Treve trenn 1

Eile sai Zillion toreda puhkusepäeva ja mina ka.
Täna sõitsime esimest korda Andres Treve silma all.
Vatti sai, tegime väga palju painutusi väljapoole ja tegelesime sellega, et hobune sääre peale vastaks, et me õlaga välja ei vajuks, väljapoole paindes väikseid volte traavis ja galopis. Ega ma ei olnud kindel, kas ma kõige sellega, mida küsiti, hakkama saan, aga treenerile vastu ka ei vaidle ja kui vaja, siis improviseerime. No proovime teha selle järgi, mida loogika ja tunne ütleb. Saime kiita ka.
Jaluse pealt raskuse vahetamise kohta ütles treener, et see peab rohkem käima säärelihaste peal, ei tohi eriti seal selja peal võimelda. 
Sain kogu aeg selle eest, et mu käed on ebanormaalses kohas. Ma olen kogu aeg neid võimalikult alla toppinud, aga nüüd pidin neid kõrgemale tõstma. Kui muidu on kogu aeg tundunud, et tõstan vasakule sõites välimise käe ilma provokatsioonita üles, siis seekord sain kogu aeg selle eest, et sisemine käsi on liiga madalal. Vasak käsi kõrgemale, ütles treener.
Teine asi - kuhu vaatab stekk? Mitte alla ja reie peale toetudes, vaid üles ja puusade kohale. Ja siis - kes annab stekiga märguande ilma sääreta?
Obviously  - kõik toimis nagu võluväel. Trenni lõpuks oli Zillion püha indu täis ja oleks olnud nõus maailma lõppu minuga sõitma. Mina olin väsinud, aga happy.

valsitaktis

Tegime sellist asja nagu kergendamine traavis üle ühe. Põhimõtteliselt tekkis selline valsi tunne - üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm. Segaseks läks ainult siis, kui oli vaja rohkem säärega pigistada. See pigistamine on kinnistunud mingi üles-alla-liikumise juurde ja nii näis ka loogiline hakata taas tavapäraselt kergendama.
Zillionile tänane programm näis meeldivat, sest ta lasi ennast peale mõningast imestamist lõdvemaks, pakkus võnkumist-kõnkumist ainult korra ja galopis näis ka olevat eluga rahul.

koduplatsi 90 cm

 

'

Foto: Kertu Kosk

Reedel jooksis hobune jooksis kordel ja liikumisel eri suundades enam nii suurt vahet ei olnud, kui eelmisel korral. Tegin üleminekuid, traav-samm ja galopp-traav. Viimane traav näis nii tore, et mul vajus suu kõrvuni.
Laupäeval ta puhkas, koduplats oli koolisõitjaid täis ja me vaatasime ponide päeva puhul ponide koolisõitu.
Pühapäeval olid esimesed võistlused peale puhkust.
Rada kõndides jõllitasi takistusi, kulm kortsus. Kurta ei saanud, see oli päriselt 90 cm. Selles mõttes, et rada käies tundus esialgu 100 cm, aga rajameister mõõtis meie silmade all kõik takistused ära ja tuli välja, et 90 cm ongi nii kõrge. Mitte nii, et paar-kolm takistust on 90 cm ja teised kõik 75-85 cm.

Soojendus toimus maneezis ja sinna sisenedes oli Zillion juba natuke sapsu täis. Oma seisukohtade väljendamiseks viskas ta paar naljakat beebipukki, enne kui saime asuda traavima ja hüppama. Ma ei tahaks ta enesekindlusele astuda, aga kui ta pukitab, siis see näib seljast, nagu ta tegelikult ei oskaks pukitada, vaid lihtsalt moe pärast natuke kiigub.

Ikkagi läks iga hüppega olemine kindlamaks ja soojendusel näis hobune küll toimivat nii nagu ta peakski. Kõik kivid pigem minu kapsaaeda.

Ja sõidu ajal sai sellest kapsaaiast killustikuhunnik, sest see polnud selline sõit, mille peale pärast hea tundega vaadata.

Esimesele takistusele lähenesime paremast jalast ja ma olin poolistakus. Ilmselt olen hakanud nii hobust kui enda sääri poolistakus rohkem usaldama, trennides ka püüan rohkem nii hüpata.

