2015

Õnnelikku uut aastat ja soovide täitumist!

Kiire märkus trenni kohta ka - tegime jalavahetusi galopis läbi traavi, aga ma jäin liiga palju sammu ja liiga palju võtsin hetki enda istakut korda seada ja Carp lülitub kõige selle peale jälle oma unerežiimi. See teeb meie mõlema jaoks elu raskemaks. 

hea punkt aastale

... varsti ...

tihe liiklus ja Diamond

See oli täitsa tavaline trenn Diamondiga, ainult et väga tihedas liikluses. Hea trenn platsi peal liiklusreeglite harjutamiseks, vähem hea erinevate kujundite sõitmiseks. Keset keskliini olid latid, mis poolitasid maneeži kaheks. Igal juhul huvitav.
Diamond oli ... nagu ta ikka on :)
Hirmus kergelt tahab viimasel ajal ratsmesse minna ja ma olin teda natuke liiga pikalt hoidnud rullis. Oleks võinud rohkem pause teha.

treeningvõistlus

Foto: Kertu Kosk

Täna õhtupoolikul toimus maneežis väike tallisisene treeningvõistlus. Alustati maalattide sõitmisest (poiss sõitis Pätuga), siis oli ristikeste klass ja lõpuks natuke kõrgemaid hüppeid ka. Ma ei tea täpselt, kui kõrge meie rada oli, aga pakun, et u 60 cm äkki?

Parkuuris oli korralik vasakpööre plangule. Rada käisime Georgiga, kes pakkus, et selle saab lahendada ka parempöördena, kui jätta pikk sirge sõitmata, aga selle keelas Marit ikkagi ära. Nääh :)

Parkuur ise ei tundunud eriti keeruline, ei meelde jätmiseks ega ka pöörete poolest.

Vaatasin eelmise aasta ratsakoolide meistrikate videot, kus sõitsime CD-ga 80 cm. Jalavahetused näisid tulevat nii lihtsalt. Ei mingit pusimist, sest CD tegi neid ise. Nüüd teen neid läbi traavi.

Vaatasin videot ja veendusin taas, et poolistak minu puhul ei näe üldse poolistaku moodi välja. Urr. 

500.

Blogipostituste järgi oleks mul täna justnagu olnud peaaegu täpselt enam-vähem viiesajas kord hobuse selga ronida. Kui ma oma 1000. korra ajal ka blogi kirjutan, siis teeme väikse kräu.
Täna oli siis viimane trenn enne pisikesi tallisiseseid võistlusi. Märksõna oli jälle poolistak.
Carp võis ju alguses pisut uimane ja jäine tunduda, aga sellegipoolest pean tunnistama, et enam ei ole meie esimene traav nagu trenazööri peal pumpamine. Carp soojeneb kiiremini ja näib natuke sportlikum. Sadulavööd saab ka juba 5-ndasse auku pingutada.

Sportlikkusega on kaasnenud mõningane primadonnalikkus. Koplist tulles tegi ta täna jälle ühe peatuse, et ülevalt alla mu peale vaadata ja mõelda, et kas tasub kaasa tulla või mitte. Olgugi, et suulised võtab ta kenasti vastu, siis sadulavöö pingutamise ajaks on ta hakanud jälle käppa andma.
Poolistak uute saabastega. No natuke valus oli kandu all hoida, aga need saapad ennast ise ju jala järgi ei vormi...

Sain märkuse selle kohta, kuidas ma kõhust ära murdusin üleminekutel. Valmisolek igasugusteks muutusteks (kui hobune kiirendab, kui vajume galopist traavi jne) peaks olema samasugune nagu kordetrennis Budaga.
Vasakule galoppi sõites tundsin ennast invaliidina - tahaks, aga ei saa. Nagu ei suudaks ega jaksaks hobust sõita. Kui püüan midagi teha, olen rütmist väljas, ei saa aru, mis hetkel peaks jalaga pigistama või tonksama. Ja need pidevad traavijäämised, urr...

küüüülm...

Trennis koos lapsega. Iga krõpsu või piiksu peale keerasin ennast esialgu ümber. Hirmus tahtmine oli kogu aeg ka nõu anda või tänitada. Õnneks oli nii külm, et hingeõhku raisata eriti ei saanud.
Carp soojenes taaskord suht aeglaselt, aga kogu aeg oli tunda, kuidas läks paremaks ja paremaks.
Vahepeal punnisin sellega, et kergendan liiga kõrgele.
Vasakule galopis algas jälle see teema, et iga natukese aja tagant näis, et vajume traavi ära. Kui ma siis püüdsin rohkem säärt vastu panna, vajus galopp laiali. Tegime väikese sammupausi ja kui proovisime peale seda, oli oluliselt parem.
See pidev allavaatamine on juba imelik.

