muusikalõhn ja galopilatid

Kust kurat need sääsed kõik ühtäkki välja kolisid? Mind nad ei tahtnud (mõni püüdis küll hammaste vahelt sisse pugeda), aga Zillion oli nendega hädas. Ta pakkus mulle mitu korda sammu käies, et tõstaks tempot, sest muidu jõuavad nad meile järele.
Täna ma siis püüdsin mõelda esimeses traavis rohkem rütmile ja samal ajal mitte päris lonkima jääda. Painutada kuskile eriti ei julge, aga "allasõitmine" esimeses traavis ei tundu eriti õnnestuvat. Otse sõitmine nõuab ka pidevat tähelepanu ja miski ei tule iseenesest.
Selle eest hakkas kohe parem, kui saime teises traavis hakata volditama ja üleminekuid tegema. Nimekiri, mida kogu aeg enda istaku juures skännida, pikeneb iga nädala, kui mitte iga trenniga ja see tieto tuotaa tuskaa. Miks ei või mingid asjad juba automaatselt õigesti olla? :)
Midagi pidi vist õigesti ka minema, sest me saime vahepeal kiita ka. Tegime teise traavi lõppu harjutust, kus pidime traavi lühendama ja pikendama. See näis Zillionile pakkuvat nii palju tähelepanu, et ta unustas isegi sääsed ära. See, kuidas ta aga märguannetele vastas, oli nii tore, et ma oleks tahtnud talle plaksutada ja tundsin muusikalõhna ka. Paremale poole oli olnud päriselt ka super. Vasakule läks ka lõpupoole paremaks.
Ja kui kätest rääkida, siis nii nii raske on saada lahti sellest kombest ühelt poolt ja siis teiselt poolt vajutada, nii et hobuse pea käib kahele poole. Kui ma millelegi muule väga keskendun, hakkavad käed jälle oma elu elama. See on küll natuke paremaks läinud, aga tööd on palju.
Kui galopi aeg tuli, siis ei pakutudki mulle paremale poole galoppi, sain teha tõste täitsa omas rahul, siis, kui tundsin, et nüüd on õige aeg. Neid pakkumisi tuli küll ette pärast, enne lõputraavi, ent siis vahetasime suuna ja kadusid ka pakkumised.
Galopis tulime pärast üle kahest maalatist. See nüüd oli see koht, kus mina olin jälle põnevil ja Zillion ei tundunud seda üldse mitte olevat. Kaks korda tundsin, et ta pigem lahendaks asja läbi traavi ja ma pidin säärtega kogu aeg olema selgelt olemas. Jälle hea harjutus selleks, et õppida õiget sääre doseerimist - täpselt nii palju, et säilib rütm ja säilib allüür, mitte liiga palju, et hobune pikendaks.
Oleme viimastel nädalatel saanud nautida head ilma ja käia peale trenni võililli otsimas platsi äärtes, ent täna peksis Zillion niimoodi sääski laiali (saba, jalgade ja peaga), et jätsime selle sessiooni lühikeseks.

kellele neid jaluseid ikka vaja on

Natuke annab tunda, et pole jälle mitu head päeva ilma jalusteta sõitnud.
Ebameeldivam on see, et jalustega on täisistak nii ... ebameeldiv. Ilma jalusteta on täiesti talutav ja näib, et hobusele meeldib nii ka palju rohkem. Ma ei uskunud, et koidab päev, millal ma üleüldse täisistaku kohta midagi meeldivat võin kirjutada, aga nätsti, siin ta siis nüüd on.
Jonni pärast püüdsin ikka jalustega ka sõita, harjutamise mõttes. Peab ju olema võimalik õppida sõitma jalustega nii, et kannad ei süga kogu aeg hobust ja tasakaal on paigas. Ja ikkagi - ilma jalusteta olen ma palju rohkem orienteeritud sellele, kuidas ma istun ja kus täpselt on mu istmikuluud.
Hobune tundus täna kuidagi uutmoodi tore. Parema sääre ette ei olnud teda endiselt kerge saada ja üleüldse ehitan mõttes kogu aeg uuesti istakut üles sinnapoole sõites. Kus on õlad, kuhu on keeratud pea, kus on sääred, kas puusad on õigetpidi jne.
Galoppi tegime kohe teise traavi järel ja suunaga paremale. Vahepeal tegime traav-samm-üleminekuid ja siis lõppu galopis edasi sõitmist ja koondamist. See esitab meie puhul selgelt ratsaniku füüsilisele vormile  rohkem väljakutseid kui hobusele. Paremale poole sõites on tunne, nagu ma suruks oma sisemise jala täie jõuga hobuse nina poole ja istuks seega ka hobuse liikumisele diagonaalselt vastu. Kogu aeg peab puusasid kohendama, kogu aeg peab kontrollima, kus on õlad. Paremale tekkis ka see mure, et sisemist ratset ei saanud kuidagi lõdvestada, näis et hobune püüab hirmsasti väljapoole vaadata.