Teisele takistusele oli pööre nõudlikum ja ma ilmselt oleks pidanud varem hakkama seda planeerima. See vingerdus-vangerdus takistuse ees ja see, kuidas mu sääred kadusid enne takistust hobuse ümbert ära, oleks olnud esimene kord, kui Zillion oleks võinud öelda, et nii ei saa rallit sõita. Takistuse peal olin vasaku külje peal kreenis. Oi oi oi.

Kolmas näis tulevat tiba kaugelt, aga ma selle elasin veel vist üle. Neljas-viies olid rida, millest esimest jäin ma passima (hobusel polnud selle lattaia vastu midagi) ja teine näis ka kuidagi kaugelt tulevat.

Süsteem vasakult algas okseriga ja see näis tore hüpe olevat, aga teine oli kuidagi lame ja imelik.

Eggersmann ja sellele järgnev lattaed ei olnud ka nagu nii hullud, aga siis tuli vasakust jalast okser, sellisest pöördest, mida oleme trennis küll sõitnud, aga mis on alati pisut metsik tundunud. 180 kraadi tagasi.
Sammu ma ei vaadanud, hobust ma sel hetkel ei usaldanud, jõllitasin meresiniseid latte, hobune lühendas okseri ees sammu ja mina selle peale hüppasin vupsti talle kaelale, et ruttu üle okseri saada. Saime küll, aga kolistasime neli karistuspunkti kaasa. Kui mitu korda me oleme rääkinud sellest, et don't anticipate the jump? Dziisus!

Sorri, hobune. Selles sõidus ei olnud mingit ühtlust, ratsanik kogu aeg üllatas ja mitte positiivselt, aga Zillion vähemalt täitis ausalt oma missiooni ära. Ta on nii tubli.
Videot võis vaadata, seal näis kõik täitsa nitševoo. Kersti ja Kertu on olnud ka piltidega heasüdamlikud ja mul hakkas juba tekkima mõte, et ehk ei olnudki nii hull, kui rajal tundus. Kui ma Taive õpetlikku albumit vaatasin, kadus see illusioon muidugi ära :)

Foto: Kersti Sügis

See õnnetu 4 kp ehk kui ratsanik ainult nii ette ei roniks...
Foto: Kersti Sügis

hüppetrenn peale 3 ndl pausi

Täna pidime hüppama (üle 3 nädala) ja loomulikult hakkas kõik venima. Koolis tuli loengu ja kontrolltöö vahele mingi esitlus. Siis läks kontrolltööga kõvasti kauem aega, kui ma esialgu olin arvanud. Siis pidin last ootama ujula ukse taga kauem, kui plaanisin.
Õnneks on meil tallis väga sõbralikud ja toredad noored, kes olid Zillioni sisse toonud. Ta oli püherdanud. Siis tegid nad ta puhtaks. Ja ta püherdas jälle.
Kui muud ei saa, siis nalja peab saama.
Aga selle kiirustamise ja kõige tulemusena ei jõudnud ma sadulas olles eriti mõelda, et me pole nüüd 3 nädalat hüpanud ja OMG, mis nüüd ikkagi saama hakkab.
Peale takistust pean saama rütmi kiiremini kontrolli alla ja hobuse kiiremini enda alla liikuma. Kui ma hakkan sellega tegelema siis, kui hobune on juba nina keeranud uue takistuse poole, on juba väga hilja ja väga pedagoogiliselt ebasobiv hakata teda näiteks tagasi võtma.
Unmovable frame on ka ära kadunud. Noh, see asend, et oled kindlalt tasakaalus, jalustel ja sääred ei liigu kuskile ja kehaga ei õõtsu ühele või teisele poole. Kui Endomondo oleks meie marsruuti salvestanud, oleks see olnud nagu siksak-piste.
Pühapäeval võistlema, wiii!

harjume uuesti üksteisega

Nii ongi.