poolistak only

"Äkki teeks mõne hüppe?"
Jeee!
Ma ei olnud pannud martingali, aga CD-l ei tundunud sellest sooja ega külma olevat.
Soojendusgalopis tegin suurema osa ajast poolistakut. Püüdsin hoida kandu all, sääre vastas, aga sellega ka töötada.
Esimesed soojendushüpped täisistakus ja sealt edasi (tulgu mis tuleb) ainult poolistakus.
Ja mis selgus - ei olnudki nii keeruline. Isegi ühe tõrke elasime üle, ilma et ma oleks sealt seljast alla lennanud. Miski hoidis mind ikkagi kinni.
Paar korda näis isegi poolistakus sääre pealhoidmine enne takistust täiesti loogiline :) Ma küll ei suuda veel niimoodi erilist jõudu rakendada, kui Carpe Diem peaks näiteks otsustama päriselt ka tõrkuda, aga mingisugust survet avaldada saan küll.
Igal juhul mõjus see trenn mulle värskendavalt. On olemas elu peale poolistakut.
Aga mitte peale valesse jalga maandumist.
Parkuuris oli selgelt näha, et kuni meil on õige jalg, siis kõik sujub ja ma suudan keskenduda kenasti järgmisele takistusele või pöördele või edasisõitmisele. Niipea, kui oleme vales jalas, läheb paanikaks. Tuleb silmad fikseerida takistusele ja see päästab ka midagi, ütles treener. Jalavahetuste pärast muretseme trennis. Parkuuris toppama jääda ei tohi.
Parkuuri sõitsin siis poolistakus ja see enne takistust oma koha leidmine sadulas ei tundunudki nii õudne. Või põntsuv. Isegi natuke loogiline tundus, ei pidanud mõtlema, et millal ma siis sadulasse istuma peaks.
Paar õuduspööret oli parkuuris ka, vasakust jalast plangule sõitmine oli teada-tuntud koll mu jaoks ja siis olin ma juba parkuuri meelde jättes veendunud, et peale kollast takistust me õigesse jalga ei saa (sellisest pöördest pole kunagi vist saanud) ja see nurga läbisõitmine saab seetõttu olema väljakutse.
Plangule lähenesime tõesti nii napilt, et ma oleks mõistnud, kui Carp oleks öelnud, et tema siit küll lendu ei lähe. Seda enam, et see oli ju ikkagi plank. See kole plank. Aga läks.
Võib-olla tänu sellele poolistakule, aga täna näis üldse toredam hüppetrenn, kui mõnel viimasel korral.

punane mära

Mildora oli taas nii .. kitsas .. :)
Eriti peale eelmist hiiglast.
Ma sättisin ennast kitsaste märade lainele ja siis veel selliste kitsaste märade lainele, kes ei lähe mitte mingi hinna eest nurkadest läbi või veel hullem - kenasti nurkadest läbi. Eriti sellest tagumisest, kus koolisõidutähed maas on.
Teise traavi ajal tundsin, et ahhaa, nüüd vist mahuvad sääred kuidagi vastu ja kannad on all. Mõnikord olid ikka üleval ka olnud. Ja veel olin ma korduvalt olnud ninja-kilpkonna asendis, õlad ees, selg küürus.
Esimeste galopitõstete peale ütles Mildora, et täna ei saa.
Siis kui galoppi sai, siis ütles ta, et üle kahe sammu ei saa.
Naljatilk. 
Ma tegin väikese allahindluse ja tõstsin paar korda teda sammust.
Täisistakus põntsusin tema seljas korralikult. Mitte mingile rütmile pihta ei saanud. Mul tekkis kahtlus, et selline tunne võib olla sõita shetlandi poniga. Hirmsasti põntsus. Peale paari ringi võtsin poolistaku ja meie mõlema jaoks läks kergemaks.
Siis pidime tegema ovaalse ringi peal kahekaupa galoppi ja ilma jalusteta, nii et selle põntsumisega tuli harjuda. Vasakule poole hakkas natukese aja pärast kramp alaselga ja puusadesse ronima, paremale sain pikemalt nii sõita. 

Šarmantne hiiglane

Diamond tuli rõõmsameelselt talli ja vaatas oma šarmantsete silmadega mulle mõistmatult otsa, kui ma tema jalatrampimisest hoolimata vinnasin ta selga sadula.
Muide, iga sentimeeter tema kehast oli nii sopane, et kui ma pärast tema puhastamist nina nuuskasin, pidin kreepsu saama - taskurätik värvus üleni süsimustaks. Vau, ma ei teadnud, et nii saab neid pilte teha, mida filmides psühhiaatrid patsientidele näitavad ja kirjeldada paluvad :)
Kontrast CD-ga on ilmne - Diamondi liikumasaamiseks või traavi saamiseks on vaja nii imepisikesi märguandeid, et ei ole üldse tunnet, nagu teeks midagi füüsilist. Kui just reielihased ei veniks ja veniks ja veniks tema ülilaia selja peal istudes. Sama asi ratsmetega - tegin suht trenni alguses üleminekuid ja peatusi, püüdsin üldse mitte liiga palju käega midagi küsida, teha rohkem ära istumise ja kõhulihastega. Mõnikord oli ikka ratset ka rohkem vaja, aga kaklema me eriti ei läinud.
Ratse oli kindlasti alguses liiga pikk, sest mu randmed olid murdunud, et kontakti hoida. 
Galopis paremale juhtus üks kord, et Diamond "jooksis ennast käima" - ennetas mu märguannet, tegi paar kiiremat traavisammu ja hüppas siis galoppi. Olgugi, et tema entusiasm oli nakatav, võtsin ta uuesti sammu, siis traavi ja siis tegime juba üleminekui koos tõstega.
Diamond ei tundunud eriti väsinud ega higine ja mina ka mitte.

Hanna silma all CD-ga

Täna vaatas meid Hanna.
Traaviosa eest saime lausa kiita, Hanna ütles mitu korda, et oli väga hea olnud. Carp ei puhise viimastel kordadel enam vaevatud näoga, kui me alustame ja on palju rohkem nõus edasi liikuma.
Maneežis oli laupäevaselt palju rahvast ja nii me eriti palju ei teinudki. No tegelikult üritasin pärast küll teha mingeid jalavahetusi, kuna Carp näis nii valmis kõike tegema, eriti peale seda, kui olin galopis teda kokku võtnud ja edasi sõitnud. Aga see oli viga, meil õnnestus see vist vaid paar korda. Ma peaks selle teema vist mõneks ajaks rahule jätma, vähemalt CD-ga.