tsuhh tsuhh

Trenni alguses näib CD-l olevat täiesti oma agenda ja minu sääre peale ei liikunud isegi mitte ükski tema kulmukarvadest. Seda, et ratsmed peavad olema väga konkreetselt käes, mäletasin ka. Mitu korda üritas CD neid suure hooga pikaks mul käest tõmmata.
Aga kui kohe olla valmis selleks, et soojenemine võtab aega, siis ei tundugi nii nüri. Mööda rada sõitmine on muidugi väga nüristav tegevus. Õnneks me saime kohe harjutused - mööda keskliini, seal teha paar üleminekut ja siis nii kaheksaid sõita.
Püüdsin soojendusgalopis teda pika sirge peal edasi sõita, et ehk ärkab natuke, aga ta oli jälle olnud laiali ja jätkasime rahulikumalt.
Pärast sõitsin voldi peal galopis hobust edasi ja võtsin kokku. Ma pidin võimlema, et vasakule poole oleks ka säär õige koha peal ja et ma ennast kokku ei pakiks. Ma tunnen nurka sõites vahel ise selgelt, kuidas ma sisemise õla kuskile ette ja alla tahan pakkida. Reaktsioon justkui tekkis, aga selliseks Väga Tähtsaks Carpiks, nagu ta mõnikord peale trenni on, ta ei muutunud.

Kui ta soojaks saab, siis ta puhiseb tähtsalt nagu auruvedur. 

Sinilind

Ma ei tea, kumb mu puusasid rohkem laiali venitas, Domingo või tema sadul, igal juhul oli täitsa lohutav mõelda, et homme saavad lihased natuke puhata.

Teise traavi harjutus - keskliinilt sisse pöörata, siis teha u 10 m volt ühele poole ja samasugune teisele poole. Liiklus oli tihe ja seetõttu ei saanud päris alati kujunditest kinni pidada, aga selle eest sai vahepeal improviseerida ka. Paremates pööretes juhtus ikka õlaga välja vajumist.

Mul pole juba mitmendat korda galopis temaga enam kapiga sõitmise tunnet. Ma mäletan, kuidas kunagi suurel platsil hoidsin sõna otseses mõttes hambaid ristis ja ja püüdsin mõelda, et see saab varsti läbi. Nüüd on vahel isegi täitsa mugav tunne.

Lõpuks tuli galopis hobust koondada ja siis jälle edasi sõita. Esimesed katsed lõppesid ikka traavi jäämisega ja ma pidin rohkem ja rohkem säärt kasutama. Ja siis hakkas natuke ka välja tulema, mingitel hetkedel vastas Domingo lihtsalt ideaalselt ja ma tundsin, kuidas iga lihas mu kehas tegi õiget asja õigel hetkel. Tunne oli hea.

Minu plaan oli küll hoida teda pikemalt koos, aga Marit ütles, et see on liiga vara ja liiga palju nõutud. Et ma püüan sinilindu, aga ei ole selleks veel valmis.
Viimane kokkutulemine oli olnud juba super ja väga hea.

lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.