jahihooaeg

Ma jahin seda tunnet, mis viimastes trennides on taas tekkinud. Selline koondatuse ja pehme liuglemise tunne. Mõnikord võib see tunne petta ka, sest näib, et kõik liigub hobuse seljal ja sinu tagumiku all õigesti, aga kui viskad pilgu külje suunas, siis saad aru, et liikumine ei toimu enam edasi, vaid pigem üles-alla.
Tegelikult pole aus hobuselt midagi küsida või soorituse üle nuriseda, kui ma ise ei anna endast 100%. Ma ise ju ka saan aru, kui ma vajun ette või ühe jaluse/istmikuluu pealt teisele. Peale Diamondi trenni saan täie teadmisega aru, kui tihti ma vajun nurkades kõhust kokku (kui mu põhjendus makes any difference, siis see tuleb sellest, et ma kogu aeg kardan, et kui rada on sisse kõnnitud, siis hobune koperdab või komistab või ei võta näiteks kurvi välja ja ma kukun tasakaalust välja, kas sissepoole, väljapoole või tahapoole), mis on absurdne, sest sellega ma just toongi esile igasuguseid muudatusi hobuse sammus või rühis või hoiakus.

Zillion võtab seda kõike jube ladnalt, aga see ladna olek kajastub tema lihastes. Iga korraga tahaks saavutada rohkem % ajast seda õigetpidi liikumist. See pole vist eriti originaalne soov, ega ju?

merehaigus, hobuse unenägu ja unelm

See kõikumine teeb merehaigeks.
Ma pole haigeks jäänud ja purjus ka mitte, aga kui me Zillioniga vahel platsil tuiame, siis on tunne, et üks meist käib mingi diagnoosi alla, sest liikumine kindlasti pole sirgjooneline ja kindlasti mitte ühtlases rütmis.
Jälgisin oma õlgu, et need oleks kogu aeg ikkagi pigem tagapool. See ei ole mulle loomulik ega mugav asend, aga nüüd tuleb ümber harjutada. Puusadega sama asi - ma tunnen paremini ära, kui ma selle jõnksu teen, mis vabastab kõhulihased tööst ja murrab minu keskelt pooleks. Hobune ütleb kohe, et ähhh, sellistega ei saa ju töötada.
Sain noomida, et ma lükkasin sääred hobusele kubemesse. Nii palju kui ma neid tahapoole ka kogu aeg ei püüa lükata, kuskil on ikkagi mõistlikkuse piir :)
Zillion oli vahepeal täitsa uimane ja tal oli endal ka palju ideid. Paremale galopi pakkumist tuli taas mõlemast varrukast ja kui mulle hakkas tunduma, et ma mängin peaosa hobuse unenäos, siis viskas kopsu üle maksa.
See mõjus Zillionile värskendavalt ja raputas ta oma mullist välja ning viimane osa trennist oli juba nagu täitsa unelm. Või siis, tsiteerides treenerit, "nagu päris ratsutamine".
Kipa. Hobune jooksis ja tõstis jalgu, selg muudkui õõtsus ja õõtsus mu all, nagu lainetaks.
Kuidas seda nüüd homme järgi teha? 

latid ja ristid

Paar päeva oma hobuse seljas ja lihased annavad tunda, ihii!
Tulime traavilatte, mis olid ühel ja teisel pool platsi.
Pärast galopis ristikesi, mille vahele mahtus kuus fuleed. Mahtus ka 7 ja 5 kui väga tahta.
Galopitõsted on kuidagi käest ära läinud. Hobusele ei saa pahaks panna, et ta püüab püüdlikult lugeda mõtteid ja käsitleb galopitõstetena igasugu asju. Kui ma sisemise säärega temast kinni haaran näiteks. Täna oli meil jälle misunderstanding, kui ta iga kahe sammu tagant mulle galoppi pakkus ja see nägi (ja tundus) välja, nagu me sõidaks uimast rodeot. 
Paremale oli hämmastavalt raske, kukkusime sisse, lõikasime kaari. Samad mured, mis vanasti, kui paremale oli galopis väljakutseks järgida minu poolt otsustatud trajektoori. Panin tähele, et paremale sõites olen rohkem kummargil või ettepoole kaldunud, nii et kui sain raskuse rohkem parema jaluse peale, lükkasin õlad tahapoole ja ei vaadanud meie marsruuti (loe: alla), siis läks paremaks küll. 