See heaolutunne, mida ratsutamine annab, ei ole üldse nii müstiline, nagu võiks arvata. Ma arvasin, et see on adrenaliin, mis paneb suunurgad kerkima, kui hobune su all mööda maneeži (või põldu) edasi kihutab. Üldse mitte. Adrenaliin on hormoon, mille käivitab hirm, aga mingid uuringud seostavad galoppi hoopis kaisuhormooni oksütotsiiniga. Seletab, miks mu laps alati trennist hea tujuga ära tuleb. Peaks doosi suurendama.

Long time no seen, Budakoll

Oi, ma sõidan täna Budaga? 

Koplis on soppa rohkem kui rubla eest... Tänan mõttes, et oli meeles kummikud jalga panna. Hakkan taskulampi seadistama, et see näitaks küüni, see läheb pooleks ja patareid kukuvad mutta. Susannal on nii hea nägemine, et ta leiab 66,6% nendest üles. Viimane jääbki kadunuks.
Käsikaudu kobades leiame hobused ja ruttu talli.
Budal on vaja veel maniküür teha, enne kui me trenni saame.

Wiiii, maneežis on peegel seina pandud! Budat ei näi see eriti häirivat, küll aga ei taha ta esialgu eriti lähedale minna peeglitele, mis seisavad nurgas. Iga ringiga natuke rohkem ja rohkem õnnestub teda sinna lükata ja pärast ei ole tal neist ka enam sooja ega külma.

Jep, ma mäletan, et tal oli selline eriliselt võnkuv traav. Alguses ajab nii naerma... Ikka üles ja alla, üles ja alla. Püüan leida kiiresti säärtele õige koht (alati tundub, et nad peaks olema natuke tagapool kui nad on siis, kui lihtsalt lasen jalad jaluste peale vajuda) ja siis, noh, tööle hakata, ilma maa ja taeva vahele kerkimata.

Buda reageerib mu sääreharjutustele küll. Mõnikord läheb rütmist välja ja ma tunnen, et vajun liiga palju taha või ette. Kontrollin jalusepikkust. On jah, lühikesed. Kui ma nad pikemaks saan, siis tundub mugavam ja lihtsam tasakaalu hoida.

Samm-traav-üleminekud. Olin kõhust murdunud ja vajunud seljale. Rohkem püsti. Buda ei vaata enam peeglite poole.

Siis võtab treener meid Budaga kordele jooksma. Ma jään ilma ratsmetest ja pean käed puusa panema. Ja siis edasi kergendama, ilma mõtlemata, et kuidas Buda jookseb, sellega tegeleb treener. Jalad püüavad ikka automaatselt Budat edasi sõita, aga kui ma pean hakkama oma sääre- ja reielihaseid rohkem venitama, kanda all hoidma ja kogu aeg mõtlema selle peale, et kui palju ma õieti kergendan ja kui palju tegelikult peaks kergendama, siis läheb tähelepanu hoopis sellele. Käed ei taha puusas seista, sest siis peaks ju õlad tagapool olema ja need on pigem harjunud olema enesekaitseasendis - ees. Iga rütmimuutuse peale püüavad käed tasakaalu hoidmiseks kuidagi ette minna. Rütmimuutused pole juhuslikud, need on päris tahtlikud, treeneril on pikk stekk käes. Minu asi on neile reageerida, vastavalt siis kas aeglasemalt kergendada või põlvedega hobusest tuge otsida, jaluste peale jääda ja mitte hobuse selja peale vajuda, kui ta kiirendab. Kui ma olen jaluste peal, siis kahtlustan, et säär on liiga ees, aga peab tunnistama, et nii on küll väga mugav seal olla. Eriti kui see säär ei pea seal midagi väga erilist tegema, vaid treener hoiab hobuse liikumas. Käed peavad nüüd olema kiivri peal.

Taivel näib olevat nalja nabani, veel hullem, ta räägib midagi silmade kinnisidumisest.

Galopis pean võtma poolistaku ja suht ees olema - täitsa nagu dzoki. Kogu ülakeha näib olevat täitsa hobuse kaela peal, aga sama ajal kannad all, säär paigal, korralikult ümber hobuse. Buda vuhiseb ja natuke tekib lendamise tunne. Dziisus, kui kihvt! Saan alla vaatamise eest korduvalt märkuse. Reielihased annavad märku, et nad tunnevad ennast puudutatuna.

Kui tempo aeglustub, ei lähe kergemaks, järgneb mõlemale poole paar ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest ka jalustega kergendamine Buda seljas võtab harjumist, aga ka need mõned ringid saavad lõpuks läbi.

