Showing posts with label jalavahetused. Show all posts
Showing posts with label jalavahetused. Show all posts
Saturday, January 16, 2016
taaskord üksi maneezis
Sõitsin igasuguseid kujundeid ja volte, sääre eest astumisi (jälgides, et me jumala pärast ikka otse oleks) ja paar jalavahetust otsa, et eilsest kontragalopist valet arvamust ei jääks. Homme võistlused ja seal läheb jalavahetusi ikka ka vaja :)
Thursday, January 14, 2016
kontragalopp
Jalavahetuste harjutamised on päädunud sellega, et niipea, kui ees terendab diagonaal, on poisil tee selge. Jalavahetused tulevad ilma minu osaluseta. Punnisin ja punnisin, aga ikka vupsas neid ette ja taha. Püüdsin sõita tagasipöördeid, kontras rajani, aga ei tulnud välja.
Olime täna treenerita, ainult Merike ja Liisi viibisid samal ajal maneezis. Palusin jalutavat Merikest appi ja nad madistasid Zillioniga natuke aega, kuni must jälle kuulas ja nõustus Merikese ettepanekutega.
Täna sedaviisi.
Olime täna treenerita, ainult Merike ja Liisi viibisid samal ajal maneezis. Palusin jalutavat Merikest appi ja nad madistasid Zillioniga natuke aega, kuni must jälle kuulas ja nõustus Merikese ettepanekutega.
Täna sedaviisi.
Monday, January 11, 2016
-7
-7 tundub vahelduseks nagu summer breeze.
No olgu-olgu, mitte päris. Kui mu puusad ei valutaks juba teist päeva, siis võiks iseenesest veidi mahedama ilma üle rõõmustada. Õnneks on endiselt olemas väikesed roosad tabletid, mis jälle liikuma panevad.
Kuna ma olin eile mängust väljas, siis must puhkas. Täna koplist tulles oli ta jälle väga VIP. Jäi seisma, tõstis esijalgu üles, keeras kaela krussi ja käitus nagu mingi primadonna.
Maneezis omakorda oli ta paras äputrilla, kriuksus ja muretses, et miks jälle üksi. Kui katuselt hakkas lund alla vajuma, siis tõstis pea ja kõrvad ja tegi jälle kriuks-kriuks, aga see oli kõik.
Esimeses traavis pidin rohkem teda alla lubama ja kui ta oli juba lõdvestunud ja rahulikumas rütmis, siis võisime teha väikseid painutusi ühele ja teisele poole.
Täna just olin mõelnud, et võtan julguse kokku ja küsin nende painutuste ja säärte kohta. Millal mingi säär liigub ette ja millal taha, millal mingile jalusele vajutada.
No ja täna siis treener just sellest rääkiski. Tegime voldi peal jälle painutusi. Tagumik sisse, tagumik välja (hobuse oma obviously).
Niipea, kui things get more technical, tahab mu vasak käsi oma elu elama hakata ja vajub hobuse õla peale puhkama. Crap. Ma pean sellega midagi kapitaalset ette võtma.
Aga siis tegime jalavahetusi. Esimene vahetus paremasse jalga ei olnud kommenteerimist väärt, aga vaikselt treeneri juhiste järgi hakkas lubama ja lõpuks hakkas looma ka.
Mõnikord hüppan liiga varmalt püsti vahetust oodates, aga täna pigem oli vaja tõusta ja vabastada. Tähtsam osa oli see, et kui selgelt ja tugevalt mu sääred ette-taha liiguvad ja märguande annavad. Esialgu pean natuke selgemalt ja rõhutatumalt signaale andma.
No olgu-olgu, mitte päris. Kui mu puusad ei valutaks juba teist päeva, siis võiks iseenesest veidi mahedama ilma üle rõõmustada. Õnneks on endiselt olemas väikesed roosad tabletid, mis jälle liikuma panevad.
Kuna ma olin eile mängust väljas, siis must puhkas. Täna koplist tulles oli ta jälle väga VIP. Jäi seisma, tõstis esijalgu üles, keeras kaela krussi ja käitus nagu mingi primadonna.
Maneezis omakorda oli ta paras äputrilla, kriuksus ja muretses, et miks jälle üksi. Kui katuselt hakkas lund alla vajuma, siis tõstis pea ja kõrvad ja tegi jälle kriuks-kriuks, aga see oli kõik.
Esimeses traavis pidin rohkem teda alla lubama ja kui ta oli juba lõdvestunud ja rahulikumas rütmis, siis võisime teha väikseid painutusi ühele ja teisele poole.
Täna just olin mõelnud, et võtan julguse kokku ja küsin nende painutuste ja säärte kohta. Millal mingi säär liigub ette ja millal taha, millal mingile jalusele vajutada.
No ja täna siis treener just sellest rääkiski. Tegime voldi peal jälle painutusi. Tagumik sisse, tagumik välja (hobuse oma obviously).
Niipea, kui things get more technical, tahab mu vasak käsi oma elu elama hakata ja vajub hobuse õla peale puhkama. Crap. Ma pean sellega midagi kapitaalset ette võtma.
Aga siis tegime jalavahetusi. Esimene vahetus paremasse jalga ei olnud kommenteerimist väärt, aga vaikselt treeneri juhiste järgi hakkas lubama ja lõpuks hakkas looma ka.
Mõnikord hüppan liiga varmalt püsti vahetust oodates, aga täna pigem oli vaja tõusta ja vabastada. Tähtsam osa oli see, et kui selgelt ja tugevalt mu sääred ette-taha liiguvad ja märguande annavad. Esialgu pean natuke selgemalt ja rõhutatumalt signaale andma.
Monday, January 4, 2016
ei mingeid jalavahetusi täna
Vähe piinlik on, kui üle pika aja oled treeneri silma all ja üldse kohe ei lähe mitte.
Jalavahetused, noh.
Vasakusse vahetame iga kell, andke ainult ette. Paremasse - nope. Diagonaali peale keerates tunnen, kuidas hobune keerdub all täitsa kõveraks ja ma sõidaks nagu keerdus makaroniga. Iuuu.
Ja siis ei saagi enam jalga vahetada, ma olen seal seljas kõver ja jõllitan hobuse õlga.
Jalavahetused, noh.
Vasakusse vahetame iga kell, andke ainult ette. Paremasse - nope. Diagonaali peale keerates tunnen, kuidas hobune keerdub all täitsa kõveraks ja ma sõidaks nagu keerdus makaroniga. Iuuu.
Ja siis ei saagi enam jalga vahetada, ma olen seal seljas kõver ja jõllitan hobuse õlga.
Monday, October 5, 2015
latid, kaheksad ja jalavahetused
Ma püüan küll hoida käsi niimoodi, nagu Treve trennis näidati, aga old habits die hard... Kogu aeg peaks keegi äratuskellaga kõrval jooksma ja märku andma, kui ma jälle käed liiga alla topin.
Täna saime teha galopis üle lati jalavahetusi, mis tekitas veidi segadust ja veidi ärevust. No ennekõike tekitasid segadust pöörded. Tegime poolt platsi kasutades kaheksaid ja neid saab ainult siis teha, kui hobune ei uinu, on korralikult sääre ees ja reaktiivne. Selle saavutamine on neli korda keerulisem, kui jalavahetused.
Mõned esimestest kordadest lennutas vahetus mind korralikult sadulast välja ja ma pean kogu aeg rohkem ennast sinna kleepima. Vaatasin Horse Show-l nii koolisõidus kui takistussõidus ilase suunurgaga, kuidas hobuseda vahetavad nii jalga, et ratsanik ei liiguta ripsmeidki. Vau.
Täna saime teha galopis üle lati jalavahetusi, mis tekitas veidi segadust ja veidi ärevust. No ennekõike tekitasid segadust pöörded. Tegime poolt platsi kasutades kaheksaid ja neid saab ainult siis teha, kui hobune ei uinu, on korralikult sääre ees ja reaktiivne. Selle saavutamine on neli korda keerulisem, kui jalavahetused.