taasavastatud vanad väljakutsed

Täna nimetas väikeseks töövõiduks treener seda, et me saime peale esimesi galopiringe uuesti lõpuks ühtlase traavi hea kontaktiga, ilma jõnksumiseta ja galopipakkumisteta.
Kuskil teise traavi ajal tundsin, kuidas hobune hakkas mind edasi viima, mõlemast ratsmest tekkis ühendus ja kõik näis stabiilne.
Ma saan pidevalt selle eest, et mu käed on nii laiali. Ma püüan niimoodi kutsuda hobust lõdvestuma, aga mitte õigetes kohtades või õigel ajal. Ja üleüldse peab nüüd keskenduma rohkem sellele, et me oleks ühtlased ja stabiilsed ja kuidagi on see hobune vaja kogu aeg saada kontakti. See ratsme taha ära kadumine ei ole üldse tore.

käib töö ja vile koos

Täna käis Tiina musta vaatamas ja must oli saanud tööloa. Lohutav oli kuulda, et midagi hullu polnud Tiina leidnud, ainult et mõned vanad asjad hulbivad ikka pinnal. Töö hakkab jälle peale.
Olgugi, et ta on oma kahe vaba nädalaga kõvasti juurde võtnud, näib must endiselt seljast väga kitsas :)
Ega siis midagi, hakkame jälle sääri tahapoole tõstma. Sellest pole hullu midagi, ikkagi on nii hea tuttava hobuse seljas olla. Ei tundunud ta eriti murelik või liiga energiline, ei ühtegi pukki või kiirustamist. Esialgu näis isegi väga väga tore. Kuidagi ühtlane, kuidagi kergelt rütmis hoitav, kuidagi ... liiga keskendunud selle kohta, et tal pole kedagi kaua seljas käinud.
Tõsi küll, mina olin murelik, kui ta taas kõikuma hakkas. Püüad küll otse sõita, aga hobune vänderdab all ja pea käib ühele ja teisele poole. Nagu lonkaks, aga kõiki jalgu korraga. Selleks ajaks, kui pidime paremasse jalga galoppi sõitma (ja tõsted hakkasid ebaõnnestuma), hakkasin juba meeleheitele jõudma. No kust ma tean, kas ta ei saa, ei taha või ei suuda galopis püsida? Marit oli nõus talle selga minema ja tegi nii minu kui Zillioni elu lihtsamaks. Tööjuhised kätte ja homme jälle.
Põnev põnev :)

palju rõõmu ühest mammutist

Oma suure keha kohta on Diamond ikka uskumatult hell ja õrn hobune. Ja nii kohutavalt püüdlik, et vahel on tunne, et valepidi hingata ka ei julge, muidu äkki saab millestki valesti aru. Ei taha mammutile pettumust toota.

Mu ettevajumised ajavad kulmu kortsu, eriti nurkades. Tegelesime sellega ja ma kogu aeg kordasin endale, et õlad taga ja alla ei vaata ja kuskil kaela ja rinna vahel on tasakaalupunkt, mille kohta pean mõtlema, et see peab olema puusadest tagapool. Diamond ei olnud kade ka ütlema, et talle sobib nii paremini.

Kui jõudsime galopini, siis hakkas ta kiirustama ja ma tundsin, kuidas surve kätele suurenes. Ma ajasin ennast rohkem püsti ja püüdsin mõelda, nagu mul ratsmeid üldse käes ei ole (selline mõtteviis näib lihtsustavat enda istaku reorganiseerimist), siis läks ka galopp palju rahulikumaks ja rohkem rütmi. Rääkimata sellest, et siis ma ei hakka ratsmetega nii palju sahmerdama. Treener ütles hea sõna, Diamond näis oma eluga rahul olevat ja mul oli ka õhtu korda läinud. Palju rõõmu ühest mammutist ja ühest trennist.

P.S. Rääkimata sellest rõõmust, et must sai tööloa.