Pärast jalutan peeglite juurde Budale näitama, et maailmas on veel üks temasugune. Buda nägu ütleb, et ma sõidaks seenele oma peeglitega.

something fishy about jumping

Soojendus oli kuidagi uimane. Nagu ikka, galopis läks paremaks. Püüdsin natuke poolistakut ka teha ja mitte säärtega väga külgedel ujuda.
Esimesed soojendushüpped ei tundunudki nii kehvad, ühe korra tekkis isegi päris hüppamise tunne.
Parkuur oli lühike, aga selle eest tegime seda kaks korda. Jõudsin ühe ära teha, kui avastasin, et oleks vist pidanud proovima seda poolistakus tegema. No mul on nii kõvasti sisse jäänud see vajadus tunde järele, et hobune on säärte vahel ja nagu toru, mida peab keerama.
Pluss ma pelgan, et iga kord enne takistust täisistakusse istumine hakkab tähendama selja peal põntsumist ja me teame kõik, mis sellele järgneb.
Pluss on Carp viimasel ajal tihedamini tõrkunud ja ma tahan olla kõigeks valmis ja poolistakus tunnen ennast palju vähem mõjuvõimsana. Poolistakus olen ma rohkem jaluste peal ja hobune näib olevat vähem säärte vahel, sest kogu raskus läheks justkui suunaga ülevalt alla, mitte hobuse külgede sisse. Kui Carp liiguks edasi nii, nagu ükskord suvel suure platsi peal, kus oleks nagu ümberhüpped toimunud, siis poleks muidugi mingi probleem poolistakus kogu parkuuri läbida, vastupidi, siis polekski aega täisistakusse laskuda. Praegu näib, et iga hüpe tuleb välja võidelda ja seda oskan ma teha ainult täisistakus. Niisama mööda platsi poolistakus ringi lasta ei ole küsimus,  aga "sääred enne takistust peal" näib minu jaoks võimalik vaid täisistakus. On, mida harjutada...

Järgmise korra pidin need 5 takistust ikkagi tulema poolistakus. See õnnestus ainult osaliselt, mingitel hetkedel olin ikka hobusel selja peal ja see ei olnud üldse tore.

CD-ga Taive silma all

Midagi Carpiga toimub, sest ka täna oli ta jälle nõus liikuma minupoolse suurema vaevata ja näis, et pakub ise minekut. Mul ei olegi esimese traavi ajal enam nii palju vaja higi ja pisaraid kulutada :)
Tegime palju nii sammus kui traavis sammu lühendamist ja pikendamist. 

Taive lahkas seda teemat, et milline osa säärest peab vastu hobust olema ja kogu aeg sain selle eest tappa, kui kannad ülespoole kerkisid.
Diana vahepeal kommenteeris mu käsi, märkamatult olid pöidlad alla roninud. 

Pärast tegime galopis harjutust - 5 sammu poolistakus, 5 sammu täisistakus. Carp näis seda eriti nautivat ja liikus hea meelega edasi.Esimeste kordade eest sain kiita, pärast vajus mu füüsiline vorm ära.

Täitsa nitševoo trenn.

koertest, hobustest ja minust

On detsember, peaaegu jõulud, aga meie saame suure platsi peal sõita, nanananaa!

Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.

Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?

Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.

Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.

Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.

Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.

Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?

Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)

Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?

Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P

Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:

Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
 (hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "

***

P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)

Post by Алина Алексеева.

vasak on uus parem

Carp on päeval peale hüppetrenni alati pisut uuem ja soojem kui muidu.
Sammu ajal jutustasin natuke Birgitiga ja oi, kuidas Carp mingil hetkel muutus toredaks. Hmm, ükskord juhtus sama SS-ga, kui ma Feyga sammu ajal jutustasin. Äkki selles peitub mingi iva? Et alati tuleb kellegagi midagi samal ajal arutada, kui hobuse selga lähed, muidu keskendud liiga palju loomapiinamisele? :)
Siis natuke üleminekuid - rohkem konkreetsust vaja. Siis mõned peatused, millest esimesed kippusid olema oi kui viltu. Üleüldse oli vasakule olnud täna kõik parem kui paremale, nii et vasakule tegime ka teist traavi vähem. What's up with that? Ma tunnen selgelt, kuidas just vasakule istudes istun viltu ja ei saa mingile biidile pihta. Parem kand ei tõuse nii kergelt üles, kui vasak ja kui ma tahan vaid vasakut jalga allpoole sirutada, siis on lihtsalt füüsiliselt ebamugav või valus. Ja mu parema saapa sääreosa on juba lapitud ja ilmselt varsti jälle auguline, samas kui vasak saabas näeb veel suht ok välja. Nii et vähem on parem? Või et vasak on parem? Või vasak on uus parem? Jeebus küll... :)
Galopiga oli see lugu, et pidin seda edasi sõitma ja tagasi võtma ja esialgu lõppesid need viimased tuttavlikult ühe asjaga - traavi jäämisega. Enne sääred, siis kõik muu. Natuke tohtisin stekki meelde tuletada ja noh, kui Carp natuke rohkem hoogu sisse sai, siis ta enam nii kergelt traavi ei jäänud enam ka. Edasi sõites sama asi - enne sääred ja kui on tunda, et hobune hakkab eest küsima, alles siis võib kätega midagi tegema hakata.
Lõppu pidime tegema jalavahetusi, mis olid taas üks paras *********. No paar tükki õnnestusid, aga vasakule galoppi sõites peksab parem säär ikka segast ja vasakust paremasse vahetada näis täitsa võimatu. Marit arvas, et ma peaks poolistakus proovima seda teha ja ma korraks mõtlesin, et kuidas talle viisakalt öelda, et mul pole udust aimugi, kuidas poolistakus "ümber asetuda".
Ega need jalavahetused enne ei parane, kui ma olen rohkem jaluste peal, arvas ta.
Rohkem poolistakut Carpi seljas?

