Kunagi seletas Reimo, et kui 100 ja 110 cm-ste radade vahel on 10 cm, siis 120 ja 130 radade vahel on 20 cm. Mul oli Uuemõisas tunne, et 75 cm ja 95 cm vahel oli 40 cm :)
No tegelikult naerma ei ajanud. Kui ma olen väga väga kuri enda peale, siis ei saa blogi kirjutada.
Esimene rada tundus nii maast kui seljast hirmus madal. Hüpped ei tundunud ka hüpete moodi, justnagu oleksime loivanud need rahulikult lihtsalt üle. Aeg oli ka suht nutune. Rada oli puhas.
Teine soojendus tundus parem kui esimene, näisime mõlemad hobusega juba soojad.
Rajale minnes juhtus samamoodi, nagu nii mõnigi kord koduplatsil varem - esimesed hüpped polnud veel päris need, aga siis hakkas juba tunduma, et kuule, see on juba päris tore, hakkab lubama, hakkab lubama, kui ma nüüd ise pange ei pane.
Kuni jäin rea teisel lattaial hobusest korralikult maha, ZIllion hüppas vähe suurema ja kaugema hüppe, ma kaotasin tasakaalu ja jaluse ning ei saanud ennast enne korda, kui olime sobivalt seal kõrval asunud väravast välja purjetanud.
!?!?!?
See oli stsenaarium, mis mul kõikide võimalike seas peast läbi polnud käinudki. Turtsusin maneežis natuke enda peale ja siis läksin võtsin hobuse lahti. Tema oli endast küll kõik võimaliku andnud.
Showing posts with label 95 cm. Show all posts
Showing posts with label 95 cm. Show all posts
Saturday, July 4, 2015
Sunday, June 29, 2014
Harrastajate MV 2014
"Your success is measured by the strength of your desire, the size of your dream and how you handle dissapointment along the way."
Jah, ma tean, ma ise ka alguses ei uskunud, et me tegelikult sinna Carpe Diemiga läheme. Mida rohkem aeg edasi, seda reaalsemaks kõik muutus ja kui Carp eelmisel õhtul auto peale laeti ja meie nimed netis stardikates üleval rippusid, siis hakkas ärevus ka tekkima. Eelmise päeva hommikul hakkas võistlustele mõeldes sees keerama. Midagi uut.
LAUPÄEV 28.6.2014
Hirmul on suured silmad ja Ruila plats tundus palju suurem kui ta tegelikult on. Inimesi-pealtvaatajaid ma peale suurtele massidele kõnelemise kogemusi ei karda, aga rada kartsin küll. Ei olnud eriti keeruline, seal ei olnud ka mingeid keerulisi pöördeid, mitmeid süsteeme või kolme latiga tõusvaid takistusi, nagu eelmisel päeval, aga kui ma rada läbi kõndisin, siis näis, et iga takistuse vahele oleks jäänud nagu mitu kilomeetrit, kuidas kurat need sammud klappima hakkavad...?
Ilma viperusteta ka ei saa, ega ju? Oli plaan, et abilised panevad hobuse valmis ja jalutavad temaga kaua-kaua, kuniks ma rada käin. Kui ma siis lõpetasin ja oli aeg soojendama minna, tuli välja, et Carp oli mänginud tüdrukutega primadonnat, kraapinud maad, visanud pead lakke ja ei lasknud endale valjaid pähe panna. Nii 20 minutit järjest.
Huh. Panin need talle pähe ja siis tuli juba soojendusväljakule minna. Õnneks läks soojendus hästi, Carp näis valmis (tõsi küll, ta oli juba boksis sellise näoga, et ta on hommikust saati olnud ootejärjekorras) ja suurele platsile minnes näis kõik hästi olevat.
No esimesed kaks takistust parkuuris ei olnud kõige hullemad, aga peale seda hakkas hoog raugema. Ma muudkui istusin, istusin ja istusin täisistakus. Nojah, mulle näib täisistakus olevat lihtsam aru saada, kust hobune läheb lendu, mitu sammu ta veel enne takistust teeb ja kui pikk ta samm üleüldse on. Aga hobusele liikumise võimaldamiseks on see muidugi kõige valem viis seljas olla. Kui lisada sellele see kolm korda õlgadest (ja kogu ülakehast) ettevajumine, millega ma enne takistust käsipidurit peale tõmbasin, siis päris ausalt, ma ei saa aru, miks me ainult ühe mahaaetud latiga piirdusime?
