jalusteta galopikaared

Ilma jalusteta sõit teeb mind tugevamaks, I like to think :)
Hobune tundus ka kohe heas töötujus. Talle on alati meeldinud, kui ma jalused ära viskan ja ennast rohkem kõhulihaste peal püsti hoian. Mulle jälle meeldib vahel endale rohkem nõudmisi esitada ja kõhu- (ja selja-) lihaseid kiusata.
Vasakpoolsetesse nurkadesse sisenemisel jäi puudu sisemisest säärest, ma pean juba varem enne nurka selleks valmistuma.

galopikaared

Nii hea oli vahepeal jälle Minniega sõita, mul oli kohe kahju peale trenni jalad taas maha panna. Esimese traavi ajal mõtlesin, et juba natuke on midagi tuttavat hobuses ja tema ei viska ka ennast kohe krampi, et õumaigaad, kes sa oled ja mis sa minust tahad? Samm trenni alguses tundus seljast hirmus vahva.
Ta pakkus, et paneb oma pea alla ja ma võiksin ratsmed kätte võtta, aga ma mäletasin jutte "tühjalt jooksmisest" ja ei allunud provokatsioonile ja püüdsin teda sõita rohkem edasi ja lasta kõigel aegamisi toimuda.
Oioi, kuidas temaga on vaja tasakaalu! Ta mitte ainult ei hakka vingerdama, kui ühele või teisele poole kõikuma hakkad, vaid saab pahaseks ja ükskõik, kui palju ma ei püüa allavaatamist vältida, siis need kõrvad edastavad sõnumi nii, et entsüklopeediat selle dekodeerimiseks vaja ei lähe.
Ma panin oma andurid tööle ja püüdsin vähem kõikuda ja rohkem suruda õigetele pedaalidele. Endiselt peab kätega olema väga-väga delikaatne. Tegime traavis kaari ja volte.
Kui rääkida veel sõnumitest, siis mulle näis täna, et võnkuma hakkab Minnie ka siis, kui ma kogemata põlvedega rohkem kinni haaran. Seda juhtus täna paar korda galopis ja kadus ära siis, kui ma rohkem seisin jaluste peal ja võimalikult vähe kasutasin põlve. Ja muidugi oli vaja kogu aeg sõita edasi-edasi-edasi.
Galopis tegime ka volte ja kaari - nurgast välja keskliini poole, siis tagasi rajani ja nurk kenasti läbi. Paremale poole ei olnudki eriti palju märkusi, aga vasakule poole sõites tekkis jälle neid hetki, kus ma tundsin, et ratse tõmmatakse käest ja jäime traavi. Punnisin säärega vastu ja püüdsin mitte välja vajuda ja viimased korrad olid paremad.

suur suur Domingo

Esialgu näis, et Domingole ei meeldi mitte ükski minu ettepanekutest. Mul tuli meelde, et meil on ükskord varem ka seda ette tulnud. Ja iga kord, kui tahtsin rajalt ära keerata, oli mürakas sellise näoga, et ei, pole ette nähtud. Püüdsin olla leplik ja veenda heaga.

Traavis improviseerisime igasugu volte ja üleminekuid. Mingil põhjusel lummavad mind viimasel ajal poolpeatused ja ma proovisin Domingoga samuti neid teha. Pole ainugi, kas tegin õigesti, aga midagi tundus küll toimivat. Eriti kihvt on muidugi see, kuidas ta hakkas selle peale, kui ma uuesti sääred vastu tonksasin, ülireipalt edasi liikuma. Peatused on ikka pikaldased, st, et ma pean ikkagi võtma ratset ja siis ta hakkab alles vaikselt jalgu seadma ja ennast kuidagi ära parkima. Kui sääred natuke tahapoole liigutasin, reageeris Domingo palju kiiremini ja terasemalt, ent enne galoppi sammus vajus nii ära, et siis ei reageerinud enam millelegi.

Galopis oli alguses nii võõras tunne. See näis suur ja lai ja laiali ja vaevaline ja tunne oli, nagu sõidaks kiikhobul, iga kord kui Domingo oli ennast esimeste jalgade peale maandunud, tundsin, kuidas eest tirib mu raskuskeset ette. Ka jaluste peal istuda oli niimoodi raske ja ma kaotasin ühe korra vasakule sõites välimise jaluse ka. Eelmine trenn lubati selle eest karistusi määrama hakata, nii et ma hoidsin täna suu kinni, hihii.