Mõned esimestest kordadest lennutas vahetus mind korralikult sadulast välja ja ma pean kogu aeg rohkem ennast sinna kleepima. Vaatasin Horse Show-l nii koolisõidus kui takistussõidus ilase suunurgaga, kuidas hobuseda vahetavad nii jalga, et ratsanik ei liiguta ripsmeidki. Vau.
Sunday, May 31, 2015
vihmane pühapäev
Seda sadu ei saanud nimetada suvevihmaks, see oli selleks liiga külm. Kolisime maneeži.
Tegime sammus ja traavis sääre eest astumist. Esialgu kukkus see välja rohkem küljendamisena. Ma jäin ka liiga palju ratsmesse kinni ja Zillion kaotas vahepeal liikumise ning teda tuli jälle julgustada edasi liikuma.
Jalavahetused läbi traavi pole ju midagi uut, aga me pidime tegema neid 2/3 maneeži ulatuses ja nii, et peale uut tõstet liigume kuni otsaseinani otse ja sirgelt edasi ning siis sellele järgneb volt, enne kui uuele diagonaalile tuleb keerata. Vahepeal tuli jälle Zillioni julgustada rohkem liikuma.
Tore, et Zillioni suust tilgub viimastel trennidel ohtramalt vahtu.
Tunnen jälle puudust "muusika-hetkedest". Nendest, kus hobune hakkab liikuma mõnusalt kergelt ja kaardus, seljas läheb olemine mugavaks nagu lendaval vaibal. Hetkel näib, et kõike oleks nagu liiga vähe - liiga vähe "all", liiga vähe lõdvestust, liiga vähe puristamist, liiga vähe muusikat ja see teeb rahutuks. Ma püüan mitte alla vaadata, aga hetkel, kui hobuse kael on kirvekujuga, torkab see ka ilma vaatamata silma. Seda on tunda. Esimene impulss on siis lasta ratse pikaks, suruda säärtega rohkem ja alustada kogu protsessi uuesti, ent iga kord ei saa nii teha ja tihtipeale juhtub siis hoopis nii, et saad märkuse, et pressin hobuse rütmist välja, hakkan liiga palju jalaga toksima või viskan ratsme ära. No kuidas ma vahest aru ei saa?!
Babysteps. Babysteps, remember?
Tegime sammus ja traavis sääre eest astumist. Esialgu kukkus see välja rohkem küljendamisena. Ma jäin ka liiga palju ratsmesse kinni ja Zillion kaotas vahepeal liikumise ning teda tuli jälle julgustada edasi liikuma.
Jalavahetused läbi traavi pole ju midagi uut, aga me pidime tegema neid 2/3 maneeži ulatuses ja nii, et peale uut tõstet liigume kuni otsaseinani otse ja sirgelt edasi ning siis sellele järgneb volt, enne kui uuele diagonaalile tuleb keerata. Vahepeal tuli jälle Zillioni julgustada rohkem liikuma.
Tore, et Zillioni suust tilgub viimastel trennidel ohtramalt vahtu.
Tunnen jälle puudust "muusika-hetkedest". Nendest, kus hobune hakkab liikuma mõnusalt kergelt ja kaardus, seljas läheb olemine mugavaks nagu lendaval vaibal. Hetkel näib, et kõike oleks nagu liiga vähe - liiga vähe "all", liiga vähe lõdvestust, liiga vähe puristamist, liiga vähe muusikat ja see teeb rahutuks. Ma püüan mitte alla vaadata, aga hetkel, kui hobuse kael on kirvekujuga, torkab see ka ilma vaatamata silma. Seda on tunda. Esimene impulss on siis lasta ratse pikaks, suruda säärtega rohkem ja alustada kogu protsessi uuesti, ent iga kord ei saa nii teha ja tihtipeale juhtub siis hoopis nii, et saad märkuse, et pressin hobuse rütmist välja, hakkan liiga palju jalaga toksima või viskan ratsme ära. No kuidas ma vahest aru ei saa?!
Babysteps. Babysteps, remember?
Tuesday, April 14, 2015
lennujaama tipptund
Suure platsi taga on veeauk.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.
Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.
Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.
Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.
Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.
Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse.
Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.
Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.
Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.
Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.
Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.
Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.
Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse.
_________________________________
Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.
Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.
Monday, March 16, 2015
Carpe Diem
Kukrumäel oli täna kevad.
Fey sõitis Zillioniga ja samal ajal rääkis mulle, mida ta teeb, miks ta teeb ja kuidas ta teeb. Kuidas ta alustab pika ratsmega ja lõdvalt, teeb pikema esimese traavi ja mida ta selle ajal hobuselt küsib. Ja mida teha siis, kui Zillion üleminekutel krampi läheb või hakkab küliskäiku kõndima.
Siis käis poiss trennis ja teatas maneežist tulles mulle, endal suunurgad kõrvuni, et tema tordivõlg treeneri ees kasvas ja ta on nüüd 13 (!!!) torti võlgu. Lisas pärast veel nukralt: "kui mul oleks olnud veel 2 sekundit aega õhus lennata, enne kui ma liiva peale kukkusin, oleksin jõudnud backflipi teha..."
Selleks ajaks, kui ma Carpe Diemiga platsile saabusin, oli juba jahedamaks läinud. Carp oli ka alguses natuke tuim ja ma sain esimese minuti jooksul Liisi käest pragada, et ma sügasin hobust külgede pealt. Ma siis rohkem ei süganud. Sellega saavutasin oluliselt paremad reaktsioonid :)
Seni, kuni Carp ei olnud veel üles soojenenud, näis mulle kogu aeg, et meil käib mingi võitlus ratsmepikkuse pärast. Mitte, et ta oleks kogu aeg seda kiskunud, aga ta tegi seda neil hetkedel, kui ma kogemata käed ette viskan. Nurkades või üleminekute ajal.
Üleüldse on üleminekud minu jaoks viimasel ajal väljakutse. Õnneks oleme neid viimastes trennides päris palju teinud. Samm-traav üleminekute ajal kaob kord säär pealt ära ja hobune jääb kuskile ripakile või tahan ma jalustele püsti tõusta.
Aaaa, meelde tuli - me tegime sellist eksootilist asja nagu õlad sees. Tegelikult alustasime kolmeaasalise serpentiiniga ja siis pika sirge pidi tulema õlad sees. Kümne punkti küsimus - kumba suunda meil see välja ei tulnud? :P
Kõige mõjukamad on mu sääred Carpi seljas siis, kui ma lükkan nad natuke tahapoole. Proovisin, kas sellest on mingit mõju vasakule poole sõites. Mitte nii palju. Kui ma aga keeran vasaku jala varbad rohkem väljapoole, siis muutus pilt kohe ja reaktsioon oli hoopis teistsugune. Kiirem, vahetum ja meelsam.
Hmm.
Kas ma sõidan siis paremale poole ka kogu aeg, varbad väljas?
Galopp oli samal moel paremale kontrollitum ja vasakule tahtis kogu aeg laiali vajuda. Meil tekib CD-ga vahel sama seis nagu Minniega - Carp venitab sirgele jõudes mu käed ratsmega ette ja laiutab siis kapju: "nii ei saa ju galoppi sõita?" ja vajub jubedasse laia traavi.
Tegelikult peab rõõmus olema, sest seda juhtus väga palju vähem, kui mõnes eelmises trennis ja ma parandasin selle ära ka.
Galopis olid kolmeaasalise serpentiini peal ette nähtud jalavahetused läbi traavi.Very much minu harjutus. Jah, ma küll kartsin seda tõstet vasakusse jalga, aga kui oli aeg hobune traavi võtta, siis pigistasin pisara välja, aga traav ei tohtinud olla laiali. Sest kui nii juhtub, siis läheb veel kilomeeter, enne kui me saame traavi korda ja siis vasakulle jalga normaalse tõste.