Ainult sellepärast, et Carp omab ka mingit eneseväärikust?
Nii pole üldse fun sõita.
Kui me platsilt välja jõudsime, olin juba enda peale nii kuri, et ükski lohutus ei tepsinud. Jah, muidugi kõigil juhtub. Jah, muidugi, esimene kord suurtel võistlustel. Aga ma tegin ikkagi enda kohta haleda soorituse. Ma kordasin vigu, mida ma pole juba tükk aega teinud. What the hell happened?!
Istusin tuimalt meie talli omadega laua taga ja vaatasin viimaseid sõite, kui Tõnu tuli minu juurde, patsutas õlale ja kutsus kohvi jooma. Muidugi oli ta mu sõitu näinud. Lontisin kööki, kus minu õuduseks tuli välja, et ka Eha oli mu low-pointi tunnistajaks olnud. Lasin endale kringlit pakkuda ja püüdsin laua taga mitte väga morn ja sünge välja paista.
Tõnu oskab väga hästi lohutada ja mõne aja pärast ei tundunudki enam enda soojendusplatsi liiva alla matmine kõige loogilisem lahendus. Ta oli nii-nii positiivne, julgustas, andis nõu ja natukese aja pärast näis, et maailm ikkagi läheb edasi. Võtsin ennast kokku ja püüdsin terve õhtu endale andeks anda. Kui ma täna enda enesekindluse riismed maha materdan, mõttes endale mürgiseid märkusi teen ja kogu aeg ennast süüdistan, siis võib mind homme tõesti juba enne soojendusplatsile jõudmist liivalt kokku riisuda.
Nagu Kersti kord tsiteeris: "Life is like a dressage test. If you're too busy thinking about you're last move, the next one won't be any good either." ;)
PÜHAPÄEV 29.6.2014
Tulgu, mis tuleb. Täna tuleb sõita nii, nagu koduplatsil.
Muidugi on täna kõrgus pisut suurem.
Ja nagu treener vihjas, siis Carp ilmselt eilset veel unustanud ei ole. Kui ma tahan, et ta mind usaldaks, peame täna väga hea soojenduse tegema. Ei mingeid mõttepojakesi tõrkumistest. Ei mingeid kahtlusi.
Põlvevalu peab natuke nüüd ootama.
Ja magamatus ka.
Ja sellised inimesed, kes muudkui jahuvad ja jahuvad sellest, mis ma eile kõike valesti tegin.
Soojendus toimus sees, sest platsid olid väga märjad ja vihma sadas juurde. Carp jalutas Anne ja Idaga natuke väikeses maneezis ja siis hakkasime traavi tegema.
Mis mind mõlemal päeval on südamepõhjani liigutanud, on see, mismoodi Carp sellest hetkest, kui ma selga talle istusin, on olnud nii keskendunud ja nii "kuuldel". Vau. No milline hobune...
Soojendus oli minu meelest hea, olgugi, et paar hüpet läksid pisut nihu. Carp näis kahtlevat rohkem kui varem ja lisaks asetasin ta üks kord takistuse ette nii viltu, et ta tegi hirmus laia-pika-suure hüppe ja ratsanik jõudis talle kaela peale. Korraks tuli meelde ka see variant, et kuidas saada valged püksid nii liivaseks, et nad enam puhtaks ei lähe. Upitasin ennast tagasi sadulasse ja soojendasime edasi.
Paar hüpet saime ka väljas teha, et lombis hüppamise tunne Carpile meelde tuleks.
Mariti viimased sõnad enne meie platsile minekut olid, et "vaata, et sa ette ei vaju, eriti enne viimast roosat takistust!"
Eriti ei vajunud. Välja arvatud viimase roosa takistuse peal, irw.
Aga Carp oli omas elemendis ja meil oli rütm, meil oli hoog, kõik see, millest eile puudu jäi. Kuuendana vastu tulnud okseri latti kolistasime küll nii korralikult, et ma olin veendunud, et see tuleb alla, aga imesid juhtub ja see jäi pidama.
Puhas sõit. Kuulsin, kuidas Myy huilgas.