CD ja hüppetrenn 10.12.2014

No ma ei tea... soojenduse alguses oli mul tunne, et siit ei tule täna head lugu. Kõik näis väga ... tuim olevat ja ma sain ise ka aru, et esimese traavi ajal tonksasin jalgadega rohkem kui vaja oleks pidanud, justkui lootes, et ehk siis CD mõtleb ümber ja hakkab kiiremini reageerima.
Sammus proovisin teha viimases H&R-s olnud harjutusi tunnetuse jaoks, et aru saada, mida tagumised jalad teevad. See lõppes veidi aja pärast sellega, et kummardasin alla, et silmadega veenduda. Muhvigi ei näinud, Carpi suur kõht oli ees. Natuke nägi varjudest maneezi seinal. 
Teise traavi ajal juba natuke andis lootust ja paremale galopp hakkas ka lõpuks tunduma selline, et võib vaikselt hakata küsima enamat. Ma punnisin, hambad ristis, igasuguse traavi jäämise vastu ja kohe utsitasin looma edasi, püüdsin traavi kohe edasi sõita. Sammu jäädes vajume mõlemad kohe kössi ja sellest positsioonist on väga raske tagasi töösse saada.

Soojendushüpete ajal tabas mind taas tõdemus, et mõtlemine ajab pea sassi. Viimastel hüppetrennidel püüan mõelda, et toetun rohkem sellele jalusele, kuhu jalga hobust peale takistust vaja saada on. Süüdistage selles siis jalavahetuste foobiat vms, aga nüüd on see toonud kaasa uue mure - mu jalad vajuvad nii palju rohkem ette ja tulemuseks potsatan ma tagumikuga sadulasse suht järsult ja valel hetkel. Kui treener sellele tähelepanu pööras, siis proovisin üleüldse mitte üritada hobust õigesse jalga "maandada" ja siis oli kõik korras.

Okserile tegi Carp jälle tõrke. No päriselt - mis toimub? Seekord oli stekist küll kasu. Ma ootasin tõrkeid plangu juures, aga väga madinaks ei läinudki.

Parkuur oli selline:

Carpiga (ja ükskõik millise hobusega vist) on kõige mõnusam ikka sõita siis, kui teda peab ikka rohkem tagasi hoidma kui edasi sõitma (tervitused Tõnule) ja kui seda ei juhtu, siis ma kergelt poolistakusse tõusma ei kipu. Sest poolistakus tundub mu säär veel vähem maksejõuline kui muidu.
Ma ei mäletagi, millal me viimati CD-ga poolistakus parkuuri läbisime, niuks.

Plaanipäraselt väikest pööret ümber plangu teha ei julgenud, KK oli täna vallatus tujus ja muudkui mängis oma seljas istuva lapsega põrkepalli ja pukitas, kui mõni suurem hobune veidi lähemalt mööda sõitis. Hindasin minu ja Carpi võimalusi mitte eriti kõrgeks ja otsustasin pigem sõita ümber lattaia. 

7ndale, 8ndale ja 10ndale takistusele oli justkui minu nimi peale kirjutatud, toredad pöörded ja kaks neist veel vasakust jalast, jeiii.

Ma oleks võinud mürki võtta, et peale 6-ndat ei saa Carpi õigesse jalga. Õnneks oli planguni natuke aega, aga see valest jalast jooksmine näib jube ebamugav meile mõlemale, kui on vaja pööre läbi sõita. 

pakkuda tööd liikluskorraldajale

Iga korraga tuttavam tunne. Mõneks minutiks tekkis lausa see tunne, et ma päriselt sain jalad ümber hobuse, olin jaluste peal 100% tasakaalus ja tundsin, kuidas iga pigistuse peale Mildora reageeris. Vähemalt traavis.
Alustasime sellega, et see nurk, mida ta minuga kahes trennis on üritanud vältida ja kust ta Anne ükskord maha poetas, oli endiselt tema jaoks valuline teema. Surusin ja surusin teda iga ringiga lähemale. Kui ta keskendus sellele, mida ma küsisin, siis unustas ta sele hirmsa seina ära. Kui talle jäi aega mõelda, siis hakkas jälle kiirustamine ja kõõritamine pihta.
Kui meie ees püüdis samas nurgas püsti hüpata noor Zoe, siis oli Mildora valmis kohe jälle paanikaga kaasa minema.
Paanikat jätkus ka ülejäänud trenni ajal, liiklus oli parajalt tihe ja aeg-ajalt kaootiline. Kord ukse poolt sõites keeras meile ootamatult ette Markus, kelle tagumik pühkis Mildora nina. Siis oleksime peaaegu mammuti Diamondiga kokku põrganud, kui see otsustas raja peal ümberpöörde teha. Põnevaid hetki oli veel. Ma tundsin ennast nõrganärvilisena, sest mul hakkas tekkima kõhtu mingi sabin. Nagu hirm või nii. Näis väga reaalne seal kellelegi otsa sõita või kellegi alla jääda.
Peale trenni toimuski nagu tellitult tallis anonüümne nõrganärviliste koosolek, kus jagati ellujäämiskogemusi ja patsutati üksteisele õlale, irw :)
Ei, kui tõsiselt rääkida, siis kindlasti on meil Mildoraga olnud paremaid trenne ja paremaid hetki. Galopp sattus ka tiheda liiklusega aega ja mingil hetkel seisimegi Kersti ja tema poniga keset platsi ja nentisime fakti, et hästi ei julge hobust kuskil galoppi tõsta.
Pikad venitamised ei mõju ei mulle ega Mildorale hästi ja peagi õnnestusidki galopitõsted vaid sammust ja natukese aja pärast mitte ka enam sammust. Traav näis kogu aeg liiga laiali ja kui see näis sobilik tõsteks, siis juhtus olema logistiliselt keeruline hetk teha tõstet. Treeneri juhiste abil saime lõpuks ka paar tõste moodi tõstet aikaan ja siis lõpetasime ära.

ahistav koolisõidusadul

Ma pole Minniega mõnda aega sõitnud ja olin päris entusiastlik.
Rolly sadulaga pole ma ka kaua sõitnud, aga täna näis see sadul mind ahistavat. Juba sammus tundsin, et midagi on valesti ja minu sääred, mis peaks alla rippudes olema hobuse külgede vastas, näivad olevat hoopis vales kohas ja seda tugevamat osa säärest saan ainult siis korralikult vastu hobust, kui võtan jalad jalustest ära. Panin jaluste pikkust ühele ja teisele poole, aga midagi ei muutunud. Hullem oli see, et sadula tagakaar tuletas enda olemasolu kogu aeg meelde ja kui ma ta eest püüdsin põgeneda ettepoole, siis vajusin kogu aeg ette.