Üleüldse sain Feyd ja Zillioni vaadates aru, et traav ei ole mingi väljahingamise koht, vastupidi. Samm lõdva ratsmega tähendab, et võib samal ajal mõelda, et kas poest on WC-paberit vaja või ei. Kõik, mis eelneb ja järgneb sellele, on kõva töö. Muidu need üleminekud ei parane.
Loomulikult oli lõdvestustraavi ajaks Carp valmis jälle mägesid liigutama. Lõputraav algab galopipakkumiste või kõrgete jalatõstetega. Lahe tsikk.
Fey sõitis Zillioniga ja samal ajal rääkis mulle, mida ta teeb, miks ta teeb ja kuidas ta teeb. Kuidas ta alustab pika ratsmega ja lõdvalt, teeb pikema esimese traavi ja mida ta selle ajal hobuselt küsib. Ja mida teha siis, kui Zillion üleminekutel krampi läheb või hakkab küliskäiku kõndima.
Siis käis poiss trennis ja teatas maneežist tulles mulle, endal suunurgad kõrvuni, et tema tordivõlg treeneri ees kasvas ja ta on nüüd 13 (!!!) torti võlgu. Lisas pärast veel nukralt: "kui mul oleks olnud veel 2 sekundit aega õhus lennata, enne kui ma liiva peale kukkusin, oleksin jõudnud backflipi teha..."
Selleks ajaks, kui ma Carpe Diemiga platsile saabusin, oli juba jahedamaks läinud. Carp oli ka alguses natuke tuim ja ma sain esimese minuti jooksul Liisi käest pragada, et ma sügasin hobust külgede pealt. Ma siis rohkem ei süganud. Sellega saavutasin oluliselt paremad reaktsioonid :)
Seni, kuni Carp ei olnud veel üles soojenenud, näis mulle kogu aeg, et meil käib mingi võitlus ratsmepikkuse pärast. Mitte, et ta oleks kogu aeg seda kiskunud, aga ta tegi seda neil hetkedel, kui ma kogemata käed ette viskan. Nurkades või üleminekute ajal.
Üleüldse on üleminekud minu jaoks viimasel ajal väljakutse. Õnneks oleme neid viimastes trennides päris palju teinud. Samm-traav üleminekute ajal kaob kord säär pealt ära ja hobune jääb kuskile ripakile või tahan ma jalustele püsti tõusta.
Aaaa, meelde tuli - me tegime sellist eksootilist asja nagu õlad sees. Tegelikult alustasime kolmeaasalise serpentiiniga ja siis pika sirge pidi tulema õlad sees. Kümne punkti küsimus - kumba suunda meil see välja ei tulnud? :P
Kõige mõjukamad on mu sääred Carpi seljas siis, kui ma lükkan nad natuke tahapoole. Proovisin, kas sellest on mingit mõju vasakule poole sõites. Mitte nii palju. Kui ma aga keeran vasaku jala varbad rohkem väljapoole, siis muutus pilt kohe ja reaktsioon oli hoopis teistsugune. Kiirem, vahetum ja meelsam.
Hmm.
Kas ma sõidan siis paremale poole ka kogu aeg, varbad väljas?
Galopp oli samal moel paremale kontrollitum ja vasakule tahtis kogu aeg laiali vajuda. Meil tekib CD-ga vahel sama seis nagu Minniega - Carp venitab sirgele jõudes mu käed ratsmega ette ja laiutab siis kapju: "nii ei saa ju galoppi sõita?" ja vajub jubedasse laia traavi.
Tegelikult peab rõõmus olema, sest seda juhtus väga palju vähem, kui mõnes eelmises trennis ja ma parandasin selle ära ka.
Galopis olid kolmeaasalise serpentiini peal ette nähtud jalavahetused läbi traavi.Very much minu harjutus. Jah, ma küll kartsin seda tõstet vasakusse jalga, aga kui oli aeg hobune traavi võtta, siis pigistasin pisara välja, aga traav ei tohtinud olla laiali. Sest kui nii juhtub, siis läheb veel kilomeeter, enne kui me saame traavi korda ja siis vasakulle jalga normaalse tõste.
Üleüldse sain Feyd ja Zillioni vaadates aru, et traav ei ole mingi väljahingamise koht, vastupidi. Samm lõdva ratsmega tähendab, et võib samal ajal mõelda, et kas poest on WC-paberit vaja või ei. Kõik, mis eelneb ja järgneb sellele, on kõva töö. Muidu need üleminekud ei parane.
Loomulikult oli lõdvestustraavi ajaks Carp valmis jälle mägesid liigutama. Lõputraav algab galopipakkumiste või kõrgete jalatõstetega. Lahe tsikk.
Tuesday, March 10, 2015
oeh
Iga kord Domingoga sõites käib peast läbi mõte, et Merle käes tundub see nii lihtne ...
Esimene traav on tihtipeal tore. See, kuidas vaikselt Domingo allapoole läheb või iga voldiga tundub pehmem ja toredam, lubab, et täna saab hea trenn olema.
Teises traavis tegime sääre eest astumist. Vasakule poole näis väga palju lihtsam ja ma olin isegi liiga palju oma vasaku säärega tööd teinud, nii et Domingo hakkas tiba seina poole põgenema.
Galopi esimesed voldid püüdsin poolistakus olla, siis tundub galopp iga kell mugavam. Alustasime vasakule.
Paremale poole oli kogu aeg raske pöörata ja õlg vajus samuti välja (so what else is new...). Mitu korda tekkis tunne, et mu põlv hakkab kolks ja kolks vastu maneezi seintes olevaid talasid käima.
Aga siis tekkis hetki, mil näis, et midagi toredat hakkab looma. Ma proovisin ettevaatlikult Domingot kokku võtta, siis jälle tiba pikemaks lükata. Oiiii, toimiski! :)
Kui me hakkasime tegema läbi traavi jalavahetusi, siis enam ei toiminud. Domingo oli seda nägu, et tal on nüüd paus ja sammust traavi saamiseks ei piisanud enam pisikesest märguandest. Ühtepidi on tore, kui ta pole enam pabinas ja ei torma edasi, aga niipea, kui ma siis järgmise märguande annan kõvemini või kasutan stekki, on see pabin ju jälle tagasi?
Ja siis see paremale poole pöörama saamine või õlaga välja vajumine... Nothing pretty... Kui eile oli vasak säär kasutu, siis täna oli seda parem säär. Kui siiamaani näis, et Domingole enam-vähem sobis see, kuidas ma ratset hoidsin, siis galopivoltide peal enam parem käsi puhata ei saanud, kogu aeg tundsin eestpoolt tõmmet.
Niipea, kui hakkab sellega madin peale, siis hakkan ette vajuma ja vaatan rohkem hobust kui seda, kuhu me läheme. Nii jäigi tunne, nagu mängiks jaapanlastega raha peale aliast. Ei ole hea tunne.
Esimene traav on tihtipeal tore. See, kuidas vaikselt Domingo allapoole läheb või iga voldiga tundub pehmem ja toredam, lubab, et täna saab hea trenn olema.
Teises traavis tegime sääre eest astumist. Vasakule poole näis väga palju lihtsam ja ma olin isegi liiga palju oma vasaku säärega tööd teinud, nii et Domingo hakkas tiba seina poole põgenema.
Galopi esimesed voldid püüdsin poolistakus olla, siis tundub galopp iga kell mugavam. Alustasime vasakule.
Paremale poole oli kogu aeg raske pöörata ja õlg vajus samuti välja (so what else is new...). Mitu korda tekkis tunne, et mu põlv hakkab kolks ja kolks vastu maneezi seintes olevaid talasid käima.