CD

Oi, muti! It has been a while.
Esimesed traavid võtsid mul pisarad silmist välja. Üldse mitte taasnägemisrõõmust, vaid füüsilisest pingutusest olla sadulas püsti või sääri tagapoole lükata ja samal ajal ikkagi jätta tasakaal jalustele. Vana lugu, tuttav lugu.
Lisaks sellele näis, et meil on kokku 16 jalga all, mis omavahel mitte mingit seost ei oma. On sedagi varem ette tulnud ja ma hoidsin pöidlaid, et peale soojendust kaob see tunne ära.
Carp puhkis ja ähkis ja iga kord, kui ma surusin säärtega, siis ohkas ka, aga soojenes ikkagi üles. Mitte päris jalgade kraapimiseni, aga piisavalt küll, et juba ennast seljas mugavamalt tunda.

Domingo Vol 2

Trenn oli märgatavalt kergem, kui eile. Õigem oleks vist öelda, et ma olin juba natuke Domingoga harjunud ja ta ei tundunud enam nii kandiline, pigem vastupidi, ta tundus täna eest kergem, ma tundsin rohkem tema tagajalgu ja mitmed pöörded ja suunavahetused näisid juba palju stabiilsemad.

Domingo Vol 1

Kas viimane kord Domingo seljas oli siis, kui me raksu läksime? Igal juhul pole ma temaga ammu sõitnud.
Võtsin kõike väikese reservatsiooniga ja lubasin, et ei ärritu. Esimene kord "uue" hobusega on alati nagu väike disäästeripojuke.
Väga hull ei olnudki. Vist. Selliseks mugavaks ja ümaraks ma teda ei saanud, aga tülli me ka ei läinud.
Mul on tekkinud terve rida vastikuid harjumusi, mis enamuse ajas trennist jäävad märkamata, aga seletavad igasuguseid muresid, mis mul erinevate hobustega on. Mõnikord sellest pikemalt.

üks väike hüppetrenn

Ma ei ole Budaga miljon aastat hüpanud.
Proovisime alguses saada kuidagi valiklattidega pulkadest üle. Esimesed korrad olid lihtsalt hirmsad, verdtarretavalt hirmsad, sest minu plaanidest hoolimata pani Buda enne takistust käsipiduri peale. Noh, et oota, ma enne vaatan ja mõtlen, kas see on seda jama väärt. Ja samal ajal läheneb meile ristike. Või lattaed. Küll väga aeglaselt, aga ikkagi läheneb.
Natuke pidi kurjaks saama ka, aga kuri on parem kui hirmul. Pisut läks paremaks, rütmi suutsime juba hoida ja lõpuks ei surnud me ka enam enne takistust ära. Võib isegi öelda, et lõpp läks täitsa toredaks, mina harjutasin usinalt poolistakut (Buda selga ei saa kuidagi istuda, mul oli tunne, et siis me ei jõuagi kohale) ja Buda hüppas üle pisikeste pulkade. Ka soojenduse ajal oli tuttavam tunne, kui eile.

Trenni peab endaga/endale tegema. Palju palju trenni. Aga kust seda sense of urgency motivatsiooni leida, kui võistlusi pole ees terendamas?

Hands are the devil's playground

Nagu oleksingi ratsutamise algtõed unustanud. No ma mäletasin seda, kuidas Budapesti selg üles viskab ja püüdsin kogu kergendamise ajal olla võimalikult ühtlaselt tema ümber. Ja toetuda jalustele.
Püüdsin esimeses traavis vaikselt võtta ratset, aga seda polnud piisavalt. Ma lootsin, et mul õnnestub kuidagi läbirääkimiste teel, vaikselt-vaikselt, kui hobune juba liikuma hakkab, veenda teda lühema ratsmepikkuse vajalikkuses. Teises traavis pidin hoidma ratset rohkem käes, mitte andma talle järele. Kui püüdsin hoida ratsmed lühikesed, siis läksid käed pingesse, õlad pingesse, näpud tahtsid ära kukkuda ja muutusid tundetuks. Näis, et kogu hobune ripub ratsme küljes. Ja oi, mida mu istak alati selle peale teeb... Ainult ette. Jõnksti ja jõnksti. Kui ratsmed on lühikesed, siis on võimatu ka küünarnukke keha juures hoida, siis lähevad käed ette sirgeks ja see on väga lihtne viis iga hobuse pea liigutuse peale ette kukkuda.
Mul on jäänud kuskilt päris algusaegadest selgroo sisse õpetus, et küünarnukid peavad olema keha kõrval nii, et näib, et küünarnukid oleks kõige raskem punkt su kätes, aga ükskõik, kuidas ma ei üritaks ratset lühemaks võttes, praktikas ma seda toimima ei saa. See näib võimatu. Samas oleks sellises asendis istak kindlasti "iseseisvam".
Oeh.
Galopp näis päris õudne, eriti vasakule poole. Paremale näis ühe voldi peal juba toredam, natuke sõitsin edasi ja ta tuli jube kergelt tagasi ka.
Üldiselt ei tundunud Budapest väga rõõmus oma tänase ratsaniku üle olevat. Ma püüdsin pärast leida temaga ja osta ta kommidega ära. See sobis paremini.