armastusväärne Carp

Mitu päeva jäi vahele ja tallis oli täna jälle hea meel olla.
Mingil seletamatul põhjusel on Carp mõnikord nii nii tore ja nii töötahet täis. Marit ütles, et ta oli eile puhanud, võib-olla sellepärast oli ta täna sellises tujus, et teeks midagi. Ainuke kord, kui ma tundsin, et läheb raskeks, oli siis, kui hakkasime galoppi tegema. Siis näis tal olevat raske soojaks saada ja päris mitu-mitu korda vajusime traavile hoolimata mu pingutustest. Tegin jälle tõste ja püüdsime iga järgmist ringi pikemalt ja pikemalt galopis hoida. Paremale poole seda muret ei olnud, ag avasak ongi alati keerulisem. Olin üllatunud, kui hästi saime täna poolistakus galoppi sõita, ma surusin säärega ja Carp muudkui jooksis ja jooksis. Mõnus.
Kui ma püüdsin traavis sammu pikemaks sõita, siis reaktsioon ei olnud üldse kiita ja meie pikendused ei olnud eriti pikenduste moodi.
Ikka väga väga palav on platsil nende ilmadega. Putukad kiusavad ka, aga korralikult tööd tehes saab juba esimese traavi lõpuks naha nii märjaks, et riided märjad. Huh.
Esimeses traavis oli Carp jälle pakkunud ennast veel allapoole, aga ma ei osanud seda vastu võtta. Magan hetke maha või ei tea, mida täpselt ratsmetega peale hakata, ent Carp näis olevat kuidagi eriti andestav isegi selle suhtes, kui mu käed ei olnud päris stabiilsed. Üleüldse oli selline tunne, nagu me oleks temaga üksteise järgi juba mõnda aega igatsenud ja hobune näis minu suhtes ülipositiivselt meelestatud.
Pärast tegime galopis pikendusi ja kokkuvõtmisi. Esimesed korrad läksid nihu, ma polnud päris keskendunud ja Marit seletas, mida teistmoodi teha. Pärast saime juba paar korda ka kiita ja lõpetasime hea sooritusega tänaseks ära.

heade närvidega Rolly

Kastke oma platsi, kui tahate! Vehkige oma punaste tuletõrjevoolikute, traktorite, pumpadega või kutsuge klounid. Rolly silm isegi ei pilgu selle peale. No mis hobune, ah?
Traav näis tore, aga Rolly oli tiba väsinud näoga ja vajas rohkem meeldetuletusi edasi liikumiseks. 
Olime platsil pikka aega Katrini ja Heinzuga omaette ja tegime esimese traavi ära. Ma natuke alguses ikka kõigun seal seljas, enne kui tuleb meelde, kus koha peal mu tasakaal on. Kui hakkan soojaks saama, näib ka kergendamine loomulikumaks muutuma.
Teises traavis tundsin üle väga pika aja, kuidas Rolly korraks hakkas õrnalt suulisi mäluma. Good or bad? 
Galopis ei olnud Rolly sama reaktiivne, kui eelmisel korral, mitu korda juhtus, et kui lükkasin sisemise sääre vastu, ei juhtunud midagi ja kui lükkasin kõvemini, siis Rolly selle peale ehmatas ja tormas edasi. Uups, kallike...
Pikendasime ja võtsime kokku galopis ning esialgu näis täitsa tore (see on tegelikult üks lahedamaid harjutusi, mida oleme teinud), aga millegipärast vajus see hea tunne pärast täitsa ära. Vasakule poole oli Rolly igat pidi kangem ja raskem ja minu vasak säär oli ka tundetum. Vasak käsi püüdis küll kutsuda, aga lõppes see ikkagi mingi köieveoga. Nii et jõudsimegi varsti punkti, kus mõlemad jonnisid ja midagi väga head välja ei tulnud. Samas - treeneri sõnul oli meil ka väga helgeid hetki olnud, nii et põhjust pisaraid valada ka pole.

Madin Markuse kaelaga

Heh, juba esimese traaviringi ajal sain aru, miks täna just Markusega trenni teen :)

Kui Rolly viskas viimane kord pead erinevates suundades moel, mis tekitas kätes abituse tunde, siis Markus on selles kaitsnud doktorikraadi. Peale esimesi ringe sain aru, et mul on sääred ja istak ja ongi kõik. Mis käsi puudutab, siis tuleb olla tänulik, kui Markus midagi mulle eest annab, aga midagi heast südamest tasuta siin jagama küll ei hakata ja kõrgeid ootusi pole mõtet seada.

Õnneks oli ta ikkagi väga mugav hobune, ei olnud keeruline sääri talle ümber pigistada ja hakata vaikselt rütmi lugema. Võib-olla kergendasin esialgu pisut kõrgele, aga samas oli ta ka sedasorti schoolmaster, kes iga ettevajumise puhul reageerib, nii et tuleb end püsti ja otse hoida, siis on aga õige kergendamine loomulikum tulema.

