Lika trennis

Head emadepäeva!

Tänahommikune üllatus - läksime platsile ja selgus, et trenni teeb Lika.
Püüdsin rivistuda nagu koolisõitja. Vahemärkus - ma olen aru saanud, et nende elu pole üldse lihtne. Nad ei tohi burgereid süüa ega valesti köhida. Isegi kui nende trennid kestavad sama kaua kui teiste trennid, siis nad peavad tegema seal pretty much 12-aasalisi serpentiine koos nelja poolpeatusega keskliinil ja muud raketiteadust. Mõnikord on nad peale trenni väga vaiksed ja silmapaistvalt väsinud.
Püüdsin ennast veenda, et kolm unetundi on täiesti normaalne seisund ja kui ma väga püüan, siis ehk ei paista see väljapoolt välja.
Sõitsime traavis 5-aasalist serpentiini. Esialgu pidime tegema keskliinile kolm sammu vahele ja siis uuesti traavi minema. Sain märkuse, et traavile minnes peavad mu randmed olema oluliselt pehmemad ja lubavamad. Tagasivõtmiseks on selle hobusega vaja ainult ja ainult kõhulihast, kätega pole mõtet mingeid žeste teha.
Siis tegime sama asja, ainult et kolme sammu asemel oli poolpeatus, niipea, kui hobune reageeris, pidi sõitma kohe jälle traavi edasi. Nii mõnigi kord tekkis sinna vahele ikkagi samm või paar, aga mõned korrad tundusid natuke nagu päris.
Siis natuke galopitõsteid mõlemasse jalga, nii et 6-7 sammu galoppi, siis üleminek traavile, 15 traavisammu ja jälle uus tõste. Peale seda pidime tulema galopis aasasid (nurgast välja, X poole, tagasi nurka, traavi, järgmises nurgas uus tõste ja siis sama asi teises seinas. Alustasime vasakusse jalga ja ma tundsin selle üle salaja suurt headmeelt.
Paremasse jalga pakkus Zillion galoppi igas nurgas ja olgugi, et saime hädavaevu harjutuse tehtud, siis jäimegi pärast natuke seda lihvima - et saada korralikku, rahulikku traavi, nii et Zillion ei jõnksuta iga sammu ajal galoppi pakkuda. Küll vajusin ma liiga selja peale, küll võtsin liiga palju ratset. Pärast võtsin kergendamise asemel täisistaku ja õnnestus paremini hobusele enda idee selgemaks teha, sõitsime mõne ringi rahulikku lõputraavi ja sillä siisti.

Ma tean, ma tean, ma tean...

... et mul on juba kolm trenni kirjutamata ...

Homme. Pioneeri ausõna.
~

Next day edit:
Kui treener pakkus, et võin pühapäeval Lika trenni minna, siis esimene mõte oli, et hmm, huvitav, kust ma nii lühikese etteteatamisajaga need kõhulihased laenutada jõuan. Ma olen näinud, kuidas meie koolisõitjad, keda olen siiani sitketeks tšikkideks pidanud, tulevad Lika trennist ära, keel vestil ja näod punased.

Igasuguseid märkusi sain, näiteks käte kohta. Mu käed murduvad randmest, see on paha-paha. Käed peaks asetuma nagu ma hoiaks potti või kannaks kahte teekruusi käes?

Seda märkust, et mu säär pole piisavalt terav ja kiire, olen ma kuskilt juba varem kuulnud. Viimase poole trennist tegelesingi selle "hop-hop"-liigutuse harjutamisega. Kiire säär kaks korda, kogu aeg tuli Rollyt edasi sõita, nii traavis kui galopis. Liikumine pidi olema hõljuv.

Ei olnud üldse raske trenn, nii et pärast seda jõudsin veel Niitväljale sõite vaatama kihutada.

Üks kurb uudis ka - üks tore loom, kellega ma päris alguses Niitväljal sõitsin ja kes pakkus põnevaid hetki (isegi vist paar hüpet sai temaga tehtud...), läks veidi aega tagasi ingliks ... RIP.

Kui juba nostalgitsemiseks läks, siis muide, ma leidsin üles udused pildid oma kõige esimesest korrast hobuse seljas. Eliko võttis mind oma trenni kaasa ja kui ma õigesti mäletan, siis sõitsin tema lemmikhobusega, Theodoriga. Mälupilt sellest, mida me seal trennis tegime, on sama udune kui fotod, aga pakun, et aeg võis olla 2002 aprill?