vajusin muidugi ette, sest minu rütm läks inertsist edasi :)
Pärast teist korda hakkasin rohkem jalga kasutama platsi keskel, püüdsin seda hetke ennetada. Vahel mõjus, vahel mitte. Seda rõõmu, et mina vajutan säärt ja tema läheb, Grafs ei pakkunud. Iga kord tuli näha vaeva, et teda tema letargiast välja saada.
Püüdsin sõita vahepeal teda traavis edasi ja kutsuda tagasi. Tulemuseks oli tihti see, et ta lihtsalt jäi sammu. Tal oli täna mu säärest (ja stekist) harukordselt ükskõik :(
Galopitõsted paremale õnnestusid vist kolmandal-neljandal korral, vasakule punnisime neid väga kaua. Esimesed oleks peaaegu õnnestunud, kui ma poleks ratset ära visanud. Ta hakkas tõusma, aga siis vajus ikka ära. Peale seda aga oli ta veendunud, et ähh, mis galopp, teeme parem lõdvestustraavi... kolmsada ringi järjest, kui vaja. Püüdsin sammust teha, ei õnnestunud, püüdsin stekiga julgustada, nope. Päeva päästis üks pisike latt, millest treener soovitas traavis üle sõita ja galopis jätkata, see lõpuks toimis.
Sellega me veel ei pääsenud, peale seda tegime täisistakus traavi. Ei olnud nii ebamugav, kui eelmine kord Karini trennis. Ta tuli alla ja oli palju lihtsam, mugavam, loogilisem ta seljas istuda. Just täisistakus traav tundus täna trenni kõrgeim hetk olevat (tegelikult tiba irooniline, kui mõelda mu viimaste postituste pealkirjade peale). 
Õlad on ka viimaste trennide märksõnad. Alla ja lõdvaks. Aitab saja surmapatu vastu, sealhulgas selle vastu, et käed oleks õiges kohas paigal. 
Kui ma tohin natuke mossitada, siis torisen veel, et mulle meeldib see tunne, kui jalad on ümber hobuse, aga täisistakus seda ei ole. Sääred lihtsalt vaikselt kolksuvad vastu külgi ja see ei tundu mulle mugav ega turvaline. Ma saan aru, et istak ja tasakaal on need, mis hobust mõjutavad, aga sääred ümber hobuse tundub praegu minu jaoks palju mugavam mõjutusviis. Eriti kui hobune peaks juhtumisi selle peale veel ka reageerima :)

Miss Sunshine & Kamerona.

Täna pakkus treener "midagi uut ja huvitavat", kelle nimi oli Kamerona. Ilusat maksapruuni värvi (tervitused Myyle koos lauluga "nah-na-na-nah-nah") valgete sokkidega mära. Tegemist oli kuulsusega, kes on viimasel aastal palju edukaid starte teinud. Toksisin pärast googlisse sisse Kamerona nime ja siis sain päriselt aru, kui šefi hobuse seljas ma olin istunud.
Vaude.

Lesson 1.
Mõne hobuse puhul ei saa stekiga tema põse pealt kärbseid ära pühkida. Hakkasin jaluseid parajaks reguleerima, kui mu stekk tõusis käes püsti ja selle peale hakkas hobune igaks juhuks kiiresti edasi tormama.

Kui ma häälega teda kiitsin, siis jäi ta iga kord prauhti selle peale seisma. Rohkem säärt vaja.

Esimesed traavid olid täitsa ok, muudkui vajutasin säärt ja kutsusin teda ratsmega. Ta oli veidi nagu Aaria, hirmus kiire reageerima igasugusele kaldumisele ja seetõttu oli täpse joone peal kõndimine või traavi sõitmine omaette ülesandeks minusugusele lapsekingades tasakaaluga ratsanikule. Treener soovitas vaadata, kuidas Ebbe-Liisa sõidab, kui tasakaalus ta on, kui vähe ta telg üldse muutub hobuse seljas ja kui iseseisvad on ta käed.