Ja siis tulid elu esimesed ümberhüpped. Jälle midagi uut. Me ei ole ju tegelikult kunagi koduplatsil kiiruse peale üle takistuste kihutanud. Välja arvatud üks kord Aronsiga. Tema initsiatiivil.
Ümberhüpped ei olnud enam nii sujuv sõit ja lisaks tuli üks latt maha. Carp jäi rohkem enne takistusi stoppama, meie hoog polnud ka sama, mis enne.
Aga ma ei olnud enam enda peale kuri.
Üldse enam mitte.
Sest tegelikult saime me selle tulemusega ka selle sõidu 11-nda koha. Esimese peale auhinnatavate rida. Kui me poleks maha ajanud, oleksime me selle ajaga olnud sõidu 7-ndad.
Harrastajate üldarvestuses saime 18-nda koha.
Ja treener ütles, et ma olin oma eelmise päeva vead parandanud.
Ja Carp näis ka rahul olevat.
Jah, ma tean, ma ise ka alguses ei uskunud, et me tegelikult sinna Carpe Diemiga läheme. Mida rohkem aeg edasi, seda reaalsemaks kõik muutus ja kui Carp eelmisel õhtul auto peale laeti ja meie nimed netis stardikates üleval rippusid, siis hakkas ärevus ka tekkima. Eelmise päeva hommikul hakkas võistlustele mõeldes sees keerama. Midagi uut.
LAUPÄEV 28.6.2014
Hirmul on suured silmad ja Ruila plats tundus palju suurem kui ta tegelikult on. Inimesi-pealtvaatajaid ma peale suurtele massidele kõnelemise kogemusi ei karda, aga rada kartsin küll. Ei olnud eriti keeruline, seal ei olnud ka mingeid keerulisi pöördeid, mitmeid süsteeme või kolme latiga tõusvaid takistusi, nagu eelmisel päeval, aga kui ma rada läbi kõndisin, siis näis, et iga takistuse vahele oleks jäänud nagu mitu kilomeetrit, kuidas kurat need sammud klappima hakkavad...?
Ilma viperusteta ka ei saa, ega ju? Oli plaan, et abilised panevad hobuse valmis ja jalutavad temaga kaua-kaua, kuniks ma rada käin. Kui ma siis lõpetasin ja oli aeg soojendama minna, tuli välja, et Carp oli mänginud tüdrukutega primadonnat, kraapinud maad, visanud pead lakke ja ei lasknud endale valjaid pähe panna. Nii 20 minutit järjest.
Huh. Panin need talle pähe ja siis tuli juba soojendusväljakule minna. Õnneks läks soojendus hästi, Carp näis valmis (tõsi küll, ta oli juba boksis sellise näoga, et ta on hommikust saati olnud ootejärjekorras) ja suurele platsile minnes näis kõik hästi olevat.
No esimesed kaks takistust parkuuris ei olnud kõige hullemad, aga peale seda hakkas hoog raugema. Ma muudkui istusin, istusin ja istusin täisistakus. Nojah, mulle näib täisistakus olevat lihtsam aru saada, kust hobune läheb lendu, mitu sammu ta veel enne takistust teeb ja kui pikk ta samm üleüldse on. Aga hobusele liikumise võimaldamiseks on see muidugi kõige valem viis seljas olla. Kui lisada sellele see kolm korda õlgadest (ja kogu ülakehast) ettevajumine, millega ma enne takistust käsipidurit peale tõmbasin, siis päris ausalt, ma ei saa aru, miks me ainult ühe mahaaetud latiga piirdusime?
Ainult sellepärast, et Carp omab ka mingit eneseväärikust?
Nii pole üldse fun sõita.
 |
| Pildi autor Susanna Liis, aitäh! |
Kui me platsilt välja jõudsime, olin juba enda peale nii kuri, et ükski lohutus ei tepsinud. Jah, muidugi kõigil juhtub. Jah, muidugi, esimene kord suurtel võistlustel. Aga ma tegin ikkagi enda kohta haleda soorituse. Ma kordasin vigu, mida ma pole juba tükk aega teinud. What the hell happened?!
Istusin tuimalt meie talli omadega laua taga ja vaatasin viimaseid sõite, kui Tõnu tuli minu juurde, patsutas õlale ja kutsus kohvi jooma. Muidugi oli ta mu sõitu näinud. Lontisin kööki, kus minu õuduseks tuli välja, et ka Eha oli mu low-pointi tunnistajaks olnud. Lasin endale kringlit pakkuda ja püüdsin laua taga mitte väga morn ja sünge välja paista.