Aga siis tekkis hetki, mil näis, et midagi toredat hakkab looma. Ma proovisin ettevaatlikult Domingot kokku võtta, siis jälle tiba pikemaks lükata. Oiiii, toimiski! :)
Kui me hakkasime tegema läbi traavi jalavahetusi, siis enam ei toiminud. Domingo oli seda nägu, et tal on nüüd paus ja sammust traavi saamiseks ei piisanud enam pisikesest märguandest. Ühtepidi on tore, kui ta pole enam pabinas ja ei torma edasi, aga niipea, kui ma siis järgmise märguande annan kõvemini või kasutan stekki, on see pabin ju jälle tagasi?
Ja siis see paremale poole pöörama saamine või õlaga välja vajumine... Nothing pretty... Kui eile oli vasak säär kasutu, siis täna oli seda parem säär. Kui siiamaani näis, et Domingole enam-vähem sobis see, kuidas ma ratset hoidsin, siis galopivoltide peal enam parem käsi puhata ei saanud, kogu aeg tundsin eestpoolt tõmmet.
Niipea, kui hakkab sellega madin peale, siis hakkan ette vajuma ja vaatan rohkem hobust kui seda, kuhu me läheme. Nii jäigi tunne, nagu mängiks jaapanlastega raha peale aliast. Ei ole hea tunne.
Tuesday, March 3, 2015
mõnna Minnie
Tore tunne, kui hobuses on midagi tuttavat ja mõned reaktsioonid tulevad natuke automaatselt. No läbi valu õpib suhteliselt kiiresti, nii et see edasisõitmise värk tuleb juba enesekaitseks, hahahaa. Peaasi, et sellega üle ei pinguta :)
Mulle näis meie samm trenni alguses paljutõotav. Esimeses traavis ma endiselt eriti ratset lühemaks kerida ei julgenud, aga kui Minnie hakkas seda siiski mulle sentimeetrite kaupa pakkuma, siis tuli mul kontakti säilimise mõttes ikkagi see vastu võtta.
Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et sadul näib olevat viltu, kui pehmendus seal sõidu ajal ära vajub, sellega, kuidas ma ta seljas istun või millegi muuga, aga nuta või naera - paremale joostes on Minnie juba mitmendat trenni natuke esialgu mossis. Selleks, et ta oleks samamoodi pehme, ühtlase liikumisega ja püüaks ümaralt joosta, läheb mul nii nii nii nii palju rohkem aega kui suunaga vasakule sõites...
Marit pani meile pisikesed kavaletid maha ja pidime tulema traavis nendest üle. Esimestel kordadel tuli kohe mulle meelde meie üks ühine "hüppetrenn" suvel suurel platsil. Hiljem läks natuke paremaks, osaliselt sellest hetkest, kui ma püüdsin leppisin tõsiasjaga, et ta hakkabki iga kord seal lattide peal üles-alla võnkuma ja tegin lihtsalt kõik, mis võimalik, et mitte talle kaela peale kummarduda. Võib-olla viimased korrad oli natuke vähem võnkumist. Pilt tundus endale hirmus ebastabiilne, aga treener ütles, et läks paremaks ja viimased korrad olid olnud head.
Ma lootsin ilmselt saavutada midagi sellist, nagu Carpi või Aariaga, et mingeid ootamatuid üllatusi liikumisviisis enne latte ette ei tule. Vähemalt ei viska keegi mind õhku :)
Ohh, ja siis tegime galopp-samm üleminekuid! No esimesed korrad oli muidugi parasjagu segadust, jäime traavi või siis tegime ülipüüdlikult peatuse. Läks mõned tublid korrad, kui sain õrna tunde kätte, et kui palju midagi vaja doseerida. Minnie reaktsioonile ei saa küll midagi ette heita, kui oskad küsida, siis teeb ta kõike ja kohe.
Lõpuks tegime jalavahetusi läbi sammu (!). Selleks ajaks oli Minnie ka kõigeks valmis ja mingit peaga vehkimist ei olnud, ta ei vihastanud mu peale isegi siis, kui ma kogemata teda kannaga tõstsin. Vau.
Jälle - esimestel kordadel murdusin mina ühele või teisele poole, siis ei osanud õigel hetkel sääri peal hoida või viskasin ratsme ära, aga lõpuks saime hakkama ja teenisime lõputraavi ära.
Mulle näis meie samm trenni alguses paljutõotav. Esimeses traavis ma endiselt eriti ratset lühemaks kerida ei julgenud, aga kui Minnie hakkas seda siiski mulle sentimeetrite kaupa pakkuma, siis tuli mul kontakti säilimise mõttes ikkagi see vastu võtta.
Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et sadul näib olevat viltu, kui pehmendus seal sõidu ajal ära vajub, sellega, kuidas ma ta seljas istun või millegi muuga, aga nuta või naera - paremale joostes on Minnie juba mitmendat trenni natuke esialgu mossis. Selleks, et ta oleks samamoodi pehme, ühtlase liikumisega ja püüaks ümaralt joosta, läheb mul nii nii nii nii palju rohkem aega kui suunaga vasakule sõites...
Marit pani meile pisikesed kavaletid maha ja pidime tulema traavis nendest üle. Esimestel kordadel tuli kohe mulle meelde meie üks ühine "hüppetrenn" suvel suurel platsil. Hiljem läks natuke paremaks, osaliselt sellest hetkest, kui ma püüdsin leppisin tõsiasjaga, et ta hakkabki iga kord seal lattide peal üles-alla võnkuma ja tegin lihtsalt kõik, mis võimalik, et mitte talle kaela peale kummarduda. Võib-olla viimased korrad oli natuke vähem võnkumist. Pilt tundus endale hirmus ebastabiilne, aga treener ütles, et läks paremaks ja viimased korrad olid olnud head.
Ma lootsin ilmselt saavutada midagi sellist, nagu Carpi või Aariaga, et mingeid ootamatuid üllatusi liikumisviisis enne latte ette ei tule. Vähemalt ei viska keegi mind õhku :)
Ohh, ja siis tegime galopp-samm üleminekuid! No esimesed korrad oli muidugi parasjagu segadust, jäime traavi või siis tegime ülipüüdlikult peatuse. Läks mõned tublid korrad, kui sain õrna tunde kätte, et kui palju midagi vaja doseerida. Minnie reaktsioonile ei saa küll midagi ette heita, kui oskad küsida, siis teeb ta kõike ja kohe.
Lõpuks tegime jalavahetusi läbi sammu (!). Selleks ajaks oli Minnie ka kõigeks valmis ja mingit peaga vehkimist ei olnud, ta ei vihastanud mu peale isegi siis, kui ma kogemata teda kannaga tõstsin. Vau.
Jälle - esimestel kordadel murdusin mina ühele või teisele poole, siis ei osanud õigel hetkel sääri peal hoida või viskasin ratsme ära, aga lõpuks saime hakkama ja teenisime lõputraavi ära.
Monday, March 2, 2015
ehhh-minnie
Minnie oli jälle oma leplikumas tujus ja mulle näis, et tabasin teda isegi hetkedel kui ta andis mulle igasugu lubamatut värki andeks. Vajusin mõned korrad pahasti üleminekute ajal ette. Minnie korraks kangestus, aga siis näis ütlevat ehhhh... Allakirjutanu tänab.
Ma võiks põlved üldse riietusruumi jätta, kui selle hobusega sõitma lähen, sest kokku- ja tagasivõtmiste jaoks piisab ainult kõhulihasest. Ratset eest juba ammu ei ürita võtta, selle peale kergitab mära ainult pead ja küsib, et mida ma endast õige mõtlen. Kõhulihastest täiesti piisab.
Täna sõitsin pikkade jalustega. Nii pikkadega, et tegelikult tundsin esimeses traavis, kui ma ei ole veel hobuse järgi välja veninud, et ma seisan jaluste peal kikivarvukil. Teise traavi ajaks sain juba kandasid ka alla venitatud. Praegu seda kirjutades annavad igasugu lihasedki selle tõestuseks endast tunda.