Esimese traavi tegin lühikese, ei nõudnud suurt midagi, sest tal oli pea juba nagu tuulelipp püsti ja suhtumine silmades ja jalgades. Püüdsin hoida käed väga rahulikult all ja kiitsin teda iga kord, kui nurkades tekkis mingi painde moodi asi või kui ta vahepeal unustas oma suhtumise ja lasi vaikselt pead allapoole.

Peale pisikest puhkust tegime volte, üleminekuid, diagonaale, jälle volte ja peatusi. Mõned üleminekud olid päris toredad. Teises traavis oli eriti hästi tunda, kuidas ta hoiab jonnakalt oma kaela viltu ja passib platsilt välja risti vastupidises paindes. Mängisin ratsmega, lasin välimist ratset võimalikult vabaks, kutsusin sisemise sääre ja ratsmega. Vahepeal lubas, aga siis oleks talle nagu jälle meelde tulnud, et ta pole "mingi selline" ja jälle keeras ta kaela kiuste kõveraks. Vasakusse jalga oli see eriti jube, siis oleks pea justnagu kogu aeg üle platsi ääre olnud. Küsisin treenerilt, et mida sellega teha, aga ta ütles, et sellega ei olegi eriti midagi teha, see on midagi vaikse protesti sarnast ja Markusele omane.

Tegelikult oli ta teise traavi lõpus juba palju mõnusam ja koostöövalmim. Ma ei kiskunud eest ja ei nõudnud eriti kätega, aga püüdsin kogu aeg hoida sääred julgelt peal, pigistada rütmis ja kui siis poolkogemata eest midagi allapoole tuli, proovisin ratsmega selle kinni püüda ja samal ajal tutiplutitasin teda häälega. Sellist vaimustavat tunnet, nagu Rollyga, ei tekkinud, aga samas ütles treener, et Markus pole juba kaua nii hea eest olnud ja seda oli ülihea meel kuulda.

Esimesed kaks galopitõstet ei õnnestunud ja Markusel käis vist peast läbi mõte, et võib ka ilma?
Maritil oli selle jaoks sobilik strateegia varrukast võtta ja Merle abiga tõusis tüüp kolmandast tõstest kenasti galoppi. Mõnus mugav galopp.

Viimase paari-kolme trenniga on mul hakanud tekkima mingi ettekujutus, et kuskohas peab olema säär ja et kui vähe see tegelikult üldse edasi-tagasi kõlkuda tohib. Nii mõnus on sõita, kui ei pea pidevalt säärtega tonksama, et ta galopis püsiks. Piisab, kui säär on kergelt peal. VÕR-RA-TU.

Galopis püüdsin Markust koondada ja seegi tuli välja. Ühel korral vajus ta traavile, aga ma ilmselt läksin ka liiga hoogu. My bad.

Aga kõige magusam osa täna olid jalavahetused! Need nimelt õnnestusid peaaegu kohe ja selleks ei olnudki vaja ennast kringliks keerata. Paremasse jalga vahetades pidin peaaegu kaks korda rõõmust huilgama hakkama, sest need läksid nii sujuvalt ja kiirelt, vasakusse põntsusin rohkem seljas ja vahetus ei toimunud nii ruttu. Üks kord jäid tagumised pisut hiljaks. Põntsumise kohta küsisin, aga sellega pole midagi teha. Ma olen vaadanud, et paljud tõusevad selleks ajaks täiesti poolistakusse. Peab vist lihtsalt selle tundega harjuma. Veel šefim oleks, kui saaks kunagi selle tunde kätte, et millisel hetkel seda jalavahetust nii küsida, et ta oleks kiire ja kõrvalt peaaegu märkamatu.

Pärast nahistasime veel pisut platsil kommi ja rääkisime juttu. Markus tundus muhe tüüp olevat.