Vaene väike Minnie.

Ta oli esialgu üllatavalt rahulik, kõike seda arvesse võttes, aga teise traavi ajal tundsin, et ei lähe paremaks. Dziisus, kui õudne! Ma vajun ette, loksun vastu sadula tagakaart, püüan, silmad punnis, hoida kandu all ja kuidagi sääri õigel kohal, aga ei jõua isegi niikaugele, et saaks kuidagiviisi proovida teha algust ratsutamislaadse asjaga. Noh, et sõidad hobust säärega.

Mul on ükskord varemgi selline tunne olnud, väikese Villuga, selle araablasega. Ka temaga ei saanud ma kuidagi jalgu ümber hobuse. Ja need kaldus kummid seal jalustes... what's up with that? Kas ma päriselt sõitsin Rollyga sama sadula ja jalustega? Täna kaotasin jaluseid umbes 10 korda, kuni ma lõpuks viskasin need lihtsalt ära. Ilma näis palju lihtsam see säär vastu hobust saada. 

Püüdsin teha sama, mida eelmistel kordadel - mõnusalt pika ratsmega esialgu traavi, siis vaikselt ja vaikselt hakata küsima midagi. Täna ei õnnestunud seegi. Vahepeal näis, et ma pean need lontivad ratsmed ometigi ära korjama ju ja siis jälle näis Minnie ärrituvat.

Galopitõsted sain esialgu tehtud sammust ja siis ei õnnestunud need enam kuidagi. Rääkimata galopis püsimisest. Looma segadusest andis märku ka see, kuidas ta hakkas mulle pakkuma igasugust koha peal õhku liikumisest, nii traavis kui galopis. Mitu korda juhtus nii, et sain ta galoppi ja püüdsin enda arvates väga-väga hoida allüüri, kuid mõne sammu pärast hakkas galopp koha peal üles põrkama ja vaibus siis sammuks. Või peatuseks. What? 

Marit päästis Minnie piinadest ja sõitis temaga edasi, nii et varsti laperdasid Minni kõrvad mõnusalt kahel pool pead lõdvalt lontides, ta liikus edasi mõnusa rütmi ja hooga ja tõusis galoppi nagu miki. Vabandust, nagu Minnie.
Ma ei hakanud idülli segama ja uuesti talle selga ronima.

Mildora

Täna ei olnud Mildora trenni alguses nii murelik, kui eelmisel korral. Ainuke asi, mis meenutas eelmist korda, oli see, kuidas ta esimese traavi ajal püüdis hirmsasti tagumise lühikese seina juures sissepoole imbuda ja kõõritas väljapoole, et kas seina vahelt hakkab midagi hirmsasti maneeži ronima. See paranes iga ringiga ja olgugi, et ma pidin vahel ennast üliutreeritult sisemise jaluse peale suruma ja pisut liialdama (nagu kord Springstormiga), oli tulemus küll tunda.
Natuke tuttavam tunne on ja ma püüdsin kiiresti saada ennast kuidagi sadulas paika ja fikseeritud. Sellist edasi-tagasi kõikumist enam nii palju ei juhtunud, endal oli kindlam tunne. Allavaatamist tuli küll - see on praegu minu suurim mure.
Esimeses traavis siis mõtlesin, et rütm ja lõdvestus, rütm ja lõdvestus. Mildorale näis see sobivat ja ma tundsin, kuidas mulle lubatakse natuke rohkem ratset kätte. Ta näis täna heas tujus olevat, isegi üleminekute ajal ei tekkinud meil mingeid suuremaid lahkhelisid.
Isegi galopis hakkas ta juba tuttav tunduma ja ma tundsin, et hakkasin natuke tema galopiga kaasa minema ja ei tundunud enam tõka-tõka, nii et esimene reaktsioon ei olnudki poolistakusse ronida :)
Kontakti kohta oli tal küll natuke öelda. Küll oli seda vähe, siis taas jälle olin liiga karmi käega.
Lõpetasime heade nootidega ja hobune näis ka rahul olevat. 

soft diamond

Kui ma täna üle koplinööri astusin ja hakkasin küünile lähenema, hakkas hurmur Diamond mulle vaikselt vastu sammuma.
Kui ma sadulasse astusin, siis oli ta natuke ikka pabinas ja pakkus oma parimat lahendust muredele - kiirustamist. Püüdsin võimalikult pikalt teha pika ratsmega sammu ja tundsin, kuidas ta paar korda pikemalt ohkas ja tundus lõdvestunud.
Selle mammutiga käib kõik kuidagi nii pehmelt ja kergelt, jääb mulje, et ta püüab kogu aeg mõtteid lugeda ja hirmsasti meeldida. Kui ma püüaks sama õrnalt anda märguandeid CD-le, siis ta ilmselt küsiks veel igaks juhuks mitu korda üle, et kas ma ikka mõtlesin seda tõsiselt.
Natuke oli vaja ise rütmi hoida, eriti sel ajal, kui keegi hakkas tegema kuskil maneežinurgas galoppi, sest mammut on tiimimängija ja kui on galopi aeg, siis on galopi aeg. Paar korda õnnestus ka ta pikka traavi ajada, aga siis jällegi tuli sekka üks selline tõste, et ma peaaegu hakkasin huilgama.
Galopp-traav üleminekuid tegime natukene ja siis lõpetasime ära.

