Viimane kord Vivaldiga (suurel platsil)

Madistasin pool tundi jälle jalustega. Vivaldil oli Winstoni sadul ja kui ma jalused panin enda mõistes parajaks, siis traavis hakkasin vasakut kaotama. Kui ma siis vasaku ülespoole tõmbasin, olin seljas diagonaalis ja vasak jalg tundus lõuga sügavat.
Traavis ja sammus saime kenasti rütmi. Tegime serpentiine ja keskliini pidi liikumist. Veelkord - täisistak on minu kirstunael...
Galopitõsted olid jälle väljakutse. Taive seletas, kuidas ainult ristluuga Vivaldit galoppi lükata. Iseenesest tõste ei tundu keeruline, aga kõik see jada - saada hobune õigesse traavi, millega ise ka rahul oled, nii et ta ei jookse laiali, õigesse paindesse, hobuse pea sündsalt alla, enda pea üles ja alles siis kena tõste teha - palju keerulisem, kui esialgu tundub. Paar korda tuli välja ja üks kord õnnestus mul tõepoolest sisemise ristluuga ta galoppi lükata, nagu Taive õpetas. 
Kurb mõelda, et ta läheb ära. 

Võibolla üks mu viimastest trennidest Vivaldiga

Oi, kuidas mulle see väike armas loom on meeldima hakanud! Lausa kahju, et ta siit tallist peagi ära läheb.

+ Ka tänases trennis jätkus tal hoogu nii sammus, traavis kui galopis. Kõik, mille pärast muretsema pidin, oli rütm, tempo ja üleminekute sujuvus.
+ Sain temaga esimest korda hüpata. Tal on nii sujuv ja pehme hüpe ja endiselt meeletu hoog sees. Tegime pisikest kavaletti ühelt ja teiselt poolt, esialgu traavis. Kõige keerulisem oli teda traavis hoida, sest ta tahtis kogu aeg galoppi minna.
- Samuti tahtis ta kogu aeg laiali joosta. Paar korda kolisesid kabjad ikka päris koledalt all kokku.
- Kui tal aga juba hoog sees oli, siis oli mul raske teda tagasi hoida. See oli tõesti väljakutse. Aga selline meeldiv väljakutse.

Trenni kõrghetk ei olnud tema mõnusad hüpped ega ka mitte mõnus galopp. Kõige võimsam hetk oli see, kui ma esimest korda elus tundsin, kuidas hobune pakub ennast ratsmesse. Olin rõõmust sõnatu. Ükskõik, kas see oli nooruse ja rikkumatuse, sõnakuulelikkuse või selle tulemus, et Taive on temaga viimasel ajal sõitnud, sel hetkel pidid mulle pisarad silma tulema.
Paar korda juhtus seda trenni jooksul veel ja ma püüdsin väga olla usalduse vääriline. Õnneks treener juhendas kõrvalt üsna täpselt, mida teha.

Töötame lõdvestatuse kallal. Nii minu kui hobuse puhul.

Igiliikur Vivaldi

Vivaldi pani mind korduvalt täna muigama. Ta on nagu igiliikur. Traavi? Ok, teeme ruttu-ruttu traavi. Rõhk sõnal ruttu. Ja kui ta läheb, siis ta jääbki minema. Ma ei usu, et seda hobust on kunagi vaja edasi sundida või suruda. Ta lihtsalt L Ä H E B !!!

Esimese osa tunnist käskis treener keskenduda sellele, et mina määraks 100% ajast nii suuna kui tempo ja ei laseks hetkekski hobust tuiama. Enamasti läks ka korda. Paar nurka trenni jooksul ikka lõikasime ja paar korda, kui jäin treenerit kuulama või unustasin "skeemi", tuli ka meetri-paari võrra tuiamist ette, aga kui ma olin keskendunud, siis olid ka sooritused puhtamad.

Rajal hoidmine ei olnud üldse raske. Ma peaaegu ei pidanud selle peale mõtlemagi. Tempo hoidmine oli samuti kergem, kui ma arvasin. Vivaldi kuulab väga hästi põlve ja seda, kui ma kergendan aeglasemalt. Ühel hetkel, kui ta sirgete peal tõmbas pead ette ja hirmsasti tahtis kiirendada, siis ma nalja pärast sosistasin talle rahustavalt rütmi - tik-tak-tik-tak. Tundus, et talle see meeldis, igal juhul olid kõrvad minu poole ja poiss jäi lausa hääle rütmi peale kenasti tiksuma.

Tegime üleminekuid ja lihvisime neid sujuvamaks. Vivaldiga piisab kiiremale tempole üleminekuks vaid imekergest pigistusest või lükkamisest.