Duubel 4 Rollyga

Rolly selg ei tundugi enam nii õõtsuv, hakkan vist harjuma :)
Tegelesime täna pisut nurkade kenaks sujuvaks lihvimisega. Pisut liiga vara hakkan sisemise jala ja ratsmega sudima. Tegime palju volte ja diagonaalidel traavi-sammu-traavi üleminekuid. Kipun käsi ette sirutama, selle peale vajub Rolly ka muidugi laiali.  Rohkem konkreetsust käega.
Ratsme pikkus oli ka minu jaoks raske mõiste, tahaks pehmelt kutsuda, aga ilmselt on see Rolly jaoks võimalus läbirääkimisi pidada ja meil kujuneb see köieveovõistluseks. Mitu korda on treener(id) ütelnud, et ma ei tohi ratset pikaks lasta ja ma ei hoia kontakti.
Ja kui seljas olles tundubki, et noh, peaaegu, siis video pealt vaadates on pilt hoopis teistsugune ja hobune pika kaelaga uljalt nagu jaanalind lehvimas.
Esimene galopp oli meil liiga pikk ja lai, peale seda tuli meil teha jälle mitmeid üleminekuid läbi sammu ja väikseid volte, et jälle hobune korda saada.
Galopis koondamist on Rolly seljas hea õppida.

* Mul on selg kogu aeg liiga nõgus.
* Kui hoian pingsalt ratset, kukun õlgadest pidevalt ette :(
* Pööretes ei tohi ette kummardada.
* Ei ole vaja alla vaadata, et kontrollida, mis jalg esimesena läheb. 

Video lisan kunagi hiljem ... seda vaadates tundub kõik nii elementaarne - selgelt näha, mida valesti teen. Seljas olles oleks nagu silmad kinni seotud, ennast kõrvalt küll ei näe.

P.S. Tuulise ilmaga pole teisele poole platsi muhvigi kuulda, mida treener ütleb. Videot vaadates sain teada, et näiteks pidin vahepeal ühe galopitõste tegema :(

P.P.S. Rebekka sai täna ka kaks tiiru poniga ümber platsi teha. Sellest räägiti veel enne magamaminekut pikalt.

Rolly comes to the rescue

Rolly on esimene hobune, kelle puhul ma tunnen, et ta kuulab mu säärt igas allüüris ja tõepoolest püüab nii väga lugeda mõtteid ja teha kõike nii nii õigesti. Vähese vaevaga saab teda õigele poole paindesse ja täpselt selle sentimeetri peale, kuhu planeerin. Ta tuleb ka nii kergelt ratsmesse ja tõuseb galopile kohe, ilma mingite läbirääkimisteta.

Võib-olla sellepärast ei tundunudki tänane trenn üldse trenni moodi. Pisut naha märjaks sain, aga rohkem küll nautisin ja mõtlesin, et kust sellised hobused küll tulevad. Mõnus on sõita, kui harjutused tulevad välja.

Kõik sammupausid liikusime mööda latte, et hoida meel kogu aeg värske.

Üleminekud olid vahel rabedad, ei tohi olla mingit vänderdamist, töö sünkroonselt mõlema käe ja mõlema säärega.

Kord võtsin seistes liiga palju ratset ja ehmatasin vaese Rolly nii ära, et ta hakkas taganema. Marit hoiatas, et nii võib hobuse ka tagajalgadele saada või üle selja maha.

Taandamise kohta unustasin ikka küsida.

Esimese galopitõste peale hakkas ta vuhinal minema ja treener ütles, et ma lasen ta liialt laiaks. Pärast soojendusgaloppi tegime tagasivõtmist ja edasisaatmist voldi peal, nii et avatud küljel pidin teda edasi sõitma. Rolly jätab mulje, et see on nii lihtne :) 

Rollyga teisel katsel

Ennast korrates ütlen, et võrratu on sõita hobusega, kes igas allüüris hea meelega läheb edasi ja reageerib säärele kohe. Kui mõne hobusega tuleb säärega vastu külge tonksata, et sind jutule võetaks, siis Rolly puhul pigistad kergelt ja pajehali!
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal?  Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)