Galoppi alustasime paremale ja ma läksin seda teed pidi, et rohkem jalustele ja vähem hobuse selja peal. Esialgu ei tundunud paremale eriti tore, aga peale mõnda ringi läks paremaks.
Siis tegime veel jalavahetusi läbi traavi. Seda pole me Minniega enne teinud. Kui ma enne olin suutnud võnkumist minimiseerida, siis nüüd tuli ette paar valusat traavijäämist. Oh, well, viimased ei olnud enam nii hullud.
Ma võiks põlved üldse riietusruumi jätta, kui selle hobusega sõitma lähen, sest kokku- ja tagasivõtmiste jaoks piisab ainult kõhulihasest. Ratset eest juba ammu ei ürita võtta, selle peale kergitab mära ainult pead ja küsib, et mida ma endast õige mõtlen. Kõhulihastest täiesti piisab.
Täna sõitsin pikkade jalustega. Nii pikkadega, et tegelikult tundsin esimeses traavis, kui ma ei ole veel hobuse järgi välja veninud, et ma seisan jaluste peal kikivarvukil. Teise traavi ajaks sain juba kandasid ka alla venitatud. Praegu seda kirjutades annavad igasugu lihasedki selle tõestuseks endast tunda.
Galoppi alustasime paremale ja ma läksin seda teed pidi, et rohkem jalustele ja vähem hobuse selja peal. Esialgu ei tundunud paremale eriti tore, aga peale mõnda ringi läks paremaks.
Siis tegime veel jalavahetusi läbi traavi. Seda pole me Minniega enne teinud. Kui ma enne olin suutnud võnkumist minimiseerida, siis nüüd tuli ette paar valusat traavijäämist. Oh, well, viimased ei olnud enam nii hullud.
Thursday, January 29, 2015
15 magamata ööd
Peale 24-tunnist koera ämmaemanda tööd ja peaaegu topelt pikemat ärkvelolekut näis, et ainuke viis enda mõtteid tuulutada ja jääda öö-päeva rütmi (loe: mitte liiga vara ära vajuda), on ... talli minna. Hobuse selga minek ei olnud võib-olla kõige nutikam idee, aga selle, mis mul andmata jäi, näis kompenseerivat CD lõbus olek ja minek.
Esialgu sain märkuse kirja, et ma pole kõige värskem lilleke seal seljas, aga kui Carp soojenes, tundusin ma endale ka ärksam. Ja lõpuks hakkas galopis juba väga tore.
Saime üle maaslamavate lattide jalavahetusi proovida ja see, kuidas CD vastas ja läks edasi ja tuli tagasi ja vahetas jalga, ajas suu kõrvuni. Isegi, kui kõik ei tulnud väga kenasti välja, siis CD näis pingutavat.
Jep, see oli ikka hea mõte talli minna.
Esialgu sain märkuse kirja, et ma pole kõige värskem lilleke seal seljas, aga kui Carp soojenes, tundusin ma endale ka ärksam. Ja lõpuks hakkas galopis juba väga tore.
Saime üle maaslamavate lattide jalavahetusi proovida ja see, kuidas CD vastas ja läks edasi ja tuli tagasi ja vahetas jalga, ajas suu kõrvuni. Isegi, kui kõik ei tulnud väga kenasti välja, siis CD näis pingutavat.
Jep, see oli ikka hea mõte talli minna.
Monday, January 26, 2015
jalavahetused läbi traavi
Sõitsin täna traavis vahepeal ilma jalusteta, lihtsalt, et kontrollida, kuidas puusad selle peale reageerivad. Ei olnud üldse väga hull, aga võtsin siis igaks juhuks jalused jälle tagasi ja need tundusid nii lühikesed.
Ignoreerisin libisevat ratset, see rippus suurema osa ajast lõdvalt. Carp ei hoolinud sellest sugugi ja jooksis vahepeal täitsa kenasti ja sammupauside ajal sirutas kaela korraliku purina saatel allapoole.
Siis proovisin jälle läbi traavi jalavahetusi, lihtsalt, et saaks jälle galopis selle ühelt poolt teisele poole asetumise tunde kätte. Vahepeale mõned traavisammud. Treener ütles, et see oli välja näinud, nagu CD oleks ise galoppi tõusnud, mina olin keskendunud rohkem tõstetele ja seetõttu oli vahepealne traav olnud paha, siis pidin tegema rohkem traavisamme vahele, nii umbes vähemalt 5 ja alles peale seda uuesti teisele poole galoppi hobuse tõstma.
Esimene kord tekitas see kerge segaduse, just selle vahepealse traavi kordasaamine. See traav oligi kõige raskem osa, sest see 5 sammu nõudis kõhulihaste, säärte, käte, pea koordineerimist rohkem, kui järgmine tõste. Noh, et hobune ei vajuks laiali, et mina ei vajuks lössi ega jääks selja peale põntsuma, see osutus raskemaks ülesandeks just siis, kui pidin tulema galopi poolistakus ja siis võtma hobuse tagasi, tegema ülemineku traavi, kus ma olin täisistakus ja siis jälle tõstma galoppi.
Lõpuks oli olnud täitsa hea, saime kiita ja tegime lõdvestustraavi ära.
Ignoreerisin libisevat ratset, see rippus suurema osa ajast lõdvalt. Carp ei hoolinud sellest sugugi ja jooksis vahepeal täitsa kenasti ja sammupauside ajal sirutas kaela korraliku purina saatel allapoole.
Siis proovisin jälle läbi traavi jalavahetusi, lihtsalt, et saaks jälle galopis selle ühelt poolt teisele poole asetumise tunde kätte. Vahepeale mõned traavisammud. Treener ütles, et see oli välja näinud, nagu CD oleks ise galoppi tõusnud, mina olin keskendunud rohkem tõstetele ja seetõttu oli vahepealne traav olnud paha, siis pidin tegema rohkem traavisamme vahele, nii umbes vähemalt 5 ja alles peale seda uuesti teisele poole galoppi hobuse tõstma.
Esimene kord tekitas see kerge segaduse, just selle vahepealse traavi kordasaamine. See traav oligi kõige raskem osa, sest see 5 sammu nõudis kõhulihaste, säärte, käte, pea koordineerimist rohkem, kui järgmine tõste. Noh, et hobune ei vajuks laiali, et mina ei vajuks lössi ega jääks selja peale põntsuma, see osutus raskemaks ülesandeks just siis, kui pidin tulema galopi poolistakus ja siis võtma hobuse tagasi, tegema ülemineku traavi, kus ma olin täisistakus ja siis jälle tõstma galoppi.
Lõpuks oli olnud täitsa hea, saime kiita ja tegime lõdvestustraavi ära.
Thursday, January 22, 2015
KK ja CD
Seekord jälle poisiga koos trennis. Tema sõitis KK-ga ja mina CD-ga.
Juba mitmendat korda vaatan King Kongi ja mõtlen, et kunagi tahan oma aeda sellist lahedat väikest shetlandi poni. Just samasugust nagu tema on. Nii ilusat värvi ja nii nummi peaga. Ja sellise vinge iseloomuga.
Ja kui siis poiss tema seljas istus, siis olid mul kuskil kõhus mingid lihased esimesed veerand tundi krampis, sest ma kogu aeg ootasin, et millal KK-l kõrini saab ja ta lapse alla pillab. Ta seda õnneks ei teinud, kuigi laps pärast vandus mulle, et poni oli perutanud küll.
