Riding in the rain

Ma olin pesuni märg, kui me lõpetasime. Sadulast ja hobusest rääkimata.
Loomulikult tegime sellise padukaga kiire trenni ja Zillion näis olevat plaaniga nõus. Tema samm tahtis samuti alguses kiirustada, aga ma plaanisin teha enda jaoks selle lihtsamaks ja mõtlesin pingsalt basicule - rütm, rütm ja veelkord rütm. Mu käed hakkasid vahepeal jälle tegema mingeid sika-saka liigutusi, aga Zillion ütles suht kohe, mis ta asjast arvab.
Natuke jõudsin teises traavis proovida vasakpöördeid, eile tundusid nad vahel kuidagi õlaga väljas ja kreenis. Iga trenn märgib treener ära, et mu sääred peaksid olema tagapool. Kui ma nad sinna panen, siis on tunne, nagu ma oleks kikivarvukil jalustel, aga mitte nendele toetumas. Jalusepikkuse küsimus? Istaku küsimus? Kui ma end tahapoole hoian, nii et kõhulihased tunneks ennast puudutatuna, siis jällegi tahavad jalad veel rohkem ette minna. See müstiline istak. Leidjale vaevatasu.
Teise traavi ajal tabas meid hea mõnus tunne, kui hobune näis hakkavat tööle tagaotsal ja samal ajal tabas platsi padukas. Marit ütles, et need on omavahel seotud asjad, nii et kui see tähendab, et tulemuste saavutamiseks on vaja ka edaspidi paduvihmaga ja lirtsuvate sokkidega platsil ringi ukerdada, siis pange mind kirja. Kui vihm järgi andis, tegime hüppajate vahel mõned väiksemad voldid, mingeid üleminekuid, edasisõitmisi ja kokkuvõtmisi. Jalavahetuse moodi asju ka, rõhk sõnal "moodi". Paremasse polegi nii raske, vasakusse lõppes üks lihtsalt jalavahetusega (ma mõtlesin traavi jääda, Zillion koondas ja koondas ja koondas ja siis lihtsalt vahetas jala ära), traavi jäämisega oli vasakusse üldse kuidagi raske täna. Paremasse ei tahtnudki eriti palju teha, sinnapoole ei tulnud niipalju kalasid sisse.

kipa

Iga korraga läheb hüppamine selle musta poisiga tuttavamaks ja tuttavamaks ja täna tundsin, kuidas sääred olid kogu aeg külgede peal "kinni", ei olnud enam seda tunnet, et hobune on kitsas kui paberileht.
Ja palju toredam on see ka, et ma tunnen, kuidas ta eest ei ole enam nii tühi või olematu kontaktiga. Ma tunnen, kuidas hobune viib mind kergelt edasi.
Enne trenni tundsin pisikesi liblikaid kõhus, aga need kadusid peaaegu kohe peale selga ronimist ära. Jah, Zillion oli seda nägu, et please, keep me occupied, siis pole kõhe olla. Üks kord, kui Tiku meie kõrval oma lindikava  (või oli see plangukava?) esitas, hakkas Zillionil hirmus ja ta näis valmis kiirendama, aga kui ma võtsin korraks välimist ratset ja surusin sääred vastu, siis ei juhtunudki midagi.
Soojenduse ajal oli küll see ratsmepikkuse küsimus jälle aktuaalne. Ma võtsin esialgu poliitika, et pigem natuke lühem kui pikem ja niipea, kui ma seda olin teinud, siis tundsin, et õlad vajuvad ette. Kui ma õlad saan paika, siis lasevad näpud ratsmed pikemaks. Nuta või naera, mu ülakehal oleks nagu vandenõu - ratsmed igal juhul pikemaks, et oleks laisalt mugav ja ei peaks hobuselt midagi nõudma.
Katrin sõitis Bacardiga vahepeal mööda ja naeris, et kandades võiksid olla tinaplönnid, siis püsiks need paremini all. Noogutasin ja mõtlesin, et küünarnukkides peaks ka olema. Kui küünarnukid oleks kõige raskem osa käest, siis ei läheks õlad ja randmed nii kergelt paigast ära.
Kokkupakkimine on veel üks minu pisikestest vigadest, mis hiilib kergelt ja märkamatult ligi.
Kui muidu tundub mulle Zillion vasakule lihtsam sõita, siis näiteks vasakpöörded kipun hirmsasti üle sõitma. Soojendushüpete ajal ei olnud seda niiväga tunda, aga kui tegime suure platsi peal kaheksaid ja jalavahetusi läbi traavi, siis ma pidin korduvalt mõtlema, et tahan platsi jagada mitte pooleks, vaid kolmeks, siis sain normaalse kaare keskliinile tehtud.
Soojendushüpped läksid enam-vähem, ma püüdsin kogu aeg hoida galoppi elavana. Eelmisest korrast olid meeles need kauged-kõrged hüpped ja mul oli kogu aeg kulm üleval, et noh, kas täna tuleb kordus, aga ei tulnud.
Rada koosnes ühest lattaiast, siis nurgast välja okser, siis teisest nurgast välja plank ja 5 fuleega lattaed järele. Lattaaia järel oli vaja otse saada, soojendushüpete ajal vajusime kohe peale seda takistust paremale ära.
Okserile oli küll ebaõnnestunud pööre, treener ütles, et ka volt oleks aktsepteeritav olnud, aga ma tundsin tükk maad enne takistust, et hobune näib hoolimata kõigest ikkagi sääre ees ja meil on aega atra seada ja läksime ikkagi okserist üle.
Ma pean tunnistama, et viimased hüppetrennid olen ma saanud naudingu vasakpööretest. Ma võiks neid lihtsalt mõnu pärast veel ja veel sõita. Tänagi, peale okserit tundsin, et võtaks galoppi veel kokku ja lihtsalt mõnuga joonistaks siia maha praegu perfektse kaare? Aga no ei saanud, sest plangule oli vaja läheneda. Suure nautimise tulemusena sain hobuse otseks alles samm-paar enne planku ja see näis olevat üks põhjustest, miks esimesel korral sealt lattaiale oli kuidagi väga imelik sõita. Teisel katsel õnnestus paremini ja minu suureks üllatuseks näis palju lihtsam läheneda sinna poolistakus.
Kipa.