Sellise tõka-tõka galopiga jätkasime, ent Domingo kasutas muidugi kõiki vabandusi, et traavi jääda. Pöörete peal polnud ratsanik päris tasakaalus? Ei, nii ei sobi. Ratsaniku õlad vajusid millimeetri ette? Sorry, sellistes tingimustes domingod ei tööta. Tuli ette ka olukordi, kus ma pingutasin kõigest jõust, et mitte alla vaadata, mitte ette vajuda ja sellegipoolest jäi hobune täiesti naljaka koha peal traavi. Veel murettekitavam oli see, et seda traavi oli siis suht raske edasi sõita, sest Domingo tegi kohe näo, et ta on ühe sammupausi välja teeninud ja pressis sammu jääda. Oukeii...
Ma punnisin teda jonnakalt jälle uuesti galoppi. Mul oli tunne, et ma ei meeldinud talle neil hetkedel eriti palju.

Viimane harjutus oli galopis tagasipöörded. Pidime sõitma nurga läbi ja keerama peaaegu keskliini pealt diagonaali tagasi pika seina tagumisse otsa. Rajale jõudes (ja mitte varem ega hiljem) tuli võtta hobune traavi ja siis uuesti sobivast kohast tõstma galoppi.

Higipull otsa ees, et me traavi ei jääks, nühkisin Domingo seljas edasi. Vahepeal pidin jälle sääri tugevamini kasutama, et ta varem traavi ei jääks, aga kui ta siis tagumises nurgas planeeritult jäi, võttis mul pisut aega, et ennast tema seljas uuesti üles leida. Seetõttu oli ka uus tõste keeruline.

Keeruline tundus ka säilitada galopp pöördes. Me seal eriti küll traavi ei jäänud, aga ma tegin mitu korda jalgadega vägivaldseid liigutusi. Lahendus oli muidugi taas palju lihtsam - treener lasi mul ennast tahapoole hoida (minu tagasihoidliku arvamuselt kohe palju palju rohkem tahapoole kui ma seda tavaliselt teha julgeks) ja Domingo valmisolek voltideks, pööreteks suurenes oluliselt.

P.S. Kas ma juba hõiskasin, et Domingo ei visanud täna valjaste pähepaneku ürituse peale pead lakke?

back to business (Rolly)

Rolly võis ju olla natuke unine või laisk, aga hea tuttav tunne oli tema seljas jälle olla. Ma teen nüüd mitmele tonnile hobusele liiga, aga pean tunnistama, et oli tunne, nagu oleksin üle pika aja päris hobuse seljas. Selle nädala ratsutamistuju paranes märgatavalt. Rolly mõjub vahel mulle vist nii.
Vaheldusrikas ja rõõmustav oli ka see, et ma ei tundnud täna, et meil oleks hobusega erilisi kommunikatsiooniprobleeme. Pidin natuke küll pushima, et Rolly vähe reipam ja kiirem oleks, aga kui küsisin pikendust, siis see kohe anti, nii traavis kui galopis ja tegelikult näis koostöö klappivat. Rolly võibolla ei olnud kõige püssim, aga tegi kõik küsitu siiski mööndustega ära.
Tegime pikas seinas galopikaari - nurgast välja, peaaegu x-ni ja siis jälle nurk korralikult läbi. Kõik korrad ei õnnestunud korralikult läbi sõita, nurgad olid paar korda keerulised, samamoodi nagu enne olid olnud keerulised Rollyga väiksemad voldid või pöörded. Treeneri loal panen selle hoopis selle arvele, et Rolly on pikalt puhanud ka. Viimane kord galopikaart keerates käskis treener püüda välja näha nagu koolisõitja, aga juba nurgast välja keerates tundsin, et hobune on kõike muud kui sääre ees, kogu võhm läks sellele, et joonistada kaar välja ja hoida rütmi ning unustasin kogu rassimise juures ära, et pidin olema fancy-looking koolisõitja.
Oops.