Nutma sai lapse küll, kui neil tekkis vaidlus teemal, kas liikuda või mitte liikuda. Ja kui liikuda, siis kuhu suunda. Sellistel hetkedel olen tänulik, et treeneril on rohkem kannatlikkust kui minul. Mul käis mõttes ligi sõita ja tutakas kirja panna. Lapsele siis, mitte ponile. Aga see poni on selline, kes võib ka suurele CD-le tutaka kirja panna ja mina ning laps satuksime igal juhul konflikti keskele. Not good.
Oh well, Carp oli endiselt tore, mitte küll nii itsi täis, nagu vahetult peale klippimist, aga siiski hüppetrenni järgselt fresh. Peale seda, kui Marit CD seljas käis, mõtlen tihemini hobuse seljas sellele, kui palju temapoolne surve ratsmetele mu istakut mõjutab.
Soojendusgalopi järel tegime jalavahetusi läbi traavi, mida pidi tegema risti üle platsi, takistusepukkide vahelt. Selliseid harjutusi on peale Marit ja Milla trenne, kus me seda tegime, hulga enesekindlam teha ja mõni tuli isegi enam-vähem välja.
Juba mitmendat korda vaatan King Kongi ja mõtlen, et kunagi tahan oma aeda sellist lahedat väikest shetlandi poni. Just samasugust nagu tema on. Nii ilusat värvi ja nii nummi peaga. Ja sellise vinge iseloomuga.
Ja kui siis poiss tema seljas istus, siis olid mul kuskil kõhus mingid lihased esimesed veerand tundi krampis, sest ma kogu aeg ootasin, et millal KK-l kõrini saab ja ta lapse alla pillab. Ta seda õnneks ei teinud, kuigi laps pärast vandus mulle, et poni oli perutanud küll.
Nutma sai lapse küll, kui neil tekkis vaidlus teemal, kas liikuda või mitte liikuda. Ja kui liikuda, siis kuhu suunda. Sellistel hetkedel olen tänulik, et treeneril on rohkem kannatlikkust kui minul. Mul käis mõttes ligi sõita ja tutakas kirja panna. Lapsele siis, mitte ponile. Aga see poni on selline, kes võib ka suurele CD-le tutaka kirja panna ja mina ning laps satuksime igal juhul konflikti keskele. Not good.
Oh well, Carp oli endiselt tore, mitte küll nii itsi täis, nagu vahetult peale klippimist, aga siiski hüppetrenni järgselt fresh. Peale seda, kui Marit CD seljas käis, mõtlen tihemini hobuse seljas sellele, kui palju temapoolne surve ratsmetele mu istakut mõjutab.
Soojendusgalopi järel tegime jalavahetusi läbi traavi, mida pidi tegema risti üle platsi, takistusepukkide vahelt. Selliseid harjutusi on peale Marit ja Milla trenne, kus me seda tegime, hulga enesekindlam teha ja mõni tuli isegi enam-vähem välja.
Saturday, January 3, 2015
tuulest viidud
Jeebus, mis tuul! Sõitsime õues (mis oli siiski palju toredam alternatiiv plagisevate telgiseinte vahel sõitmisele, aga kui tuul hingamisteedesse vastupidise suunaga sisse puhub, siis on vahepeal väikeseid raskusi küll. Palun vabandust kõikide nende kordade eest, kui ma olen koertele ninna puhunud, et näha, kuidas nende mokad laperdama ja plärisema hakkavad. Karma.
Carp võpatas küll paar korda, kui Laki või Villu tegid "põgene-vaba-laps" etteasteid, aga ei hüpanud kuskile. Nii mõnus on tegelikult sõita loomaga, kelle käitumist juba oskad natuke ette ennustada ja kes on natuke juba tuttav.
Milla tegi meile skeemi moodi harjutust - keskliinilt sisse, peatus, siis edasi ja peaaegu platsi lõpus volt paremale ja siis vasakule. Siis nurgast välja lühike diagonaal, kus on vaja hobust edasi sõita, enne rajani jõudmist tagasi võtta, otsas peatus, kust edasi sõita traavis. Siis pika diagonaali peale, kus tuleb teha vähemalt kolm traav-samm üleminekut ja jälle lühikeses seinas peatus.
Üllatus-üllatus, voldid olid paras väljakutse. Üleminekutega sain enam-vähem hakkama ja kiita ka.
Siis tegime mõlemale poole galoppi, eesmärk oli lasta Carpil rohkem edasi liikuda ja peale seda tuli kõige põnevam harjutus - jalavahetused läbi traavi, aga pika diagonaali peal ja nii, et sinna mahuks neid vähemalt kolm tükki.
Vasakule püüdsin sama tunnet kätte saada, mis eile Domingoga, aga päris nii lihtsalt see ei käinud. Käed liikusid koos ratsmega ettepoole ja tasakaal näis olevat igal pool mujal kui õigel jalusel. Esimesed korrad ei tulnud vasakusse kuidagi välja ja siis hakkas õnnestuma. Viimased olid olnud juba täitsa head :) Seda harjutust tuleb korrata.
Carp võpatas küll paar korda, kui Laki või Villu tegid "põgene-vaba-laps" etteasteid, aga ei hüpanud kuskile. Nii mõnus on tegelikult sõita loomaga, kelle käitumist juba oskad natuke ette ennustada ja kes on natuke juba tuttav.
Milla tegi meile skeemi moodi harjutust - keskliinilt sisse, peatus, siis edasi ja peaaegu platsi lõpus volt paremale ja siis vasakule. Siis nurgast välja lühike diagonaal, kus on vaja hobust edasi sõita, enne rajani jõudmist tagasi võtta, otsas peatus, kust edasi sõita traavis. Siis pika diagonaali peale, kus tuleb teha vähemalt kolm traav-samm üleminekut ja jälle lühikeses seinas peatus.
Üllatus-üllatus, voldid olid paras väljakutse. Üleminekutega sain enam-vähem hakkama ja kiita ka.
Siis tegime mõlemale poole galoppi, eesmärk oli lasta Carpil rohkem edasi liikuda ja peale seda tuli kõige põnevam harjutus - jalavahetused läbi traavi, aga pika diagonaali peal ja nii, et sinna mahuks neid vähemalt kolm tükki.
Vasakule püüdsin sama tunnet kätte saada, mis eile Domingoga, aga päris nii lihtsalt see ei käinud. Käed liikusid koos ratsmega ettepoole ja tasakaal näis olevat igal pool mujal kui õigel jalusel. Esimesed korrad ei tulnud vasakusse kuidagi välja ja siis hakkas õnnestuma. Viimased olid olnud juba täitsa head :) Seda harjutust tuleb korrata.
Thursday, January 1, 2015
jalavahetused läbi traavi (CD)
Carp oli täna seda meelt, et ta tuleks minuga talli ära küll. Nad seisid Domingo ja Heinzuga kolmekesi külg-külje vastas, trotsides tuult ja kui ma natuke kaugemalt häält tegin, siis hobune mõtles hetke, keeras siis väärikalt oma tagumiku ümber ja hakkas minu poole kõndima.
Esimese traavi lõpuks oli mul kerge segadus, et see, kuidas CD puristab ja lõdvestab, on mingi trikk. Kuskil peab konks olema? Alguses näis ta kiirustavat, hiljem tundsin, kuidas mõnel hetkel hakkas ta venima ja jäi sääre taha, aga tegelikult ma ei saa eriti kurta, sest kohe, kui ma reageerisin, siis liikus ka tema kohe paremini. Pikalt looma kiusata ei tahtnud ja tegime sammupausi, just siis kui Milla jõudis ka maneeži.
Esimeses traavis sidusin libiseva sõlme ja ei puutunud seda eriti, teises lasi Milla selle mul ikkagi kätte võtta. Tegime üleminekuid ja peatusi ja lõpetuseks nelja-aasalist serpentiini, kus vahepeal pidi võtma hobuse sammu. Alguses jäin sammu jäädes oma märguannetega hiljaks ja Carp jõuab poole sekundiga vajuda tunnihobuse unne, enne kui ma jõuan öelda, et astume-astume. Pärast läks muudkui paremini ja paremini.