Carpe Diem nr .. oh, well, who cares...

Kui ma ainult mäletaks, mida me tegime...  :(

aftekas CD-ga

Carpe Diem oli seda nägu ja tegu, et temas on eilsest veel pisut särtsu sees, ta sai kiiremini soojaks (no tänane soojendus oli ka midagi muud kui eilne) ja oli rohkem tuned in.
Me ei teinudki täna midagi väga erilist, mis ilmselt oli ka hobusele meeltmööda. Kogu aeg trummeldas peas pigem lause "do no harm". No aga kas see pidev hirm hobust ära rikkuda ei hakka lõpuks halvama õppimisprotsessi? Kui kogu aeg peksab kuskil kuklas teadmine, et sõidad hobuseid ühele või teisele poole katki ja valepidi, siis ei taha varsti enam üldse sadulasse tõusta.
Esimeses traavis püüdsin hoida mõistlikku rütmi ja saada ta lihtsalt liikuma. See ei olnud nii raske ülesanne, aga teises traavis tahtis ta kohati toetuda libiseva peale ja ma pidin rohkem selle liikumisega vaeva nägema. Samm-traav üleminekuid tegime, peatusi ka.
Galopis pidin poolistakut harjutama ja kandu allapoole venitama. Mõned korrad vajusime traavi ja saime märkuse, et nii laiali olime. Kui ma valmistasin kõik enne galopitõstet kenasti ette, siis tõusis ta kiiresti ja kenasti, aga nii mõnigi kord venis ta kuidagi naljakalt enne edasi ja siis alles galoppi. Tuleb rohkem teha ettevalmistusi, rohkem võtma galoppi või traavi kokku, enne kui me käiku vahetame.
Selle eest tundus mulle üks peatus väga OK.
Carp näis ka heas tujus olevat ja proovis peaga mu taskust rohkem komme välja hõõruda, tola selline :)

"ei" ja "nope"

Oi oi oi, milline päev. Ma üritasin jälle superwomanit teha. Mitte eriti veenvalt, sest kui ma Britta poest sisse purjetasin, kaks kutsikat kaenlas, siis muigas ta kõigeteadva näoga ja küsis: "üks neist päevadest, jah?"
Jõudsin talli 15 minutit enne trenni algust. Carp õnneks ootas mind küüni ääres näoga, nagu ta oleks seal juba 45 minutit silmi pööritades kella vaadanud.
"Tsikk, mulle meeldib su samm," püüdsin talle komplimenti teha, kui ta mu kõrval talli poole marssis. Samm võis olla reibas ka kergendusest, et täna polnud maapind enam selline uisuväli, nagu mõned päevad tagasi.
Susanna ja Katrin aitasid mul teda kiiresti valmis panna, samal ajal kui Eliise ja Anne tiksusid meile kuklasse, nagu kellad ja nokkisid mind minu saabumisaja tõttu. Platsile me jõudsime ja ainult paar minutit peale 7-t, nii et ma definitely olen kellelegi paki komme võlgu.
Soojendus oli kõike muud kui edukas ja mulle näis kogu aeg, et me ei saavuta temaga kuidagi mingeid kokkuleppeid. Need megatoredad trennid panevad järgnevad mitte-nii-toredad-trennid paistma eriliselt haledatena. Peale seda, kui ma nägin ja tundsin Carpi nii ratsmes, krussis ja nii keerdus kaelaga, õhkõrnalt liikumas.... nothing will be the same again.
Ka esimesed hüpped ei andnud mingit kindlust. See allavaatamine... Ma püüdsin kogu aeg mõelda sellele, et meil oleks enne takistust tihe ja tore galopp. Noh ja siis ma kogu aeg püüan harjutada seda õigele jalusele vajutamist, et me maanduks õigesse jalga, aga mul on kogu aeg tunne, et siis see jalg liigub hirmus palju ettepoole ja kui me siis maandume, olen ma natuke tasakaalust seetõttu väljas.
Vasakusse jalga maanduda on oluliselt raskem. Kaks korda jäi Carp nii pahasti risti, et ma jäin peaaegu merehaigeks. Ma ei oska nii kiiresti seal kuidagi teistmoodi ka reageerida, kui teda kohe kiiresti traavi võttes.
Frustreeriv, kui teisel pool platsi seinad laperdavad, hobune puristab (see on tegelikult tore) ja siis ei kuule sõnagi, mida treener räägib.

Mitte mingi summa eest ei saa mind tänast parkuuri paberile joonistama, irw.
Parkuuris oli kurikuulus plank (me oleme ennegi selle eest kummardusi ja tagasihüppeid teinud, irw). Needless to say, Carpil oli selle kohta arvamus. Ennekõike resoluutne "ei".