* pealkiri on Dr Google pakutud. Kui kirjutasin sisse "hands...", siis pakkus ta rõõmsalt esimesena seda lauset. Allrighty then. 

uus vana CD

Omamoodi on Carp ju oma. Ja teistpidi nii võõras. Nii teistmoodi.
Ta oli Idaga soojaks saanud ja kui ma tahtsin traavi minna, pakkus tema, et jätaks selle vahele ja jätkaks lõbusamas tempos. Nii et taas pidime alguses rohkem rütmiga tegelema ja mu kõhulihased said jälle tööd.
Galopp oli vasakule poole ikka väga väga raske. Ida jälle ütles, et temal oli olnud paremale poole raske :)
Tore oli tutvust uuendada, aga kindlasti ei olnud see mingi selline trenn, mille üle saaks uhke olla.

Ei noh, kui otse välja öelda, siis mu igasugune ettekujutus ja katsetused ratsutamisest manduvad iga päevaga.
Que pasa?

duubel 2 Via Skyga

Eeee.. no kuidas seda nüüd siis kirjeldada :)
Sammuga saime hakkama, see oli Mariti sõnul olnud ok, aga ülejäänud näis mulle sama raske, nagu eile.
Taas üks selline päev, mis paneb mõtlema tõsiselt selle üle, et milleks neid loomi piinata selle selgaronimisega...

puhkepäev ja Via Sky

No kuidas nii nässu saab minna..
Niipea, kui panin sääred vastu, viskas Via Sky pea lakke ja tormas edasi nagu hullumeelne. Ma püüdsin üha vaiksemalt ja vaiksemalt sääri vastu panna, aga palju midagi muuta ei suutnud.
Kohutav oleks olnud veel vähe öeldud. See oli katastroof!

valus minnie

Kontakti ma hoida ei suutnud, sest iga kord, kui vaikselt ratsmeid püüdsin käes hoida, siis lühenes selle peale samm ja Minnie hakkas rohkem koha peal võnkuma ja see on ai-ai-ai-kui-valus...
Püüdsin esialgu läheneda nii, nagu ükskord, kui mul tuli esialgu võtta ratsmed lühemaks ja Minnie allapoole saada ja alles peale seda hakata traavi tegema. See ei toiminud, hobune ei liikunud üldse enam vabatahtlikult. Siis lasin juhendamise peale ratsmed täitsa lõdvaks ja püüdsin teda taganpoolt ettepoole liikuma saada, nagu alati peaks tegema. Selle peale kõndis ta täitsa toredalt ja mul ei olnud valus ega midagi. Esimese traavi tegin ka lõtvade ratsmetega, et saada mingi ühtlane liikumine kätte. Niipea, kui jälle püüdsin ratsmeid saada lühemaks või kuidagi mingit kontakti hoida, läks jamaks. Täna sõitsin esimest korda tema enda sadulaga, muidu oleme kasutanud kas Aaria või Rolly oma.
See pole kahjuks esimene kord, kui mul niimoodi Minniega juhtub. Täitsa alateadlikult püüan tema seljas vältida igasugu asju, mida peaksin tegema, aga mis teevad haiget. See pole muidugi mingi ratsutamine ja ei meenuta üldse neid trenne, kui me temaga talvel pikemalt sõitsime ja kui ta oli nii mõnus, mugav, ühtlane ja pehme.