üks teine Winston

Täna oli Winstonil hea minek. Oli rohkem rahvast ja ma sain platsil ise erinevaid asju proovida. Suutsime nurgad kenas paindes läbida, Winston oli rohkem ratsmes ja väga koostööaldis. Olgu, paar korda ta tahtis autopiloodi peale minna ja Diamondi või Domingo sappa end haakida, aga see ei kujunenud probleemiks.
Täisistakus vajun ikka vahel liiga taha. Samuti ütles treener täna, et ma ei tohi ette kummardada ja lasta käsi järele, sest siis laseb Winston pea liiga alla ja kogu see mugavus kaob ära. Paar korda üritas Winston küll "liiva kaduda". Ma püüan mitte vaadata alla, aga kui tahan kontrollida, kas oleme ikka konkreetselt rajal või mitte, siis vajub pilk koos kogu peaga ikka alla.
Kuna galopis koondamine on ikka natuke veel mulle tume maa, siis püüdsin täna seda harjutada. Lihtsalt tunnet kätte saada. Mõnikord kadus rütm ära, aga mõnikord jälle tuli välja. Winston ei jäänud täna nii kergelt traavi kui tavaliselt, nii et saime julgelt ringi-paar ära teha, siis võtsin igaks juhuks ta ise traavi ja patsutasin ohtralt. Galopis sain vahepeal kena hüppe kätte. Nii kahju, et ise ennast kõrvalt ei näe. Oleks nii hea trenni teha, kui saaks oma sooritused hetke pärast suurel ekraanil üle vaadata. Peale tundi juba ei mäleta, mis tunne seljas oli või mis kontekstis probleem ilmnes.
Kõhulihased tuletasid end eilsest pisut meelde, aga pigem olin positiivselt üllatunud, et peale kolme järjestikust trenni tunnen end suurepäraselt. Ainult see koht andis tunda, kuhu rattaga kukkusin, nagu kiuste vajutab saabas just sellesse kohta, aga see on järgmiseks trenniks niikuinii ära paranenud.
Vaatasin pärast Liisi ja Milla hüppeid.
Esiteks - kuidas neile see parkuur meelde jääb? Ma vaatasin ja filmisin neid korduvalt seda läbimas ja praegu ikka ei mäleta kõikide takistuste järjekorda.
Teiseks - see on ikka palju palju keerulisem, kui tundub. Vahel on säärt liiga vähe, vahel liiga palju. Vahel tuleb eest rohkem hoida, vahel saavad kõik vatti, et jäävad ratsmesse või ei anna järele. Ja siis see tasakaal. Ja jalavahetused. Ja hobuse hüppe ootamine. Näib nii lihtne video peal või kaugelt vaadates. See peab olema väga palju kinni tunnetuses ja konkreetses hobuses, eks?

üks teine Laki

Laki polnud täna seesama, kes ta oli eile. Hoopis teistsugune loom oli. Mul oli palju kergem teda saada nurkades kenasti ümaraks, traavis pehmeks ja galopis rajale. Paar korda ta küll üritas mind ära vedada, aga kui ma sellepeale panin pidurid peale ja jonnisin, siis läks ta leplikult minu ideega kaasa.
Tegime esialgu traavi, peale seda jälle kõvasti täisistakut. Ja Laki kuulas mu säärt! Läks kenasti voltidele, ilusti keeras teiste hobuste tagant ära, oli igatpidi nõus minu ideid ära ostma. Treener pidi mulle ikka meelde tuletama, et ma saba jalge vahele tõmbaks. Mul hakkab juba tekkima kahtlus, et mul ei mahu saba jalge vahele. Midagi oleks nagu seal taga ees. Kui ma püüan jalgu venitada pikaks ja mõnusalt laiali ümber hobuse, siis loomuliku asendi puhul jääks tagumik justnagu ise tahapoole. Paras pusle.
Esimesed galopitõsted tegi Laki suhtumisega. Esialgu tegi peale tõstet 4-5 sammu kiiremat traavi, nagu kord varem. Ma tegin kohe uue tõste ja liigutasin stekki ja siis järgmised tõsted läks peaaegu kohe. Ainult, et jälle suhtumisega, natuke liiga rauhti. Mõtlesin alguses, et ma ise tegin võibolla liiga järsu tõste, aga ka siis, kui vajutasin õrnalt, tõusis Laki äkiliselt, justnagu tahaks öelda, et "jumal küll, kui Sul seda nii väga vaja on, hoia siis kinni!"
Ka galopis kuulas ta täna paremini säärt ja läks kergelt voltidele ega hoidnud kellegi taha.
Koondamine galopis? Kompan veel pimeduses. Sääred ilmselt pole veel väga tugevad ja ma püüan ikka vajutada pisut ratset siis, kui hobune tagajalgadega tõmbab, aga see on nii segane värk...
Tänaseks saavutuseks pean ka seda, et peaaegu kõik tänastest galoppidest alustasin ja lõpetasin mina, mitte Laki. Mõned juhud olid, näiteks kui kogemata tõesti võtsin koondamiseks liiga palju ratset või kui Katrin meid tulemas ei märganud ja peaaegu oleks kokkupõrge juhtunud, aga üldiselt oli kõik täitsa kontrolli all ja suutsime ikka pikad ringid mööda platsi galopis ära joosta, mitte ei vajunud iga viie sammu tagant traavi.
Pärast tegin poolistakut. Treener rääkis kätest - need peaks ikkagi suht hobuse kaela juurde minema, aga ma ei oska veel nii kiiresti kui vaja, ratset kokku voltida. Näputöö. Hakka või käpikuid kuduma, nagu Kertu naeris.