Paar korda toetusin liialt taha, paar korda kummardusin ette. Juba mitmendat korda tekib uue hobuse seljas istudes õlgadesse pinge, millest pean teadlikult proovima vabaneda. Kaasa ei aidanud ka see, et ma pidin kindlalt ja tugevalt ratset hoidma, mitu korda sain märkuse, et konkreetsemat kontakti on vaja ja hobune piilub ikka platsilt välja. Kõvasti on veel kilomeetraaži puudu.

Nurkades ei julgenud ka esialgu väga painet nõuda ja kippusin ette vajuma.

Kõigist minu vigadest hoolimata oli nii mõnus! Ma kujutan ette, kui mõnus oleks veel siis, kui mul neid tasakaalupuudusi poleks ja hobune saaks maksimumi anda. Kui ma saaks kuldkalalt ühe soovi soovida, siis tahaks oskust ennast kõrvalt sadulas näha.

Galopp oli jälle puhas muusika, eriti kui saime tõsted korda. Poolistakusse tõusmine oli lihtne, selles püsimine samuti ja kui kerge oli teda selles juhtida. Sain kuidagi sääre õigesse kohta ja iga kord kui tundsin, et hoog hakkab raugema, pigistasin kergelt ja kõik oli jälle ok. Samamoodi oli tema juhtimine poolistakus lausa pidu ja pillerkaar. Ainuüksi sellest mõnust oleks tahtnud veel paar tundi niimoodi jätkata.

Lesson 2. 
Galopitõstetel on mu tüüpilised vead, et annan liiga palju ratset ära (mõnikord kogemata, nii et ei saa ise arugi), lasen hobuse liiga pikka traavi või vaatan alla (täitsa ebateadlikult). Treener rõhutas, et pean olema palju otsustavam ning viimistletust ja kenast galopitõstest olulisem on reaalselt ikkagi hobune galoppi saada ja juhendas, et enne jalgu lahti ei lase, kui hobune on galopis.
See oli tõeline heureka hetk. See toimis! Miks ma seda varem pole proovinud?

Ja kui kenasti ta galopis tagasi tuli ja kui mõnus temaga oli mööda platsi ringi lasta... No ausalt, ratsutamine on nagu narkootikum. Sellistel päevadel käin peale trenni terve õhtu ringi nagu Miss Sunshine, nii et isegi lapsed heidavad mulle võõristavaid pilke :)

Nagu kiuste pidin peale trenni otse, samades riietes lennujaama tormama, oleksin tahtnud veel Ebbe-Liisa hüppeid vaadata. Lennujaamas itsitasin, et oleks võinud oma saabaste ja pükste kõrvale veel muidugi ka steki ja mingi musta maski ootesaali kaasa võtta, see näeks välja nagu tasuline kohting ja võibolla oleksin isegi õhtusesse Delfisse jõudnud.

P.S. Jumps on müügis. 

P.P.S. Mõnda ratsutajat vaadates tundub, et ta sõidab kõik hobused ilusaks. Mitte et ma oleks eriti koledaid hobuseid kuskil näinud, aga ka tavalisena tunduvad hobused näevad väga väga efektsed välja, kui nad on kenasti tööle pandud.

Laki ja sõimusõnad

Kui hakkasime Lakiga talli sisenema, meelitasin ta kommiga boksi, mille Leiu ja teised õnneks oli tema jaoks hoidnud. Peale kettidevahelist intsidenti oli lõdvestav vahelduseks teda boksis valmis panna.

Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.

Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.

Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!

Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.

2:0.

No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.

Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.

Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.

Kui palju lihtsam on ikka koertega...

Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.

Maarjaga Mariti trennis

Olime koos Maarjaga, kes oli Picanto seljas (no ma olin ikka tiba kade ka) ja mina Budapestiga. Maarja töötas korde peal istaku kallal, mina kordasin suures osas neid harjutusi, mida olime eelmistel tundidel teinud - üleminekud traavist sammu ja seisma jäämine, sammu pikendamine ja lühendamine, kergelt ratsmesse kutsumine sammus.