Tõnu oskab väga hästi lohutada ja mõne aja pärast ei tundunudki enam enda soojendusplatsi liiva alla matmine kõige loogilisem lahendus. Ta oli nii-nii positiivne, julgustas, andis nõu ja natukese aja pärast näis, et maailm ikkagi läheb edasi. Võtsin ennast kokku ja püüdsin terve õhtu endale andeks anda. Kui ma täna enda enesekindluse riismed maha materdan, mõttes endale mürgiseid märkusi teen ja kogu aeg ennast süüdistan, siis võib mind homme tõesti juba enne soojendusplatsile jõudmist liivalt kokku riisuda.
Nagu Kersti kord tsiteeris: "Life is like a dressage test. If you're too busy thinking about you're last move, the next one won't be any good either." ;)
PÜHAPÄEV 29.6.2014
Tulgu, mis tuleb. Täna tuleb sõita nii, nagu koduplatsil.
Muidugi on täna kõrgus pisut suurem.
Ja nagu treener vihjas, siis Carp ilmselt eilset veel unustanud ei ole. Kui ma tahan, et ta mind usaldaks, peame täna väga hea soojenduse tegema. Ei mingeid mõttepojakesi tõrkumistest. Ei mingeid kahtlusi.
Põlvevalu peab natuke nüüd ootama.
Ja magamatus ka.
Ja sellised inimesed, kes muudkui jahuvad ja jahuvad sellest, mis ma eile kõike valesti tegin.
Soojendus toimus sees, sest platsid olid väga märjad ja vihma sadas juurde. Carp jalutas Anne ja Idaga natuke väikeses maneezis ja siis hakkasime traavi tegema.
Mis mind mõlemal päeval on südamepõhjani liigutanud, on see, mismoodi Carp sellest hetkest, kui ma selga talle istusin, on olnud nii keskendunud ja nii "kuuldel". Vau. No milline hobune...
Soojendus oli minu meelest hea, olgugi, et paar hüpet läksid pisut nihu. Carp näis kahtlevat rohkem kui varem ja lisaks asetasin ta üks kord takistuse ette nii viltu, et ta tegi hirmus laia-pika-suure hüppe ja ratsanik jõudis talle kaela peale. Korraks tuli meelde ka see variant, et kuidas saada valged püksid nii liivaseks, et nad enam puhtaks ei lähe. Upitasin ennast tagasi sadulasse ja soojendasime edasi.
Paar hüpet saime ka väljas teha, et lombis hüppamise tunne Carpile meelde tuleks.
Mariti viimased sõnad enne meie platsile minekut olid, et "vaata, et sa ette ei vaju, eriti enne viimast roosat takistust!"
Eriti ei vajunud. Välja arvatud viimase roosa takistuse peal, irw.
Aga Carp oli omas elemendis ja meil oli rütm, meil oli hoog, kõik see, millest eile puudu jäi. Kuuendana vastu tulnud okseri latti kolistasime küll nii korralikult, et ma olin veendunud, et see tuleb alla, aga imesid juhtub ja see jäi pidama.
Puhas sõit. Kuulsin, kuidas Myy huilgas.
Ja siis tulid elu esimesed ümberhüpped. Jälle midagi uut. Me ei ole ju tegelikult kunagi koduplatsil kiiruse peale üle takistuste kihutanud. Välja arvatud üks kord Aronsiga. Tema initsiatiivil.
Ümberhüpped ei olnud enam nii sujuv sõit ja lisaks tuli üks latt maha. Carp jäi rohkem enne takistusi stoppama, meie hoog polnud ka sama, mis enne.
Aga ma ei olnud enam enda peale kuri.
Üldse enam mitte.
Sest tegelikult saime me selle tulemusega ka selle sõidu 11-nda koha. Esimese peale auhinnatavate rida. Kui me poleks maha ajanud, oleksime me selle ajaga olnud sõidu 7-ndad.
Harrastajate üldarvestuses saime 18-nda koha.
Ja treener ütles, et ma olin oma eelmise päeva vead parandanud.
Ja Carp näis ka rahul olevat.
Subscribe to:
Posts (Atom)