Edit: üks oluline asi tuli meelde - täna, kui rääkisin Myyga ja õhutasin teda ikka mõtlema võistluste peale (harrastajana starti järgmisel aastal Avella B-ga), siis vastas ta tavapärase vastuvaidlemise asemel "ma mõtlen selle peale". Vaude. Pange see oma märkmikutesse kirja. 

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)

Ruilas ja Fränckiga - galoppi, galoppi, galoppi ..

Ohh, täna oli nii mõnus päev! Hoolimata igasugustest äpardustest ja auto rikkiminekust, tuli täna täpselt minu trenni ajaks ka päike välja ja oli lausa soe!
Täna ei olnud Maarjat kaasas, sest tal oli täna Tondil trenn. Tõnu küsis, et keda ma tahan, aga lisas, et Jumbol oli juba täna trenn. Ma siis võtsin Fräncki.
Ta lasi end kenasti valmis panna, aga sai ka mitu porgandit selle käigus. Tõnul oli teine õpilane ka (Mari?), üks tüdruk, kes ilmselt valmistus koolisõiduks, vähemalt tundus mulle nii, vaadates nende harjutusi ja tegemisi. Tõnu hõikas mulle, et ma saan ise kõigega hakkama, eks? Ja läks juba platsi peale. Ma siis tegingi kõik ise, viisin Fräncki tallist välja, istusin ise selga ja läksime koos kenasti platsile. Uhke tunne oli.
Platsil tegime nagu ikka, alguses sammu, siis traavi. Mõne aja pärast proovisin täisistakut ja ka igasugu täpsussõitu (nurgad kõik kenasti välja sõita, võtsin diagonaalile, tegin kaheksaid). Tuli juba päris kenasti, aga eks Fränck on nii lihtsalt juhitav ka.
Kuulasin kõrvalt, kuidas Tõnu juhendas seda tüdrukut ja sain aru, kui palju tehnikat tegelikult seal taga on... Kõik on veel ees, aga ma pean ütlema, et Fränckiga sain küll palju rohkem keskenduda enda kehahoiakule, istakule ja signaalidele. 
Iga ringiga oli tunda, kuidas ta läheb üha rohkem ja rohkem hoogu ja siis proovisin nurgast galopile tõsta. Ja ta läks nii kenasti, et ma olin isegi üllatunud. Eriti peale seda maadlemist, mis mul oli Diamondi ja Budapestiga olnud. Kas tõesti olen ma nüüd parema istakuga või on hobused teist tüüpi?
Täisistak Fräncki seljas ei olnud mingi meelakkumine, aga ma sain hakkama, vähemalt mingiteks hetkedeks. Galopilt traavile mineku puhul pole variantigi, on palju lihtsam kergendada, kui täisistakusse jääda. Galopis oli väga mugav, olgugi, et libisesin edasi-tagasi rohkem kui näiteks Theodori seljas.
Tõnu rääkis veel koondamisest ja seda ka galopi ajal. Ma saan ideest aru, aga galopis liigun ma ju hooga edasi-tagasi, et kuidas ma siis saan veel ristluuga mingeid liigutusi teha? Hmmm.
Vaatan praegu igasuguseid videoid koondamisest ja loomulikult on minu meelest pooled neist täielik jama - räägitakse ratsme tagasitõmbamisest ja pea krussi ajamisest. 
Mul oli tunne, et tegime peaaegu 75% tunnist galopitõsteid ja galoppi. Tunne oli muidugi võimas. Hea meel oli ka sellest, et ma hakkan hobust paremini tajuma, ma ei pea enam vaatama alati õlga selleks, et aru saada, kumba jalga kergendada või ma tajun ka paremini ära, kui hobune läheb "valest jalast". Lihtsalt mõnus.
Homme jälle Ruilasse, koos Maarjaga.

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.