Milla kordas Birgiti sõnu, et pöörete peal ma unustan pidevalt välimist ratset kasutada.
Galopis tegime mõlemale poole mõned ringid, mina taas vapralt selles asendis, mida ma ise nimetaksin poolistakuks. Punnisin pitsitavate uute saabastega ikkagi mõlemale poole saada pilti sarnaseks ja ennekõike saada vasakule poole sõites kätte mingit head sünkroonsust hobusega. Vahepeal (eriti pöörete ajal või järel) läheb ikka kakofooniaks, parem säär hakkab vastu külge käima ja ma pean siis eriliselt keskenduma sellele mõttele, et mis hetkel sisemine säär pigistab. Sest vasakule poole liikudes saan ma esitada sellest igasugu variatsioone :)
Hea uudis oli see, et jäime vähem sammu ja rohkem liikusime. Tulgu mis tuleb, püüdsin iga hinna eest sõita temast traavi välja ka siis, kui ta ise galopist traavi jäi.
Ja siis just minu ülesanne - jalavahetused läbi traavi. Milla lasi neid teha diagonaalil, nii et ühest jalast tulime, suht kohe diagonaali alguses tuli võtta traavi ja siis tõsta paari-kolme sammu pärast teise jalga. Needless to say - paremale tulid nad palju toredamad välja ja vasakule oli alguses raskusi. Ennekõike traavi lühemaks saamise ja asetumisega. Paremasse jalga tõstet tehes olen sadulas kindlamini paigal, raskus rangelt sisemisel jalusel ja välimisega ei pea eriti võimlema, nii et vahel (tegelikult tihti) on mul tunne, et paremale poole teen tõste ainult sisemise jalaga hobust ülespoole "tõstes". Vähemalt proua Carp saab sellest alati väga selgelt aru. Välimine jalg käib tagapool ära ainult vormitäitmise mõttes.
Vasakule poole tõstes sellist luksust ei ole, sest ma ei saa isegi raskust korralikult vasakule jalusele. Vastupidi, mul on alatasa tõste hetkel (eriti selliste ülesannete puhul nagu täna) jalus kuskil keset jalga või üldse jalast kadunud ja hobune jookseb pikas laiali traavis.
Milla nentis ka, et mul on selgelt vasakule raskem asetuda ja pakkus, et kui ma sinnapoole rohkem tööd teen, siis peaks see korda saama. Tuleb rohkem selliseid harjutusi teha.
Carp selle eest on viimasel ajal jälle särtsakam, kui mõni aeg tagasi. Täna hakkas ta juba paari korra järel pakkuma ise jalavahetusi. Tallis kraabib vahel jälle jalaga. Uhke hoiak on tagasi.
Good old CD.
Esimese traavi lõpuks oli mul kerge segadus, et see, kuidas CD puristab ja lõdvestab, on mingi trikk. Kuskil peab konks olema? Alguses näis ta kiirustavat, hiljem tundsin, kuidas mõnel hetkel hakkas ta venima ja jäi sääre taha, aga tegelikult ma ei saa eriti kurta, sest kohe, kui ma reageerisin, siis liikus ka tema kohe paremini. Pikalt looma kiusata ei tahtnud ja tegime sammupausi, just siis kui Milla jõudis ka maneeži.
Esimeses traavis sidusin libiseva sõlme ja ei puutunud seda eriti, teises lasi Milla selle mul ikkagi kätte võtta. Tegime üleminekuid ja peatusi ja lõpetuseks nelja-aasalist serpentiini, kus vahepeal pidi võtma hobuse sammu. Alguses jäin sammu jäädes oma märguannetega hiljaks ja Carp jõuab poole sekundiga vajuda tunnihobuse unne, enne kui ma jõuan öelda, et astume-astume. Pärast läks muudkui paremini ja paremini.
Milla kordas Birgiti sõnu, et pöörete peal ma unustan pidevalt välimist ratset kasutada.
Galopis tegime mõlemale poole mõned ringid, mina taas vapralt selles asendis, mida ma ise nimetaksin poolistakuks. Punnisin pitsitavate uute saabastega ikkagi mõlemale poole saada pilti sarnaseks ja ennekõike saada vasakule poole sõites kätte mingit head sünkroonsust hobusega. Vahepeal (eriti pöörete ajal või järel) läheb ikka kakofooniaks, parem säär hakkab vastu külge käima ja ma pean siis eriliselt keskenduma sellele mõttele, et mis hetkel sisemine säär pigistab. Sest vasakule poole liikudes saan ma esitada sellest igasugu variatsioone :)
Hea uudis oli see, et jäime vähem sammu ja rohkem liikusime. Tulgu mis tuleb, püüdsin iga hinna eest sõita temast traavi välja ka siis, kui ta ise galopist traavi jäi.
Ja siis just minu ülesanne - jalavahetused läbi traavi. Milla lasi neid teha diagonaalil, nii et ühest jalast tulime, suht kohe diagonaali alguses tuli võtta traavi ja siis tõsta paari-kolme sammu pärast teise jalga. Needless to say - paremale tulid nad palju toredamad välja ja vasakule oli alguses raskusi. Ennekõike traavi lühemaks saamise ja asetumisega. Paremasse jalga tõstet tehes olen sadulas kindlamini paigal, raskus rangelt sisemisel jalusel ja välimisega ei pea eriti võimlema, nii et vahel (tegelikult tihti) on mul tunne, et paremale poole teen tõste ainult sisemise jalaga hobust ülespoole "tõstes". Vähemalt proua Carp saab sellest alati väga selgelt aru. Välimine jalg käib tagapool ära ainult vormitäitmise mõttes.
Vasakule poole tõstes sellist luksust ei ole, sest ma ei saa isegi raskust korralikult vasakule jalusele. Vastupidi, mul on alatasa tõste hetkel (eriti selliste ülesannete puhul nagu täna) jalus kuskil keset jalga või üldse jalast kadunud ja hobune jookseb pikas laiali traavis.
Milla nentis ka, et mul on selgelt vasakule raskem asetuda ja pakkus, et kui ma sinnapoole rohkem tööd teen, siis peaks see korda saama. Tuleb rohkem selliseid harjutusi teha.
Carp selle eest on viimasel ajal jälle särtsakam, kui mõni aeg tagasi. Täna hakkas ta juba paari korra järel pakkuma ise jalavahetusi. Tallis kraabib vahel jälle jalaga. Uhke hoiak on tagasi.
Good old CD.
Friday, December 19, 2014
Hanna silma all CD-ga
Täna vaatas meid Hanna.
Traaviosa eest saime lausa kiita, Hanna ütles mitu korda, et oli väga hea olnud. Carp ei puhise viimastel kordadel enam vaevatud näoga, kui me alustame ja on palju rohkem nõus edasi liikuma.
Maneežis oli laupäevaselt palju rahvast ja nii me eriti palju ei teinudki. No tegelikult üritasin pärast küll teha mingeid jalavahetusi, kuna Carp näis nii valmis kõike tegema, eriti peale seda, kui olin galopis teda kokku võtnud ja edasi sõitnud. Aga see oli viga, meil õnnestus see vist vaid paar korda. Ma peaks selle teema vist mõneks ajaks rahule jätma, vähemalt CD-ga.
See heaolutunne, mida ratsutamine annab, ei ole üldse nii müstiline, nagu võiks arvata. Ma arvasin, et see on adrenaliin, mis paneb suunurgad kerkima, kui hobune su all mööda maneeži (või põldu) edasi kihutab. Üldse mitte. Adrenaliin on hormoon, mille käivitab hirm, aga mingid uuringud seostavad galoppi hoopis kaisuhormooni oksütotsiiniga. Seletab, miks mu laps alati trennist hea tujuga ära tuleb. Peaks doosi suurendama.