See ei tulnud mulle üllatusena, aga see, kui vähe mu säär tegelikult läbirääkimistel mingit väärtust omas, tuli küll. No mis vahet seal on, kuidas ma surun või togin, kui sellest mitte midagi ei muutu. Nii me möödusimegi sellest plangust veel kaks korda.
See viimane ärapööramine oli eriti teistsugune, me liikusime plangu poole, ma olin püüdnud võimalikult kena pöörde teha, et kõik oleks selgelt näha ja planeeritav, et Carp saaks ka aru, et tee läheb ainult otse ja omadega. Kõik oli justnagu paljutõotav ja päris mitu sammu enne planku viskas Carp neli jalga vastu maad - nope, no can do.
Järgmisel korral tundsin endiselt iga rakuga, kuidas hobune kahtleb, aga üle me saime, olgugi, et Carp tegi pisut kaugema hüppe. See selleks, ma olin natuke millekski selliseks valmis ja saime kohe jätkata ka, olgugi, et vasakusse jalga meil maanduda ei õnnestunud ja pidime jälle traavi kaudu jalga vahetama. Kui me siis pidime sinisele (või okserile?!) minema, siis jäin ma toppama, sest sirge pealt lähenedes näis, et seal on Susanna ees. Selleks ajaks, kui lähemale jõudsime, ta otseselt enam ees ei olnud, aga meie hoog oli raugenud.

Ma tundsin, kuidas hobune on igas pöördes ja kogu aeg sääre taga, aga ma lihtsalt ei osanud sellega midagi peale hakata :(

Marit arvas, et tähtede seis polnud täna hüppamiseks soodne. I sure hope so, sest see tähtede seis on vähemalt muutuv väärtus.
Kui Susanna pakkus pärast tallis kommi, tuli mul meelde, et ma pole täna veel hommikust söönud. Varastasin hobustelt mõned leivad ja lippasin koju.

täitsa üksi

Mul lubati täna sõita täitsa üksi Mildoraga. Esialgu olimegi uhkelt üksi ja Mildora ei olnud asjade käiguga eriti rahul. Ennekõike ei tundunud ta olevat rahul tuules laperdavate seintega ja paar korda jõnksatas juba lubavalt, kui selja tagant või külje pealt mingi laks läks ja seinad jälle liikuma hakkasid.
Kui me hakkasime rohkem tegutsema, kadusid jõnksatused ka ära ja peagi tulid maneeži ka Taive ja Beibe, nii et üksindus kadus ka ära.
Well.
Olles sõitnud nii pikalt Carpiga, oli muidugi esimene väljakutse seal seljas kuidagi istuda. Sest Mildora on palju kitsam ja mul hakkavad selle peale sääred kohatutesse kohtadesse liikuma.
Kui sain enam-vähem mingi asendi fikseeritud, siis tegelesin edasi peaga. See tähendab, et pea asendiga. Sellega, et ei vaataks maha, noh.
Selle väikese looma seljas on paremini meeles, et ette ei tohi vajuda. Ilmselt sellepärast, et maa on lähemal ja terendab ette vajumise ja alla vaatamise korral otsekui kutsudes vastu.
Alguses tundus Mildora krampis ja ma tegin rohkem pikema ratsmega asju. Siis punnisin rütmi hoida, et hobune kuskile ei kiirustaks. See polnud ka vist väga raske ülesanne, mulle näis, et sellega saime hakkama.
Galopis kartsin ka, et ta hakkab hirmus kiiresti punuma, aga midagi sellist ei juhtunud. Nagu ka eelmisel korral, tõusis ta galoppi küll, ent vajus kohe jälle traavi. Hmm, järgmise tõste ajal püüdsin olla siis tähelepanelikum oma ettevajumiste, pilgu ja säärte suhtes, aga ikkagi jäi ta traavi. Nõudis väga väga palju säärt, et me galoppi ka jääksime, aga peale esimest kurjemat säärt tiirutasime juba täitsa lõbusalt mööda maneeži galopis ringi.
Sain märkuse käte kohta, mis olid galopitõste ajal kõrgemale tõusnud. 
Päris lõdvestunud ja natuke natuke ratsmes olemist näitas Mildora aga peale galoppi. Siis tundus ta korraks lausa selline krussis ja vuhh-vuhh loom, nagu kord suvel, peale hüppetrenni. Ma siis mõtlesin, et lõpetaks tänaseks ära, kui ta nii tore on.

-15C

Külm on.
No ikka päris külm.
Kui ma trenni läksin, näitas minu auto -15 C. Anne vandus, et hommikul oli olnud -20C.
Brrr.

Carp tuli koplist hea meelega talli. Näis, et ta ka eriti sellest külmast lugu ei pea.

Taas sain Liisilt julgustuse, et kui ma pean midagi juba kaks korda hobuselt küsima, siis on stekiga meeldetuletamise aeg. Lihtsalt lahendused keerulistele probleemidele. See jutt, mis ma siin paar trenni tagasi ajasin, et Carp muudkui sureb välja ja jääb sammu jne, unustage ära.

Esimese traavi lõpuks hobune on soe ja üles ärganud. Kiiremini kui mina, peab mainima.
Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et seda vasakule poole imelikku liikumist peale suunamuutust on vähem ja vahel enam ei tunne üldse?

Galopis kasutasin võimalust rohkem poolistakus sõita. Rohkem tuleb kannast ennast vetruda lasta. Carp näis täna jälle palju toredam ja puristas mõnuga galopi ajal. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi kolmeaasalise serpentiini peal. Natuke palju lasin tal välja vajuda enne ja peale galopitõsteid, see nõudis natuke parandamist.

Lõikasin tädi CD saba, mis näis hakkavat talle jalgu jääma, lakkisime küüned ja keerasime krihvid alla. Loodetavasti tal nüüd kergem lumes ringi trallida. Õue läks ta küll raske ohke ja sellise näoga, et pigem tahaks kaissu.