Buda samm tundub seljas väga lühike, ent see on ekslik. Peale seda, kui ma tahtsin ta sammu pikemaks ja Buda sellepeale hoopis traavi läks, seletas Marit, et tegelikult oli tema samm juba väga pikk, lihtsalt seljas pole seda tunda. Ja kuidas sammu tegelikult mõõdetakse, millal on lühendatud ja millal pikendatud.

Lõpus tegime palju galoppi ja selles täisistakust poolistakusse üle minemist. Kaldun kõvasti ette ja pigem kogu aeg olen poolistakus. Ka galopist traavi üle minnes ja Marit ütles, et see on paha-paha ja ta mõtleb, kuidas ja kellega seda harjutada. Ta soovitas mul ette kujutada, et olen koolisõitja ja see mõjus korraks. Mul tuli kohe meelde see artikkel H&R-s, kus soovitati enesekindluse saamiseks ennast ette kujutada oma lemmiksõitjana. Siis aga sattusin nädalavahetusel vaatama Nick Skeltoni ja Big Stari sõitu Londonis individuaalsõitudes, kus ta peaaegu täielikus poolistakus läbib kogu parkuuri ja loobusin sellest ideest :) See ajaks mind ainult rohkem segadusse ja küsimusi tekib rohkem kui treener jõuab ära vastata.

Tunni lõpus tuli saada hobune kihutama ühest maneezi otsast teise nii, nagu oleks kurat kannul ja ma püüdsin ajada Budat edasi nagu segane. No ei tulnud neljandat käiku sisse. Kui ma siis tema lükkamisest ja pigistamisest väsisin ja andsin talle kiirelt stekki, siis alles see mõjus.

Steki andmisega on ka see, et ma tahaks, et see poleks niisama toksimine, vaid et kui annan, siis õigesse kohta, üks kord ja konkreetselt. Pole mõtet sügada ja steki tähendust devalveerida, kui sellest midagi ei muutu. Ja ajastus peab olema õige. Aga kui ma lõpuks saan käe vabaks, et õigesse kohta sihtida, on kolm sekundit juba möödas. Rääkimata sellest, et kui ma hakkan ratsmeid ühte kätte võtma, saab Budapest imehästi aru, mida ma plaanin ja tagantjärele vastab mu signaalile, näiteks kiirendab.

Kuidas saab stekki anda õigesse kohta ja õigel sekundil, kui sul on mõlemad ratsmed käes ja sa ei saa neid käest anda, aga selles asendis lühikese takistussõidu stekiga ei saa mujale pihta kui sadulale või valtrapile? Harjutamise ja kiire reaktsiooni küsimus?

Ma ei saa Buda tagumist otsa tööle. Marit rääkis sellest juba eelmine tund "kõik toimub sinust tagapool", ma tundsin seda kaks viimast tundi. Myy vaatas mu trennivideot ja ütles sedasama. Kui hobune ei tööta läbi selja, siis on tunne, nagu ise traaviks või galopeeriks mööda maneezi. Vaevaline, väsitav ja näeb pealegi jube inetu välja.

Positiivne oli see, et Maarja oli lõpuks Mariti tunnist sama vaimustuses ja küsis autos pärast, et miks me ei võinud Kukrumäed varem avastada. No just!

Rääkisime reedel Myyga kukkumistest ja suhtumisest. Ta kutsus oma hüppetrenni vaatama, aga mul ei olnud südant Romani kohe peale maandumist lastega kuskile linna maha jätta ja Kurtnas poleks ilmselt neil ka midagi teha olnud. Leppisime kokku, et mõni teine päev.

Ma ei saa jätta jagamata Helise stiilipuhtaid ratsanikust vabanemise harjutusi :)

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.