Traaviosa eest saime lausa kiita, Hanna ütles mitu korda, et oli väga hea olnud. Carp ei puhise viimastel kordadel enam vaevatud näoga, kui me alustame ja on palju rohkem nõus edasi liikuma.
Maneežis oli laupäevaselt palju rahvast ja nii me eriti palju ei teinudki. No tegelikult üritasin pärast küll teha mingeid jalavahetusi, kuna Carp näis nii valmis kõike tegema, eriti peale seda, kui olin galopis teda kokku võtnud ja edasi sõitnud. Aga see oli viga, meil õnnestus see vist vaid paar korda. Ma peaks selle teema vist mõneks ajaks rahule jätma, vähemalt CD-ga.
See heaolutunne, mida ratsutamine annab, ei ole üldse nii müstiline, nagu võiks arvata. Ma arvasin, et see on adrenaliin, mis paneb suunurgad kerkima, kui hobune su all mööda maneeži (või põldu) edasi kihutab. Üldse mitte. Adrenaliin on hormoon, mille käivitab hirm, aga mingid uuringud seostavad galoppi hoopis kaisuhormooni oksütotsiiniga. Seletab, miks mu laps alati trennist hea tujuga ära tuleb. Peaks doosi suurendama.
Monday, December 15, 2014
koertest, hobustest ja minust
On detsember, peaaegu jõulud, aga meie saame suure platsi peal sõita, nanananaa!
Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.
Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?
Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.
Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.
Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.
Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.
Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?
Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)
Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?
Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P
Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:
Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
(hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "
***
P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)
Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.
Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?
Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.
Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.
Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.
Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.
Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?
Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)
Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?
Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P
Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:
Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
(hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "
***
P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)
Post by Алина Алексеева.
Thursday, December 11, 2014
vasak on uus parem
Carp on päeval peale hüppetrenni alati pisut uuem ja soojem kui muidu.
Sammu ajal jutustasin natuke Birgitiga ja oi, kuidas Carp mingil hetkel muutus toredaks. Hmm, ükskord juhtus sama SS-ga, kui ma Feyga sammu ajal jutustasin. Äkki selles peitub mingi iva? Et alati tuleb kellegagi midagi samal ajal arutada, kui hobuse selga lähed, muidu keskendud liiga palju loomapiinamisele? :)
Siis natuke üleminekuid - rohkem konkreetsust vaja. Siis mõned peatused, millest esimesed kippusid olema oi kui viltu. Üleüldse oli vasakule olnud täna kõik parem kui paremale, nii et vasakule tegime ka teist traavi vähem. What's up with that? Ma tunnen selgelt, kuidas just vasakule istudes istun viltu ja ei saa mingile biidile pihta. Parem kand ei tõuse nii kergelt üles, kui vasak ja kui ma tahan vaid vasakut jalga allpoole sirutada, siis on lihtsalt füüsiliselt ebamugav või valus. Ja mu parema saapa sääreosa on juba lapitud ja ilmselt varsti jälle auguline, samas kui vasak saabas näeb veel suht ok välja. Nii et vähem on parem? Või et vasak on parem? Või vasak on uus parem? Jeebus küll... :)
Galopiga oli see lugu, et pidin seda edasi sõitma ja tagasi võtma ja esialgu lõppesid need viimased tuttavlikult ühe asjaga - traavi jäämisega. Enne sääred, siis kõik muu. Natuke tohtisin stekki meelde tuletada ja noh, kui Carp natuke rohkem hoogu sisse sai, siis ta enam nii kergelt traavi ei jäänud enam ka. Edasi sõites sama asi - enne sääred ja kui on tunda, et hobune hakkab eest küsima, alles siis võib kätega midagi tegema hakata.
Lõppu pidime tegema jalavahetusi, mis olid taas üks paras *********. No paar tükki õnnestusid, aga vasakule galoppi sõites peksab parem säär ikka segast ja vasakust paremasse vahetada näis täitsa võimatu. Marit arvas, et ma peaks poolistakus proovima seda teha ja ma korraks mõtlesin, et kuidas talle viisakalt öelda, et mul pole udust aimugi, kuidas poolistakus "ümber asetuda".
Ega need jalavahetused enne ei parane, kui ma olen rohkem jaluste peal, arvas ta.
Rohkem poolistakut Carpi seljas?
Tuesday, November 25, 2014
I am running out of headlines for the lessons with CD soon :)
Maneežis olid vaid Fey ja üks nooruke ruun, kes oli mures iga laperdava seina pärast. Feyl on roppumoodi närvi.
Carp võpatas vist ühe korra ja mitte laperdava seina, vaid laperdava noore ruuna pärast, kes meie poole hakkas tagurdama. Siis sai tal sellest villand ja me käisime mõned ringid sammu. Samal moel nagu eile, võimalikult lõdvalt, samas püüdsin jälgida rütmi ja seda, et ikka mingisugune impulss oleks ka olemas.
Esimest traavi alustasin ühe jupi võrra pikemate ratsmetega kui tavaliselt, jälle otsisin rütmi (mida on sirge peal palju kergem teha, kui pööretel või nurkades). Carp jälle omakorda rääkis mulle, et rütm lubab tal nii palju kergemini lõdvestuda. Niipea, kui me nurkades või pööretes sattusime laiali, siis läks Carp jälle kuidagi kangemaks. Midagi hullu ei olnud. Või noh, kuni teise traavini.
Rääkides sellest vastamisest... No ei tule alati välja ja hobune on ka rohkem seda meelt, et tee korralikult või "talk to the hand". Mul ronivad kannad märkamatult üles ja siis ma kuulen jälle hobuse poolt seda viimast lauset. Siis lasi Marit mul panna sääred vähe kiiremini ja tugevamini vastu, aga kannad hoida ikkagi korralikult all ja mitte (!!!) vaadata alla. Reageering polnud küll selline, nagu rocketwoman Carpe Diem oma eredamatel hetkel on pakkunud, aga see oli vähemalt selge reageering. Nii et näib, et Carpil on oma agenda minu õpetamiseks. Nüüd on aeg niikaugel, et sellest allavaatamisest peab ükskõik, mis valemiga lahti saama (ma tegelikult alles mõtlen mingit valemit välja, sest lihtsalt teadmisest, kuidas see kõik märguanded ja impulsi liikuda ära tapab, ei piisa. Ma olen ju ennegi hobustelt seda loengut kuulnud ja treeneri(te)lt ka. Ma lihtsalt ei pane ise tähele, kui mu lõug jälle alla vajub).
Paremale galopp oli jälle päeva toredaim osa, vaikselt, aga tasapisi läks see paremaks, vahepeal näis "hüpet" toredasti olevat ja juhitavus ja tempo muutused näisid nii lihtsad. Lihtsalt küsi ja sulle antakse.
Galopp vasakule? Loe eelmisi sissekandeid, kõik endiselt sama. Kui ma kurtsin eile, et Carp näib olevat seda nägu, et galopis vasakule poole liikudes võibki jääda traavi või sammu ja polegi vaja pingutada, siis treener nentis täna sama.
Pärast tegime natuke minu palvel jalavahetusi. Kogu suve trummeldas peas iga Carpe Diemiga sõidetud trenni ajal, et rohkem galoppi enda alla, rohkem kokku, ei tohi laiali lasta. No nüüd ei pidavat see enam nii suur probleem olema. Galopitõstetest õnnestusid rohkem need, mille puhul ma nägin rohkem vaeva selleks, et meil oleks vähe rohkem seda galoppi.
Paremast vasakusse vahetades avastasin, et välimist säärt kasutan vähem ja sisemist selle eest tonksan vastu looma külge. Vasakust paremasse ei tulnud esialgu üldse välja, hiljem hakkas looma ja pidin korra stekiga õrnalt vastu külge panema ning sealt tuli ka see vahetus.
Subscribe to:
Posts (Atom)