Galopis tormas ta samal moel - non-stop - mööda rada ringi ja mind ajas naerma see tunne, kuidas ta kurve välja võtab. Nagu mootorratas, kergelt külili. Ta pole ju ka kõige suurem hobu ja mind ajas naerma mõte, et mul võib hakata sisemine jalg maad puudutama, kui ta veel kiiremini kihutama hakkab. Ka galopis sai väga hästi aru sellest, kui ma põlved natuke kokku pigistasin. Üleüldse oli nii mõnus tunne, kui ma sain aru, et ta tegelikult ka kuulab mind.
Tänase päeva üks tähtsaim õppetund oli see, et kõik sõltub sujuvatest üleminekutest. Kui üleminek pole sujuv ja seda ei tee ratsanik ja hobune koos, siis vajub kõik järgnev koost ja hobune jookseb laiali.

Teine oluline asi, millest tuli juttu, oli see, et Vivaldi usaldus on ikkagi seotud sellega, kui palju võtan ma vastutuse suuna/tempo eest ja kui palju lasen tal tuiata. Niipea, kui ma jäin kahtlema või unustasin, kuhu ja millises allüüris tuli harjutust jätkata, oli Vivaldi kohe üksi ja hädas.

Kui tunni alguses jäi tunne, et mul on suht lihasmälus juba see, kuidas reageerida, siis lõpp tõestas, et skeemid ja pikemad harjutused tekitavad ikka segadust.

"Sealt nurgast tõstad galopile, sõidad maneezi teise otsa, teed suure voldi, siis võtad käru juurest traavile, sõidad poole platsi peale, risti üle platsi, nurka jõudes tõstad galopile, sõidad teisele poole platsi, teed voldi, nurgast võtad traavile..."

Ja kui enne seda olid üleminekud sujuvad ja mõnusad, siis ühtäkki ei suuda ma kahte asja korraga enam teha. Kui mõtlen paaniliselt, et kuhu ma poole ringi pärast ja mis allüüris pean liikuma, unustan seljas töö ära teha. Urr.

Uus poiss Vivaldi

Täna sõitsin Taive trennis Vivaldiga, uue hobusega, kes oli jõudnud talli mõned päevad varem. Väga ilus hele tähniline hobune, kena pea ja sümpaatse iseloomuga, aga selgelt ikka natuke veel ähmis, et kuhu ta küll siin majapidamises ja karjas sobitub. Boksis oli lihtne teda valmis panna, maneezis oli alguses täitsa sapsus ja ilmselgelt mitte koha või ümbruse pärast, vaid just teiste hobuste pärast. Esialgu üritas ta hirmsasti grupile järgi tormata, samas kui mina tahtsin, et me sõidaks natuke maad teistest kaugemal, mitte sabas. Siis kui mingilt voldilt tulles sattusime teise hobuse sappa, siis üritas ta teda hammustada...
Päris 100% keskendumist ma küll ei saavutanud ja ausalt öeldes ei olnud selle pärast eriti suures mures, arvesse võttes, et poiss esimest nädalat tallis ja minu jaoks samuti uus hobu. Kui suur sapsimine ja kiirustamine välja arvata, siis tegi ta minu meelest kõike suht kenasti.
Kui oled uue hobuse seljas, siis endalgi on kõhus liblikad ja adrenaliin veres ja loomulikult oli keerulisem keha lõdvestada. Täisistak on täielik indikaator. Taive lasi mul proovida ja kuna ma olin ikka nii krampis, siis võttis mu korde otsa, mille eest ma olen siiralt tänulik.
Korde otsas pakkus Vivaldi kohe galoppi, ent sain ta kenasti tagasi ja traavis tuli ka mõne ringi pärast täisistak kenasti välja. Mis viga niimoodi täisistakut teha, kui tead, et hobune kuskile su alt ära ei jookse ja sa ei pea muretsema, kas ta hammustab kedagi tagumikust või ei. Nauding.
Taive küsis, kas ma teen temaga ka galoppi. Miks mitte? Siis luges ta sõnad peale, et need, kes galoppi teevad, ei tohi Dibi ette ega taha sattuda. Ma siis üritasin. Galopp oli mugav ja mõnus, hoog oli hea, läks mõlemale poole kenasti esimesest tõstest. Väga mõnus suksu.
Ma ei kommenteeri oma ettevajumisi ja istakut või seda, kuidas ma lasen vahel hobusel mööda platsi traavi joosta galopitõstete vahel. Loodan, et varsti see kõik minevik.