* * *
Ma hoian ennast iga päev tagasi, et mitte teda vaadates kogu aeg kohtlaselt naeratada. Miski temas toidab midagi minus. Äkki see on oma hobu tunne?

hüpped-hüpped-hüpped (Carpe Diem)

Väike isiklik rekord - sain hobuse koplist toodud ja valmis pandud poole tunniga. Anne aitas  kaitsmetega ja söötis Carpile vähemalt tuhat õuna sisse, kuni ma martingali peale sain.
Esimesel traavil oli natuke ärasuremise lõhna küljes, aga kuidagi saime mingi rütmi pika mangumise peale sisse. Marit ütles, et ma laseks hobusel rahulikult seljast tööd teha, kiire särtsu sisse ajamine pole vajalik, las ta enne saab seljast soojaks. Taive krimpsutas iga kord nägu, kui me temast möödusime ja käskis mul Carp ellu äratada.

Teise traavi lõpuks olime peaaegu valmis. Ei olnud veel nii reaktiivsed, kui meie parimates trennides, aga vähemalt hakkas minu sääre peale midagi toimuma ja Carp oli ka pehmem.
Esimese galopitõste peale hakkas Carp justnagu tõusma, aga siis jäin ta õlga jõllitama ja sinna see jäi. Teisest tõstest ta tõusis kenasti, ent see oli selline natuke poolpidune külm galopp.
Vaatasin imetlevalt Jennyt Veroni seljas, kes tegi mitu ringi poolistakus mööda platsi ja nad muudkui sõitsid ja sõitsid. Minu säär pidi iga sammu ajal kogu aeg ja pidevalt Carpile kinnitama, et jah, ikka veel on vaja galoppi, ikka veel. Poolistakust ei saanud unistada. Treener kinnitas, et see probleem kaob peale esimesi hüppeid.

Soojendushüpped läksid täitsa kenasti, midagi eriti parandada polnud vaja. Üks kord hüppasin enne Carpi takistusele, puhtalt minu lohakus.

Esimest korda okserile tulles vajusime tiba vasakule. Imelik, et see juhtus just sellise takistuse puhul, kus oli minul ees suht palju aega planeerida ja Carpil kalkuleerida.

Jalavahetused on pusle. Nad saavad küll tehtud (Carp hoolitseb selle eest vajadusel ise), aga kui kahe takistuse vahele jääb jalavahetus, siis saab minu maailm vahepeal otsa ja rütmist või õigest trajektoorist pööretel ei jää eriti midagi järele. Tunnen karjuvat vajadust sujuvate jalavahetuste oskuse järele. Ma ei tunne veel alati ära, kas on õige jalg või ei, ja selleks, et veenduda, vaatan alla. Kui siis jalavahetus peaks veel mind tasakaalust välja viima, siis ongi juba mitu väärtuslikku meetrit kaotatud (ja enamasti sisse vajutud).

Teine pusle on pöörded vasakule. Täna pidime sinimustvalge lattaia pealt tulles sõitma kenasti rajale (vajadusel vahetama jala), läbima 2 (kaks!!!) nurka ja siis sõitma valge lattaia peale. Kui teist korda sai pikast rahulikust raja peal sõitmisest jälle mingi imepisike hüsteeriline volt, siis hakkasin muretsema, et äkki mul ei olegi enam vasakut jalga, kuidas muidu seletada seda, et just vasakud pöörded ebaõnnestuvad ja paremad pöörded ei valmista selliseid väljakutseid. 

Väga hea meel oli selle üle, et täna tundsin, et olen igaks hüppeks ise valmis, säär peal ja kand all. Kordagi ei tekkinud kahtlevat tunnet. Takistuste ees jääb tavaliselt vähe aega filosofeerida, aga selline mõte jooksis küll peast läbi, et kui säär on paigas ja kand all, siis tegelikult ongi hästi. See on ainuke asi, mis töö ära teeb ja mind sadulas hoiab (ükskõik, kas hobune teeb kauge/kõrge/kiire hüppe). Kätega ei saa niikuinii takistuse peal midagi enamat ära teha, kui kaasa minna. Lõppude lõpuks hüppas see tüdruk Veskimetsas ju ühe ratsmega parkuuri ära.

Hüppasime viimaks ka parkuuri (kokku oli vist umbes 7-8 takistust ja kõrgusel ~80 cm?). Kui see valge lattaed välja arvata, kus vasakule sisse vajusime ja kaks volti pidime tegema, siis ülejäänuga jäin rahule. Paar hüpet olid nii mõnusad, et judinad jooksid mööda selga. No nii kihvtilt ei saa üks hobune hüpata ju!

Edit: mitte ükski kolmapäev ei jõua ma teleka ette Eurospordist Equestrian Sportsi vaatama. Dammit.